kosmogoonia

Nutmisest

2009-05-15T14:50:00.002+03:00

Eile ostsin raamatupoest Aletha J Solter'i "Nutt ja jonnihood" ehk kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla ... sest see oli allahinnatud ja ma mõtlesin, et selle raha eest võib ta ju läbi lugeda ka. Ma natuke tean, millest seal juttu on ja eriti pole kiirustanud seda oma piibliks võtma... Ma päriselt ei usu, et ma suudaksin lasta Saskial lihtsalt nutta iga kell. Ma põen liiga palju sellepärast, mida naabrid ja teised inimesed mõtlevad, kui meie poolt lapsenuttu tuleb. Samuti on mul endal väga halb tunne teda nutmas kuulda... Noh, see nutu hääl on nii ebameeldiv, et paratamatult mõtlen ainult sellele, kuidas teda lohutada, et ta nutmast lakkaks. Mõte pidigi selles olema, et nutuga (va konkreetse ärritaja nutud- nälg, valu vms) maandab väikelaps stressi ja pingeid ning on vaja tal lasta see välja nutta, mitte vaigistamisega alla suruda. Samuti tuleks teda seejuures emotsionaalselt toetada oma juuresolekuga... kuid mitte vaigistada...

Mulle endale meenuvad 2 seika lapsepõlvest, kus minu nutmist absoluutselt valesti mõisteti. Esimene episood juhtus maal. Olin ilmselt nii 6 aastane. Väljas sadas vihma, toas eriti mängida ei saanud, sest Taebla vanaemale ei meeldinud segamini toad. Ema oli ära linnas ja õde-venda ka polnud. Nutt tuli peale. Mul oli igav ja ma tundsin oma emast puudust. Mida tegi aga mu vanaisa teine naine? Ta hakkas mind hurjutama, et mida ma jonnin ja kas ta peab ehk vitsa võtma, et see jonn minust välja ajada. Asi kulmineerus sellega, et ta ajas mind mööda maja vitsaga taga ja mina jooksin eest ära. Lõpuks jooksin õue ja hakkasin läbi vihma Haapsalu poole kõndima. Minema...Paari tunniga mu ind muidugi kadus ja ma vantsisin tagasi. Õhtul tuli ema ja kõik läks korda. Miks aga takistas võõrasvanaema mu nutu põhjust mõistmast? Kas enda karm lapsepõlv?
Selle kohta ütleb ka pr Solter, et oluline on olla teadlik tõsiasjast, et lapsed vajavad kõige enam armastust ja tähelepanu siis, kui nad käituvad viisil, mis selleks kõige vähem põhjust annab.
Teine episood on andud mulle päris pikaks ajaks peamurdmist. Olin pärast pikka haigust esimest päeva koolis. Usun, et tegu oli 2 klassiga. Õpetaja ütles mulle kogu klassi ees, et mind olevat haigena õues mängimas nähtud. Ta ütles seda nii, nagu see suur kuritegu oleks. Ma ei olnud õues mänginud. Üritasin seda tagasi lükata. Mind ei usutud. Hakkasin selle valesüüdistuse peale nutma, sest et ma ei teadnud enam, kuidas ennast kaitsta ning minu meelest tehti mulle liiga. Siis pöördus oma kohalt minu ees istunud ilus, heast perekonnast pärit klassi oivik ja ütles, et ära nuta, muidu nad arvavad, et sa oledki süüdi! Ma vist jäin hetkega vait. Olin hämmeldunud. Kuidas võiks minu nutt põhjustada sellist arusaama. Ma ju nutan, sest te teete mulle liiga... aga nemad tõlgendavad seda hoopis sedasi! Mul on siiamaani meeles see mina ja maailm ei mõista teineteist tunne, kui meenutan seda situatsiooni koolis. Nüüd täiskasvanuna tundub see veelgi jaburam. Äärmiselt ebapedagoogiline klassijuhataja poolt mind terve klassi ees sedasi hurjutada klassikaaslase süüdistuse alusel. Pugejaid usutakse ju alati ning nende jutus või südame headuses ei kahelda. Teiseks ei saa ma siiamaani aru, miks peaks haige laps istuma umbses toas... karistuseks koolis puudumise eest? Mis see üldse teemasse puutub? Haige laps vajab just värsket õhku ju.Aga kõige enam hämmastab ikkagi oivikust ja pealtnäha heast perekonnast pärit lapse nutu interpretatsioon - muidu nad arvavadki, et oled süüdi.

Kummaline ju, et nuttu nii valesti mõistetakse. Et kohe imikueas algab tunnete allasurumine ning seletamine, kuidas sa vaid heatujulisena aktsepteeritud oled. Luti suhupanemisega ma ka kompenseerin Saskiale tema õnnetut olemist ega aita tal sellest tegelikult üle saada... Ka täiskasvanud kompenseerivad oma võimetust nutta - küünte närimise, alkoholi, toidu jne-ga. Eks ma loen selle raamatu korralikult läbi ja vaatan, kas see aitab mul endal üle saada nutmisega seotud väärkohtlemistest minevikus...
Ma väga loodan, et Saskia kasvab üles teadmisega, et ta on ikka armastatud ja hoitud isegi kui tal on kurb meel või paha tuju. Ja ma siiralt loodan, et tal ei teki maailmaga ses osas vastuolu... et maailm teda vaid heatujulisena aktsepteerib. Sest nii see ilmselt jääb... peasi, et kodus saab oma tunnetega aus olla.

Lapsi täis maja ja isaks olemise populariseerimise vajadusest

2009-05-07T16:13:00.005+03:00

Leo Kunnas kirjutas ilusa artikli EPL-s. Elukutse – isa Väga ilu lugemine ühe eksmachomehe sulest, kes kutsub mehi üles märkama isaksolemise väärtust. 90date lõpus andis Leo Kunnas külalislektorina Riigikaitse loengut Tartu ülikoolis. Minus tekkis juba siis tema vastu väga suur austus. Loengud olid suurepäraselt ette valmistatud ja läbi viidud ja jutt oli tark, mees asjalik. Minu patriootlikkus, kusjuures, oli selle loengu lõppedes märgatavalt tõusnud. Ja arvestuse test oli ikka VÄGA raske. Õppimata või niisama spikedades seda ära ei teinud. Kohati on mul kahju, et Kunnas nüüd erus on... Eesti riigi julgeoleku seisukohalt. Ma pole end eriti kurssi viinud, mis asjaolud jne... aga vägisi jääb mulje, et Kaitseministeeriumis jäi tema hääl hüüdja hääleks kõrbes...ja ta tüdis tuuleveskitega võitlemast. Ilmselt tegi õigesti.

Meie kodu-kortermaja põhjal statistikat tehes on Eesti iive tegemas kurvi positiivsuse suunas. 3 last tulemas (kaks on teised lapsed peres), alla aastaseid 3, 1-2 aastaseid 4, 3 aastaseid 1... Ja ärge tulge ütlema, et see on niisama...ja et vanemapalgal pole rolli. On ikka küll. Vanemapalk annab kindlustunde ja seljataguse naisele ajaks, kui tal endal pole tõesti võimalik eriti teenida. Ajakirjandusest jookseb tihti läbi küsimus, et kas niivõrd ebaproportsionaalne toetamine on õigustatud. Mina ütlen, et pigem on. Edasi saab vanem juba tööle tagasi minna ja perekonna sissetuleku heaks ise midagi teha. Muidugi peaks muretsema ka, et lastele jaguks lasteaia- ja koolikohti, huviringe, sooja sööki ja elutervet suhtumist... aga kui väikesi armsaid beebisid ei sünni, siis ei motiveeri miski neid tingimusi ka looma... See, et vanemapalk jõukamaid soosib, selles pole ka midagi nii halba. Soosib ta pigem haritumaid inimesi ja haritumatel on enamasti ka haritumad lapsed. Nii et kokkuvõttes võidab Eesti riik.

Tjah...juba minu vanaema ütles mu emale, et ära enne lapsi muretse, kui sa kindel pole, et suudad nad ka üksi üles kasvatada. Ajad olid siis teised ja vanaema ütles seda emale pigem sõjakogemuste ja küüditamiste taustal. Meeste peale ei saanud lootma jääda mitte nende isikuomaduste, vaid karmide aegade tõttu ennekõike. Nüüd on lood pisut teistpidi... aga... kui vähegi Kunnase sõnum kohale jõuab, siis läheb ehk teisiti. Isaksolemine õilistab meest, annab eneseväärikust. Oma laps on tohutult armas.

Saskia on 5 kuune!

2009-04-07T15:00:00.002+03:00

Jah, aeg muudkui lendab. Minu pisike beebi on juba päris pirakas beebi ja jätkab endiselt isiklikus vägilase kasvukõveras. Statistilisse keskmisesse ta ei mahu. Homme lähme jälle teda kaaluma... eks siis selgub, kas arstitädi tormab jälle kabinetist välja targemale helistama, et mida meiega teha või mitte. See, kesiganes, kellega meie arstitädi konsulteerib, on ikka väga normaalne, sest et õnneks meid ei represseerita. Paljuski ka just sellepärast, et Saskia on selline lõbus ja rahulolev hästi arenenud beebi. 2 kikut on ka juba näha-tunda. Nii et kohutav ilavool ja kõige suhu toppimine on ikka asja eest olnud.
Tunda on, et väga põnevad ajad on ees, sest varsti on aeg igasugu lisatoiduga katsetama hakata ning Saskia keeramine ja pööramine annab märku, et peagi läheb roomamiseks ja muuks sarnaseks liikumiseks lahti.

Q & As ehk Slumdog millionaire raamatuna...

2009-04-07T14:44:00.002+03:00

Elu ei võimalda praegu kinno minna. Kui võimaldaks, siis läheks kindlasti Slumdog millionaire'i vaatama. Miks? India intrigeerib mind jätkuvalt...
Lugesin siis kompensatsiooniks raamatu läbi. Väga mõnus lugemine oli see Miljardimäng (eesti keeles, uuesti ilmununa vist ikka Rentslimiljonär) - Vikas Swarup autoriks. Ei saanud enne käest, kui raamat lõpuks läbi oli. Meenutas oma olemuselt Kiplingi "Kimi". Vähemasti peategelase südikas iseloom. Ainult et... tegevus toimus tänapäeval ning lugejatele maaliti nii mõnigi sotsiaalselt väga valus pilt India orbude elust. Kusjuures - usun, et üle dramatiseeritud on selles üsna vähe. Muidugi, mingi selline ebarealistlikkus jäi kumama... aga nii see ongi, et India reaalsus on Lääne jaoks ebareaalsus...
Vaatasin You tube'st klippe filmist - tundub et film pole raamatu 1:1-le koopia. Iseenesest tore - on mida tahta näha :P

Kevad!

2009-04-05T15:22:00.003+03:00

Väljas on uskumatult mõnus ilm!!! Eile vaatasin kadedal ilmel, kuidas naabrimees jalgrattaga sebis, et sõitma minna. Täna hommikul ajasin ka rattariided selga ja mõtlesin, et NÜÜD see juhtub üle pika-pika aja. Kahjuks ei juhtunud, sest et üks rattakumm ei tahtnud enam pumpamisel õhku pidada ja susises lössi tagasi :S Läksin siis tuppa tagasi ja ... Rain innustas ka tagant, et kui sul juba riided seljas on, mine siis vähemalt jooksma. Mõeldud-tehtud. Suurt ringi ette ei võtnud. Alguseks aitas 25 minutist küll. Ma ei mäletagi, millal ma viimati jooksin. Võimalik, et 2007 a sügisjooksul :P Igal juhul, ots on jälle lahti.
Saskia küll väga vaimustunult minuga kaasa loksunud piima esialgu ei tahtnud, aga pärast sõi küll kui kõht piisavalt tühjaks läks. Nii et selle asjaga on ka OK.

:)

Ajakiri Geo

2009-01-28T16:43:00.002+02:00

Mul on juba pikka aega olnud kange tahtmine kiita Geo nimelist ajakirja. Teiste ajakirjadega on harva nii, et loen kõik artiklid läbi ja kõik nad on põnevat ja huvitavat informatsiooni täis. Geo selline just ongi. Ilmuma hakkas ta kusagil mais-juunis eelmine aasta ning pärast esimese numbri läbi lugemist ma ta endale ka kohe tellisin. Tegemist on tõlkeajakirjaga... st originaalis ilmub ta mu meelest saksa keeles. Seega ei ole tegemist inglise keelt kõnelevate maade toodanguga.
Olin enne National Geographicu lugeja, kuid see ajakiri vajus kuidagi ära. Heal juhul oli 1-2 artiklit kuus, mis huvi pakkusid ja hästi kirjutatud olid. Tihti oli pealkiri üsna huvitav ja teema intrigeeriv, kuid artikkel ise mitte midagi ütlev... Vahi ainult uhkeid pilte. Nii ma siis jätsingi ta tellimata eelmine aasta ja nagu loodus tühja kohta ei salli, tuli asemele Geo - mis hõlmab endas kirjutisi looduse, ökoloogia, arheoloogia, uute tehnoloogiate, kultuuri ajaloo ja etnoloogia, meditsiini, psühholoogia ja paljudel teistel teemadel sellises huvitavas populaarteaduslikus kirjaviisis. Eesti oma Horisondi ees on minu jaoks tema eeliseks see, et artiklist aru saamiseks ei pea olema vastava ala spetsialist. Mina ütlen ausalt, et tundsin end Horisonti lugedes üsna rumala inimesena, sest et ma lihtsalt ei saanud kirjutisest aru... nüüd on mul siis jõukohane ajakiri :)

Väike vägilane

2009-01-08T19:35:00.003+02:00

Käisime eile arsti juures - Saskiat kaalumas ja mõõtmas ja muudest beebi edusammudest aru andmas. Võttis igal juhul sõnatuks - tirts on jälle ühe kuuga poolteist kilo juurde võtnud ning kokkuvõtvalt kaalub nüüd 7700 g ja on 63,5 cm pikk. Need näidud oleks saavutus ka nii mõnegi 4-kuuse tita puhul... Sassu on aga alles 2-kuune. Natuke nõutuks teeb - on meil siis vägilane kasvamas või mispärast tal selle kasvamisega nii kiire on... Näib, et emme piim on õige rammus :) Muidu on ta ikka igati tubli tegelane. Magab terve öö ärkamata ja mängib omaette...tõstab pead ja teeb muid jõukohaseid trikke.

Saskia tulek

2009-01-05T14:45:00.008+02:00

Kirjutan nüüd tagantjärgi oma sünnituskogemusest... enne kui see lõplikult mul peast pühitakse. Juba praegu on mälestus sellest - ehk ühest olulisemast sündmusest mu elus - üsna unenäoliseks muutunud.

Päris hämmastav, kui palju erinevaid tahke on sünnitusel. Võiksin esitada kronoloogilise aruande täis igasuguseid numbreid või meditsiinilise, täis erinevaid keerulisi kreeka ja ladina päritolu sõnu... või siis puht emotsionaalse... või siis lihtsalt rääkida, kui valus mul oli ja kuidas ma sellega toime tulin...ja need kõik oleksid omaette, kui eraldi elevandi jalad, andmata täit ettekujutust tegelikkusest. Sünnitust on üsna raske kellegi teise jutu järgi ette kujutada... ja see on arusaadav... sest raske on midagi kirjeldada, mida sai vaid hoomata, kuna olin justkui tuulispasa haardesse haaratud. Minuga toimus midagi, ma kogesin... kuid olin nii sees, et vaatlemisvõimalust ei jäänudki... Nõnda mõtisklengi aegajalt siiamaani kerge hämmeldusega, mis õigupoolest toimus.

Ma ei saa lahti tundest, et juhtust midagi müstilist. See hetk, kui Saskia sündis, viirastusid mulle hämaras toas ämmaemad ja arst, kui iidset müsteeriumi läbi viivad nõiad, kes õngitsesid uue hinge välja mingist ürgsest elujõest, mis kuidagi samal ajal mind läbis. Tilgutist pärinenud oksüdotsiinist deliirium??? Võibolla... aga päriselt ka... selline lähedus ürgsuse ja ajatusega ja elu lättega... seda olen vaid tundnud kõrgmägedes Looduse võimsusega silmitsi olles. Üldse kui sünnitust millegagi varem kogetuga võrrelda annab, siis ehk kõige rohkem ühe tõsiselt raske kuru ületamisega mägimatkal :). Füüsiliselt ja vaimselt väga kurnav ja pingutav - tuleb kogu aeg hetkes püsida ning keskenduda. Sünnitusel võrdub hingamise käest laskmine enam-vähem tasakaalu kaotamisega ja nõlvalt alla veeremisega, nii et pidama saamisega on tükk tegu. Vähemalt nii mulle tundus - hingamise kontrollimine oli kui oma valu kontrollimine ja ega see hüperventileerimine ja peenikese häälega kiljumise tahe must kaugel polnud... Valus oli tõesti. Mäletan, et mõtlesin, kuidas küll naised on üldse nõus sünnitama olnud, kui see nii valus on? Absoluutselt ratsionaalne naine seda küll ette ei võtaks. Aga selles iva ongi - me pole ratsionaalsed. Terve rida erinevaid looduslikke opiumiide, hormoone ja muid kemikaale tirivad meid kenasti ürginstinktide suunas ja summutavad mõistuse. Valu ununeb üsna kiiresti. Lõpuks on need siiski loendatavad tunnid. Mõistus võibolla mäletab, et valus oli, keha aga mitte. Keha mäletab vaid seda jumalikku sõõmu elu lättelt.

Olen mõtisklenud, et kas ma oleksin suutnud elusa lapse ilmale tuua ilma mitte mingi meditsiinilise abita, täiesti üksi... nagu kunagi ammu-ammu ürgsel ajal see võis toimuda. Kas mu keha oleks osanud??? Olin esimene pool tundi sünnituspalatis üksinda, minu ämmaemand ja Rain olid veel teel haiglasse. Selline äraeksinud loomakese tunne oli ... täpsemalt ei oska öelda. Tatsasin muudkui mööda tuba ringi ja keerutasin tilguti voolikut ümber toru krussi. Valud kiskusid kõverasse iga 2-3 minuti tagant. Aigi tulekuga läks olemine palju kindlamaks. Abitu tunne kadus - minu kõrval oli väga tugeva auraga ja kindla käega soe naine. Võtsin ennast kokku. Järgmine innustav samm oli, kui selgus, et mul on juba 7cm avatust - nii mulle kui Aigile sai selgeks, et me pääseme siiski kergelt ja mingeid valuvaigisteid kasutusele ei võta. Raini tulekuga läks olemine veel kindlamaks. Tõeliselt rasked olid ehk viimased 45 minutit pressimist...kui valu ei andnud ka enam tuhude vahepeal järgi. Teel oleva tita pea katsumine andis jõudu juurde - mulle jõudis kohale, et tohutul pingutusel pressida, on siiski tulemusi ning võimalik et kui ma veel pressin, siis saab see vaev ka üks hetk läbi. Ja läbi ta sai viie tunniga pärast vete äratulekut - 16 40 tõmmati tita kui võlukübarast välja... ja minu esimene mõte beebit nähes oli - nii suur !!! Kuidas ta küll minu kõhtu ära mahtus? Ultraheli ennustas Saskia sünnikaaluks 4200g, eksimisvõimalusega kuni +/- 600g... ma lootsin, et see on pigem -600g, aga oli hoopis pluss 600... Jeerum...
Uskumatu õnnetunne oli see väike vigisev ja ligane olend oma kõhu peale saada. Olime niiviisi oma 45 minutit ja tegime üksteisega tutvust. Beebi nägu oli armsalt loppis, peopesad rusikas ja nahk punane. Üks silm oli viltu nagu hiinlasel ja silmad olid nii tumesinist värvi, et lausa mustad. Nendega ta mind piiluski. Uudistasime teineteist kogu järgnenud õhtu ja öö. Ma ei maganud mitte silmatäitki järgnenud ööl. Und ei olnud...keha oli nii ärkvel ja energiat täis...ilmselt olin palju pikemaks sünnituseks valmistunud. Tilgutist tulnud oksüdotsiin tegi aga oma töö. Tänapäeval suht tavaline sekkumine sünnitustegevusse...
Kogu selle juures...Kõige negatiivsem kogemus oli ehk sünnituseelses osakonnas 2 päeva olla... Kuna Saskia eelistas pea alaspidi lootevees, jalad toetamas vastu minu roided olla ning mitte sündida...siis läksin 4 novembri hommikul saatekiri näpus haiglasse... Kujutasin naiivselt ette, et kohe samal päeval läheb tegevuseks...kuid ei midagi...õhtuks oli selge, et mul olid terve päeva vaid ebatuhud olnud ning üsna õnnetuna uinusin oma kodust voodit ja kallima lähedust taga igatsedes. Järgmine päev kordus sama... mulle anti mingit sünnitustegevust esilekutsuvat tabletti...mis minu puhul kutsus esile vaid ebatuhusid, mis minus omakorda lootust äratasid, et äkki siiski läheb mingiks tegevuseks... kuid ei midagi. Neljapäeva hommikul pandi mulle tilguti käe külge. Olin emotsionaalselt nii läbi, et hakkasin selle peale nutma. Saskial vist hakkas minust kahju, sest et... äkki läks minu sees õhupall katki - käisid kolm prõksu...Arvutasin välja et veed tulid ära ning jooksin põlvi kokku pigistades oma ebameeldivat arsti taga otsima. Tema kabineti põrandale enamus minu lootevetest maha jäidki. Ma ei kujutanud ette, et seda nii palju olla võis...kuid seekord saatis ta mu tõesti sünnituspalatisse edasi. Mul olid valud ka juba, nii 3 minuti tagant...Loopisin oma asjad kotti tõsise heameelega, et see ootamise piin lõpuks läbi on. Muidu oli sünnituseelses väga tore personal. Ma oleks neid kõiki hea meelega kallistanud. Võibolla ehk mitte oma arsti ja koristajatädi. Koristajatädi oli suurt kasvu venelanna, kes endast selle korruse majavaimu kujutas. Esimesel päeval riidles ta minuga, et olin oma mobiili ripakile jätnud ja et ma peaksin selle ära peitma, kui palatist välja lähen. Ma hakkasin selle peale nutma... viimasel piiril rase naine, mis sa tahad.... Proua doktor oli natuke õel...muidu kindlasti ka tore inimene...

Edasi läkski sünnitamiseks. Olen oma ämmaemandaga superrahul. Mina kasutasin Pelgulinnas tasulise ämmaemanda teenust ning valisin suht koba peale Aigi. Olin temaga enne 2 korda juttu rääkimas käinud ning alati sooja ja kindla tundega tulema tulnud. Kirjutasin talle ka sünnitusplaani, mida ma kohati nüüd häbenen mõningaste soovide pärast...aga selle kirjutamises ei olnud midagi halba... usun. Teadsin juba siis, et tegelikult läheb nagu läheb. Ma mõtlesin enda jaoks protsessi läbi. Aigi pidas minu soovidest oma äranägemise järgi kinni. Olen talle endiselt lõputult tänulik. Ma polnud kunagi varem ämmaemanda ameti üle mõtisklenud. Puudus igasugune kokkupuude. Seda jahmatavam oli minu jaoks aduda, milline hingeülendav kutsumus see on. Mis võib olla ilusam kui väikesi beebisid ilmale aidata? Tõsi küll, esteetilisest ilust on see protsess enamasti üsna kaugel. Lubasin endale, et tutvustan oma tütrele kindlasti ka ämmaemanda elukutset...kui üht võimalikku valikuist, mida oma eluga peale hakata.

Sinises taevas sõuavad valged pilvetupsud :P

2009-01-03T12:14:00.002+02:00

Saskia saab teisipäeval kahekuuseks. Praegu magab ta akna taga vankris magusat und ja mina muretsen aknast teisel pool toas soojas, et ega tal külm pole, sest ilm on täna päris krõbe - kõrge sinise taeva, päikese ja pilvetupsudega ning oma 6 miinuskraadiga.
Saskia on minu väike tütar, kelle ootamise käigus mul blogi pidamisest enam midagi välja ei tulnud. Mitte midagi ei ületanud nii öelda uudiste künnist minu jaoks... ja rasedusest kirjutada ma ka ei tahtnud. Tundus selline väga isiklik teema, millesse tuli omaette süüvida, palju mõtteid enda jaoks lõpuni mõtelda ning nii mõnigi möödunud sündmus ja inimene enda jaoks ümber hinnata s.h. ka mina ise.
Nüüd hakkan vaikselt maa peale tagasi jõudma ning tundub et ka oma uue ema rolliga harjuma. Äkki on tekkinud aega ka blogi jaoks - ei pea kiiruga infot väikeste beebide kohta otsima või oma meile alla kugistama... Saskia on muidugi minu väike boss praegu ning tema vajadused tulevad kõige pealt, aga sinna juurde on ta siiski maailma armsaim ja nunnum nagu ikka oma laps on... Ja tänu temale pole mul enam mingeid probleeme prioriteetide seadmisega. Kõigepealt tuleb Saskia, siis See, mida on vaja teha ja siis see, mis oleks hea, kui saaks tehtud ja lõpuks, siis kui aega üle jääb, muud asjad...

Loodan, et edaspidi saab mu blogimine jälle hoo sisse ning vahepeal tekkinud lünk saab ka täidetud. Ah ja - HUA kah!

sotto voce

2008-05-02T15:31:00.001+03:00

see kask mis paistab aknast
räägib minu eest
rohelise vaikne ümin
kaigub valju lauluna
nüüd

nüüd,
kui linnud pole enam vakka
kui päevavalguses ma uinun ja ma ärkan
nüüd
ma vaikin
sest
kevad räägib minu eest

Darjeeling Limited ja Vuittoni kohvrid (spoiler)

2008-02-19T15:17:00.002+02:00

Darjeeling express on fiktiivne rong, mis tormab läbi India reisijate hulgas 3 venda (kõik Vuittoni kohvritega, millel peal elevantsid ja vihmavarjud), ilus hindu soost stuardess ja vagunisaatjaks väärikas sikh, kes veljed lõpuks koos kohvritega rongist välja viskab. Vennad on mõistagi ameeriklased, kes on spirituaalsel teekonnal ning lootuses parandada omavahelist läbisaamist. Kõik kolm on omadega omamoodi kimbatuses, omamoodi friigid ja omamoodi toredad. Tundub, et kõik on pisut põgenevad tüübid ja sellise joone oma vanematelt pärinud. Emalt kohe päris kindlasti, kas ka isalt lisaks Vuittoni kohvritele on iseasi.
Filmi režisööriks on Wes Anderson, kelle nimi peaks ühtteist ütlema. (Mulle ei ütelnud). Tundub teine selline kultusfilmide käekirjaga mees olevat. Minu jaoks oli see igal juhul esimene tema toodangu kogemus. Anderson kirjutas käsikirja filmile koos Roman Coppola ja Jason Schwartzman'iga (mängis filmis ühte vendadest), kes on suguluses ja vanad sõbrad ning ilmselt ka umbes sama jõukad nagu vennad filmis ning nad tegid enne teksti valmimist läbi sarnase tripi Indias. Seega siis annab film mingi ettekujutuse, kuidas säärane seltskond eraelus suhtleb.

Film oli jaotatud kaheks episoodiks. Esimene kestis umbes veerand tundi ning kujutas endast stseeni ühes Pariisi hotelli toas koos Schwartzmani poolt mängitud vennaga. Selle lühifilmi jooksul olin kohati isegi segaduses, et kas nad mulle ikka õiget filmi näitavad. Ma tulin omaarust filmi Indiast vaatama. Siiski aitasid need 15 minutit nii mõndagi episood 2. lahti seletada.
Andersonile meeldib mängida kaadrite liikumise kiirusega st osad momendid on tema jaoks monuentaalsemad ja siis ta näitab neid hetki aegluubis. Väga mõjus. Kõige efektsem ehk oligi teise episoodi algus Bill Murray'ga.
Kokkuvõtvalt, mulle meeldis. See polnud selline kõht-kõveras naerukomöödia, pigem selline film, kus suunurk kõige inimliku äratundmisest pidevalt kergelt muiges oli. Ma kujutan ette, et hindudele see film eriti ei meeldi. Olin väga üllatunud, kui hindu stuardess ühega vendadest seksis. See pole hindu naistele kohane. Muudele rahvastele tõenäoliselt meeldib.

Südikus ja visadus kui suurim edasiviiv jõud

2008-02-07T16:46:00.000+02:00

Eelmine aasta osalesin poolepäevasel tööandja poolt pakutud Manage your career' vms treeningul. Praegu tuli koolitusest meelde killuke, kus me pidime ära arvama, kus on peidus suurim kasvupotensiaal, kas oskustes-omadustes, milles juba ollakse tugev, või seal, kus mingeid andeid ees ei ole. Koolitaja üritas meid panna uskuma, et suurim potensiaal "to become a star" on peidus siiski nendes oskustes ja omadustes, milles me oleme juba looduse poolt tugevad. See, kas firmale tuleb tegelt kasuks kampa staare tööl pidada, on muidugi eri teema. Sellest me ei rääkinud. Teema hargnes mu peas ühte otsa pidi edasi.
Mulle tuli meelde klassikaline vastupidine näide 4 klassi ajaloo õpikust. Näite nimi on kreeka legendaarne oraator Demokritos. Mäletan, kuidas ma lapsena ette kujutasin ajaloo õpsi poolt kirjeldatud Demokritose ponnistusi heaks oraatoriks saada. Tal puudusid selleks pea kõik eeldused - ta oli äbarik, ta hääl oli nõrk ja ta kehitas oma õlga. Mis mehel aga olemas olid, oli tõeline tahe ja visadus. Ta riputas lakke mõõga, et oma napakatest õlakehitustest lahti saada. Iga kord kui ta õlga kehitas kõne harjutamise ajal, torkas mõõk teda valusalt. Et häält tugevdada, rääkis ta mere kaldal üle tormituulte. Demokritosest sai Staar. Ajaloo õps üritas meile selle loo moraalina öelda, et kõige tähtsam on tahe ja tahtejõud ja visadus. Pingutage oma unelmate eesmärgi nimel. Pirnileiutaja Edisoni arvates jätavad liiga paljud pooleli napilt enne läbimurret, sest visadusest jääb puudu. Ka mu ema oli frustratsioonis andkate kuid laiskade õpilaste pärast, kel olid kõik eeldused klaveristaariks saada, kuid kes ei viitsinud vaeva näha ja läksid nii raisku. Ta ütles, et 10% andekust ja 90% töökust on parem kui vastupidi... Samas ... minu ta praakis muusikast välja kui ebamusikaalse. Ok, saan aru, ma ei näidanud üles seda 90% tahet ja Eesti on väike konnatiik, kus kõik teavad, kes kelle laps on ja seljataga arvustavad.
Mozart kirjutas oma päevikus, et pea terve sümfoonia ilmus tervikuna tema pähe. Seda tsiteeritakse palju kui puhast geniaalsust ilma vähimagi tööta. Samas unustatakse sinna juurde märkimata, et Mozart seda sama sümfooniat mitu kuud väsimatult viimistles. Mozart praktiliselt töötas end surnuks!
Seetõttu seaksin mina staariks saamise esimeseks tingimuseks siiski vankumatu tahte, töökuse ja visaduse ja sinna juurde ka mõistuse,andekuse ja eeldused, kuid pisut vähem tähtsatena. Tõele au andes - küllap Demokritos oskas hästi kirjutada, kuid tema esinemise pool vajas tugevat lihvi. Ilma selle lihvita oleks ta vaid ilusatele ja lollidele meestele kõnesid kirjutama jäänud... Selliste mõttekäikude põhjal, visadus ja söekus endale seatud eesmärgi nimel vaeva näha ja kannatada ning takistusi ületada on suurim väärtus ükskõik millise andekuse või andetuse juures. Loomulikult on oluline osata oma head potensiaali maksimaalselt ära kasutada, kuid esmatähtis on tahe asjaga tegeleda ja seetõttu ma pisut krigisengi endiselt selle "growth areas" teooria juures ja rõhuks hoopis sihikindlusele.
Asja huvitav külg on, et südikus ja visadus ei ole eriti seotud IQ ja värgiga, vaid on puhas iseloomu küsimus. Seda on võimalik õpetada või õigemini küll innustada. Trikk on selles, et tuleks hinnata ja tunnustada ponnistust, mitte andekust või tarkust... Selles on suur vahe. Tunnustades arengut, innustutakse edasi arenema, isegi kui tulevad tagasilöögid. Oma arengu nägemine on parim motiveering asjaga edasi tegelemiseks. Enesedistsipliinist üksi siin ei piisa. Selleks on vaja kirge - oskust ja julgust unistada endale kauge eesmärk. Enesedistsipliin on hea millestki loobumiseks oma eesmärgi nimel, kuid selles pole ambitsiooni. Kireta saab ind otsa, kui takistused suureks lähevad. Siis on jällegi optimismi appi vaja...
Mõtlen veel, kas kirg saab olla vaid selle vastu, mis tõeliselt meeldib või on mõneti õigustatud vanemate poolne sundimine... eeldusel, et tee tööd, näe vaeva, siis tuleb ka armastus? Selles mõttes, et kui laps näeb oma progressi, siis tal tekib motiveering... Oeh... ei tea...Sundimiseta on ilusam ja elutervem muidugi.

Demokritose varal edasi spekuleerides... Kui ta sedasi oma oraatorlikke külgi edasi arendas, kas oli siis midagi, mis jäi selle varjus kängu ja tähelepanuta, mis muutis Demokritose mingil muul alal saamatuks ja eluvõõraks tüübiks? Kõike hästi teha on nagunii võimatu. Ühte asja ülihästi osata ja muidu äpu olla on vist parem, kui kõike alati keskpäraselt tehes. Samas elu näitab, et tüübid, kes milleski ülikõvad tegijad on, peavad enamasti selle arvelt lõivu maksma ning on nii mõneski proosalises eluvaldkonnas väga kobad. Nii lihtsalt on - tihti on see teadlik valik ja vähemtähtsa ohverdamine oma eesmärgi nimel.

Tegelikult tahtsin ma oma heietusele mingi kokkuvõtte teha ja lõpetada ära...aga tõin hoopis uue nüanssi sisse... Võiks neid veel sisse tuua...aga ma vist parem lõpetan.

Atonement

2008-01-18T11:56:00.000+02:00

Ilus film oli, valus ka, pidevalt oli nutuklomp kurgus. Kohati oli lausa piinatud tunne seda filmi vaadates. Vahest mind ärritab, kui tunnen, kuidas kinos mingi film suisa manipuleerib ja kisub pisaraid välja ja siis peab muudkui lõualuusid krampi ajama ja selle vastu võitlema. Enamasti on need küll paotuslikud Hollywoodi filmid.
Mulle meeldib Keira Knightley. Ta on väga huvitavalt ilus. Sel põhjusel ma filmi vaatama läksingi, pluss et imbd-s oli see film päris kõrgeid hindeid saanud. Kriitikud kindlasti räägivad, et see on Keira üks parimaid rolle kinolinal... aga mis teha, mulle meeldivad Kariibi mere piraadid rohkem. :)
Filmi kiituseks peab ütlema, et visuaalselt oli tegu nagu fotoalbumiga - väga ilus soe kuma oli selles filmis, kohati ebarealistlikult ilus. Raske öelda, mida ma sellega täpselt mõtlen... Vaadake Keirat selles rohelises kleidis või moonipõldu...

Teater: Kuidas ma õppisin sõitma

2008-01-16T16:20:00.000+02:00

Käisime kogu selle autokooli jandi lõpetamise tähistamiseks Linnateatris Paula Vogeli "Kuidas ma õppisin sõitma" etendust vaatamas. Pealkirja järgi tundus teemakohane, aga sellega see asi piirdus. Ei midagi naljakate Your tube'is olevate videote stiilis, kus poolatar oma sõiduõpsi hulluks ajab lollustega. Näidend käsitles väga tõsist ja valusat teemat - kus kohas lõpeb sõprus täiskasvanu ja lapse vahel ja kus algab pedofiilia.
Imelik on midagi negatiivset kirjutada, sest et see on ju Linnateater ja tegelikult ei olegi midagi teatrile ette heita. Etendus oli väga professionaalne, näitlejad ja lavastus ja kogu värk super... Aga midagi jäi nagu puudu või üle või ei moodustunud. Võibolla on asi selles, et mulle see näidend lihtsalt ei istunud. Kuigi see oli eluline, võibolla isegi rohkem kui meeldiks. See väike sarkasmiga immutatud huumoriprisma, millega tagasi vaadatakse võibolla oma mitte kõige normaalsemale lapsepõlvele. Kui ebanormaalsus ongi igapäev, siis lapse jaoks saab sellest normaalsus. Ma meelega väldin "õnnelik lapsepõlv" fraasi. Tegelaskujud olid väga elust võetud, ei negatiivsed ega positiivsed, kõigest inimesed. Iseenesest peaks see ju näitekirjaniku meisterlikkust näitama... aga kuna minu jaoks jäi mingi tervik moodustumata, siis...ei tea. Mul tuli vägisi muusikal Rent meelde, mida kunagi Londonis sai vaadatud. See teema läks ka minust mööda, aga esitus oli see-eest super.

Petra - pihtas, põhjas... (või siis lõunas?)

2008-01-03T11:15:00.000+02:00

Kaljulinn Petra oli üks mu kinnis-ideedest. Tahtsin sinna minna. Oi, kuidas tahtsin. Usun, et esimest korda tuli isu umbes 5 aastat tagasi, kui üks vana töökaaslane, kes seal käis, pilte näitas. Tundsin ära tempel-kiriku Indiana Jonesi filmist. Kaks aastat tagasi Egiptuses käies otsisin terve päeva võimalust Petrat külastada, kuid ei leidnud midagi mõistlikku ning pühendasin ennast hoopis Egiptuse avastamisele. (otsi blogist). Seekord siis sai lõpuks ära käidud ja siiski Egiptuse kaudu. Läksime sinna jõuludeks oma päikesepatareisid laadima ja D vitamiini varusid täiendama. Selleks vedelesime enamuse ajast Old Sharmis ühes mõnusas hotellis all inclusive paketiga. Päike säras sobivalt lagipähe ja sillerdas meres. Kalad lõid sulpsu.
Ühesõnaga väga mõnus oli. Asjaolude tõttu oli Petra ekskursioon meie üks harvadest katsetest hotelli territooriumilt välja murda.
Aga Petrasse... läksime alguses bussiga Sharm el Sheiki lennujaama ja sealt pärast mõningaid sehkendusi edasi 7 15 startinud lennukiga. Lennukompanii nimi oli Air Petrol Services või midagi sarnast. Lennukiks oli Dash 8-300. Mulle meenus, et SAS kõrvaldas mingid Dashid ringlusest. Dash 8-Q400 nagu hiljem selgus. Ehk on see väike numbrivahe ka põhjuseks, miks meie lend üsna edukalt läks. Lennuk ajas igal juhul oma propellerid pöördesse ja mörises üle Punase mere Aqaba suunas. Umbes 20 minuti pärast pandi meid maha keset lennuvälja Aqabas sobivalt ühe Dagestan Airwaysile kuuluva TU kõrvale.
Edasi pakiti meid jälle bussi. Bussis olid 2 giidi, üks halvasti inglise- ja itaalia keelt rääkiv vanem onu ja üks vene keelt pudistav noorem mees. Ei osanud kummagi giidi vahel valida, sest mõlema keeleoskus polnud kiita. Kimasime alla 2 tunni Petra suunas. Maastik bussiaknast oli üsna trööstitu - liivakõrb ja kaljud. Tegelikult viibisime ju pühal maal. Sõitsime Eilatist mööda. Ma ei olnud varem aru saanud, kui risti-rästi seal need riigid on. Eilat kuulus Israelile, Taba Egiptsusele, Aqaba Jordaaniale... Kummaline on aduda, et püha maa nii trööstitu võib olla. Eilat on linn piiblis, Jerusalemm seal lähedal ei vaja kommentaare... Kuidagi raske uskuda, et loodus seal teistsugune oleks. Pigem on tõenäoline, et kogu Araabia poolsaar on selline liivakõrb. Mille üle te mehed kaklete seal?

Hea küll. Petra ees oli end parkinud hunnik busse. Mulle jõudis kohale, et tegu on tüüpilise turistide sihtmärgiga. Usun, et pärast selle "uueks maailmaimeks" kuulutamist said hordid erilise hoo sisse. Igavene hunnik turiste ja kohalikke turismitöötajaid askeldas seal. Kohalikud pakkusid Indiana Jonesi Gift Shopi nimelistest putkadest temaatilist nänni ja 10 usdi eest võimalust hobusega ratsutada või siis kaarikuga läbida see paar kilomeetrit kanjoni põhjas. Hobustest oli kahju. Nad olid nii äraaetud moega. Kogu see turismi ja kaubandusvärk ja mass tekitas sellise närvilise keskkonna ja see võttis pool avastamisrõõmust. Igasugused hobusemehed ja kaamelimehed ikka tüütasid täiega. Kanjon ise oli päris märkimisväärne. Maavärina tagajärjel tekkinud pikk lõhe roosaka-kollaka varjundiga kaljus. Seinte värv varieerus päkesevalguses.

Iidsed nabatealased leiutasid viisi, kuidas lähedalolevast ojast vett koguda ja konserveerida ning see pani aluse tolle kõrbelinna rikkusele. Kanjonit kasutati pigem religioossetel eesmärkidel ja sinna raiuti haudu. Kanjoni lõpus asuva võimsa templi, mis on tuttav Indiana Jonesist, rajasid juba roomlased...Linn õitseski nabatealaste, hellenismi ja rooma ajal. Siis vallutasid ta sassiniidid, toimus järjekordne maavärin ning vaikselt asustus hääbus kuni 19 saj üks arheoloog ta nö taasavastas...ja 2006 rahvas ta varemed uueks maailmaimeks valis...

Jordaania ise tundus selle 2 tunnise bussisõidu põhjal olevat üks igav liiv ja tühi väli. Üsna vaene ja vee puuduses. Ei kujuta päris ette, kui me Eestis peaksime näiteks Lätist vett sisse ostma nagu Jordaania seda Süüriast ostab. Vett pidi saama vaid kindlatel aegadel nädalas ja siis rahvas varub seda ning tarbib oma varudest. Samas, nagu Rain tabavalt märkis, nende vetsude järgi ei saa küll mingit veepuudust tähendada, poti ümbrused ujusid täiega.

Keeruline lugu nende maailma imedega. Olen neist uutest nelja näinud ja pea igat neist vaatama minnes olen pidanud väikese möendue tegema. Vahest ehk püramiidide juures kõige vähem. Võibolla ehk on läheduses viibinud turistide massid mind ära ehmatanud. Võibolla peaks üldse üritama neid kohti vältida ja otsima mingi sarnase, ent vähem kuulsa objekti välja? Kuidas sa jätad Pekingisse minnes näiteks Hiina müüri vahele? Ei saa ju...

Head uut aastat!

2008-01-02T18:33:00.000+02:00

Uus aasta. :) Ilm on ilus - päike ja selge taevas. Päris hea algus mu meelest. Helge. Selge. Häälestab justkui positiivselt tuleviku osas. Olevikul pole tegelikult midagi viga, päris tore on. Nii et polegi sinna tulevikku eriti kiiret. See aasta jääb vist ilma suurte uusaasta lubadusteta. Ma pole suutnud siiani ühtegi välja mõtelda. Las kulgeb. Vastuvoolu ujuda ma nagunii ei jaksa....voolul pimesi end kanda ka ei julge.
Eelmine aasta andsin küll mitu lubadust. Nendega läks päris hästi. Olen nüüd terve aasta teejooja olnud... Paar tassi kohvi olen siiski teinud, kuid pole tulnud vajadust taas kohvi jooma hakata. Olen aru saanud, et mulle meeldib kohvi aroom, mitte maitse. Usun, et osalt on ka see põhjus, miks ma hommikuti hea meelega Rainile kohvi teen kui ma esimesena ärkan. Mõnus on, kui tuba täidab hõrk kohvi lõhn. Selline hubane ja turvaline. Teine põhjus on kindlasti soov armsale inimesele hommik väikest viisi meeldivamaks teha. Armastust on väikestes detailides sama palju kui suurtes tegudes.

Üks eelmise aasta suur lubadus oli load ära teha ja lõpuks rattad alla saada ja see läks ka täide. Vahel tundub ikka pisut ootamatu roosasid plastkaardi ääri oma rahakotis näha. Küsin siis endalt, kas tõesti võin ka mina nüüd autot juhtida? Autosõit läheb mul ikka pisut lippadi-loppadi ja koos liblikatega kõhus, aga asi paraneb :) Ausõna. Parkimisgeenius olen veel endiselt. Vahest teen mingeid imemanöövreid paari roolikeeramise asemel. Põhimõtteliselt peaks see ka ajaga tulema. Mis veel, paar salasoovi oli mul ka. Üks vist täitus... üks jäi alles. Soovidega peab ettevaatlik olema. Need võivad täituda. Jama selles, et soov ei pruugi üldse mitte nii täituda kui ette kujutuasid, vaid avaneda kui Pandora laegas. Sellepärast on parem võtta Buddhast pisut eeskuju ja mitte millestki kramplikult kinni hoida. Vaatab, mis tuleb :)

Juhuu...mul on juhiload...

2007-12-17T20:00:00.000+02:00

Mina pidin autojuhtimist päris-päris algusest õppima hakkama. St, et ma polnud kordagi enne autokooli minekut juhikohale istunud ega ühtegi kangi näppinud. Esimeseks sõiduõpsiks oli mul kogukas mees nimega Valdek. Peagi hakkasin kahtlustama, et ta toetab keskerakonda... Lisaks olid kõik tema naljad kuidagi naisi halvustavad... ja noh, kahjuks polnud ma sündinud rool käes, nii et ma sain üsna ruttu teada, kuidas ma mitte kuhugile ei kõlba. Tiirutasin muudkui A le Coqi staadioni ümber ja üritasin Valdekuga normaalselt läbi saada. Aga see mees oli ikka haige küll. Pärast ühte eriti teravalt lõppenud tundi läksin vesiste silmade ja luriseva ninaga autokooli sekretäri juurde ja ütlesin, et ma tahaks endale teist sõiduõpsi. Sekretär vaatas mulle suurte maailmavalu mõistvate silmadega otsa ja pani mulle teise õpsi juurde aja.
Uus õpetaja oli Toomas. Temaga oli teistmoodi sõita ja klappis ka paremini. Läksime kohe väikestele kõrvaltänavatele. Kui ma midagi valesti tegin, siis ta pigem nokkis ja tegi nalja. Esimese asjana korrigeeris ta, kuidas ma rooli taga istusin. Olin harjunud ennast üsna rooli alla kinni tõmbama istmega. Loomulikult ei saanud ma sellisest asendist normaalselt käsi ja jalgu liigutada...loomulikult oli olnud Valdekul hea mind sellega osatada. Peagi kimasin mööda suuremaid teid - suveks juba õige uhkelt. Igasugused ringid ja vasakpöörded ajasid mind aga endiselt segadusse. Olin juba kolmekordselt ületamas seda summat, mille ma esialgu olin lubade saamiseks planeerinud, sõidueksamit ei paistnud aga kusagilt. :S Siiski, tegin algust parkimise õppimisega. Esialgu oli see ka paras müstika. Eriti tagurpidi slaalom...
Siis tuli mängu Rain, kes ei saanud aru, et mis asja ma seal autokoolis nii kaua nühin. Lubas tulla ja sõita mul sõidutunni ajal sabas, et näha, kuidas ma sõidan. Tänu sellele hakkasin korralikumalt tahavaate peeglisse pilke heitma. Ja noh, tasus ära, peagi avastasingi ma ta endal sabas sõitmast. Korra sõitsin Raini ja ta isaga ka ja mõlemad arvasid, et aitab mulle küll sellest autokoolist, et ma võiks ikka üritada eksamile minna. Kooli sõidueksam oli minu jaoks pigem kohustuslik kava platsil. Sain sellega enam-vähem hakkama. Sõiduõps sai aru, et mul on kogu teemast väga kopp ees ja lasi mu tulema.
No ja siis tuli ARK: Esimene kord, kui ma sinna läksin eksamiks registreerima võttis ikka silmad kirjuks küll. Hea, et Eva kaasas oli ja oskas mind dirigeerida õigetesse kohtadesse. Fotomasinas sai eriti nalja juhilubadele tuleva pildi väljavalimisel. Edasi läks nutusemalt, sest et ma ei teinudki teooriat ära esimesel katsel. :S Nii loll ja saamatu tunne oli. Suutsin oma abisemisega Rainil ka kuplialuse lühisesse ajada.
Nüüd ma siis sõidan esimesi päevi iseseisvalt. Ausalt öeldes on ikka kole tunne küll. Kõhus koguaeg liblikad keerlevad ja erilist isu pole. Tahaks neist liblikatest lahti saada ja seda va sõidumõnu ka tunda. Sõidumõnu olen seni vaid tundnud, kui Rain on kõrvalistmel. Ootan pikisilmi, millal see jõuluime minuga juhtub, et ma enam sõitmise pärast ei pabista.
Mis ma siis kokkuvõtvalt ütlen? Kõigepealt suur-suur aitäh Rainile ja tema isale, kelle tagant torkimise ja abita ma ilmselt endiselt viiksin oma raha autokoolile ja tiirutaksin mööda Mustamäed. Kui ma oleks teadnud, et see nii pikk ja piinarikas ja kulukas ettevõtmine on, kas ma oleks siis üldse lube tegema hakanud? Usun, et oleksin küll... aga ma oleksin kindlasti palju põhjalikumalt tausta uurinud, millises koolis on head õpetajad jne...

4 x tädi

2007-11-20T10:17:00.000+02:00

Saage tuttavaks - Mariann (veel mitteametlikult) Sünd 19.11 kl 01 50 Pelgulinnas, kaalus 4300g ja pikkust sai mõõta 54 cm jagu. Emaks on tal minu õeraaskuke ja isaks õemees.

Samal päeval, kuid oma 93 aastat tagasi sündis ka vanaema Elli :) Vanaema Elli oli äge naine :)

Miks ma jälle Itaalias käisin ja pea-aegu veel Šveitsis...

2007-11-16T18:37:00.000+02:00

Et kõik ausalt ära rääkida, siis seekord sai asi alguse sellest, et Rain unistas San Siro staadionil AC Milani mängu vaatamisest. (AC Milan on Itaalia vutimeeskond, kes ei tea...) Mina olen alati reisimise poolt ja väike huvi tekkis ka, et mis selles staadionis siis nii erilist ära ei ole. Humaansema külje pealt - inimeste unistuste täitumisele tuleb ikka kaasa aidata. Nii me siis valisimegi mängu välja ja bronnisime vastavaks ajaks piletid ja hotelli.
Nagu ikka, langes puhkuse algus kokku tööl ühe kõige hullema ajaga. Tegin veel lennujaamas enne lennukile minekut usinasti tööd ja oleksin pea kõik valmis saanud, kui äkki poleks valjuhääldi teatanud, et Milaano lennule on pardale minek lõppenud. Mul lendas arvuti klapp poole sõna pealt kinni ja haarasin kõik oma asjad kaenlasse ning tormasin värava suunas. Juba kuulsingi, kuidas meid nimeliselt lennukile kutsuti.
No ja siis olimegi Milaanos. Vahepeal olin avastanud, et paberil, mille olin hotelli kohta välja printinud, ei olnud hotelli aadressi peal. Mäletasin üksnes metroopeatuse nime. Õnneks sellest enam-vähem piisas ka. Metroo treppide juures nägi Rain viita San Siro tänavale. Edasine päev oligi sellega sisustatud, et Rain allus tõmbele, mis teda San Siro staadioni suunas vedas ja mina tolgendasin kaasa. Õnneks olid tänavad sobivate viitadega tähistatud. Kõmpisime ikkagi paraja maa maha, enne kui midagi paistma hakkas. Kui me siis viimaks kohale jõudsime... siis oli ikka Suur küll. Nagu mingi Star Treki emalaev või midagi muud maavälist. Selline lahmakas... betoonkonstruktsioon. Endas treppe varjanud tornid tekitasid tunde nagu kogu ehitis oleks olnud vedrudel või midagi muud sarnast. Ausalt, Rooma Colosseum jäi sellele ehitisele mastaabilt alla, elegantsuselt ehk mitte. Tegime siis tiiru peale staadionile. Kõik väravad(neid oli umbes 15 või rohkem) olid mõistagi kinni.... selline supersized värk oli ikka... Päris kaua võttis aega ümber selle monstrumi jalutada. Ülejäänud õhtu chillisime niisama maha kohalikes linnaosa lounge'des... Tuli ju kohustuslik Campari jook teha ja üks korralik pizza ära süüa. Veini tuli ka juua... Ainult et hiljem, kui hotelli tagasi jõudsime...tuli mulle selline uni peale, et ma enamvähem kukkusin patja ja jäingi magama.... norinal kusjuures, pärast seda veinijoomist nimelt.... ja ei teinud teist nägugi äratamiskatsete peale... Vot selline ma siis nüüd olengi....hõkk...

Järgmine päev oli jälle ilus ilm. Oli reede. Magasime kaua ja siis läksime linna peale. Duomo katusel käisime. See oli väga lahe ja igati väärt 6-te eurot ja poolt tundi sabas seismist. Duomo katuselt üritasin lahendada tööga seoses tekkinud paanikat. Päris mõnus koht töötegemiseks. Läpakat mul kaasas polnud, nii et ma ei tea, kas seal wifi ka levis. Üldiselt pole mul Itaalia internetiühendustega veel ühtegi läbini positiivset kogemust. Kuidagi niru värk. Seepärast tundus siiski, et Duomo katusel on mõistlikum niisama päikese käes mõnuleda. Pärast koperdasime veel mööda linna ringi... ja sõitsime trammiga koju... ja siis õhtul läksime välja ...diskole...Omaarust sobivalt kell 11 läksime, et teeks dringid ja siis edasi klubisse... Aga ikka täielik ikaldus oli. Vähemalt seal Corso como kandis, mis ööelu poolest aktiivne peaks olema. Vaikselt siiski hakkas rahvas kogunema. Keskööl elas tänaval juba päris suur seltskond. Ööklubisse lasti sisse minu hinnangul näo järgi. Nõme oli kuidagi. Mingid sellised - olen lahe, aga aju on mul väike - kutid blokeerisid sissekäiku. Mingi hetkeemotsiooni ajel lasti meid siiski sisse. Kui küsida, et kas siis oli ka kõva klubi... või hea musa... siis musa oli hea, dj tundus olevat veel teismelise eas.... baaris toimus imelik süsteem... istekohad olid vaid VIPidele ja nende ala valvasid suured neegrikapid. Mulle ei meeldi sellised klubid, kus osad on võrdsemad kui teised. Võibolla usun ma liiga palju isikuvabadusse ja inimõigustesse. Aa, klubi nimi oli Hollywood.... ja pilet maksis 25euri...

Ja siis tuligi See kauaoodatud päev. Ärkasime hilja. Rainil oli kass kurikaga külas käinud ja pea pisut haige. Käisime Brera pinacotecas maale vaatamas. Õnneks ei olnudki neid seal nii tohutul hulgal, et ei oleks jaksanud ära vaadata. Väga palju Pieta motiiviga (Kristus ristilt mahavõetuna) maale oli kokkuvõtvalt. Ja siis ja siis... otsustasime minna staadionile uuesti ja vaadata, kas meil õnnestub mängule piletid osta. Minu mõte oli sõita vutiväljakule kõige lähemasse metroopeatusse... Kahjuks realiseerus see väga pikas kiirkõnnis, kuna metroopeatus jäi kaugele... aga lõpuks me siiski jõudsime kohale... Kassa ei olnud veel avatud, kuigi inimesed juba ootasid. Väike, paanika oli, et kus täpselt seisma jääda, et ikka AC Milani fännide sektoris kohad saada. Noh, mina võtsin selliste Itaalia keskealiste kaakide selja taga kohad sisse. Neil olid õige klanni tunnused küljes ja puha. Nende ees seisid Jaapani poisid ja siis kõrval oleva kassa sabas lärmas punt nokastunud Ühendkuningriikide nolke, AC Milani särgid seljas. Mingi kõva tund seisime seal kinniste kassade ees. Vaikselt hakkas selguma, et isikuttõendava dokumendi olemasolu nõudvaid silte tuleks ikka üsna tõsiselt võtta.
Jaapani poistel paluti id kaardil hieroglüüfides olnud nimed ladina tähtedega ümber kirjutada, sest tõesti-tõesti, piletid olid nimelised... Arvan, et turvalisuse kaalutlustel... need seal on jalgpallihullud ja märulipolitsei turvas kogu üritust.

Vähe napakas lugu - tegu on ju kõigest mänguga! Moodsa aja meelelahutus läks lahti 20 30 ja Raini suurt iidolit - Inzaghit kohe platsile ei lastudki. Ma siis tegin teleobjega varumängijate pingist pilte ja zuumisin neid sisse, et naha, kas Inzaghi vähemalt varumängijana kohal on. Oli küll.

Aa... Milan mängis Torinoga... Ma tegelt mängu ilu eriti ei nautinud. Kuna mul oli õnnestunud fotokas kaasa võtta, siis ma hoopis klõpsutasin. Esimene pooleaeg lõppes 0:0. Ja teine ka tegelikult, vaatamata sellele, et Inzaghi platsile lasti. Värvavavõimalusi justkui oli... aga ei tulnud neist suurt välja midagi. Noh, ega siis midagi... siis tuleb uuesti järgmine kord minna sellist mängu vaatama, kus ka väravaid lüüakse. Rainist võib täitsa uskuda, et ta seda teeb...minust... ei tea... Oli lahe, aga ma nii jalka hull ka pole.

Ja siis oligi käes pühapäev. Ilm oli kohe superilus...nii et üks väljasõit kulus igati ära. Otsustasime Como järve äärde sõita. Sinna sai rongiga. Küsisin, millise rongiga infost ja sai teada, et Baselisse mineva rongiga. Piletikassa oli ropp-pikk...nii et ma sebisin mingid piletid hoopis automaadist. Rong oli muidugi broneeritud istekohtadega ja üsna täis, nii et pidime muudkui ühest kohast teise istuma. :S Kui me kord jälle ümber istusime ja tüdruk, kelle vastu me istusime oma kaaslasele kihistades midagi sosistas, siis ütlesin Rainile, et veame kihla, et meie vastas on eestlased. Tüdruk oli täiega Harju keskmine eestlanna endast oma 10 -15 aastat vanema mehega välissmaal. Milline on Harju keskmine Eesti tüdruk? Armsa näoga, blondeeritud juuste, mitte väga säravalt eripärane. Eestlaste juurest pidime edasi kolima. Siis tulid kontrollid peale ja selgus, et peame piletile juurde maksma...sest see, mille ma automaadist välja sebisin, oli vaid regionaalrongi jaoks...see siin oli aga mingi EC jne...
Como järve ääres oli iseenesest nunnu. Oleks nagu suvi olnud, palju turiste, vesi paadid, mäed...ja siis jõuluturg linnaplatsil. Seekord oli kass öösel mulle kurikaga pähe virutanud ja olin üsna niru peaga ja viril. Ei osanud midagi mõistlikku välja pakkuda. Meile jäi teele gondel, mis vedas mäe otsa. Sõitsimegi sellega spontaanselt üles ja siis avastasime seal kaardi mingite matkaradadega ja siis muudkui läksime ja läksime... mina ei tahtnud pooleli ka minemist jätta, sest et oleks nagu tahtnud kuhugi konkreetsesse kohta välja jõuda. Vahepeal jõudsid meie telefonid Šveitsi levialasse. Tuli vastav sõnum, et teretulemast ja blabla... Täpselt pool tundi olid telefonid Šveitsis, siis tervitati jälle Itaaliasse tuleku puhul. Sildid muudkui viitasid, et 30 minuti pärast on see ja see mäetipp ja selle me ette võtsimegi. Käkipress, ütleks Rain. Tagasiteel tegime küll kiirtormamist... pea et jooksime sealt alla. (Järgmine päev oli kann veits kange). Muidu õige oli ka joosta, sest juba läks pimedaks. Kui gondel meid tagasi maa peale tõi, siis oligi juba õhtu käes. Otsustasime vaikselt rongijaama suunas liikuda. Vaatasime sõiduplaanist välja 18 34 Milaanosse mineva rongi, fikseerisime, et see ikka oleks regionaalrong ja siis ronisime platvormile no 3... Noh, kell oli 18 33... rong tuli... aga valest suunast... mingit märki ega kirja ega häält polnud, mis oleks öelnud, millise rongiga tegu on. Mina otsustasin peale ronida...mõtlesin, et äkki on viimane peatus... miks peaks regionaalrong Šveitsi edasi sõitma... Noh, rong panigi Šveitsi suunas ajama... kolistas mingis pimedas tunnelis, tegi mingeid ägedaid pöördeid ja siis tuli peatus...ja see peatus muudkui kestis... aknast ei näinud mitte essugi. Paras selline Kafka tunne oli... avastasime, et olime inimtühjas rongis... Otsustasime siis maha hüpata... Selgus, et tegu oli Chiasso nimelise peatusega... risti üle perrooni seisis teine rong ja selle ees tegutsesid 2 ametnikku. Jooksin 1 juurde ja küsisin, et kas see läheb Milanosse, onu ütles jah, ning juba meid kupatatigi rongile. Loomulikult ei olnud see ka enam regionaalrong, pidime jälle piletiraha maksma.
Järgmisel ehk viimasel õhtul käisime Viviana juures külas õhtust söömas. Rääkisime neilegi oma pühapäevastest seiklustest ja Viviana elukaaslane kinnitas, et Chiasso on esimene linn Šveitsis peale piiri. Lõbus.

Galaxy - Heute keine Kartoffeln

2007-09-30T22:49:00.000+03:00

ehk

Sai siis Teletornis suure hirmuga ära käidud. Ähvardasid lehtedes, et panevad oma asutuse kinni ja enam ei lasegi torni mingisuguste täitmata turvameetmete pärast. Nagu juuresolevalt pildilt näha, võtab teletorni uksel vastu suurte sõbralike tähtedega kirjutatud, ent ebameeldiva sisuga teade, et vabu kohti ei ole. Kõlab nagu 80-date lõpu Ida-Saksa legendaarne Heute keine Kartoffeln.

Julgesime siiski silti trotsides siseneda, maksime 60 krontsa ja edasi oli tee vaba. Võisimegi asuda Teletorni vallutama. Selles majas on kuidagi aeg pidama jäänud. Kõik lõhnas nii nagu kunagi 80-date lõpus asjad lõhnasid. Edasi siis lifti, mis 21 korrusele viis. See nägi välja nagu juuresoleval pildil:

Ka 21 korrusel, Galaxy restoranis oli aastaks 1989, seda nii interjööri, ettekandjate, menüü, muusika ja üldise meeleolu järgi hinnates. Jah, vaba lauda akna all oli üsna raske saada, ses osas oli silt - vabu kohti pole - isegi õigustatud. Uudishimulikke jätkus ja see pani mõtlema, et ehk on tegu kavala turundustööga, kuidas külastajaid juurde meelitada. Võimalik ongi, et Teletorn mõneks ajaks kinni pannakse, et siis jälle hiljem renoveerituna taasavada. Karta on, et taasavatuna ei valitse seal enam 20-s, vaid hoopiski 21 sajand.

Kohustuslik menüü, seljanka:

Sissevaade/väljavaade

xdream Mooste

2007-09-24T16:56:00.000+03:00

Seda et kõik suvised xdreami etapid on nüüd edukalt läbitud ja võib rahumeeli talvepuhkusele minna.

Inventuur
- kael on v.kange (kanuust)
- väike näpp on kangevõitu ja valulik (kokkupõrge teise ratturiga)
- hunnik sinikaid jalgadel
- kergelt paistes vasak pahkluu

Lühidalt - ilm oli super, vorm oli rahuldav, rada oli lahe... ise jäin rahule.

Pikemalt... Kuna Mooste asub oma kolme ja poole tunni kaugusel Tallinnast, siis tundus targem eelmine õhtu teele asuda ning vahetada sedasi ülivarajane ärkamine varajase ärkamise vastu välja. Sobivaks magamispeatuseks teel osutus Tartu. Jalutasin õhtupimeduses ja uduvihmas mööda tänavaid ja meenutasin vanu aegu. Praegused üliõpilased, kes tänaval ringi liikusid, tundusid nii noorukesed nüüd. Omaarust ma küll selline laps polnud ülikooli minnes. Mõnus oli puulehtedes sahistada tuttavaid teid pidi.
Järgmine hommik erilist spordituju polnud. Start oli mul ka selline arg ja uimane. Ei tahtnud eriti teiste ratastega trügima minna. Kusjuures 3 punkti juures paningi paugu ära. Märkasin pisut liiga hilja, et üks teisest suunast tulija läheneb kokkupõrke kursil ja tõmbasin kõrvale, aga liiga hilja. Pauk oli piisav, et mind ratta seljast käpuli pühkida. Väike sõrm sai ehk kõige rohkem viga. Muidu polnud midagi. Järgmisesse punkti tuli juba rattad jätta ja kanuude juurde joosta. Kanuutamine toimus Taevaskoja ümbruses. Väga ilus oli. Kanuutamise füüsika pole muidugi nii ilus, vähemalt mitte minu jaoks. Rõõmustas see, et veepind oli tasane ja suht risuvaba ja lai kui järv. Sellest va kanuutamisest on nüüd kael kange.Paadisõidule järgnes jalutuskäik metsas. Ootamatult sattusin vanadele lapsepõlveradadele. Kunagi ammu-ammu, vanusevahemikus 4-6 veetsin 2 talve Taevaskoja sanatooriumis. Päris kummaline, kui suured mulle lapsena see maja ja hoov tundusid. Nüüd oli kõik nii pisike. Nagu ma aru sain, siis sanatoorium enam ei tööta.
Jalgsietapi lõpus ootas lisaülesanne - tuli paralleelköitega üle jõe minna. Ma hakkasin närveldama, sest et julgestust ei olnud ette nähtud. Aga kui ma kukun? Pilk alla kinnitas, et see saab väga ebameeldiv olema.... madalasse vette umbes nii 8 meetri pealt... ei tahtnud. Selge oli, et kukkumine ei tule kõne alla. Õnneks olid korraldajad tõmmanud risti üle jõe traattrossid, mitte köied. Need olid üsna pingul, nii et erilist kõikumist ei toimunud ja sai kenasti üle. :) Uhh... edasi tuli jälle rattad võtta ja nendega kimada. Kimasime, mis me kimasime...mingis punktis tuli kummi venitada... vabandust, veeretada. Suur traktori rehv oli. Seda ikka andis kolmekesi veeretada, eriti mäest alla ja sopalombist mööda jne... Päris kõvasti jahmerdamist. Olin ülekere mingi liivakihiga kaetud kogu selle rabelemise lõpuks. Siis aga võiski oma ratta finishi suunas veeretada. Oh seda rõõmu. Finishis ootas veel üks lisaülesanne - takistusrada Mooste mõisas. Esmalt siis tuli puu otsast üks punkt võtta ja siis mingist aknaluugist mõisalauta pugeda, seal tiir teha, siis edasi...mööda redeleid ja kitsaid käike...(ühes aknas oli küll väike kõhklus, et tea kas mu ahter üldse mahubki sealt läbi) ja nii mõnigi kord tuli mind tagumikust upitada, et ma ikka edasi saaks. Segadust tegitas, et käisime küll hunniku tube läbi, aga punkte, mida võtta eriti ei olnud. No mis siis ikka... Kogu see jant lõppes luugist alla laskumisega, redel oli alternatiiviks ja mina kasutasin seda edukalt, kuna ma ei tahtnud omakäsi päris katki tõmmata. Võimalik, et seal oli kiiremaid laskumisviise. :P Kokkuvõtvalt oli väga lahe ja suurimad tänud tiimikaaslastele toredalt veedetud pühapäeva eest :)

Praha - teist korda

2007-09-17T17:39:00.001+03:00

Kõigepealt peaks väikse disclaimer'i tööreiside kohta kirja panema - need ei ole nii "fun" kui kõrvaltvaatajatele enamasti tundub. Tavaliselt on päevaplaan üsna tihe, nii et õhtuks on toss väljas ja pole suuremat tahtmist turisti mängida ja linna peal kolada. Hea üldse, kui õhtu vaba on, sest enamasti on ka see aeg täisplaneeritud kohustusliku vabakavaga, mis üsna hilja lõppema kipuvad ning järgmiseks päevaks hella pead ette valmistavad.
Ahjaa, muide, me käisime nimelt kongressil...oma teada mitte, aga hotellis oli viit kongressi nimelisele üritusele. Tööst tulenevalt veetsimegi ebaproportsionaalselt suure osa ajast selles hotellis, mis oli kunagi 80-datel sotsialismi vaimus püsti aetud ja käima saadud ning nüüd tundus vanast inertsist edasi kulgevat. Hiigelsuur ja kummaline nagu Mirabelia ulmekas, täitis ta siiski oma funktsiooni üsna hästi. Mul oli oma toa ülesleidmisega parajalt probleeme. Toa number oli 501D, viiendal korrusel seda ei olnud. Lõpuks avastasin selle kaheksandalt. Inernetiühendusega oli pisut kehvasti, sest harjumatult suur hulk läpakaid ründasid wifipurke üheaegselt.
Tsehhis pole veel avalikes kohtades suitsetamine keelatud. Päris fenomenaalne, kui märkamatult suitsuvaba keskkond normaalsuseks muutub ning tossused pubid ja baarid nina kirtsutama ajavad. Kohe täiega vastik oli.
Liikluses hakkab silma Skodade suur konsentratsioon. Inimesed on nagu inimesed ikka :) Kahe käe ja jalaga, täiesti normaalsed, isegi toredad ütleks. Ainult et räägivad mõistmatut keelt. Pikema jõllitamise või kõrvade pingutamise tulemusel annab siiski aimata, millest jutt käib. Taksojuhtide normaalsus on pisut kahtlasem. Taksistid on ilmselgelt kunnid Prahas, kes ise oma hinnad kehtestavad. Hinnas soovitati enne sisseistumist kokku leppida. Vastasel korral küsisid taksojuhid vastavalt oma südametunnistusele sõidu eest tasu. Südametunnistuse olemasolu on jällegi kahtlane teema.
Muidu üldine hinnatase oli umbes sama kui Tallinnas. Palka peaks nad ka umbes sama taksi järgi saama, mis meiegi. Keskmine palk on vist mõne tuhandega ees. Süüa sai see-eest odavamalt kui Tallinna kesklinnas pralletades kulub. Põhiliselt pakuti Itaalia kööki kuuluvaid roogi ning portsud olid muret-tekitavalt suured. Tsehhi enda rahvusroad on pisut kahtlasema väärtusega. Mingi mulgikapsa maitseline kapsabüree, liha ja klimbid. Halina ristis klimbid leotatud saiaks. Kartul on parem valik, ausõna.
Kooki oskasid nad päris kenasti küpsetada. Mooniseemnetega narkopirukaid ka.. (giggle)

Linn ise on ilus. Romantiline, suur ja vana. Paljud turistid arvavad ilmselgelt sama moodi. Eriti noored britid, kes oma stag party'sid ja värke Prahasse pidama lähevad. Tsehhis pidi brittidega kõige rohkem haiglaravi vajavaid õnnetusi juhtuma. Mitte et praha kriminaalne ja ohtlik oleks. Kolm korda võib arvata, mispärast siis. Vaesekesed joovad ja laaberdavad ennast sodiks.

Kõige ilusamad ongi ristteedel asuvad linnad. Sellised, kus ajalugu põimub. Prahas on palju oma ja uhket ajalugu ja kuningaid, Austria-Ungari keisririiki. Kahe sõja vahelisest õitsengust ilusat juugendstiili ja uljalt palju trammiliine... Sotsialismi aeg ehitas metrood sügavale ja pani eskalaatorid kiiremini käima kui muidu. Tuli tuju Kunderat lugeda...
Emale ma noote vaadata ei jõudnud, margihullule sõbrantsile sain kaardi saadetud alles viimasel päeval... Ostlemise poole pealt sai üks suurem kaubanduskeskus, mis kontori lähistel asus, põhjalikult läbi kammitud. Nii põhjalikult, et päkad lausa tuld lõid hiljem. Õnneks ei olnud mul väga laristamise tähtedeseis :P Igatahes on saatuslik viga vaid 1 paari kingadega reisile minna. Eriti veel, kui need on kontsakingad. Mulle minnes lihtsalt ei mahtunud rohkem kingi kotti...

(Miks Praha teist korda? Sest et umbes kümne aasta eest sai seal juba ükskord käidud. Nii erinevad kogemused. Siis ma olin 20, esimest korda välismaal ja paduvaene üliõpilane. Reisile olin saanud tänu kursakaaslasele, kes oli usklik ja kes kutsus kaasa (mmm õigekiri) mingi Taizee vms kogunemisele Viinis. Praha jäi teele.)

Nii see suvi läkski....

2007-09-10T20:12:00.001+03:00

Sügisjooks

2007-09-10T12:07:00.000+03:00

Eilne päev möödus Sügisjooksu tähe all. Väga võimas üritus oli. Kui ma enne veel pisut kõhklesin, kas selle jooksu kesklinna toomine on ikka õige, siis pärast jooksuraja läbimist olin veendunud, et see oli ainuõige samm. Esiteks, kui ikka 9000 inimest Eestist korraga kokku saadakse ühiselt sporti tegema, siis ei pea seda kusagil äärelinnas häbenema. Seda enam, et Kakumäe teed jäid selle massi jaoks kitsaks ning stardist minema saamine võttis väga kaua aega. Need, kes ägisevad stiilis, et mis te lollakad asfaldi peal oma jalgu lõhute ja linnatossu sees jooksete, siis ütleks, et tule jookse ka. Ega me enam mingites hiina ketsides ei pane. Kõigil vähegi normaalsetel jooksutossudel on väike amort sees, mis põrutamist pehmendab ning pole see Tallinna kesklinn nii saastase õhuga midagi. Vaadake, kui palju rohelust, suuri puid ja parke on vanalinna ümbruses. See on ka üks põhjusi, miks see jooks just kesklinnas olla võiks. Tore on joosta ja imetleda Tallinna ilu. Ja Tallinn on ilus linn! Tõsiselt nördima ajavad aga need vennad, kes kiunusid, et nad oma autodega ummikusse jäid ja jooksjate järel ootama pidid. Stiilis, et ümbersõite ei olnud hästi märgistatud, neid ei informeeritud piisavalt jne Esiteks...pühapäeva lõunane aeg on kõige liiklushõredam aeg üldse kesklinnas, nii et juba sellega oli autojuhtidega kõvasti arvestatud. Teiseks, võiksid autosõltlased ometi kord oma ego tahaplaanile asetada ja rõõmu tunda, et nii paljud inimesed väärtustavad tervisesporti. Kolmandaks kiunusid ka Kakumäe elanikud, et nemad ei saanud jooksu ajal koju ja poodi ja ma ei tea kuhu... et väide, et jooksuürituse korraldamine äärelinnas probleemi lahendaks, ei pea paika. Küllap ajaga jooksub see liikluse ümberkorraldamise asi paika ja sellega osatakse ka paremini arvestada.
Aga algusest...
Minu stardinumbriks oli 3898. Sättisin numbri ilusti rinnale ja rõõmustasin, et saab t-särgiga jooksma minna, ilm oli selleks piisavalt ilus. Ronisin kohale piisavalt varakult, sest et mul oli veel kiip välja võtmata. Kujutasin ette, et selle peale võib kuluda palju aega. Ent... sai oma kiibi pea jooksupealt kätte. Tädi, kes neid jagas, otsis mu kiibi välja juba siis, kui mina veel uimaselt ringi vaatasin, kuhu minna.
Stardikoridoriks oli Pärnu maantee Inglise kolledge juurest algav osa. Start asus kusagil Draamateatri juures. Läksime stardikoridori varakult valmis. Keegi kena aeroobika tsikk oli tõmmatud tõstukiga rahva kohale ja ta tegi seal ülimõnusa musa saatel rahvale soojendusvõimlemist. Megahea mõte. Siis tulid mõned kõned ja siis .... 15, 14, 13....3, 2, 1 PAUK... Stardipaugu andis Gerd Kanter ise. Rahvas möirgas eufoorias ja pani jooksu. See oli küll megamotiveeriv. Alguses oli muidugi väike massis trügimine. Õnneks sai siiski üsna kiirelt jooksma hakata. 15 sekundiga olime Evaga stardijoonel ja edasi tuli veel pisut haake visata, ent Pärnu maantee läks nii mõnusalt laiaks, et kõik mahtusid ära ja said rahus jooksma hakata. Hull minek oli sees. Oleks tahtnud veel rohkem takka anda, aga pulss oli nii kuradi kõrge, et ma ei julgenud. Võtsin omaarust kergemalt, kuid pulss püsis sama. Rada kulges edasi mööda Narva maanteed kuni Lauluväljakuni, seal tuli teha pööre ja mööda mere-äärt tagasi jooksma hakata. Russalka juures oli esimene joogipunkt. Erilist jänu polnudki. Järgmine lõik Russalka juurest Paksu Margarethani läks ülikiiresti. Umbes 8 km juures algas kerge tõus, mis kestis kuni Kaarli kirikuni välja. Vähe tüütu värk, eriti ei julgenud selle tõusu pärast ikka kiiremini joosta. Tõsisema lõpuspurdi sai alles Kaarli puiesteed mööda finishisse tuisates ette võtta. Kahjuks jäin oma kontrollajast välja. Oleksin tahtnud alla tunni lõpetada, kulus aga 1h 1min 40sekundit. Tegelikult olen rahul.
Lõpetanud suunati maha jahtuma pikki Harju tänavat ja Müürivahet... kusagil tuli kiibid ära anda. Ma ei saanud seda kuidagi oma tossu küljest lahti.

Finisheerunud ja "runners high" Eva, Halina ja mina

Totaalne muutumine e. naine sinu soontes voolab kreeeeeem...

2007-08-23T15:17:00.000+03:00

Hästi-hästi lahe tibide üritus oli - käisime meigikoolitusel ja maalisime endale ilusad näod ette. Tibihing minus tõega õhkas õnnest, lõpuks ometi lasti ka tema kapist välja :) Muidu enamasti peab ta alluma vasakpoolsel pildil olevale tsikile...aga sel päeval oli kõik vastupidi. :P

Paremal oleva pildi autoriks on Sepp ja vasakul oleva tegi Halina, kui me ratastega Kakerdaja rabas ringi kakerdasime

Võitle Eesti, võitle!

2007-08-23T14:52:00.000+03:00

Ma käisin eile (arvutan... 1, 2...üle 6 aasta järel) jälle Ale Coqi areenil jalgpalli vaatamas. Mängisid Eesti ja Andorra.

Siit siis minu jalgpallivaatlused...

Meeleolu oli täitsa kena. Hümni mängimise ajal laulsid noored poisid kaasa(jalgpallihaigla omad - eesti koondise ametlik fännklaab). Isegi sõnu tundusid teadvat, mitte ei podisenud omaette (nagu nt mina).
Andorralased mängisid punases kostüümis ja eestlased sini-mustas (number oli valge). Algus tundus üsna uimane olevat...aga uimastest eestlastest tundusid andorralased veelgi uimasemad. Nende tiimist käis vähemalt 1 kord minutis keegi käpuli ja siis pikutas murul ja hoidis peast kinni "oi, rohukõrs läks silma" stiilis. Seljataga istunud vihaselt, noorelt, tiba nokastunud eesti mehelt tuli õel kommentaar, et mis teil Andorras pole nii hea muru, et siin kohe pikutama peate. Noh, andorralased muudkui pikutasid ja eestlased veeretasid palli keskjoone piirkonnas. Noor vihane mees seljataga kommenteeris, et ja ja... veeretage aga palli, nii need väravad tulevadki. Kohtunik otsis endale ka tegevust. Algul tundus, et tal see käsi käib vähe ebaõiglaselt taskus kaartide järel ja enamasti eestlaste kahjuks... aga kaartide sadu siiski tasakaalustus mingi hetk. Noormees seljataga kiitis takka, et ja-ja, pista aga käsi jälle taskusse, seda sa oskad, see tuleb sul välja...
Eestlastel õnnestus 33 minutilise sudimise järel esimene värav lüüa...Piiroja peaga lõi. Kohe seejärel läks hulluks rabelemiseks jälle Andorra värava all mingist nurgalöögist ja pall justkui veeres väravasse, aga seda ei loetud, sest et...keegi oli käega mänginud vms. Siis...siis veeresid mingid tüübid teineteise kaisus mööda platsi. See kena kallistus lõppes eestlasele (ma nimesid ei tea) punase kaardiga, kuna to oli väidetavalt teisele küünarnukiga virutanud. Tegelikult oli üsna raske öelda, kes kellele virutas. Noor vihane mees mu seljataga karjus kohtunikule, et kuule onu, tee endale teene ja sure ära palun...
Vaheaja järel jätkas eesti meeskond arvulise vähemusega (punane kaart) ja keegi Tarmo Kink lasti platsile. Too osutus üsna väledaks meheks. Jooksis palliga 1:1'le olukorras väravavahiga...aga kahjuks ei läinud see pall sisse... Kõik olid enamvähem tagajalgadel ja karjusid, k.a mina. Siis, umbes nii 5 minutit enne normaalaja lõppu juhtus midagi kohutavat. Andorralased said värava. Täielik error. Ma mõtlesin, et mis värk on? Ei saa ju olla... et see mäng nii lõpeb, eestlased on meeskonnana ju Andorrast üle... Noor vihane kommentaator selja taga solvus suisa nii, et otsustas valju vihase monoloogi saatel lahkuda... Mäng jätkus.
Ja siis, ja siis...juhtus nagu väike ime. Midagi eesti meestele ülitüüpilist. Teisel lisaminutil (! nagu ikka, kui enam midagi oodata ei oska), siis tegi Kink hea söödu Zelinskile värava alla ja pall oli SEES. Seis tablool muutus 2:1. rahvas möirgas. Zelinski kiskus endalt särgi seljast, kohtunik pistis selle peale käe taskusse ja kollane kaart jäi jälle näppu... Zelinskile oli see selles mängus teine ja ta saadeti platsilt ära... Eestlasi jäi järgi 8 ja siis käis lõpuvile! Kaotuste ja nulliringi nõiaring oli murtud. Eesti jalgpall sai sellest mängust oma kolm punkti. A no tõega... maailma haledam värk oleks ikka olnud, kui nad poleks saanud. Nii mõnigi mees ähvardas mitte enam Eesti koondise mänge vaatama tulla, kui me jälle kaotanud oleksime.

xdream 3 - Keila-Joa

2007-08-20T18:24:00.000+03:00

Ausalt, laupäeval mingi kell oli mul täiega tunne, et ma ei jaksa ja ei taha ajada xdreami rida logistika ja mehituse osas, et ikka saaks pühapäeval võistlema. Olin juba ise loobunud. Õnneks teine tiimikaaslane ei olnud ja ajas ise kõik asjad joonde. Aitäh!
Nii siis olimegi pühapäeval jälle stardijoonel....koos ratastega seekord ja muutunud koosseisus. Esialgu läks päris sujuvalt mööda põlluvaheteid pundis koos...esimesed suuremad hargnemised toimusid kusagil metsas. Päris karm oli rattaga koos järsust jõekaldast alla ronida ja siis otse mudasesse jõkke ratas kukil astuda ja jõge ületama asuda. Esimesed sammud mudas olid ikka väga vaaruvad....aga...veel raskem oli selle sama rattaga teisest kaldast üles saada. kuidagi hambad risti see ikka õnnestus ka. :P
Rattaosa lõpus ootas maleülesanne... matt 1 käiguga... stiilne. Siis-siis, meie lemmik - kanuu osa. Sellele eelnes oma 1 kilt jooksu, aga minu jalad olid nii tina-tümad pärast ratast seekord, et see jooks läks õige vaevaliselt. Kanuus oli mul üsna väike sõnavara.... põhiliselt karjusin "paremale", seda eriti sõidu alguses. Paat kiskus muudkui ühest kaldaäärest teise ja nii me siis sinka-vonka muudkui tuuritasime ja üritasime teistele paatidele mitte otsa minna...See vähemalt õnnestus. Hiljem vahetasime istumisjärjekorda ja siis läks ka sõit otsemaks ja kiiremaks... kähisesin muudkui üks-üks-üks, et me ühte rütmi saaks... vist aitas ka... See "üks" oligi mu teine sõna. Mingi punkt oli tähistusega "vana paju" ja tõepoolest, kalda ääres oli vana suur paju ning punkt asus selle otsas. Kui mul käed juba aeru hoidmisest nõrkemas olid, saabus lõpuks kanuu lõpp ja me vudisime oma rataste juurde tagasi...kärutasime veel ühe punkti võtta ja siis vahetusalasse... kus ootas järgmine lisaülesanne - tuli u 50 m pealt pall väravasse saada... naistel oli see maa oma poole lühem. Edasi siis jooks... ehk minul kõnd või siis väga hädine jooks. Häbilugu... :S
Esimese punktiga panime tiba mööda, aga siis juba pihta...edasi läks paremini. Saime korra ka läbi Vääna jõe kahlata. Ah kui mõnus oli. Vesi oli puhas ja värskendav. Edasi viisid punktid merekaldale. Mereäärses metsas olid suured magsad mustikad. Ah kus ma neid ampsanud oleksin. Paar tükki ikka noppisin endale jooksu pealt suhu ka. No ja siis tuli juba üsna kiirelt finish ka. :)
6 30 kujunes ajaks. Normaalne... Tore pühapäev oli jälle.

Heaolu kemikaalid.

2007-08-14T21:36:00.000+03:00

EI, õnn ei ole rahas. Õnn on hoopis kemikaalides. Või siis õigemini nende õiges koguses olemasolus õigel ajahetkel. Ega Kurt Vonnegut eriti ei eksinud, kui ta kunagi kirjutas oma naljaraamatutes, kuidas halvad kemikaalid võtavad võimust ja inimene läheb peast segi. Tegelikkuses vist on pigem nii, et head kemikaalid saavad otsa ja siis on halb olla...

Juhtus nii, et olen nüüd läbi lugenud üsna mitu huvitavat peatükki wikipeediast igasuguste neurotransmitterite ja hormoonide opioidpeptiidide kohta ja valmis oma värskeid teadmisi jagama.
* Neurotransmitter e ajuvälitaja aine ehk siis ainepiisake rakukeses, mis vastavat impulssi edasi anda aitab. (sai vist oma sõnadega õigesti kirja - err...loodan)
* Opioid (endogeene opioid) - keemiline aine, millel on morfiini laadne valuvaigistav toime kehas.
Keha ja aju ning elu toimimine neis on omaette ime. Selle koosluse heaolu sõltub üsna palju vajalike, oma keha poolt toodetavate, kemikaalide-opioidide olemasolust ja tasakaalust. Kõige tuntum neist on ehk endorfiin... eh ei, ilmselt siiski adrenaliin. Selline üsna primitiivne keemikaal, mis opereerib valikuga - kas rünnata või põgeneda - ning mis vabaneb ohuolukorras. Vereringesse sattununa valmistab ta keha ette erakorraliseks olukorraks, tõstab glükoosi taset ning parandab hapnikuvarustust ning surub alla olukorra tõsidusega mitte konkureerivad protsessid kehas (nt seedimine). Stressihormoonina mõjutab ta ajus neid piirkondi, mis tegelevad tähelepanu ja reaktsiooniga. Andrenaliiniga jookseb paralleelselt noradrenaliin keskendudes peas toimuvale. Adrenaliin on seega eluoluline ühe põhiinstinkti - ellujäämise seisukohalt. Edasi siis kõige tuntuma opioidi endorfiini juurde.
Endorfiin on nagu keha enda poolt toodetud morfiin ja tema mõju on sarnane - muudab valu kergemini talutavaks ning tekitab heaolu tunde. Varem omistati endorfiinile ka 'runners high' (pikemale ja raskemale sportlikule pingutusele järgnenud heaolutunne) ning orgasmiga vallanduv mõnuaine, kuid enam mitte. Nüüd on leitud, et nende meeldivate tunnetega on seotud teised väga sarnased ning omadustelt kohati kattuvad endogeensed opioidid.
Pärast sporti valdava heaolutunde taga on hoopiski endogeenne kannabinoid neurotransmitter (e aju välitaja aine) nimega anandamiid. (Mulle see nimi meeldib. Ananda on midagi budismist, paljude buda pühameeste nimi on Ananda ja see tähendab õndsust sanskriti keeles). Anandamiid on oma omadustelt sarnane marihuanas oleva aktiivse kemikaali -THC-ga. Keha toodab seda ainet, kui on vaja toime tulla pikemaajalisest füüsilisest pingutusest tuleneva valu ja stressiga. Samuti pidavat see kemikaal tekitama meeldivat rahulolu ja motiveeritud olemist, seda ka kusjuures näiteks imetamisel. Eeldatavalt siis, et emme ikka beebi toitmisest huvitatud oleks. Ah, ka shokolaadi söömine pidi pisut anandamiidi taset tõstma lisaks oma muudele meelelistele naudingutele, aga sellest pisut hiljem.
Meelelised naudingud...mmm...nagu näiteks seks ehk ellujäämise instinkti teine variatsioon. Sõltumatud teadlased uurisid ja jõudsid järeldusele, et seksi ajal ei toodetagi endorfiini, vaid hoopis neurohüpofüüsi hormoone nimega oksütotsiin ja vasopressiin. Oksütotsiin on rohkem selline naistekas värk ja seda ainet toodetakse päris palju emakakaela ja tupe avanemisel sünnituse ajal ning nibude stimuleerimisel, et hõlbustada sünnitust ning imetamist vastavalt. Orgasmi ajal pritsitakse seda ainet aga mõlema soo poolt kehasse päris kõvasti. Selle tulemusel on aju aldim lähedustunnet ja sidet ning usaldust looma. Iseenesest on see päris huvitav fakt, sest turvatunne on naise jaoks orgasmi saamisel oluline näitaja ja kui see kriteerium on täidetud, siis järgmise sammuna luuakse tugevam side. Samuti on oluline, et ema ja lapse vahel tekiks kohe tugev side ja lähedus, mitte et naisolend pärast sünnitust beebiolendit arusaamatu pilguga vaataks ja siis kuhugi maha unustaks... Meesisenditel tuleb mängu veel vasopressiini nimeline aine, mis muidu reguleerib vee hulka ja selle väljalaset kehas, kuid kui kaalul on armuasjad, siis muudab see ollus meesisendid teiste meesisendite suhtes agressiivseks...

Siis on veel neurotransmitter nimega dopamiin, mis reguleerib õige mitut valdkonda ajus nagu näiteks käitumine, tunnetus, motoorika, motiveeritus ja tunnustus, piimatootmine, uni, tuju, tähelepanu ja õppimine. Ka dopamiin on mõnuaine (motivatsioon, soov, nauding) ning seda eritub seksimise käigus... aga ka süües. Dopamiini vähesus põhjustab parkinsoni tõbe ja muid koledaid haigusi.

Veel on kindlasti märkimist väärt serotoniin, mis reguleerib viha, agressiivsust, keha temperatuuri, tuju, und, oksendamist, seksuaalsust ja isu. Kui serotoniini on vähevõitu, siis järgnevad igasugused käitumishäired, depressioon, ärevushäired, sundkäitumised, migreen, ärritunud sool sündroom jne

No ja siis see shokolaad, mida keha küll ise ei tooda, kuid mis on ehk kõige süütum(vähempatune) viis kiiresti meeleolu parandada, sest et see mõjub nii serotoniini kui dopamiini tasemele kehas positiivselt. Kuna shokolaad sulab madalal temperatuuril, siis ta sulab juba suus ning glükoos teatavasti imendub väga kiirelt... Selle tulemusel suureneb aju aktiivsus ja südamelöögid tugevnevad intensiivsemalt kui kirglikult suudeldes ning selle mõju jääb püsima kauemaks. (BBC loomkatsed inimestega)

Oh ok, neid kemikaale on veel ja osadele, ma olen kindel, pole veel nime antud. Kuid juba ülal toodute põhjal võib ette kujutada, millised ahelreaktsioonid kehas toimuvad ja kuivõrd sõltub meie elukvaliteet endogeensete opioidide olemasolust. Kas emotsioon on rida keemilisi reaktsioone? Päris huvitav iseenesest pilt niipidi segi keerata. Mõte, mis mind pisut rahutuks teeb, on nende kehakemikaalidega manipuleerimine igasuguste prozacite ja asjade abil, mis justkui aitavad taastada vajalikke koguseid vajalikke aineid ning inimesel inimväärikalt käituda...ent ent ent.... mis saab ühiskonnast, kes hakkabki neid kemikaale välispidiselt kontrollima? Hommikul mõõdame kemikaalide taseme üle, krutime kõik nupud paika ja saadame lapse kooli. Kuna tähelepanu ja motivatsioon jne jne on kõik õigesti timmitud, siis on kõik lapsed ühtemoodi kukupaid ja tublid... ? Või siiski... aju hallolluselt nad siiski võrdsed ju pole... järelikult on õhtuks osadel jälle nupud paigast ära...
Siis veel... ei saa maha kruttida kõiki negatiivseid haistinguid. Need on ellujäämise seisukohalt äärmiselt vajalikud. See ei oleks enam see inimkond...nende emotsioonidega... need poleks enam need naised, emad ega mehed....

Ah, mul oli veel mingeid mõtteid... paaritumise osas vist...aga olen hetkel ära unustanud...mingit ainet vist napib... teinekord jätkan :P

5 juuli 2007 ehk 30 aastat hiljem...

2007-07-06T14:51:00.000+03:00

05.07.1977
Sündisin...umbes kell 2 45 öösel, vist Pelgulinnas. Ema ütles, et väga kiiresti ja nabanöör oli kolm korda ümber kaela. Arstid ootasid poissi. Tuli tüdruk. Siis veel ultraheli ei tehtud ja lapse sugu üritati südamelöökide järgi ära arvata. Muidugi olin ma suur olnud. Vist mingi 4 kilo ja rohkem... ema kõhus oli hea...nii et ta kandis mind üle aja...sellest siis ka kasv.

05.07.2007
Pärast mõnusat olengut koos vanade matkakaaslastega, ärkasin hommikul statistiliselt aasta vanemana. Seekord vahetus ka teine number. Olen nüüd kolmkümmend. Vaatasin peeglisse ja tõdesin, et midagi kohutavat pole üleöö juhtunud. Ikka sama nägu. Sellest siis kohe eriti hea tuju. (Ma loodan, et ma pole jõudnud "eitamise" faasi.)
Eile oli kuidagi naljakas kelmikas päev kokkuvõtvalt. Kelmikas on selline hea totter sõna. Sobib hästi kirjeldamaks plätusid, seelikuga töölt koju rattasõitu kõva tuulega, kui ühe käega tuleb tüürida ja teisega seelikuserva paigal hoida ja õhtul Aerosmithi saatel rokkimist.(Siinkohal tänud piletikinkijale)

Aerosmithi kohta ütleks, et käras kah. Korralduse poole pealt vilets, kontserdi poole pealt päris hea. Meie Halinaga ikka rokkisime ja röökisime täiega. Mingi hetk avastasin, et teen seda pigem puhtast lõbust röökida ja võimalusest end välja elada. Tegelikult mind niiväga need botoxit täis huultega vanamehed ei huvitagi. Lihtsalt mõnus on täiest kõrist karjuda. Nii palju siis teen spiritit on minus veel järel. Aerosmithi bändist oli kohati kahju. Vaatasin enda ümber tuima kala näoga seisvaid eestlasi ja ei saanud neist aru. No mis värk on, miks on nii raske end välja elada? Kui ikka bänd üldse ei meeldi, siis ju kontserdile ei tule...või olen ma jälle kusagil kõigest valesti aru saanud? Selge on see, et publik ei teinud piisavalt möllu. Ainult 1 lisalugu mängiti. Pärast seda rahvas isegi ei üritanud, vaid lihtsalt hakkas lahkuma. :( Minu üks teismelise aja lemmikuid lugusid (Janie's Got A Gun)jäi kuulmata, sest seda lihtsalt ei esitatud)
Üks asi ajas veel vihale - lolli Savisaart, eksalteeritud näoga Kadri Must taustal, näidati suurelt videoekraanilt mingi loo ajal. No hellõu populism. Ja jah, ma saan aru, ta on linnapea jne... aga ikkagi.
Mis veel? Tegelikult on nad ikka parajad vanamehe nässid. Mu meelest on see nagu iseenda parodeerimine natuke, kui vanas eas üritatakse noor ja seksikas välja näha. Kas nad ise on õnnelikud sedasi? On neil raha vähe või piinavad nad ennast missioonitundest???? Kulla onud, nautige oma vanadust, mitte ärge põgenege selle eest.

Veepark

2007-06-19T00:47:00.000+03:00

Kusagil Stratford Upon Avoni kandis, UK...

xdream: Otepää öine

2007-06-10T21:32:00.000+03:00

Oeh...Praeguseks hetkeks on suurem mudatõrje juba tehtud. Usun et tõin riiete, jalgratta ja jalanõudega kaasa oma pool ämbrit muda Lõuna-Eestist. Kogu see kraam haakus mulle külge mööda kraave ja mudamulkaid tatsates. Karm oli see Otepää xdreami öine etapp.
Öisele etapile on kuidagi imelik minna. Oleks nagu tavaline laupäev ja ei ole ka. Õhtul, kui võiks hakata magamamineku peale, käib pauk ja tuleb hoopis hakata kõvasti sporti tegema.
Seekord anti start Tehvandi staadionilt ja sealt tuli jala kimada Apteegimäe otsa punkti võtma. Sealt edasi Pühajärve suunas ja Pühajärvel tuli kanuusse hüpata ja aerutama kukkuda. Kanuu osa oli väga tore, aga lõppes minu jaoks üli hirmuäratavalt. Kanuud tuli jätta väiksele saarele ja sealt saarelt tuli ujuda tagasi kaldale. Ma olen ujumises saamatus ruudus... Kogu selle krempliga - kott, jalanõud, riided ja päästevest eriti. Mind küll eriti ei veena, et päästevest mind pinnal hoiab, nii et mingi hetk tundsin, et ma üldse ei jaksa seal vees edasi sumada, et kõik asjad kohutavalt segavad ja et ma ahmin ebanormaalselt õhku. Ma arvan, see polnud niivõrd füüsiline pingutus, kuivõrd ma lihtsalt läksin paanikasse. Õnneks sain siiski tiimikaaslase abiga kaldale. Olen talle elupäästmise eest väga tänulik. Selleks ajaks oli juba üsna pime. Riided olid kõik märjad. Mul oli camelpackis (Ferrino oma, reedel ostsin) üks dressipluus ja imede ime, see polnudki märg. Kott peab tõepoolest vett. Vähemasti sisemine tasku peab vett. Välimises pudipadi taskus olnud särk oli märg.
Lippasime mingit punkti no 60 mudases metsas taga otsides Tehvandi staadioni suunas tagasi, haarasime rattad ja kimasime... Mäest alla sõidud olid ikka ülimõnusad...aga ülessõidud üks kiiks-kääks. Seda enam, et ma avastasin, et mul ei lähe rattal esimene käik sisse... :S Sellest vees hüperventileerimisest olin oma vaese südame kõvasti üle koormanud ning end pisut moraalselt laostanud.
Ühes rattapunktis kostis imelikku valjut kisa... ma ei teadnud, mis see on, aga siis sain targemaks, et tegu oli konnadega. Need tüübid ikka suudavad uskumatut lärmi lüüa. Oli juba valgem ning hägune vananev kuu rippus ülimadalal horisondi kohal. Madalamatel orgudel laiutas udu. Loodus oli ilus. Meie aga olime omadega pisut rabas... St vedasime ratast käekõrval mööda mingit ojaserva. Jube tüütu oli. Ratast tuli muudkui üle igasuguste takistuste tõesta, ma jäin igale poole kinni, ka oma ratta külge ja tagatipuks põrus mul porilaud plärinal lahti. Aga me jõudsime punktini ja järgmiseni ja siis tuli lisaülesanne... selle sisuks oli ronida Seinamäe nimeliselt mäeküljelt ülesse ja alla tagasi. Nagu nimest arvata võib, oli see va mägi järsk nagu sein ja paras punnitamine oli sinna otsa saada. Mäe tipus anti meile leht küsimustega, millele me pidime all vastused välja nuputama. Iga vale vastuse eest tuli ronida uuesti mäest üles. Küsiti, kes on Viiralti Põrgu autor, siis oli mingi pisimata ülesanne... ja siis veel selliseid trikikaid... Saine ühe trahviringi... Ütleks, et vedas. edasi tuli kimada Käärkule ja seal oli jalgsietapp. Enamvähem mööda Kekose rada oli u 5km ulatuses umbes 5 kontrollpunkti paigutatud. Edasi ootas veel 3 jalgrattapunkti.Neist kaks olid üsna vastikult metsa sees, nii et neile oli raske ligi pääseda ja jälle metsast välja pääseda. Lõpuks oli meil veel kurjakuulutav Väike Munamägi järele jäänud. Sinna otsa tuli koos ratastega ronida. Tipus saime kuulda, et finishis ootab veel ees mingi väike jooksuetapp. Well, see jooksuetapp kujutas endast seda, et seina külge oli kinnitatud kaart ja siis tuli 9 punkti mälu järgi metsast üles leida. Alul üritasime kokku leppida, et igaüks jätab 3 punkti meelde. See ei toiminud päris hästi :S Olime kui munas kanad ja ei saanud mitte kui mõhkugi aru, mis värk on. Arvasime tõenäoliselt, et tegemist on väiksema alaga. Kuidagi siiski lõpuks õnnestus kõik punktid üles leida ja ka finisheeruda. Uh... Läks palju kauem kui arvasime :S. Aga aga aga - me tegime kõik läbi :) Ma arvan, et asjaolusid arvestades on see omaette saavutus :) Nüüd on üsna tüma olemine.
Peaks ikka selle ujumisega tõsisemalt tegelema :S

Kohustuslik kirjandus - Kipling'u Kim

2007-06-02T23:06:00.000+03:00

Õnnistatud olgu Eesti Päevaleht ja tema tore raamatusari. Muidu ma poleks ehk niipea Rudyard Kipling'u Kim'i nimelist teost kätte võtnud ja läbi lugenud, kuigi see on juba aastaid plaanis olnud. Iga kord, kui tee võttis Aasia suuna, ilmus "Kim" ja Kipling kohustusliku kirjanduse nimekirja. Nüüd ma enam ei imesta miks.
Mul on südamest kahju, et ma Shimlas olles ei võtnud aega maha, istunud näiteks Briti asevalitseja suveresidentsi juures olevas pargis ja ei lugenud seda raamatut seal. Teel parki oleksin möödunud hotellist, kus Kipling peatus Shimlas olles ning aeg-ajalt oleks silm tabanud lossimüüril osavalt turnivaid punaste tagumikkudega ahvipärdikuid. Oleks olnud pilvealune ja palavapoolne ilm...
Veel oleks olnud tore leida see raamat kapsa ja kaantetuna vanaema aidast, kui mul umbes vanust nii 14 või 15 oli. Lugesin suure põnevusega tol ajal leitud eestiaegsed vihikutena ilmunud Prints Waldemari järjejutte ja muu säärast kraami, mille algus ja lõpp kaduma olid läinud, aga tegevus toimus võõrastel maadel, tihti tsivilisatsiooni ääremail ning olid täis põnevaid seiklusi. Kim sobiks ülihästi sellesse lektüüri.
Tegelikult ma ei tea, kuivõrd palju loetavamaks muutus raamat tänu sellele, et paljud paigad ja näod olid mulle päriselust tuttavad ning oli ülikerge elavalt raamatus toimuvat ette kujutada.
Kipling on muidugi kirjutanud raamatut oma rahvuskaaslasi kui lugejaskonda silmas pidades. Minu meelest kirjutab ta kohalikest sõbralikult ja mõnusalt ja ka tabavalt, kuid nagu hiljem selgus, pole Kipling hindude seas au sees. Imelik, sest ma ei ütleks, et Kipling sahibe paremate inimestena kujutaks. See selleks. Mõnus on jälgida, kui osavalt Kimballi nimeline väikemees orienteerub erinevates India kihtides ja karakterites ning uskumustes ja kombetalitlustes. Kuidas suhelda islamiusulistega, kuidas hindudega, kuidas budistide, fakiiride ja valgete meestega... Kipling maalib fantastilise pildi mittehindudele India meelelaadist, virrvarrist ja tohuvapohust ning teistmoodi maailmatunnetusest.
Natuke ajas nördima see möla, mis raamatu kaante siseküljele Kiplingi ja raamatu kohta kirjutatud oli. Kohati jäi mulje, et mingi nõuka aegne tekst oli üks ühele ära toodud ning et teksti koostaja polnud viitsinud raamatut läbi lugeda või siis oli lugenud kuidagi diagonaalis ja point läks kaduma.Tekst pigem eksitas kui tutvustas.

Rory Stewart "The places in between" ehk walking is kind of dancing too...

2007-05-16T21:18:00.000+03:00

Raamatu eestikeelne pealkiri võiks kõlada - "Vahepealsed maanurgad" või midagi sarnast. See vahepeale jääv maa on Afganistan. Minu hinnangul üsna tabav nimetus. Afganistan on tõepoolest vahepeal olev riik. Kes kontrollib seda territooriumi, selle mõju all on kogu Kesk-Aasia ning tee Itta. Afganistan on justkui Ida ja Lääne ristmik ja sellel ristmikul on üsna tihe liiklus olnud juba ammustest aegadest. Igasugused imperialistlike ambitsioonidega riigid on tundud suurt vajadust Afganistani oma kontrolli alla saada. Ambitsioonikate riikide esireas on olnud muidugi Venemaa, kes tegi viimase ebaõnnestunud katse selles vallas 1979 aastal. Kui laguneva NSVL-i väed riigist 10 aastat hiljem lahkusid, ei suudetud enam kodurahu taastada. Sõja tagajärjel oli Islam maailmas radikaalsema suuna võtnud ning terve põlvkond kasvas üles arusaamisega, et vägivald ongi argipäev.
Raamatu autor Rory Stewart kõndis 2002 aastal risti läbi Afganistani Heratist Kabuli. Ta võttis oma teekonna ette vahetult pärast Talibani langemist, südatalvel ning tema rännak kulges üle lumme mattunud kurude ning läbi külade, kus sõda oli veel reaalsus. Kohalik äsja tööle asunud Afganistani julgeolekuteenistus teatas talle, et nad võivad garanteerida, et ta saab sel teel surma. Arvestades asjaolu, et Rory oli juba pea kaks aastat Aasias jala ringi kõndinud(Iraan, Pakistan, India, Nepal, Bangladesh), võib suhteliselt hästi aru saada, miks teda sellised avaldused eriti ei heidutanud ning ta asus kindlameelselt oma teekonnale. Teekond on inglise keeles journey ja tähendas algselt ühe päevaga jalgsi läbitavat maad. Rory päevateekond oli keskmiselt 35-40 kilomeetrit päevas. Selgub, et ta oskab kohalikku keelt ning tunneb üsna hästi Islami tavasid ja kombeid. Ahmin raamatut kasvava isuga ja olen sellest pisut hämmingus. Rory Stewart ei ürita olla vaimukas, ta ei intrigeeri ega romantiseeri. Kohalikke kirjeldab ta ilma ülistamata või laitmata, paari tugeva detailiga, millest õhkab arusaamist miks üks või teine on nagu ta on ja leppimist sellega. Ta ei anna hinnanguid, ta on humaanne. Ta ei kruvi kunstlikult pinget ja ta ei kiitle oma isiksusega, ta ei räägi endast suurt midagi...aga kõigi nende ridade vahelt tundub ta uskumatult huvitav inimene. Vaata et huvitavam kui raamat ise. Minus tärkab huvi, kes on see mees, kes oma ebatavalisest ettevõtmisest sedasi tagasihoidlikult jutustab. Kust võtab ta oma füüsilise ja vaimse jõu? Asi selles, et minu hinnangul on sellel teekonnal vaja 007-me teadmisi, missiis, et raamatus ühtegi naistegelast pole. Rory navigeerib risti läbi mägise Afganistani ilma kaardita! Põhjus on lihtne, ta ei taha, et teda spiooniks peetaks. Googeldasin ta eluloo välja ja selgub, et ta on tõepoolest üks paras Indiana Jones - väga hea ajaloo ja filosoofia haridusega, huvitava päritoluga ja teinud karjääri nii Briti sõjaväes kui diplomaatilises teenistuses ja human rights organisatioonis. Lisaks veel on tal teenete eest mingi Briti orden... ja...ta oskab hästi joonistada, raamatus on rida skitse kohalikest meestest. Rännaku hetkel oli tal vanust 30...
Google's Sir Stewarti järele nuhkides sattusin Õnne Pärli Kabuli päeviku peale. Tuleb välja, et Õnne Pärlil on au seal Kabulis hullu shotlast isiklikult tunda. Samas on tema enda jutt ja pildid ka ülihuvitavad vaadata ja lugeda. Respect

Stewarti sulestiili näitena pakuks aga järgnvat lugu iraani naistest

Tüütu mees

2007-05-05T22:12:00.000+03:00

Filmi alguses on stseen suudleva paariga metroos, kellest peategelasel on raske mööda vaadata. Ausõna, keegi pole kunagi varem suudlemist niivõrd võikana kujutada suutnud kui selle filmi rezhissöör Jens Lien. Kaks inimest söövad teineteist tuimalt, silmad pärani ja keeled üksteise kurgus kinni. Nende liigutused on intensiivsed, kuid puudub armastuse ja kire emotsioon. Filmi kangelase nägu täitub lootusetusega ja ta hüppab rongile ette... Edasi avaneb maastik ei kusagil, nelja tuule tuuseldada oleval lagedal väljal, üksik antiikne benisiinijaam keskel. Läheneb eatu buss ja poetab uste kääksudes maha oma ainsa reisija... tollesama rongi ette hüpanud mehe. Panen tähele suurepärast kaameratööd. Iga kaader on kui omaette kunstfoto, täiusliku kompositsiooni, valguse ja emotsiooniga.
Edasi korraldatakse mehe elu kiiresti, ta viiakse linna, talle näidatakse tema korterit ja öeldakse kus ta töötab...Kõik on kena, hall ja hästi funktsioneeriv. Inimesed kontoris on pealtnäha uskumatult kenad. Siis aga hakkavad ilmnema esimesed mõrad.
Film ilmselt tegeleb küsimusega, millele Douglas Adams andis vastuseks 42 ja millele 30 eluaastasse jõudnud inimesed on loobunud vastust otsimast. Mina sõnastaksin küsimuse selle filmi põhjal stiilis, et mis annab elule maitse? Pea kõik inimesed peale Andrease tunduvad selles linnas eluga rahul olevat. Suuremat emotsiooni neist keegi välja ei näita. Pealtnäha kõik justkui sujuks...aga...alkohol ei tee enam purju, mees kemsus kaebab, et kakaol pole maitset, seks on mõttetu nühkimine ja palju rohkem rahulolu pakub sisustusküsimustega tegelemine. Andrease jaoks aga midagi ei klapi ja ta tekitab palju pahandust oma püüdega olukorrast välja tulla ja muutub tüütuks meheks. Lõpuks topitakse ta tagasi bussi ja saadetakse kuhugile kust ta tuli...
Elu linnas võib pidada omamoodi põrguks või mingiks elu järgseks absurdiks või siis groteskseks pildiks linnastunud inimeste elust, kus tundeid pole ja kõik on mõistuspäraselt viisakad. Üldiselt on täitsa vaataja oma teha, kui palju metamõtteid ta sealt filmist otsida viitsib. Mulle meeldis. Mulle meeldis Andreast mänginud tüübi näitlejatöö. Väga hästi loetavad, ent samas mitte ülepunnitatud ilmed. Mulle meeldis kaameratöö. Mulle meeldis armas norra keel... Det var hygelig.

Üritades mõista...

2007-05-01T23:54:00.000+03:00

Sõitsin täna lõuna ajal trolliga kesklinna. Koidu peatuses hakkas tuututamine pihta. Võis arvata, mis toimub. Samas aknast välja vaadates oli üsna raske esmapilgul eristada, kes on konkreetsed põhjendamatult aeglaselt sõitjad. Vaatasin inimesi neis autodes - noor naine ja mees, lapsed tagapingil, kõik kahe käe ja jalaga nagu normaalsed inimesed ikka. Noore naise nägu oli kuidagi paatoslik. Järgmises autos suhtuti toimuvasse teisiti - aknast oli kaamera väljas, roolisolija näris nätsu, äktsion käis.
Jutuvada tõi peatähelepanu trolli tagasi. Algul mõtlesin, et mammid vist tunnevad teineteist. Siis sain aru, et ei, need on need samad eesti vanaprouad, kes tavaliselt enda ette vaatavad ja kedagi ei näe-ei tunne, kes nüüd kõigest jõust suhtlevad ja arvamust avaldavad. Ja üsna tuliselt. Üks vanaproua lubas liiklusevenitajale teele ette seisma minna - las ajab üle, kui julgeb. Muide, mul on süda haige, teatas proua ka. Vanadaamid jahvatasid kõigest väest. Õnneks siiski kostis ka vaigistavaid hääli, et eh, mis sa ikka neile põhjust annad... Mulle trügisid vägisi pisarad silma... Ei saanudki täpselt aru millest. Avastasin, et memmede südametes on palju rohkem vimma venekeelse elanikkonna vastu, kui minu eakaaslastel. Avastasin, et memmed on uhked ja sirgeseljalised ning et nad leiavad, et venelased peaksid tänulikud olema ja õnnelikud võimaluse üle elada Eestis, sest kõik ju teavad, milline urgas on Venemaa ning keegi neist ei taha ju sinna minna...Ja samas jäi kõlama hämmeldus, aga miks nad küll sedasi käituvad...

Kogu see jama on nüüd juba viis päeva kestnud ja ma olen samamoodi endiselt hämmingus. Ma ei saa aru, mis toimub. Ma loen kõiki uudiseid, nii et endal ka kõrini on ja ma ei suuda kuidagi saada objektiivset pilti. Selline väga komplitseeritud lugu.
Neljapäeval läks tööl üsna kaua ja kuna külmkapp oli tühi, otsustasin kesklinna sööma minna. Kui olin just sõbraga kohtumise osas kokku leppinud, helistas ema, hääles põnevus, et ära sa kesklinna mine, seal mässavad. Mõtlesin vaikselt, et hilja juba, ühmasin emale ja-jah ja teatasin, et mul saab telefoniaku kohe tühjaks. Sai ka kusjuures. Nii et igasugune infovahetus sõbraga katkes. Paras seiklus oli taga kokku saada. Kristiinest alates algas hull ummik, aga kuna ma olen leidlik, siis jõudsin kõigest 10-15 minutilise hilinemisega kokkulepitud kohta. Kaarli kiriku ümbruses ja silma palju jalalt-jalale tammuvaid inimesi ja politseinikke ja teetõkkeid ja mingi imelik valge telk, mille varjus siis kaevetööd toimusid. Selline palju kära ei millestki mulje jäi.
Umbes pool kaksteist otsustasin koju pikki Luise tänavat minna. Tõnismäe poolt kostis mingi pauk ja Luise tänaval kõndis rohkem rahvast kui tavaliselt.
Märkasin, et paljud olid kuidagi purjus, kuid üldiselt tundus olukord enam-vähem. Hiljem sain aru, et läksin lihtsalt õigel ajal, kui massid liikusid teises suunas, Pärnu maanteele. Öösel vaatasin arvutist ja telekast hämmeldunult Pärnu maanteel toimuvast reportaazhi.
Edasi läks aina uskumatuks ja on uskumatu siiani välja erinevate variatsioonidega.
Ma ei saa aru, kust tuleb sellise jõuga viha, mis niiviisi märatsema ja laamendama sunnib. Sellele pole normaalset seletust. Ma ei saa aru, kuidas võivad
eetilisuse piirid nii kiiresti kaduda. Hirmutav on tõdeda, et tsivilisatsioon kui selline, on nii kergesti mõranev. Alkohol, massis haihtuv vastutuse tunne, asemele tulev kõikvõimsuse ja karistamatuse tunne. Kas nii? Ma ei tea....Tundus, et tegu on sotsiaalse frustratsiooni väljaelamisega. Ma saan aru, et venelased vajavad midagi, mis annaks neile identiteedi, oleks päris nende oma, aitaks neid mõista, kes nad on. Juhtumisi sai selle sümboliks too skulptuur, mis on minu meelest paras ebajumal ja aitab tegelikkuses üsna vähe inimesel ennast määratleda. Iga 9. mai Tõnismäel Eesti Nõukogude vabariigi taasavamine, kus Eesti lipp on keelustatud ja eestlased mitte teretulnud, ei ole ju normaalne! Ei saa ju pidada ennast mingiks tondiriigi kodanikuks. Telekast on näidatud kaadreid, kus kujule on raha jäetud nagu ohverdatud või nii jne See on selline mentaliteedi kokkupõrge. Mis olukorras võtaksid eestlased ohverdamise kasutusele? Võibolla me ei mõista, kui ripakil nende hinged on ja ilmselt ei mõista nad ka ise, muidu ehk oskaksid nad ennast paremini aidata. Selge on see, et eestlaste pragmaatiline hing vajab vähem puuslike ja ebajumalaid ning meile on liiga pähe taotud, et aita iseennast, siis aitab sind ka jumal.

Ja mis vahet sel on? Varastamisele ja klaaside segipeksmisele ei ole õigustust. Vastutuse aga võtab lõpuks ikkagi vastutusvõimeline isik, mitte süüdimatu.
Laamendajad tunduvad aga paljuski süüdimatud. :(

Segaseks jääb - kas kuju äraviimine oli ettekavatsetud sel ööl või mitte? Sündmusi arvestades, tundus see igal juhul ainuõige. (kas valitsus hämas???)
Kui suurt rolli mängis laamendamise õhutamises Vene eriteenistus ja kui palju see Moskva teadmisel toimus? (kole konspiratsioon???)
Kas annaks kuidagi arstlikult tõestada, et Savisaar ei ole päris normaalne? (isikliku poliitilise profiti tagaajamine)
Millest see negatiivne propaganda Ansipi vastu? (tundub liiga organiseeritud)
Kas venekeelsele elanikkonnale tundub, et nad ei mahu eestlaste kõrvale peremeesteks sel maal ja kas selles alaväärsustundes peitubki kogu see jama?
Miks on välismaa pressis Eestis toimuv nii halvasti kajastatud? (kes teeb Eesti PR tööd?)
Kas see, kui Euroopa Liidu riigid nimetavat Eestis toimuvat Eesti siseasjaks, on tegelikult hea või halb? Sõltub riigist. Soomlasi küll kallistaks praegu.

Selge on see, et praegu pole aeg soppa loopida, et kes on süüdi ja kuidas see küll nii läks. Küsimus on hoopis, kuidas edasi elada. Kuidas aidata kahel nii erineval mentaliteedil teineteist mõista?

Tagasi Xdream'le

2007-05-01T23:48:00.000+03:00

Jah, ükskõik kuidas ma endale tuhka pähe raputasin, et miks ma seda küll jälle teen, nii ebasportlik kui ma ka olen, olin ma see pühapäev jälle stardis, nägu naerul.
Seekord oli siis tegu Türi sprindiga. Sprint tähendab, et distantside pikkus on tavalisest poole lühem. Logistikaks kulus üsna palju aega...Rattad tuli eraldi rattaalale viia ja siis tagasi starti. Kuna tiimikaaslastel juhtus tee peal väike õnnetus, nimelt otsustas üks rattas katuselt sõidu ajal plehku panna, siis oli õigeks ajaks starti jõudmine paras pingutus. Aga me tulime sellega toime. B-rada algas jooksuga. Jooks toimus juhendi järgi, a la 560m mööda kruusateed, pööre metsateele...jne. Siis edasi oli lisaülesanne, kus piiratud alal tuli suvaliselt ärapeidetud varandust st kontrollpunkte kokku ajada. Seejärel tuli kanuu, u 5 km tuvastamata jõel. Siis tuli jälle joosta. Siis kuubik kokku panna, siis rattas käe kõrval joosta, sest tee oli nii mudane, et sõita ei saanud...sõit käis jälle selle 340m mööda kraaviserva stiilis. Kraave sai ületada nõrkemiseni kusjuures. Siis tuli jällegi lisaülesanne, minu selle võistluse lemmik - tuli ronida üles nõuka-aegse rongi katusele ja joosta hüpates ühelt vagunilt teisele rongi lõppu, siis jälle alla ronida ja juhaidii, uus kaart veel rattaorienteerumist kuni finishini välja.
Kokkuvõtvalt ÜLILAHE! Nagu arvata oligi.
Igavene jama on sedasi rooste minna ja kogu üritusega kaasas käiv lõbu ära unustada. Järgmiseks siis öine xdream - uh, scary...

Saaremaa, mets, Põhjakonn ja muu "Mees, kes teadis ussisõnu" värk...

2007-04-08T23:56:00.000+03:00

Alles eile õhtul veel sammusin soises metsas kusagil Saaremaa läänepoolses otsas mättalt-mättale, kerge kahtlusega, kas oleme õigel teel ja samas isegi lootusega, et ehk oleme nii eksinud, et jääme ööseks metsa. Kusjuures, see väljavaade tundus lahe. Selline mõnus tunne oli, et ajaks kihvad irevile ja nuusutaks tähelepanelikumalt õhku. Samas, kui ma nüüd oma kodus istun ja siin kirjutan, siis ma tean, et ma elasin jälle rolli sisse ja see kodus istuv mina, mõtleb metsas ööd veeta soovivast minust kui natuke napakast. Sümpaatia on vastastikune. Muidugi tüürisime me siiski enam-vähem õiges kohas metsast välja.
Ma tean küll, millest tuli see soov ennast metsas koduselt tunda ja õhtusöögiks üks küps põdrakints järada. Mul oli parajasti Kivirähku "Mees, kes teadis ussisõnu" raamat pooleli. Nüüdseks siis läbi loetud.
Mulle kohe väga meeldis. Rohkem kui Rehepapp või Ivan Orav igal juhul... Ma ei tea, kas Kivirähu eesmärk oli välja öelda, et eestlased on väljasurev nähtus ja kõik mis järele jääb, on püüdlikult väljamaalasi kopeeriv orjarahvas. Kui siis pigem meeldiks mulle näha selles meeldetuletust, et eestlane on vaba ja metsik, isegi kui ta eriti sigimisvõimeline ei paista olevat. Naised ajavad taga mingeid mesiseid-kiimaseid mõmmikuid ja ihaldavad läikivaid raudmehi ja kastraate...ja orjahingega mehed võrdlevad põllul hobusepabulaid...Kas inimene on ori või mitte, on tema sisemine valik. Raamatu populaarsust arvestades ei paista see asi Eestis siiski nii hull olevat. Vastasel juhul Kvirähku ei mõistetaks ega loetaks. Ma ei kujuta ette, et üks välismaalane oleks võimeline Kivirähu huumorist aru saama. See teine sõlm, mille Kivirähk oma raamatusse kirjutas, on dilemma, kas muutuda välismõjude survel või endaks jääda. Metsa-eestlastele tähendas endaks jäämine välja suremist. Vähene üksmeel ja võimetus kokku hoida lisasid oma annuse. Samas muutusid külla kolinute väärtushinnangud niivõrd, et ka see oli omamoodi väljasuremine. Lugu ise on väga hea. Tegelaskujud joonistuvad hästi välja ja on põnevad. Leemetisse armuks või ära, tema vanaisasse ka.
Selle raamatu mõjul vaatasin endasse ka. Ma ei tea, kumb ma rohkem olen. Kas küla või mets... Metsata ei saa ja ainult metsas ka ei saa... Mõtlen, et see Põhjakonn magab minus nagu ka paljudes teistes eestlastes, keda metsa poole tõmbab. Sinna alla käib ka vajadus suvel metsas lõkkel vorste kõrvetada ja õlut juua...et mäletada ja unustada üheaegselt.
Selline naljakalt kirjutatud väga kurb raamat...

Mis ma seal Saaremaal metsas tegin? Hea küsimus. Ma oleks hoopis pidanud mere ääres olema. Oli idee linnuvaatluse ja pildistamisega tegeleda. Eesti foto korraldas sinna mingi väljasõidu. Ega mul sellest eriti aimu ei olnud, mis toimuma hakkab. Ideaalis kujutasin ennast seismas nagu Kunksmoor keset linnumerd. Tegelikkus oli muidugi teine. Kuna ilmad on viimasel ajal külmemad, mere ääres oli tõesti külm ja puhus vali tuul, siis oli väga vähe linde kohale jõudnud. Mulle jäi mulje, et põhiliselt luiged... Lisaks veel oleks pidanud neile lähemale saamiseks rakendama igasuguseid kavalaid strateegiaid ning hulga pikemat toru, kui mul fotokotis on. Muidu oli tore - ilus loodus, kadakad, liiv, päikesepaiste, männid, mets, paar põõsasse volksavat hirvetagumikku...hea seltskond

10 varastatud päeva Itaalia varakevadet

2007-03-10T00:19:00.000+02:00

Tõesti on tunne, et ma panin need 10 päeva kellegi tagant pihta. Selline näpatud rõõm oli olla heledama taeva all, nina päikeses ja õhemalt riides. Töö pärast oli eriti kuidagi süüdi olemine... kuigi mõistusega võttes porque? Ma seekord mõtlesin rõhuda rohkem sõnale „puhkus” ja suunata tähelepanu pigem olemisele ja inimestele kui kultiveeritud kunstile. Õnneks on ilm Eestis ka viimastel nädalatel ennast tublisti parandanud.

***
- Un biglietto a SACILE, per favore (olen uhke, et suudan itaalia keeles endale rongipiletit küsida…)
- Dove? Küsib piletimüüja vastu…
- Sa-c-ile Hääldan püüdlikult ja pisut ebakindlamalt…
Arusaamatuses nägu… Sa [sch]ile?
- Si, si…noogutan innukalt (krdi hispaania ja itaalia hääldusreeglid)
-Quattro euro per favore…
- Grazie
- Prego

Lihtne… teen igaks juhuks ühe keksusammu ja tüürin mulle sobiva perrooni poole…

***
Juhuu, olen teel Nicile külla. Nic elab linnakeses nimega Sacile ja see asub omakorda kusagil Veneetsia lähistel, aga kui lähedal ja kui linn või küla see on, pole mul õrna aimugi. Hiljem selgub, et see on u 45 minuti rongisõidu kaugusel, nii et mitte just väga lähedal…umbes nagu Tallinn Keilast ehk…Nic on see väike kange korealanna, kes eelmine kevad mu sofat surfas ja kelle küllakutset ma tõsiselt võtsin. Seda enam, et teda suvel rotatsiooni korras Itaaliast minema kupatatakse. Selline on elu, kui töötad USA lennuväes. Nic on äge, eriti kui ta hommikul tööle läheb. Kohustuslik vormiriietus – laiguline sõjaväevorm, sinna juurde peen käekott, pähe nokamüts ja siis istub ta oma väiksesse säravpunasesse ja mustade nahkistmetega sportautosse ja kimab minema…võibolla laseb ta kaasliiklejate suunas mõne vängemat sorti sõna lendu ja siis pisut solvub, kui keegi ta kõnepruuki kommenteerib. Selline rock star siis. Tegelikult keegi, kes on ennast muudkui pidanud tõestama meestemaailmas ja võitlema ja vahest ka loobuma, kes võib olla ehmatavalt otsekohene ja sinna juurde väga usaldusväärne ja hea sõber ja lihtsalt üks armas ainulaadne olevus.

Järgmine päev nägi ette väikest väljasõitu mägede suunas loodusesse. Meiega ühines Nici sõber Shannon. Shannon astus uksest sisse koos isetehtud tiramisu koogiga. Tegin peast tõenäosusarvutusi, sest tegu on nii 40 ringis oleva pommieksperdiga. Arvutuse tulemus - meis kõigis on peidus pehmem pool. Shannonit sain veel kõigil sealoleku päevadel näha. Iseenesest oli päris huvitav osa saada ameerika sõjaväelaste elust Itaalias. Nici külmkapp oli näiteks USA toitu täis, sest et sõjavägi varustab neid. Nici telekas näitas USA kanaleid… ja järgmine pühapäev pidid nad kõik karistuseks tööle minema, sest et üks töökaaslane jäi kiiruse ületamisega vahele…
Muidu meenutavad need Friuli-Venezia väikelinnad, kus ma enamuse ajast veetsin, paljuski Austria linnakesi. Austria-Ungari keisririik, mis muud. Lisaks majadele ja tänavatele on seal ringi liikuvad poolkasukatesse pakitud ja käekottidega varustatud ning värske keemilise lokiga vanaprouad kuidagi tuttavad. Siis veel vanade linnatänavate äärsed õdusad välikohvikud, kus on hea aega veeta ja õhtust aperatiivi nautida. Kohalik jook nimega Spritz on popp. Seda valmistatakse Camparist ja valgest veinist või vahuveinist ja mulliveest, sekka jääkuubikuid ja apelsiniviil või suur roheline oliiv. Oliiviga variant meeldis mulle kõige rohkem.
Veneto ise on Itaalia üks rikkamaid piirkondi. Ühesõnaga edukas tööstuslik Põhi. Mõni ime siis, et tänavatel palju porchesid ja ferrarisid näha on. Ma võiks veel lugusid rääkida stiilis – ja seal Itaalias, seal on neil vaibad tänaval maas või siis marmorplaadid, aga tegelikkuses vaid mõnel üksikul juhul.
Tolgendasin lisaks Sacilele veel Pordenones. Suurematest linnadest Veronas (väga armas) ja Paduas, aga ka Veneetsias. Veneetsia oli karnevali tõttu ülerahvastatud ja suht raske taluda. Lonkisin ühel päeval mööda kõrvalisi tänavaid seal ringi ja sellest täitsa aitas. Mul on selline kahtlane tunne, et Veneetsial lastakse lihtsalt ära laguneda. Mingi aja pärast on sellest vaid üks Tondi järel. Ma arvan et sellepärast Nic'ile Veneetsia ei meeldigi. Ta tajub seda surmale määratust.

Ja siis tuli Rooma...

Roma, Roma, Roma… oli üks suur SALDI ja vabaõhumuuseum. Esialgu tundus linn räpakas ja hoolimatu. Aga kui otsustasin jalgu puhata ühes tänavakohvikus ja tellisin endale söödavat, siis võileiva toonud vanaonu pigistas mind sõbralikult õlast ja ütles mulle midagi, mis sisaldas sõna “sorella” (õde). Kõik rakud minus lasid end selle peale lõdvaks. Ma polnud enam võõras linnas, vaid täitsa kodus. Tegelikult pole kusagil teises riigis juhtunud, et mind nii massiliselt kohalikuks oleks peetud. Muudkui tuldi ja küsiti teed jne itaalia keeles. Ma oskasin ainult öelda, Non parlo italiano/non capisco/non vivo qui…Mõnikord oskasin vastata ka…nt kui kaks tüdrukut rongis ei teadnud, mis on järgmine peatus…aga mina teadsin küll. Olin sellel liinil juba mitu päeva kärutanud. Rooma ise on kuidagi väga täisehitatud linn. Majad ja kirikud ja tähtsad hooned ja võrratud purskkaevud on kuidagi üksteise otsa kokku surutud. Näiteks imeline Trevi purskkaev oli kuidagi mingile ebaproportsionaalselt väiksele platsile pressitud. Täiesti uskumatult jube kui palju turiste seal uudistas. Kerge lämbumistunne tuli peale. Läksin sinna üks teine päev vara hommikul tagasi ja viskasin oma mündi vette…üle vasaku õla nagu rituaal ette näeb. Sedasi kindlustatakse Rooma naasemine. Mõtlesin, et teist münti ma ei viska, sest see oleks mulle itaallasest armukese toonud. Ma polnud kindel, kas see on just see, mida ma tahan. Kuna ma teisit münti ei visanud, siis suures pipardamishoos lasin jälle oma elu võimaluse mööda.

Rooma foorumi varemete juures kargas mulle ligi punase keebiga vana-rooma leegionär nagu Asterixi koomiksist ja tegi juttu. Need on seal mingit sorti turismitöötajad. Kuna Asterixi koomiksis teatavasti on Rooma sõdurid väga lollid, siis suhtusin tasse ka vastava eelarvamusega. Rooma sõdur teatas, et ta nimi on Lucca ja ta kutsus mu endaga kohvi jooma… Ma raputasin pead ja ütlesin, et ma ei käi koos rooma sõduritega kohvil. Tema – miks, kas sa pead meid brutaalseteks? Um.. Ja tema - aga kas sa siis ei tea, kui kuumad itaalia mehed öösel on. ??? Äh…bella, bella…lasin varvast. Tegelikult oleks ma talt kuulda tahtnud, et millega ta tegeleb, kui ta Rooma foorumi lähistel parajasti lolli ei mängi.

(Tavaliselt olid need peened daamid väikeste hoolitsetud sülekoertega...seetõttu jäid need kaks omapead tegutsevat vanapoissi silma. )

***

Vatikanis käisin ka. Või õigemini nii palju, kui sinna ligi saab - Vatikani muuseumis ja Püha Peetruse basiilikas ning postkontoris. Sellega asjasse mitte pühendatuile asi piirdus. Ma ise kujutasin ette, et Vatikan on suurem ja et seal annab ka niisama ringi liikuda ja üle kõige oleks ma tahtnud Vatikani euromünte....aga neid ei ringle ilmselt üldse...

Muuseumi puhul on esimene märkimisväärne asi piletisaba. Teadsin umbkaudu, et kus see sissapääs on ning kui ma selle suunas lonkisin, siis sattusin mingi saba lõppu. Ma arvasin, et sissepääs on kohe nurga taga ja jäin seisma...siis nurgani jõudes selgus, et sissepääs on kusagil kauguses. Kaugusesse jõudes selgus, et sissepääs on ilmselt järgmise nurga taga, siis järgmise nurga taga ja siis järgmise nurga taga. Noh, lõpuks see sissepääs tuli ka, nii umbes pooleteisttunnise sabasseismise järel. Edasi läks nii, et muuseum oli väga täis ja kogu külastuskäik jätkus ühtlaselt aeglaselt venivas sabas edasiliikudes. Väljapanekuid saab läbida enamasti vaid ühes suunas ja kuni Sixtuse kabelini ning külastusaeg on üsna limiteeritud. Sellest on iseenesest kahju, sest et õigupoolest ei jää üldse aega, et eriti millessegi süüvida ja detaile tähele panna. Midagi pole teha, aga Raffaeli poolt maalitud paavsti eluruumid ja Sixtuse kabel Michelangelo laemaaliga jätsid kõige võimsama mulje. Kas Vatikani muuseum on kogu seda vaeva väärt? Ma tõesti ei oska öelda... Mis mind kahtlema paneb, on just see jube mass, mis sealt läbi voorib ja see organiseeritus...

Püha Peetruse basiilika esine väljak on võimas, ümmargune ja sammaskäikudega piiratud mõlemalt poolt...tuvid... Basiilika ise on hiigelsuur ja võimas. Kõige meeldejäävamad detailid - kuppel ja Michelangelo skulptuur nimega Pieta... väga väga hinge minev...

Milaano
Jube hea, et mul tuli siiski mõte igaks juhuks rongipilet Milaanosse 1 päev varem ära osta. Mees piletikassas naeratas rõõmsalt ja teatas koketeerivalt, et ta ei saa mulle sellele rongile piletit müüa, et see on väljamüüdud. Hm. Selgus, et pea kõik rongid Roomast Milaanosse olid välja müüdud. Sain endale pileti esimesse klassi IC rongi peale, see oli üleeelviimane vaba koht. Bene... IC rongis tundus see 1 klass pigem hinnavahes seisnevat. Muu oli enamvähem sama. Minu kõrvalistmel magas üks ülihoolitsetud helehallis ruudulises ülikonnas itaallasest metroseksuaal. Kujutasin ette, kuidas shoppamismeka Milaano tema kloonidest kubiseb ja lugesin Hitchickers Guide’i viiendat osa rahus edasi. Aknast polnud peale vihmase ilma eriti midagi vaadata. Jõudsin kohale pimedas. Milaano rongijaam on seest ülivõimas. Mul on nii kahju, et ma pilti ei teinud. Samas oli mul hunnik kodinaid ja eesmärk võimalikult ruttu Viviana, oma võõrustaja, juurde jõuda. Teadsin, et esmalt pean trampima mööda Vitruviuse nimelist tänavat (tore nimi meelde jätta Vitruviuse mehe järgi) ja siis enne Buenos Aires’esse jõudmist... vabandust, enne Buenos Aires’e tänavani jõudmist ära keerata ... Nii toredad tänava nimed. Kahjuks pimedas ei tundunud see kant sama vahva. Tundus pisut pime ja räämas ja mingi mees hakkas muga kaasa jõlkuma ja tahtis muudkui juttu rääkida. Ta nägi välja nagu täitsa tavaline ohutu itaallane...aga ikkagi... See pole päris normaalne. Üritasin jätta muljet, et ma tean, kuhu ma lähen ja ütlesin, et lähen mia amica’le külla. Jõudsin õige majani ja vajutasin väravas kella õige nime kõrval oleval nupul ja õnneks vastati ruttu ja mina lipsasin sisse. Edasi sattusin suurde sisehoovi ja ei osanud üldse trepikoda valida, aga üks hääl hüüdis mind ja märkasin üleval rõdul naiskogu, kes suunas mu õige trepikoja poole. Ronisin innukalt trepist üles ja päris viimasel korrusel püüdis nina kinni pehme idamaise lõhna, mis valjenes kuni ma sisenesin ja Vivianaga tuttavaks sain.
Viviana leidsin couchsurfingust. Tal oli profiilis delfiini pilt. Siis lugesin, et ta on Indias elanud ja tegutseb praegu massööri ja ayurveda terapeudina. Ta tundus õige. Rääkisin talle, mis ma seni Itaalias teinud olin ja et ma Roomas ei tegelenud sofasurfamisega, sest tahtsin üksi olla. Et mul on omad introvertsed perioodid. Kummalisel kombel ta mõistis mind. Ütles, et see on loomulik nagu sisse ja välja hingamine, sa suhtled palju, oled aktiivne, ent siis on vaja seda sõõmu endasse tagasi...
Vivianal tundus ilmselgelt arenenud lõhnameel olevat. Ma ei tea, kas selle ayrveda pärast või lihtsalt... Viis, kuidas ta seda kadakapuust võinuga nuusutas, mille ma talle Eestist tõin... ta justkui kirjutas lõhna lahti.

Milaano kesklinn... võibolla jah – shop until you drop... aga mul oli mingi muu tähtede seis. Seinast seina igasuguseid poode. Muidugi galeriis ja selle ümbruses olevatel tänavatel olid siiski enamasti high end tegijad. Armani on oma brändis nii kindel, et näitab reklaamil üksnes palja ülakehaga meest... Ka Prada ei vaevu oma poe aknal mannekeene korralikult riietama. Seisavad teised punaselt ja mustalt, turbani, särgi ja seljakotiga... Mulle tegelikult meeldib see vaateaken.

Kuid kogu marketing ja bränditööstus...ma pole kindel, kas see mulle meeldib. Üks asi on see tugeva brändi ikonograafia...sa müüd staatust, mida arvatakse tootega kaasas käivat, mitte eset ennast. Staatuse eest on inimesed kusjuures valmis rohkem välja käima, kui eseme... Kunst, kuidas panna inimesi uskuma, et nad tõepoolest vajavad kõike seda, mida nad tegelikult ei vaja? Et läbi mingi asja on võimalik olla tähtsam, ilusam ja hinnalisem? Ma jälgin ennast. Ma oleks tegelikult olnud üsna valmis endale näiteks Armani aluspesu ostma. Lihtsalt soovist endale midagi kaunist ja kallist kinkida. Ma ei ostnud, sest – otseselt ei jäänud midagi väga õiget silma, materjal ei tundunud käega katsudes mõnus, kõik väljasolevad numbrid kuulusid pigem kehadele XS ja AA70..., mul tekkis küsimus, et mis siis saab, kui just selle mitte just kõige mõnusama materjali pealt brändi nimi pesus maha tuleb? Mis siis üldse järele jääb?

Kutsusin õhtul Viviana välja ja me läksime mõnusasse restorani sööma hoopis selle raha eest, millega oleks saanud endale Armani aluspesu osta. Koht oli traditsiooniline, aga samas väga väljapeetud ja hubane. Mul pole varem aimugi olnud, et Itaalia vein võiks olla nii ülihea, nii täidlane...ja nii ilusat värvi...Me rääkisime üsna palju, ausalt, südamest südamesse ja poeetiliselt naiseks olemist puudutavatel teemadel. Itaalia peremudelist, esimesest suudlusest, emadusest, lastetusest ja imelikust vajadusest olla nooremad, kui tegelikult ollakse...päritolust... Nüüd on mul kahju, et ma seda vestlust enam taastada ei suuda. Ma rääkisin palju oma emast, sellest, et ta väga armastab beebisid, aga ei oska laste kasvades enam eriti midagi nendega peale hakata, eriti kui nad ei sarnane oma olemuselt tema endaga ja kui ta endalt küsima peab, et kes see laps õigupoolest on? Rääkisin ka, et kui mu ema hoidis esimest korda kõige vanemat vennapoega süles, et kuidas ta muutus hetkeks nooreks naiseks tagasi. Vivianale läks mu ema metamorfoos väga hinge.
Milango on tangoklubi Milaanos. Me ei läinud sinna, kuigi ma oleks väga tahtnud näha hästi tantsitud kontrollitud kirge. Viviana rääkis, et Milongasse minekuks tuleb end üsna üles lüüa vastavalt teemale, kleit ja kingad jne Ja siis istuvad naised seina ääres ringis ja ootavad, kuni neid keegi tantsima palub. Üldiselt pidi seltskond teineteist üsna hästi tundma, nii et tantsima võetakse pigem hästi tantsijaid... Ja ta tantsis mulle paar sammu uhke peahoiaku ja sirge seljaga ette. Kui ilus naine, mõtlesin.

Superilus hüvastijätu õhtu Itaaliaga oli see... tüübid hüüdsid meile tänaval järgi - due donne italiane belle ja sel õhtul olin ma tõepoolest hea meelega itaallanna ;)

Reisipildid flickris

Kuidas teha tujutõstvat kooki :)

2007-03-07T19:48:00.000+02:00

Tuli selline mõte proovida ise tiramisut teha. "If Shannon can do it, I can do it" oli motoks ja hiljutine Itaalias käik ning Shannoni tiramisu inspiratsiooniks. Selle pealtnäha keerulise ahvatluse valmistamiseks on algatuseks vaja võtta sõrmepikkusi kergeid küpsiseid (spets sort) ja need korra kohvisse(kange espresso) kasta ning küpsistega koogivormi põhi katta, siis tuleks võtta paar muna ja eraldada munavalged kollastest, kollased vahustada suhkruga ja segada juurde soovi korral rummi või likööri ja riivitud sidrunikoort ning siis lisada mascarpone ja segada kogu sodi ühtlaseks… Edasi tuleks vahustada munavalged suhkruga ning need lisada munakollase sodisse. Segu tuleks valada küpsiste peale. Kui tahta mitut kihti, siis peaks enne järgmise lisamist asjal tunni külmikus seista laskma. Enne söömist peaks kook kokku vähemalt 3 tundi külmikus püsima. Kakaopulber tuleks alles lõpus peale panna ja seda ettevaalikult…muidu ajab aevastama. Sain aru, et “Meie mark” laadne kakaopulber on kõige parem. Nii lihtne see teoorias ongi.
Praktikas ei tohi mingil juhul rohkem mune panna kui lubatud, muidu jääb kreem liiga vedel. Küpsised tuleks vaid korraks kohvisse kasta, muidu saab põhi ligunenud olema. Parem oleks rohkem aega varuda külmutuskapi seansi jaoks. Kohviliköör sobib teemasse väga hästi.

Lugesin just netist, et tiramisu tähendab “tõmba mind üles” tähenduses “tõsta mu tuju” ja seda ilmselt seal leiduvate ergutavate kakao ja kohvi pärast. Kusjuures väga võimalik, et see polegi teab mis vana retsept…
Retsept ise:
2 muna
200g suhkrut (150 g munakollaste vahustamiseks ja 50g munavalgete)
2 sidruni koor
50 ml kohvilikööri
250g küpsiseid
suur tass espresso kohvi
pool kilo mascarpone juustu

India mälukilluke

2007-02-13T19:15:00.000+02:00

Kraamisin täna My Documents folderis ja leidsin kirjatüki, mis kunagi sai kirjutatud hetke ajal, kui India mälestused mind trobikonnas kummitama tulid. Vaatasin, et täitsa võiks selle siia üles riputada. Eriti mõeldes ühele väiksele tulesädemele...Minu reisimärkmik läks Indias koos mu seljakotiga kadunud asjade maale ja sinna ta jäi ka...seega mul päris dokumenteeritud lugu Indiast pole... aga aegajalt kerkivad pinnale mälestustekillud ja plingivad silma ja südamesse heledaid kiiri. Neid kiiri võib ka kirja panna :P
***
Lugesin head võrdlust Indias käimise kohta. Inimesed tahavad “kogeda” (experience) Indiat, kuid tegelikkuses kujuneb sellest Indias vastu pidamine(endurance)… ja üleüldse…oh, I so agree… India tuleb meeltes muudkui tagasi ja mida rohkem ma tagasi vaatan, seda sürrealistlikum kogu see käik tundub. Üksikud eraldi seisvad ja ebasündsalt kirkad mälestusekillud, justkui oleksin enamuse ajast mäluaugus olnud, päiksepistes või muud moodi vaimust vaevatud. Kaunisürgne askeetlik jõeorg. Kõrgusest vaevatud olemine, minu rõõmsatriibuline särk, õndsad puhkepausid ja jalad mis ei jaksa edasi liikuda…Punane petrooliumi täis priimuse kütuse pudel…pumbaga... ja rätikuga vanamutike Leh tänavanurgal, kellelt me kütust ostsime ning kes selle meile lehtri abil ümber valas. Petrooliumi lõhn…hais??? See on ka osa Indiast nüüd.
Nizamudini haual käik Delhis. Liiga erksad oranzid lillevanikud…ja liiga naha ligidale pugenud India… Miks ma seda kartsin üldse? Miks ma kartsin Indiat? Mul oli selge füüsiline vajadus mitte lasta Indiat oma naha vahele, vaid jääda vaatlejaks. Aga just nii seistaksegi kogemusele vastu. See on nagu ülepea vette minemise hirm. Mis siis, kui vesi ei kanna ja ma saan voogude poolt neelatud, lained löövad pea kohal kokku ja…
Niisiis Nizamudini haud. Fakt, et selle nimeline linnaosa on Delhis ei morjendanud üldse. Mitte enne, kui me seda hauda konkreetselt otsima asusime. Uhke turbaniga rikshajuhist sikh…(irw kirjapilti), kes prillid ees asjalikult üritas aru saada, kuhu täpselt me tahame sõita… Võikalt palju kerjavaid käsi moslemitest tuubil tänaval. Moslemid tundusid mulle siis kohe erilised lasteröövlid ja ma kõndisin seal eriti õhukeselt ringi. Kui ma nüüd järele mõlten, siis oli see linnaosa üks fantastilisemaid kohti, kuhu ma üldse sattunud olen. See oli nii Ehe. Nii omaette elu elav ja üldse mitte midagi näidata püüdev. Poes vorsti silmitseda või tänaval räästa külge jalgupidi rippuma tõmmatud nülitud veist näha, on hoopis erinev lugu. Tuletab meelde, et liha pole mullas kasvav porgand. Et lihal on elu hind ja seetõttu peaks seda tarbima teatava respektiga. Ja taas ligineb musta hijabi seest välja ulatuv peopesa ja silmad… ja võõras kisa ...ja arusaamatus oma asukoha suhtes. Hiljem tuli välja, et olime korra isegi üsna lähedale jõudnud oma rännakutes, kuid ei tundnud sissepääsu ära. Kui hirmuäratav mõte tundus oma jalanõud ära anda ja paljajalu mööda pikka koridori igasugustest imet ootavatest haigetest möödudes sisehoovi välja jõuda. Põrandad olid ilusate siledate kiviplaatidega kaetud ja nendest käidi aegajalt märja lapiga üle. Minu meelest valitses seal pigem lennujaama ootesaalile sarnane meeleolu. Pidulik ja ootust täis. Oodati nimelt imesid. Nizamudinilt oodati imesid isegi sajandeid pärast tema surma. Imemees ise puhkas väikses majakese sees lillekuhila all… ja mehed (sest naisi ei lubatud) käisid härdalt palveid pobisedes ringi ümber lillekuhja.
Esimene õhtu Delhis, Baharganjis, õhtuhämaras, trügides edasi mööda inimestest kubisevat tänavat, sekka motorikshad, velorikshad, autod ja lehmad ja siis tuli elevant ja tänav võttis märkamatult kahte lehte, sest elevant möödus. Kogu möll vakatas hetkeks, et siis kohe jälle edasi kihada. Ent see üks, see elevandi möödumise hetk, see oli monumentaalne. Tundub täiesti sürreaalne, et niigi tuubil täis tänavale oleks võinud veel elevant ära mahtuda. Tänavad ju ei ole kummist tavaliselt…
Ja peadpidi prügikastis olevad pühad lehmad…raudteeperroonil kilekotti nätsutamas, pisikese udara otsas kaks haledat nisa. Meie mustavalgekirjud on nende kõrval tõelised pornostaarid… Paradoks, et millegi püha elu võib nii perses olla ja et see hindudele nii normaalne tundub…

Inconvenieces caused are deeply regretted…teatab naishinduaktsent lennujaamas järgnevast Indian Airlines’ lennu hilinemisest… deeply regretted… ja lennujaama öösel minnes, kuidas rikshajuhid rikshades magasid ja söögikohtade pidajad oma söögilaudadel ja nii 10 aastane poiss tänava äärekivil üsapoosis. Aga see on soe maa, mis siis, et kivi on kõva…katuse puudumine pea kohal pole suurem asi probleem.

Mida ma veel Indiast mäletan? Põrgulärmile sarnanevat ja hinge röövida üritavat muusikat oma pillidest välja meelitanud budiste Leh lennujaamas kui Ladhakhi saabusime. Kohutavat pigistavat peavalu 0 pealt 4000m peale sattumise tõttu…mägesid, jõgesid, vibalikke puid ja külasid... tsirkuseautost veokeid ja selle juhti moslemi heavy muusikat kuulamas... Um..

(siinkohal kirjutis katkes...võibolla jätkub teinekord)

Kas kohvi või teed?

2007-02-06T23:37:00.000+02:00

Mina valisin tee. Ses mõttes et...andsin endale sellise uusaasta lubaduse, et ma tarbin nii vähe kohvi kui võimalik. Siiamaani pole ma ühtegi tassi joonud. Espanjooli peol nuusutasin espressot ainult, see lõhnas nii üliväga hästi. Tegelikult andsin ma eelmisel aastal täpselt sama lubaduse endale ja pidasin sõna kuni Itaalia reisini...Itaalias lihtsalt tuli ju kohvi järgi proovida :P Näis mis see aasta saab.. :P
Igal juhul algus oli üsna sarnane eelmisega. Esimesed kaks nädalat oli väga unine olemine. Lisaks hakkas mul nagu kellavärk pea kergelt kell kaks päeval valutama. Pidasin vastu ja enam ma peavalu üle kurta ei saa. Kuna mul see aasta ühtegi hapnikuballooni vastu kukalt ei põrunud, siis oli üsna selge, et peavaludes annab vaid kofeiini puudumist süüdistada.
Paljud on küsinud, et miks ma kohvi joomise ära lõpetada otsustasin ja mina pole suutnud usutavat vastust anda. Esiteks on arendav praktiseerida loobumist millestki, mille suhtes on sõltuvus. Kohvi tundus täiesti sobiv sõltuvus, millest vabaneda. Pole ju normaalne, et kui kohvi ei joo, siis hakkab pea valutama. Hiljem lugesin netist, et ligi pooled on märganud, et kui harjumuspäraselt kohvi ei saa, siis pea tuikab. Eelmise aasta kogemuse põhjal teadsin ka, et mu nahk läheb siledamaks ja karv hakkab paremini läikima kofeiinita. Lisaks veel tekitas kohvi mulle kombineerituna teiste toiduainetega kõhus raske olemise, millest ma nüüd jälle vaba olen.

Tegelikult on tegemist rituaaliga. Nüüd on minust saanud lihtsalt harras tee austaja. Jook, millega alustada päeva, pidada lõunapausi, lõpetada õhtusöök. Võibolla, kui inglased poleks pannud ameeriklastele teemaksu peale (kõik ju mäletavad ajalooraamatust Bostoni teejoomist), võibolla ehk poleks kohvi kunagi sellist populaarsust saavutanud... Selline väike mõttearendus siis turunduse inimestele...
Üldiselt kasulikkuse seisukohast tee juhib. Tee reeglina alandab vererõhku (aga on ka sorte, mis tõstavad), roheline tee hoiab ära Alzheimerit ja neerukive, aitab tugevdada luid, vähendab söögiisu ja kiirendab rasvade põletamist. Roheline tee pidi aitama ka stabiliseerida veresuhkurt, parandama immuunsussüsteemi, tapma baktereid jne... Ka kohvil on sarnaseid häid omadusi, kuid kahjuks ka halbu kõrvalmõjusid, mida teel pole. Nii et puht kalkuleeritult tehakse teejoomisega iseendale rohkem head.

Hispaania perekonna värk

2007-01-09T22:29:00.000+02:00

Kohe selline tunne on, et eelmine neljapäev sain kõvasti rikkamaks ja seda terve perekonna näol :). Pidasime hispaania keele pundiga järjekordse mõnusa kokandusõhtu maha. Itakas lihtsalt teatas Kristole, et meie tahame tema paellat ja mis Kristol üle jäi kui kogu hinge ja armastusega meile süüa teha :) Juba õues kõdistasid tõega hõrgud lõhnad nina. Kujutan ette, et naabri koertel oli väike paanika, kuna nende ninad võtavad teatavasti 8 korda tugevamalt lõhnu välja. Kujutage ette ahjus tehtud rohekarpe sinihallitusjuustuga võis... Haa :)
Mingi hetk tuli jutuks, kui raske on nõuka aja vanematel (ja lastel) oma armastust teineteise suhtes väljendada ja kuidas nad igasuguseid kompensatoorseid viise selleks leiutavad. Itakas rääkis, et temal sellega probleeme pole ja lubas minu ning Külliki ja Kristo lapsendada. Kiki'st, meie 67 aastasest fantastilisest õpetajast, sai vanaema. Kiki rääkis meile hispaanlaste mentaliteedist. Et hispaanlasele on alati selge olnud, et on kaks täiesti toimivat tõde, mis teineteist ei välista, ent mis ka ei kattu. On Suur tõde, mida saab lugeda tarkadest ja ilusatest raamatutest, mis on olemas hinges ja ideaalis ja suurtes tegudes ning legendides ja siis on olemas praktiline, igapäevane tõde, praktiline oskus elada. Rääkis oma elu esimestest kuudest, kuidas ta märtsi pommitamise ajal '44 aastal sünnitusmajas oli koos teiste beebidega korvis keldrisse ööseks viidud ja siis alles järgmine päev tuldi neile järgi ning enamik imikuid olid külmetanud ning haigestunud ning sellest ajast ta nõrgad kopsud pärit on. Tema emal oli mingi raskemat sorti haigus ning neid ei lastud koju...Kiki vanaema tuli ja nõudis siis ta endale. Oma ema nägi ta uuesti alles 2 aasta möödudes, kui too viimaks koju naases piitspeenikese ja kurnatuna, kuid siiski elule määratuna.
No ja sedasi heietades ja kõiki ilma asju arutades see aeg muudkui lendas. Korra oli kell kümme, siis juba üks öösel. Head aega ütlesime ka hispaania perekonnale sobivalt - kallistades ja põsemusitades :) Südamesse jäi soe tunne. Külliki ütles, et nii mõistad, kuivõrd olulised on elus tegelikult mõnusad lähedased suhted ja mina lisasin, et me oleme tõesti nagu perekond, sest kõik saavad olla nagu nad on, keegi ei pea kuidagipidi käituma ja ikka on mõnus. Kummaline, sest me kõik oleme erinevatelt elualadelt ja pealtnäha pole ühiseid puutepunkte peale hispaania keele üldse, ent me saame üksteise kohati lõõpivatest, norivatest ja sarkastilistest naljadest ülihästi aru ja vahest on tunnist lahkudes kõhulihased naerust lausa krampis.

Jõulurännak Dalrymple'ga

2007-01-01T22:25:00.000+02:00

Kiirelt läks mu jõulurännak läbi William Dalrymple raamatu "From the holy mountain" lehekülgede. Paremat kirjandust jõuludeks on endale raske leida. Tegu on nostalgilise rännakuga ühe 7-dal sajandil elanud munga jälgedes mööda Väike Aasia varakristlaste kloostreid ja pühapaiku või siis pigem mööda nende riismeid. Dalrymple alustab oma teekonda Kreekas ja lõpetab Egiptuses. See mees on lihtsalt võrratu. Ta naudib põnevaid ajaloolisi kurrioosumeid ning veidrusi ja armastab otsida traditsioonide juuri, sekka puistab ta huvitavaid juhtumisi ja jutukatkeid oma rännakust ning subtiilset huumorit.
Kas pole huvitav, et islamis on tänapäeval rohkem varakristlikke traditsioone säilinud kui nt katoliku usus? Kes meist tegelikult endale teavitab, et islam arenes välja kristlusest ning esialgu vaadeldi seda kui hereetilist kristluse haru... Et jumal on sama ka kõige kitsamas tähenduses.
Islam kui selline oli kristluse kohandamine tolle maanurga ja ajajärgu inimeste vajadustele. Omamoodi karskusliikumine.
Väike Aasia aladel elasid kristlikud ja islami kogukonnad üsna pikka aega enam-vähem sõbralikult kõrvuti, kuni 20 sajandini välja. Moslemid ei pidanud paljuks vajadusel kristlaste pühapaigas palvetamas käia, kui seal juhtumisi üks vingemat sorti pühak elutses. Nt Süüria kolm kosmonauti, kes mingi nõuka imega kosmoses käisid, läksid enne sõitu ühte neitsi Maarja kirikusse ja palvetasid seal (olles ise moslemid). Edukalt missioonilt naasenud, tulid nad taas kirikusse ja ohverdasid neitsi Maarjale lamba. Hispaania inkvisitsioon pööraks ennast kolm korda hauas ringi selle peale.
Raamatut lugedes jääb vägisi mulje, et usuvaenu õhutamine on pigem Läänest pärit ning USA ei taha mitte midagi teada nendel aladel elavatest kõige vanematest (ja nüüd väljasurevatest) kristlikest kogukondadest, kes selle vaenu all kõige rohkem kannatavad. Dalrymple ei jäta ka palju võimalusi sümpatiseerumaks türklaste ja iisraelastega, kes täiesti sihiteadlikult tegelevad vähemusgruppide väljasuretamisega (välja ajamisega, diskrimineerimisega).
Igal juhul üks väga huvitav lugemine.

Dalrymple kirjutised netis

Tähelepanu PÖFF!

2006-11-26T14:15:00.000+02:00

Seda et...PÖFFile! Sorteerisin enda jaks huvitavamad filmid välja:

K 29/11 20:00 Kinomaja VOLANDO VOY ES 2006 Hisp keele pärast...
R 01/12 21:00 Von Krahli Teater VAIKELU Hiina, Hong Kong 2006
L 02/12 22:00 Vene Kultuurikeskus EL AURA Argentiina, Hispaania, Prantsusmaa 2005
P 03/12 22:00 Vene Teater AEG Kim ki Duk
E 04/12 23:00 Kosmos 2 AGATA E LA TEMPESTA (Itaalia)
K 06/12 19:00 Kosmos 1 v L 09.12 20:00 Kumu auditoorium UN BUDA AR 05
K 06.12 21:30 Kosmos 1 EL MÉTODO Hispaania, Argentiina, Itaalia 2005 | 115min
L 09/12 14:00 Vene Kultuurikeskus VALLEY OF FLOWERS INDIA
P 10/12 16:30 Sõprus MILAREPA (Bhutan)

Kes tahab kampa lüüa, andku aga märku :)

Pakistani blogi pea-aegu valmis

2006-11-22T00:02:00.000+02:00

Tegelikult on nii, et ma olen vahepeal ühte teist blogi pidanud. See on nüüd pea-aegu et valmis. Kirjutasin oma märkmete põhjal Pakistani reisist sinna. Õigemini peaksin ma ütlema Kashmiri reisist. Mulle on viimasel ajal hakanud kohale jõudma, et viibisin enamuse ajast Pakistanis ajaloolise Kashmiri aladel. Kashmiri puhul on aga hoopis küsitav, kellele ta kuulub, sest territoriaalseid nõudmisi esitavad sealsetele aladele nii India, Pakistan kui Hiina.

Vahepeal on selgunud ka, et Lonely Planeti bluelistis on Pakistan kõige raskemini läbitav maa. Ma ei oska seda eriti kommenteerida. Võibolla meil lihtsalt ropult vedas... aga lähemalt Pakistani retkest saab nüüdsest lugeda siit
Kes lugeda ei viitsi, saab pilte vaadata - flikrist. Soovitavalt setide kaupa, siis on pildid rohkem ajalises järjestuses.

Jadesoturi - Minä en tahdo enää yksin olla - pisut teistmoodi kangelaseepos

2006-10-27T14:11:00.000+03:00

Esiteks see, et film oli soome keeles. Eestlasele väga mõnus sellise eepilise filmi puhul, sest soome keel ongi selline arhailisem variant. Kuidagi maruarmas oli, selline omane...Võibolla, kuna tegu polnud "hollywoodilikult" ära lihvitud ja viimse detailini paika pandud filmiga. Võibolla toimis hoopis Kalevala aines kui oma kodunurga mütoloogia, mille liitmine hiina omaga andis sellele hoopis laiema haarde. Või siis, et peategelane Kai polnud täiuslik "kangelane", vaid selline inimlik ja ebakindel ja meeleheitel luust ja lihast (soomeugri). Keegi, kes inspireerib iga äärelinna luuserit endas jumalikku alget leidma. Kai müütiline kehastus - Sintai - oli oma olemuselt vähem must-valge kui kangelastele kombeks. Sintai tahtis enne oma saatusest ette ennustatud võitlust kurjaga ühe päeva normaalse mehena ringi jalutada...sest kui ta kurja võidab, saab ta valgustatuks ja väljub taassündide jadast. Juhtus, et ta armus... ja juhtus, et ta ei tahtnudki enam oma taassündidest pääseda...eriti veel, kui Kuri talle sositas, kuidas tema tüdruk elust elusse muudkui teisi mehi armastab...ja ükski neist ei saa tema - sepa poeg - olema. Kurja vastasega kohtumiselt naastes avastas ta, et ta polnudki "see" armastus tüdruku jaoks... Sintai kiirustas sellest elust minema, et armastatuga järgmises elus uus võimalus saada, ent ring sulgus alles tänapäeva Soomes. Loviatari üheksanda ja nimeta poja mitte tapmisega ei muutunud Sintai elutee, ta valis küll kuulsuse asemel armastuse, kuid selle leidmine oli pikk tee. Ja see paha, see negatiivne selles filmis polnud ka nii veenvalt läbinisti paheline, vaid ka pigem oma saatusesse lõksu jäänud.

Tegelikult jäi üsna palju filmist arusaamatuks, nt miks pidi Sintai õpetaja näo asemel filmi alguskaadrites must auk olema? Kas vaid selleks, et vaatajal filmi lõpuni põnev oleks ja ta ei saaks enne enda jaoks kilde ühendada, kui arvuti ekraanil valmib 3-D pilt soos säilinud mehe näost? Mil moel andis jaderõngas, see mille Sintai armastatu vanaema talle hea õnne toojaks andis, aliase Sintaile - jadesõdur? Ses mõttes on filmi pealkiri ikka pisut jabur ja teemast mööda. Kas Ronja oli ikka sama tüdruku taaskehastus või oli ta keegi hoopis uus? Kai oli Sintai taaskehastusena sama nägu, Ronja aga polnud...Kuidas üldse tunda ära oma eelmiste elude armastust?

Ühesõnaga üks segane ja mitmeti tõlgendatav lugu. Võib kogu selle mütoloogia kui sümbolismi välja kräkkida ja öelda, et Kai sai endas oma loovusega kontakti, muutus vusserdajast meistriks ja selle meisterlikkusega võitis ka oma armastuse tagasi.

Rahva tahe siiski loeb

2006-09-25T23:12:00.000+03:00

Viimane nädal läks üsna karmiks kätte. Igasugustele online päevalehtede lugemine lõppes kindla ärritusega Ediku ja Villu huvitavate mõttearenduste tõttu. Enam ei olnudki üksnes marketing the source of all evil. Sellele lisandusi veel seltsimehed Edi ja Villu. Kohe nii vastu hakkas see demagoogia, et tegin kindla otsuse, et mina lähen küll üritusele Ilvespresidendiks, sest et selles asjas on mul väga konkreetne seisukoht ja ma tahan, et minu seisukohaga ka arvestataks. Ediku ja Villu ületasid juba igasuguse piiri oma rahva lolliks pidamisega ning teiste mustamisega ja aimatava psühhoterroriga.

Eriti nõme oli, kui kirjutasin ühele sünnipäeva planeerivale tutvusringkonnale, et ma tahaks laupäeva hommikul Tallinnas tagasi olla Tammsaare pargis toimuva ürituse pärast... Sain ühelt peenemalt daamilt vastuseks õpetuse, et kas ma ikka pole aru saanud, et see kus mina seisan, sellest ei muutu midagi, et kõik on nagunii juba "kõrgemal" ära otsustatud. :( Noh, mina keeldun sellises maailmas elamast, kus mingid ämblikud kabinettide sügavuses niite tõmbavad (parafraas 6 klassi nõuka aja ajaloo õpikust Philipp IV kohta). Ja ma usun, et kui kriitiline mass koos minuga keeldub sellises maailmas elamast, siis sellest täiesti piisab.

Tore oli Tammsaare pargis laule kuulata ja samas oli natuke kurb ka, sest osa eestlasi lehvitasid neid samu sini-must-valgeid, kuid pisut teise ideoloogiaga oma 300 meetrit eemal. Eestlasi on kokku liiga vähe, et sedasi kahes leeris olla...

Hiljem läksime sööma ja kuulasime Marguse mobla kaudu raadiost häälte lugemist. Kui selgus et Ilves võitis, oli nii hea meel - tellisime suisa shampuse ja kisasime. Mul oli hea tunne, et olin järjekordse tõestuse saanud, et "peen daam" eksis. Kui mina ja minu sõbrad ja nende sõbrad ja sugulased ja lapsed ja töökaaslased poleks läinud, poleks hoolinud või arvanud, et keegi meid ei kuula, mis me ikka võimleme, lähme parem maale kartuleid võtma...kui muusikud oleksid äraostetavad... oleks ka tulemus teine olnud.

Volver

2006-09-23T01:00:00.000+03:00

Almodovar on naiste fänn. Pea kõik tema loodud filmid (mida ma näinud olen) räägivad Naistest. Mehed on tema filmides kummaliselt teisejärguline nähtus. Keegi, kes tuleb ja läheb, kuid kes pole elu keskpunkt. Almodovari naised on suure hingejõuga, ärakasutatud südametega ja ometi suursugused, ilusad, lootusrikkad, ükskõik kui põhjas nad omadega pole. Naised on elu toojad, tasakaalu taastajad ja ka kaose külvajad oma ebastabiilsuses. Nad on kõikvõimsad ja ometi nii pudedad olevused. Almodovar mõistab ja armastab naist ning teeb temast hullu pühaku. Katoliikliku mõttemaailma päranduseks saanud inimestele sobib see patu ja lunastuse ringmäng elu armetuse ja ülevuse piiril väga hästi.
Inspiratsiooni Almodovarist kirjutada andis eile *lõpuks* ära nähtud "Volver". Draama või komöödia, raske öelda, aga siiski väga eluline film. Keegi onu Horace Walpole ütles, et elu on neile, kes tunnevad tragöödia ja neile kes mõtlevad, komöödia. Vastavalt sellele on ka film. Normaalne inimene tunneb ja mõtleb... Vaid mõtlev inimene oleks kui masin ja vaid tundev kui kõndiv katastroof, keda elu vaid heidutaks...

Film algab üsna napaka kaadriga naistest, kes surnuaial oma lähedaste haudu korrastavad. Kusjuures, see pilt oli nii tuttav lapsepõlvest kuidas me vanaema ja tema õega koos mööda surnuaedu käisime kõikide sugulaste haudu korrastamas - rehad, luuad, kastekannud ja kaev... Seda emotsiooni on üsna raske kirjeldada...aga sellel oli midagi järjepidevuse ja juurtega pistmist ning oma surnud kaaslaste mälestuste elus hoidmisega. Kellegi haua külastamine oli pea kui tal külas käimine. Lisaks veel täitis käik sotsiaalset funktsiooni ja võimaldas teiste surnuaialistega suhelda ja vahel sai neid koristustöid ka surnuaia pühadega ühildada. Siis olid vanaprouad kuidagi eriti väärikad. Mina tolgendasin 5 aastasena neil sabas. Mu tollane emotsioon oli üsna sama kui "Volver"i alguskaadreid vaadates.

Penelope Cruz käis üsna närvidele kui ta tite häälega Loreali reklaamis rääkis teleskoopilistest ripsmetest, mida sa väärt oled. Almodovari tüdrukuna ja hispaania keelt kõnelevana on ta aga aplausi ja bravo hüüdeid väärt. Kuidas ta silmad emotsiooniga täitusid ja pisaraid täis valgusid ja kuidas meik mööda ta nägu alla jooksis, kuidas ta teadmatuses huuli näris ja hirmust valvesse ja pingesse läks...jne
Tema ülevoolav seksikus nõusid pestes...tema moira'likkus laipa matma minnes...nagu äärelinna jumalanna. Tegelikult olid kõik naiskarakterid väga tähelepanuväärsed ja elulised jumalannad. Meheliku välimuse ja õrna hingega Augusta, asjalik Sole, ema Irene ja Raimunda tütar Paula moodustavad kokku terviku, tugeva telje läbi erinevate põlvkondade. Kergus ja oskus andeks anda ning olnu minevikku jätta, raskuse ees mitte murduda ja vaatamata sellele, et elu armistas, mitte kibestunud olla, selles seisneski nende tugevus ja ilu.

Muidugi on see film täielik naistekas ja naistele. Mõnus on enne kinno minekut klaas tinto't juua ja viva la vida sinna juurde soovida ja siis minna ja kaasa elada, mõista ja samastada ning eristada ennast ja tunda natukenegi sedasama ühtekuuluvust teiste naistega, mida kinolinal näidati.

Kuidas teha shokolaadi mousse't

2006-09-21T01:01:00.000+03:00

Seda et - sofasurfajad liiguvad taas ringi. Kuna ma vaevu kodus olen, siis pole mul eriti aega, et hea võõrustaja olla. Vahest aga ei suuda ma kuidagi ei ütelda kenadele inimestele ja nii ma nad endale kaela tõmbangi. Seekord siis käis üks sveitsi-prantsuse (Lausanne'st) paar külas. Sellised, kes on juba pea et kolm aastat mööda ilma ringi kolanud, aga nüüd koduteel. Ma ei saanud küll päris hästi nende rändamise ajendist ja filosoofiast aru, aga toredad olid nad sellegipoolest.
Kulinaarselt oli neist kasu ka, sest et nad meisterdasid vaagnatäie suurepärast sodi nimega - Crème-Mousse au chocolat.
Selle tarvis on vaja 4 dl vahukoort, 4 kanamuna, 4 supilusikat suhkrut, 300 gr tumedat shokolaadi (um, oli seda tõesti nii palju?), siis üks lusikas või-kohvi (ma ei tea, mis see on... Igal juhul tuli või-kohvi või kohvi-või shokolaadile juurde lisada. Retsept nägi ette, et shokolaad tuleb üles sulatada ja selleks ehitasid sveitslased üsna huvitava agregaadi potist ja pannist, sest shokolaad pidi veeauru soojuse mõjul vedelduma. Prantsuse keelne agregaadi nimi on bain-marie ja tõlkes tähendab see vesivanni. Vahukoor tuli mõistagi vahustada kor-ra-li-kult (aga mitte võiks) ning asetada külmkappi ootele. Munakollased ja valged tuli eraldada ning munavalged tihedaks vahuks ajada koos suhkruga ja jälle külmkappi ootele panna. Munakollased aeti ka vahule. Siis segati omavahel väga õrnalt vahukoor ja munavalgevaht ja lisati pidevalt segades munakollased. Kõige lõpuks tuli sulatatud shokolaad, mis valati ühtlase joana samal ajal muudkui segades munavalge-vahukoore sodi sisse. Seejärel pandi kogu gemüüse vähemalt 6 tunniks külmkappi tahenema. Hiljem söödi lusikaga... Mmmmmm

Y la clase española continúa...

2006-09-20T20:17:00.000+03:00

Kui ma parajasti kusagil Karakorum highway peal olin teel mägedest tagasi Islamabadi ja enam-vähem just mobiili levialasse jõudnud, helises telefon ning tuttav hääl teatas, et ta leidis meile õpetaja ja et jätkame hispaania keele õpinguid. Ühendasin juhtmed, et tegu on ilusa Ita-Riinaga hispaaniga keele klassist ning et elu kodumaal pöördub tagasi.
Nüüd siis käimegi koos iga teisipäev ja neljapäev Viimsis. Õpetajaks on meil seekord vanem eestlanna. Täielik vastand Jaumele. Vahelduseks on väga hea grammatika kohta seletusi eesti keeles kuulata ning lisaks katalaani arusaamadele ka laiema pildi hispaania kultuuriloost saada. See meie õpetaja Kersti on ses osas tõeline pärl.
Tunnid mööduvad lausa ebanormaalselt mõnusas õhkkonnas. Esmalt tuleb Ita-Riina hiigelsuure termosega, mis on kaelani kohvi täis ja siis lauake katab end hea ja parema nagu küpsiste ja kommide ja saiakestega. Pärast tööd on jube mõnus, kui aju sellise kiire energiasüsti saab. Tunnis on kohe palju kergem ja lõbusam olla.
Plaanime jätkata ka oma hispaania kokandusõhtuid koos laulu ja veiniga :) ollallaa...
Oskus elu nautida on osa hispaania kultuurist ja maa tundmisest.

Minu augusti lemmik - Deosai platoo Põhja-Pakistan

2006-09-04T18:30:00.000+03:00

Augusti kokkuvõte

2006-08-31T14:47:00.000+03:00

03.08 Tallinn - Frankfurt - London - Islamabad
Esimene kord lennata Lufthansa ja British Airwaysiga... ja Boeing 747-ga. Selline muhuga lennuk, muhu sees on 2 korrus, kuhu on paigutatud First class. Üldse kokku mahub sellesse sõiduvahendisse ca 350 lendajat...

04.08 5 50, lennuk peaks maanduma Islamabadis, aga napilt enne maandumist (u 600m pealt) tõmbab kapten lennuki nina üles ja me ei maandu... põhjuseks halb ilm, järgneb turbulents äikesepilvede vahel...
07 00 maandusime Lahores. Lendamisest selleks korraks küll kõrini. Vahelduseks 6 tundi bussisõitu.
Meeskodanikud avastavad, et ainus saadaolev õlu, on alkoholivaba õlu ning promilline elu islamistlikus Pakistanis tundub üsna keeruline. Keegi ei tea, mis edasi saab...

18 00 saabumine Islamabadi lennujaama bussiga, täpselt 12 tundi hiljem, kui peaks. Kohtume oma treki giidi Khan Alami ja tema onu Rehmat Nabi'ga, kes meie eest Pakistanis asju on ajanud. Toredad mehed. Jahmatusega avastan, et Rehmatil on tinasinised silmad nagu tõelisel viikingil...tegelikult näeb ta pigem välja nagu pesueht Rundzais.

Mulle jõuab kohale, et Pakistan pole islamistlik India nagu ma seni arvasin.

05.08 Käime tourist information pointis viina järel..., turismi ministeeriumis briifingul...ja saame teada, et üleujutus on 2 silda minema viinud, mis teeb edasiliikumise mägede suunas pisut keeruliseks... Väikese nõupidamise järel plaanid muutuvad ja otsustame esmalt Nanga Parbati ümbruses ringi luusida

06.08 Ca 14 tundi bussisõitu mägedes... liinil Islamabad - Chilas, mööda KKH-d (KKH - Karakoram highway, hiinlaste poolt ehitatud, muistse siiditee tänapäevane variant. Esimene maik mägedest käes. Esimene maik diarröst ka käes. eks kõht peab ka aklimatiseeruma uute põnevate bakteritega.

07.08 sõit jätkub kuni katkise sillani. Hull äktsion. Jätame oma bussi, võtame oma asjad ja hüppame kivilt-kivile üle jõe...puhub tuul ja keerutab liiva, kõrvus kõmiseb Indiana Jonesi tunnusmeloodia. Kotid laotakse ümber teisel kaldal ootavatele jeepidele. Jeebid on sellised poollahtised. Järgneb vaata et safarisõit... edasi vahetame jälle jeepe. Esialgu ei saa aru miks, aga kui kitsas mägitee järske kurve kuristiku serval viskab, jõuab kohale küll, et sellel teel sõitmiseks peavad omad sepad juhid olema. Sõit lõpeb üsna järsku, kuna esimesel autol läks kumm katki. Mõned mehed räägivad uuest sünnipäevast... Edasi 'Seljakotid selga...' matkame ja jõuame välja 3 -4 tunni kõnni ja ca 600m tõusu järel Fairy Meadowsisse (Raikot Serai/Märchen Wiese - as you like it) Ülevalt vaatab alla laagriplatsile suur ja maiesteetlik Nanga Parbat umbes 8100m kõrgune Himaalaja kaunitar. Mägi pidavat meenutama lennuki pealt uinuvat kaunitari - But she is a killer, räägib Rehmat. Paljud alpinistid on tema nõlvadel hukkunud. Nanga Parbati all on Raikoti liustik ja jõe läte. Vahin seda lummunult. Hinges on rahulolu. Ümberringi on kuusemetsad ja mäed ja ilus on olla...
08.08 Endiselt Raikot Serai, pidi 'asuala pealiku sõiduhoovi' tähendama. Kõrgus ca 3300m, olemine mõnus. Öösel käis kõva pauk, mille peale ma telgist poolikult välja ehmatasin end. Laviin tuli alla...aga minust siiski väga kaugelt. Tegime aklimatitõusu ca 4000m peale. Sar Taj Alam'i nimeline poiss oli meile giidiks. Vihma udutas alla. Võtan paratsetamooli, et arusaamatust külmavärinast lahti saada...
09.08 Mitmetel põhjustel mina ei viitsi minna aklimati reidile Nanga Parbati baaslaagrisse. Rehmat näitab mulle baaslaagrit binokliga. See on pea et sama hea. Vahin hoopiski kohalike polo mängu. Polo - see on jalgpall hobustel va, et pall on väiksem ja seda lüüakse vastava toikaga. Maa müdiseb, kui hobused täiel kiirusel mööda kimavad. Igati uhke värk. Õhtupoole saan eksklusiivse võimaluse minna kohalike majapidamisse naistele külla. Ilusad tüdrukud on. Üks väike on lausa blondi peaga... Hämmastav. Tegu pidi oleme Indo-aaria rassiga.
10.08 Raikot Serai - Raikot bridge (tagasi jeep jne) ja edasi Rupali orgu Nanga Parbatit teiselt poolt kaema. Sihtpunktiks Tarishing, kõrgus 2911m. Kuna on endiselt mussoon, siis tibutab...ja udutab. Ei taha telkides magada, kaupleme endile hotellitoad.
11.08 Matk Tarishing - Herrling-Köfferi base campi 3550m. Suht lauge ja pikk jalutuskäik. Olen haige, jube nohu on...
12.08 Tarishing - Deosai (ca 4000m) platoo. Teel oli takistus allatulnud mudavoo tõttu. istusime mitu tundi ühe koha peal ja vaatasime teeparandustöid. Lõpuks tuli autod enamvähem üle lükata. Deosai platool on nõrkemiseni ümisejaid ja lilli ja kauneid vaateid. Väidetavalt ka karusid. Ööbime 1x 4000m peal ja sõidame esimest korda jeebiga jõest läbi. Vahva. Alam õpetab mulle urdu keelt, teised mängivad bridzi.
13.08 Deosai - Skardu (1500m) Alam teeb Baltoro ja Gondogoro La treki jaoks ettevalmistusi. Ostab toitu kokku, räägib kandjatega läbi.
14.08 Skardu - Thongal (2850m) Juhuu, Pakistani iseseisvuspüha. Selle auks ehib jeepi mikihiirega Pakistani lipp. Sõidame, korra läheb kumm katki, siis ei sõida, hoopis vaatame, kuidas kummi parandatakse. Edasi sõidame mööda käänulist mägiteed ja sõidame jõgedest jeebiga läbi, mingi hetk visatakse meid jeebist välja ja peame edasi jala minema, teel on olnud varing. Üle varingu läheb väga järsk jalgrada üles ja siis uuesti alla... ja edasi mööda autoteed jala üsna pikalt. Thongal on üsna ilmetu koht koos ufokemmergutega, mis on polaaruurimisjaamadelt maha fiksitud. Väldin neid.
15.08 Esimene tõeline matkapäev. Thongal - Jula (3000m ca)8h jalutamist. Mul on pidev mure kuhu nuusata...ja ajab köhima... Vaid paar tõusu, üldiselt lauge minek, paar silda ja üks vingem jõeületus.
16.08 Jula - Paju (3450m)Paju tähendab soola kohalikus keeles. Kohalik keel on balti keel muide ja siin elab Balti rahvas ning tegu on Baltoro oru ja liustikuga... Vot.
Ilgelt karm lõpuosa oli sellel päevateekonnal, olen omadega läbi ja neelatan mõtte juures, mis veel kõik ees ootab. Pidev mure, kuhu poetada see ohter tatt, mis mul ninast eritub, püsib. Tuttavad polaaruurimisufomaandumisraja kemmergud on ka kohal. Osad neist on dushiruumid. Jumalik on ennast pesta ja puhas olla.
17.08 Paju - Urdukas (4050m) Pikk ja ülikarm päev. Vist ca 10 tundi. Jõudsime liustikule, mis esialgu kujutab endast suuri ja ülisuuri kivihunnikuid, mille otsas tuleb üles ja alla turnides päeva veeta. Õhtul kell viis saabus sellele turnimisele lunastus Urdukas nimelise laagriplatsi näol. Tükike rohelist muru ja suuri kive...ilus. Ufodroom on ka kohal...
18.08 Urdukas - Goro II (4380m) Jätkame mööda liustikku. Kergem on, sest kivihunnikud on lauged ja kivid ei ole nii lahi. Vaikselt ilmuvad välja esimesd jääpraod. Neist saab õnneks kerge vaevaga üle. Loodus läheb aina ebamaisemaks. Esimene piknik liustikul ja ees ootab 1 öö listikul. Paneme selle auks termokile telgi põhja. Nina tilgub endiselt. Seekord ufokempse pole, püstitatakse hoopis oma kempstelk...hm
19.08 Goro II - Concordia (4650m) Tadaa!!! Oleme Concordial!!! Päike särab ja ümberringi on eriti uhked 8000-sed mäetipud. Rahvas võtab päikest ja meeleolu on pühapäevane, kuigi on alles laupäev...
20.08 Concordia. Teeme jalutuskäigu mööda kivihunnikuid Broad peaki baaslaagrisse ca 5000m peale. K2 tagant paistab juba Hiina. Kivide otsas turnimisest on kõrini. Väikest vaheldust pakuvad huvitavad pinnavormid liustikujärvde ja jõgede ja pragude näol.
21.08 Concordia - Ali Camp (5050m) Esialgu kõik sujus, siis keeras ilm ära. Vihmaudus astusime üle jääpragude Ali Campi välja. Jõudsime sinna umbes 12 ja ühe vahel ja edasi aina sadas, algul vihma, siis lund. Edasi Gondogoro La-le minekust ei tule samal õhtul enam midagi välja.
22.08 Ali Camp. Ilm on parem, kohati ilus, siis jälle udutab. Kõik haigutavad ja sügavad ennast. Kõrgust arvestades on enesetunne kõigil tipp-topp.
23.08 00 40 alustame siis vantsimist GondogoroLa suunas. Pimedas, pealampidega ja esialgu mööda kivihunnikut, siis jõuame lumele ja jalutame jääpragudest mööda ja üle ja umbes kolme ajal öösel väga järsule lumenõlvale. Panen kassid alla ja vinnan end ülespoole...tüütu on üldiselt. Umbes kell kuus - juhuu - viimased sammud viimasel järsul tõusul, näost kollane ent õnnelik - olen ka mina GondogoroLa-l. Kahjuks ei tea selle täpset kõrgust. Ilmselt kusagil 5600 ja 5700m vahel. Raamatutes olev 5940m on selge liialdus. Kurul on külm ja vaadet pole, pilves on. Tahame alla. Alla tuleb laskuda köite abil ja muidugi kivihunnikutesse... Jalad käivad juba suht risti all. Kõrvalorgu on igavesti uhked vaated...ja igavesti uhked laviinid pudenevad alla...Jätkame mööda moreenikuhja kuni ilusa laagriplatsini nimega Xhuspang ca 4650m. Sinna me kukume kella 10ne 11 vahel hommikul ja magame...nii et ila suunurgast voolab...
24.08 Xhuspang - Schaischo (3330m) Tagasi roheluses kadakate vahel. Alguses jätkasime mööda liustikku, siiski läheb allamäge ikka tunduvalt kergemini kui üles. Vahepeal oli üks raske koht...siis paar erutavat jõeületust ja siis mõnus kõnd ja laagriplats :)Superlahe dushiruum oli seal. Oja oli torusse suunatud ja toru tuli suletud ruumi võimsa joana. Putkast väljudes oli uuestisündinud tunne. Õhtul käis üks kamaljaa ja trall...Hiilisin magama...
25.08 Edasi allamäge Hushesse (3050m) Suur küla. Matka viimane päev, siia tulevad meile jeebid järgi ja viivad tagasi Skardusse.
26.08 Skardu
27.08 Teel Chilasesse jälle takistus. Varing on öösel alla tulnud ja tee üsna korralikult blokeerinud. Kõvade kaevamiste tulemusel sai nüüd jala üle ronida. Alam organiseerib meile teisel pool teetakistust uue bussi.
28.08 14 tundi bussis. Jõuame 8 ajal õhtul Islamabadi. See linn on suur...eriti õhtustes liiklusummikutes. Nagu Moskva ringil oleks...
29.08 Viimane päev, shoppame ja oleme turistid...jääme vihma kätte ja sodime Eesti lipu täis ning kingime selle siis Rehmatile, kes meid Islamabadis ootas.
30.08 ISB-LHR-FRA-TLL (kl02 20 31.08) Londonis peedistatakse täiega. Peab kingad jalast võtma jne.
Kokkuvõtvalt oli lahe...nagu teine elu. Ainult mustad sokid, mida tuli 2 korda pesta, tuletasid meelde, et sai vist kõvasti higistatud augustis...ja kive endale silma võrkkestale söövitatud. Nii väikseid ja tüütuid, mida sai näha jalge ette vaadates, kui suuri ja võimsaid, mida sai näha pead kuklasse ajades :)

Põnevad karjäärivõimalused...

2006-07-30T15:06:00.000+03:00

Sain siin Evelyniga arutatud sellist tööpakkumist:

eve says:
näed, siin sulle uus karjäär

Bollywood Film needs westerners to be in a movie in Mumbai -

Hi all,

Working for a big budget Bollywood film here in Mumbai, that will be from the 25th until the 30th of July. Not a lot of notice, I realize. But we are looking for some people that will be available for THE WHOLE SHOOT, which means all 5 days. You will get 1500 Rps per day + lunch, and it will be from around 8am
Evelyn says:
möh?
eve says:
until around 6-8 pm, give or take. Normally, extras get only 500 Rps, but, as you'll be required for the entire shoot, you'll get 1000 extra per day. Different roles are required (i.e. bouncers, henchmen, girls at bars, etc). If you are interested, please send a pic of yourself to this address. Cleetusg@aol.com. Try to have a decent shot taken, so we can see what you look like. If
Evelyn says:
IRW :P
eve says:
you're already in Mumbai, and will be until the 30th, you can call me, at 932 405 7493 and I can meet you in person. Or if you know anyone in Mumbai who might be interested, please pass this along to them. We need to find people ASAP, and it can be a decent oppurtunity to make some extra cash for travelling -- total for 5 days of being in a movie = 7500 Rupies. Not too bad. If have any questions...
Evelyn says:
aga lähme
eve says:
:D
Evelyn says:
:P
Evelyn says:
kle kus sa selle välja koukisid? :P
eve says:
jaa, bollywoodi filmis osalemine...vau, see oleks alles midagi
Evelyn says:
jeeee
eve says:
thorn tree ov koors :P
Evelyn says:
:P
Evelyn says:
OOT MA KOHE VAATAN
Evelyn says:
mille alt?
Evelyn says:
kle a see krt hakkab juba läbi saama
Evelyn says:
:S
eve says:
ah, seal on ilmselt sellist asja kogu aeg
eve says:
sellest võib seal bombeis lausa elada...eriti sina...sest ma ei näe nii eksootiline nende jaoks välja :S
Evelyn says:
ja see mihael on ka kindlasti tilluke hindu mees kes oma nime inglisepärastab
Evelyn says:
äh
eve says:
ei pruugi, a vahet pole
Evelyn says:
irw. I äm gonnä bii ää muuvistaar!
Evelyn says:
irw
eve says:
jee - 1500 ruupiat päevas on 500 eeki... um
eve says:
mm...see ei saa olla tõsi
Evelyn says:
mmm indias on see jube hea teenistus..
eve says:
see on indias ropp papp
Evelyn says:
a võibolla see ei olegi tõsi?
Evelyn says:
*-)
eve says:
lausa klots...
Evelyn says:
:P
Evelyn says:
et teed 5 pääva filmi ja elatud lahedalt paar kuud

Kui sõnu pole käib pilt ka

2006-07-04T23:50:00.000+03:00

Kahju jah, aga mul ei tule kirjutamisest midagi välja... Mõtlesin siis, et näitan vähemalt pilti... mingigi kommunikatsioon... Fotod on kahe lemmiksaare - Vormsi ja Hiiumaa - teemalised ning peaksid kajastama, miks mulle seal meeldib.

Sedasi näevad välja Rumpo poolsaare Mäe talu peremehe roovihud.

Ja selline pilt tuleb, kui käsi pisut väriseb... Mulle meeldib ;)

See on Vormsi kunn Algor. Kuldsete kätega poiss. No nõus, et tal käed pildil kuldsed pole, aga vaadake seda purjepaati - selle ta tegi ise!

Viltuse horisondi teemal ei maksaks iriseda. Muide maakera on ümmargune, nii et horisont peabki pisut viltu olema...

Ja sedasi valmib uus viikingite laev...

Kui hoolega nina ette vaadata Luidja rannas, siis näev välja nii

Ameeeeeriklased

2006-06-13T18:38:00.000+03:00

Otsustasin nüüd mõnda aega sofasurfajatest loobuda. Selline hosteli tunne hakkas tekkima. Arutlen endamisi, et huvitav kui majanduslikult ära tasuv oleks pidada bäkkpäkkerite hosteli kusagil Tallinnas. Tundub, et kliente oleks ja ma olen nende sofasurfajate peal ka kõvasti kätt harjutanud.
Pärast korealannat oli siin üks 26ne tüdruk ja seejarel kaks venda, nii umbes 20 ringis külas, kõik USAst ja loomulikult Kaliforniast. Ma ei tea, mis jama see on, aga enamik ameeriklasi, keda ma kohanud olen, on kas Kaliforniast või NYCst pärit. Ülejäänud tunduvad hamburgerite söömise ja Bushi valimisega liiga hõivatud olevat, et reisida.
Ameeriklased oskavad olla kuidagi oma "väärtusest" teadlikud. Ma ei oska seda teisiti nimetada, aga vahest on mul tunne, et neil on kusagil sisimas arusaam, et nad on need kõige õigemad ning ülejäänud peaksid neid imetlema ja kui ei imetle, siis nad on pisut segaduses, mitte et see eriti nende enesehinnangut muudaks. Mina muidugi oma väikse kompleksi mätta otsast üldse ei salli sellist enesekindlust. Ah tühja nendega. Tegelikult on nad ikka toredad tüübid, kahe käe ja jalaga nagu me kõik...

Korea tüdruku tagasitulek

2006-06-06T08:00:00.000+03:00

Veider, kui ruttu mõni soov täide läheb. Ma enne ei kirjutanud, aga Nic jäi Tallinnasse tulles lennukist maha ja pidi seetõttu uue siiatuleku pileti ostma. Keegi aga ei osanud kahtlustada, et ta tagasisõidu kohad koos väljalennule mitte ilmumisega samuti õhku lendavad. Nii ta vaeseke siis leidiski ennast eile Tallinna lennujaamas kõva häälega kirumas ning pidi jälle järgmiseks hommikuks uue pileti ostma.
Iseenesest üsna ülbe käitumine lennufirmast. Antud juhul siis Lufthansa'st. Nic jõudis napilt pärast check in-i sulgemist Veneetsia lennujaama ja teda ei lastud lennukile...oleks siis võinud vähemalt üle küsida, kas ta tagasisõidu osa kavatseb kasutada...
No a see selleks. Nicole'ga on väga huvitav juttu rääkida. Näiteks korea kirjakeelest. Sain teada, et varem olevat Koreas kasutusel olnud hiina hieroglüüfid. Siis aga üks Korea kuningas (sic!), olles õnnetu suure kirjaoskamatuse üle, võttis kätte ja lihtsustas kirjamärkide süsteemi. Nüüd ongi korea märgid ilusad korrapärased ja Nici sõnul väga kergesti arusaadavad. Korealased pidid üsna palju omandist rääkides "meie" vormi kasutama. A la, et "see on meie abikaasa", kuigi kõik saavad aru, et tegelikult ta ütles, et see on "tema abikaasa". Sellised omandisuhted siis... Veel ei pidanud korealased viitsima vaeva näha mitmusega. Selleasemel et öelda, raamatukogus on raamatud, ütlevad nad, et raamatukogus on raamat. Kõik saavad ju aru, et neid on seal palju. Lisaks veel tuleb Nic'il "õ" täht perfektselt välja, sest korea keeles on sama häälik olemas.
Siis veel avastasime üllatuseks, et eesti ja korea keeles on sarnaseid väljendeid. Näiteks ütlevad korealased sõna-sõnalt "kurk on kuiv" kui neil on jänu ja nad jäävad samamoodi vihma ja päikse kätte justkui personifitseeritud loodusjõudude valla, kellel on käed ja jalad. Võibolla on eestlaste juured tõepoolest kusagil Aasia steppide tohututel väljadel. Korea rahvas pidavat igal juhul Mongooliast pärit olema.
Siis me rääkisime veel Aasia ja Lääne erinevast mõttemaailmast. Nic tõi näiteks ühe lihtsa testi, kus on loetelu saag, kirves, puu ja haamer ning testitav peab ütlema, mis hulka ei kuulu. Lääne inimene arvab tüüpiliselt välja puu ja aasialane haamri. St Lääne rahvas kipub liigi järgi grupeerima, asiaadid aga rühmitavad seoste kaudu. Sest mis kasu sul on kirvest, haamrist ja saest? Palju rohkem kasu on saest kirvest ja puust... Siis veel silmavaatamisest. Korealaste jaoks pidi silma vaatamine üsna jõhker olema, et viisakas inimene ei vaata rääkides silma. Meil on jälle arusaam, et silma vaatamine aitab kaasa teineteise mõistmisele. Selle koha pealt ei oska ei musta ega valget arvata. Hu-vi-tav igal juhul.

Järjekordne juturaamatu tegelane käis külas

2006-06-04T22:16:00.000+03:00

No ma ei oska teistmoodi kokku võtta seda lahedat isiksust, kes mu sofat see nädalavahetus surfas. Kujatage ette sellist üle 30ne aastast, 150 cm pikkust, väikest korealannat, armsate laiade põsesarnade ja soojade pilusilmade ning laia naeratusega, kes marssib uksest sisse ja jutt jätkub täpselt sealt, kus ta eelmine kord pooleli jäi. Ainult et...seda eelmist korda pole tegelikult olnud. Korealastel pidid hiina märkidega nimed olema. Sellised õnnelik-ilus-rikas stiilis. Ta ütles mulle ka oma korea nime, aga parajalt nii kiiresti, et see meelde ei jäeks. Umbes kusagil 16 aastaselt kolis ta USAsse oma isa juurde elama. Nii et kodakondsuselt on ta ameeriklanna, mugandatud Lääne nimega - Nicole. Väga raske oli mitte naerma hakata, kui ta oma töökoha nimetas... US army, jah, kogunisti lennuvägi.
Ei, ta parandab seal nende arvuteid, mitte ei kräki salakoode lahti. Aga lahe on teda ette kujutada kõigi nende ropendavate 2x2 militaarkapide keskel. Sõjaväkke oli ta 20 aastaselt läinud ja ennast muudkui maailma eri paikadesse tööle saata lasknud. Kuwait, Qatar, Jordan on ehk eksootilisemad, praegu elab ta Itaalias, Veneetsia lähedal. Oh, mul on tõega kahju, et ta vaid 1 öö minu juures peatus. Oleks tahtnud natuke rohkem ta huvitavaid lugusid kuulata tema elust ja paikadest, kus ta viibinud on.

"Vibu" Kim ki Duk'ilt

2006-06-03T14:35:00.000+03:00

Käisin kinos. Sõpruses. Film ise - Kim ki Duki "Vibu" oli diiiiip oma tuttaval viisil - fotolikult ilusad kaadrid ja kuidagi skemaatiline, mudelmaailma taust, ilus muusika ja vähe sõnu. Selle lihtsusele vastandusid keerulised mitmetasandiliselt välja joonistuvad inimsuhted.
Seekord siis on tegevuskohaks laev keset merd. Peategelasteks 60 aastane mees ning noor tütarlaps, kelle ta on üles kasvatanud. Mees plaanib tüdrukuga abielluda, kui too 17 täis saab ja see aeg ei ole enam kaugel. Britney Spears'i laululikult - not a girl, not yet a woman - on laeval elav tüdruk süütult armas ja tundub seetõttu pisut totakas. Tal pole maailmast väljaspool silmapiiri suurt aimu. Nii nagu elu on, tundub ta õnnelik. Aegajalt tulevad laevale harrastuskalamehed andes aimu, et ka horisondi taha jääb midagi. Läbiva sümbolina esineb vibu, nii ilu kui valu toojana. Vibu kui omamoodi muusikariist, kui vahend ähvardada ja karistada ning kaitsta, aga ka elu ja surma piirilt sõnumeid tuua. Usutavalt on Kim ki Duk ise välja mõtlenud tolle võika ennustusviisi, millega vanamees ja tüdruk laeva külalistele tulevikku ennustavad. Tütarlaps kiikus naerusuiselt laeva ahtrisse joonistatud Buddha pilt taustaks ning vanamees lasi kiikuva tüdruku suunas nooli. Noolte langemise põhjal Buddha pildi suhtes sositas tüdruk midagi vanamehele ja vanamees edastas küsijale. See oli kummaline vägivallata vägivaldne vaatemäng. Tüdrku ilme ja muusika ei väljendanud hirmu, vaid leebust ja rahu.
Asjad läksid keeruliseks, kui vanamehes tekkis hirm, et tüdruk ei tahagi temaga abielluda, vaid igatseb laia maailma ja ilusa näoga poisi järele. Ja siis läks asi minu maitse jaoks liiga müstiliseks…
Sümbolid? Armukadedus? Süütus… inimlik olemine ja üleloomulik olemine… Mida rohkem tüdruk vanamehest eemaldub, seda enam tunneb vaata et muidu budistliku täiuse saavutanud vanamees inimlike nõrku tundeid nagu omanditunne ja armukadedus ja hirm kaotada ja need panevad teda ka ebaõilsalt käituma, mis omakorda põhjustab veel rohkem kõõrdpilke ning tüdruku vastumeelsust.
Kim ki Duk ei lase vaatajal vanameest ei negatiivseks ega positiivseks kangelaseks lahterdada, vaid lausa manipuleerib kusagil piirimail.
Umbes sarnased tunded olid mul ka filmi osas. See oli hea film, aga kas see mulle ka meeldis? Lõpp käis igal juhul üle mõistuse. Vanamees lasi oma hinge noolega õhku, uputas keha ning oli uinuva tüdrukuga vaimuna vahekorras ja siis uppus koos laevaga, lastes tüdrukul minna noore kutiga. Go figure…

Its just a perfect day....

2006-05-14T00:12:00.000+03:00

Tänasest kujunes ootamatult mõnus päev iseendale ja seda tänu jalgrattale. Sõitsin esimest korda sellel aastal 100 kilomeetrise ringi maha - Kloogarannale ja natuke edasi Paldiski suunas ja siis tagasi. Rattaga oli ikka megamõnus ringi kruisida. Loodus on praegu igasuguseid erinevad rohelisi toone täis ja lilled õitsevad metsa all ning aegajalt uimastab toomingas. Õnnelik olemine on kättevõtmise asi. Lihtsalt piisab, kui jalad alla ajada ja rattaga loodusesse minna.

Mööda vana raudteetammi, mis saab alguse Harku metsast, on väga mõnus Keila Joale sõita - sellised savikruusased metsavaheteed, kus autosid praktiliselt üldse ei liigu. Sõida ja laula. Karjääri maja juures ei paistnud täna koera olevat. Üks agressiivne nähvits ajas mind seal ükskord taga. Nüüd ma kardan sealt mööda sõita. Küll aga jõudis mulle kohale, et seal elavad mustlased. Isegi kui nad päris mustlased pole, on nad hingelt mustlased ja seda pigem heas mõttes. Tee pervel lösutasid sellised lahedad karvased kitsed - valged ja mustad. Pisut edasi aga lüpsis üks vanur kitse ja kolm jõnglast olid end üles rivistanud ja vaatasid vanakese tegutsemist pealt. Lapsed olid vanades katkistes riietes ja tundusid sellised parajad murjanid. Kogu hoov on seal vana kola täis. Hästi palju vanu autosid. See toetab ka mu mustlaste teooriat. Vanasti olid mustlased tuntud kui head hobusekauplejad, nüüd on nad autodele ümber orienteerunud. ETV näitas mingi aja eest huvitavat dok filmi Rumeenia mustlastest. Endiselt elavad nad kusagil linna ääremail väga ajutise väljanägemisega eluasemetes. Mustlased ja laagrielu. Loomulikult tuleb ju laagris elada, kui igalt poolt kohe minema aetakse. Saab kergelt oma palagani kokku lüüa ja minema. Mitte et mulle mustlased meeldiksid või et mul otseselt nende vastu midagi oleks. Nad on lihtsalt üks ajalooliselt väga pika ebaõiglase kohtlemise tulemus. Nii nagu nad kunagi tulid jumal teab kus kohast keskajal Euroopasse (väidetavalt siis Egiptusest – ing k ikka gipsy). Nad ise ka ei mäletanud, kust nad oma teed alustasid. Võimalik, et hoopis Indiast. Oma päritolu mitte teadmine ning kindla maatükiga mitte seotud olemine muutis nad väga kahtlaseks kaadriks keskaegsete inimeste silmis. Igal juhul aeti neid muudkui minema ja loomulikult tekitas see vaenu mustlastes, et neid alati ära aeti. Nii nad kujunesidki mittepaikseiks ning omandasid arusaama, et on OK gadjesid (inimesed kes pole mustlased) petta ja ninapidi vedada kui vaja. Selles oli ka väike magus kättemaks kõige selle ebaõigluse ja julma kohtlemise eest. Pea iga Euroopa kuningriik oli teinud seaduseks mustlasi diskrimineerida, kui nad peaksid välja ilmuma. Noh, need mustlased seal oma kitsedega tundusid end täitsa kenasti sisse seadnud olevat õnneks...
Aga mina muudkui väntasin edasi Keila Joale ja sealt otse Kloogaranda. Lükkasin ratta mere äärde, istusin valgele liivale ja koorisin oma võileiva välja ja ausõna, midagi rohkemat polegi eriti võimalik tahta. Sellises kohas on tunne nagu oleksin patareidele lähemal. Tunnetab maa rütmi ja rahu ja ajatut olemust. Kõik, mis ülemäärast müra tekitab, on eemal...ära. Maailm vajub õigetesse proportsioonidesse.
Tegelikult on mul üks absoluutne salakoht Pakri poolsaarel, kus mulle kõige rohkem meeldib istuda, aga mul läks kõht enne nii tühjaks, et ma ei suutnud vastu pidada ja pidasin paremaks inimtühjal liivarannal luidete vahel pikniku pidada kajakate kisa ja merekohin taustaks muusikat mängimas. Salakohas käisin ka. Kükitasin seal niisama ja vaatasin taevast ja merd ja mände. Seekord ma kohe eriti nautisin mände. Mänd on lapsepõlvest peale olnud minu lemmikpuu. Lihtsalt on. Kui põhjuseid loetleda, siis vaadake õige männi juuri. Need ei ole tal küll sügaval maas, ent on sellised huvitavad harulised ja moodustavad lahtesid ja koopaid liiva sees. Siis tüvi, mis on mõnusa tekstuuriga, krobeline ja ilusat värvi ning hõõgub päikeseloojangul punaselt ja lõhn, eriti pärast vihmasadu ning see, et ta aasta läbi roheline on ning et männiokkad moodustavad selliseid armsaid potsakaid puhmasid ja männikäbid... Jah, ma võiks isegi jätkata. Lapsena ma kirjutasin luuletuse nimega Unistuste mänd. Kahju, et mul need 10 aastaselt kirjutatud luuletused enam alles pole. Oleks huvitav lugeda.
Tagasiteel põikasin Lohusalust läbi, st kärutasin Lohusalu paadisadamasse ja sealt sama targalt tagasi. Ilus kant oli. Selline väike Eesti-välismaa nurgake jällegi, kalurikülast välja kasvanud.
Mul oli kummaline dilemma – ühelt poolt oleks tahtnud rahulikult vänderdada mööda teed ja vaadata mööduvaid puid ja nautida loodust ja ilma ja värsket õhku, teiselt poolt tahtsin jälle trenni teha ja ikka kiiresti sõita punnitada. Lõpuks taandub kõik Erich Frommi kas omada või olla'le...
Tundsin vaikselt ette heameelt õhtul telekast tuleva Bollywoodi filmi üle. Ehee. Seekord siis reality show Bollywoodi võitjatega peasas vändatud päris India film. Ma olin reality showdest ikka enne nii halval arvamusel, et ma kohe põhimõtteliselt neid ei vaadanud. Bollywood aga mulle meeldis. Ootasin seda iga laupäeva õhtu. Eriti hea meel oli selle üle, et Lauri ja Kats võitsid. Hindud tegid väga hea valiku. Film oli päris India film ikka küll. Selline naljakas, mitte niivõrd sisult kui vormilt.

Istuta oma puu!

2006-05-09T23:43:00.000+03:00

Ah et kuidas see käib? Väga lihtsalt. Tuleb rmk kodulehele minna ja ennast mõnele metsaistutamise talgule kirja panna ja siis õigel ajal ja õiges kohas välja ilmuda. Kohalik metsavaht jagab siis istikutega ämbrid kätte ning lase käia.
Sellise labidast raskema, aga kitsama asjapulgaga, mida nimetatakse kiiluks, teed augu ette, asetad väikse armsa istiku sobivalt auku ja siis lükkad kiiluga mulla ümber istiku. Seda võiks hoolikalt teha, sest istiku juurte vahele ei tohiks jääda õhku ning istik peaks istuma mullas tugevalt kinni pärast eelnevate operasjuunide teostamist. Üks istik mullas, tuleb ca meeter edasi astuda ja tegevust korrata ja nii mitusada korda järjest. Lihtne, mis?
Igal juhul proovisin ära ja jäin väga rahule nagu ka paljud teised asjaosalised. RMK kevadised metsaistutamise talgud on üsna popid ning nüüd juba traditsiooniks kujunemas. Eestlased ilmselt oskavad metsast lugu pidada ja saavad vähemalt osaliselt aru, et mets annab palju, ent ka metsale tuleks tagasi anda. Eks kõigile meeldivad okasmetsad ehk pisut rohkem, vähemasti mulle küll. Kahjuks aga on lehtmetsad elujõulisemad ja levivad kiiremini ja seepärast tulebki okasmetsadele pisut kaasa aidata ning puid istutamas käia. Pealegi on männiistikud nii nunnud erkrohelised ja rõõmsad ning lausa kilkavad rõõmust, kui neid mulda panna.

Rubriiki Tikud ja bensiin minu poolt...

2006-04-28T21:58:00.000+03:00

Ma nüüd võtan poliitiliselt sõna. Savisaar suutis seda jälle. Suutis kõigutada minu stoilist rahu ja pani mõttes tema suunas sajatusi saatma. Vastik inimhingede insener ja masside manipulaator. Öelda teise riigi ametnikule, et Eestis läheb ühtedel hästi nõrgemate arvelt. Rääkida oma riigist ametlikult sitasti. Võtta labidas ja kaevata kraav inimeste vahele. Ühel pool siis need, kel teiste arvelt hästi läheb ja teisel pool nõrgemad, kes selle kohutava ebaõigluse käes kannatavad ja siis Savisaar nagu Jeesus jüngritega neile õiglust toomas. Kusjuures, kummal pool kraavi ta ise on? Ei näe teda eriti nõrgana virelemas. Kõige rohkem käib see ju just keskerakonna kohta - et neil läheb nõrgemate arvelt hästi, sest selge ju on, et nende „nõrgemate” all pidas herr Savipäts just silmas oma ebaõiglase elu käes kannatavad valijaid. Ehk siis tänu sellise rahva olemasolule, kelle huvide eest Savisaar omaarust seisab ja kes teda valivad, tänu sellele ongi ju keskerakond üldse tugev ja olemas. Äärmiselt ebaterve panna üks osa ohvri rolli enesehaletsushaavu lakkuma, et nad veel vähem tegutseksid ja käega vastu rinda tagudes end elule jalgu jäänuteks peaksid. Antud juhul ju pole kurjategijaid, on vaid inimesed, kes ennast ohvritena kujutavad? Absurd? Mina ise tunnen, et mul läheb elus hästi ja ma poleks küll selle peale tulnud, et mul mõne nõrgema arvelt hästi läheb. Kui Eestil üldse millegi arvelt hästi läheb, siis ületundidest tingitud sita tervise, sassiläinud suhete ja sündimata jäänud laste arvelt. Kindlasti aga mitte isakese Edgari eestvedamisel poolmuidu jagatavate korterite arvelt.
Jama on see, et nii nagu ajakirjandus järjekordselt asja serveeris, tunnevad Edgari jüngrid, et nende juhile tehti liiga. See on inetu kokkumäng Savisaare vastu, kes julges tõe välja öelda.
Jee right...

Hääleharjutus

2006-04-19T17:49:00.000+03:00

KäääÄÄÄÄÄäääks....
Need on minu lõualuud. Kuulete? Ma pole tükk aega sõna võtnud, sellest siis ka see kägin. Teen väikse hääleharjutuse ja katse varjusurmast välja tulla. Ega ma päris tegevusetult see kuu aega istunud pole. Lihtsalt selline sissepoole elamise tunne on. Kuulan oma peas kõmisevat vaikust ja ongi kõik. Polegi enam midagi oodata, sest kevad on käes ja edasiminek tähendaks tagasi talveringile lähenemist. Looteasendis tüdruk musta patsiga keerleb värve neelavas ringis üha väiksemaks ja väiksemaks kuni läheb kaduma sulades liikuvasse kõiksusse. Ja siis sünnib ta uuesti helesinise taeva taustal linnutiibade liikumise täielikus vaikuses. Saada seda lendu, taju selle kergust ja täiuslikkust. Tundub nii uskumatu, et see sama graatsia võib lõppeda külmunud õlise tombuna nagu möödunud talvel paljude lindudega läks. Kahjuks aga ei kisata iga õlireostuse tagajärjel surnud linnu leidmise korral nagu H5N1 viiruse kahtlusega kõngenud kana puhul. Blame it on the marketing. Ravimifirmad elavad väga hästi. Poleks üldse mitte paha olla järgmise potentsi tõstva imerohu või siis linnugripi vastase vaktsiini maaletooja firma omanik Eestis. Võiks südamerahuga first classis Bangkoki jõulude ajal sõita. Suu tõmbub kriipsuks mõtte juures, et va perearstid teevad ravimifirmadega koostööd ja saavad tõenäoliselt preemiareise selle pealt, kes rohkem xanaxit oma patsientidele välja kirjutab. Järgmisel päeval võib lehest lugeda, kui paljud eestlased kasutavad depressiooniravimeid.
Vaatan peeglisse ja mu nägu moondub kahtlaselt Jüri Lina sarnaseks. On see paranoia?

Tegelikult on toredaid linnu-uudiseid ka. Näiteks teated toonekurgedest Toonist ja Jaagust, kelle teekonda Aafrikasse ja tagasi satelliitsaatjaga jälgida sai. Usun, et ma pole üldse ainus, kel neid uudiseid lugedes maailm elamiseks ilusam koht tundus.

Kevade alguse puhul...

2006-03-20T17:26:00.000+02:00

Kallis Kevad,

Olen sinu ootusest stressis
Närv karupükstest krussis
Surun nina vastu klaasi
ja uurin läbi jäälillede
termomeetri näitu,
mis ikka jääb alla nullile
Päikese rada taevavõlvil on pikem
Päevadeski valgust üha rohkem,
kuid ikka kaela poob paks sall
ja igal sammul kräunub saapatalla all -
lumi
lumi ja muu jäine kristall...

Kuhu sa jääd?

Tule siis ometi ja leevenda tuult,
et ta ei tiriks enam juustest
ega näpistaks ninast
ja täida õhk sulavee lõhna,
niiske mulla maitse
ning tärkavate lumikellukeste helinaga

Palun Sind!

Quo vado? e. mida tegi Bill minu unenäos?

2006-03-16T18:24:00.001+02:00

Olen praegu kodus haige. Ei midagi hullu. Selline nauditav haigus on. Palaviku asemel on nõrkus, st et temperatuur ei taha üle 36,0 tõusta ja käed-jalad on külmad, kuigi mul on villased sokid jalas ja kampsun seljas ja istun tekk üle pea. Hingamisteed on natuke imelikud. Mõtted venivad aeglaselt ja väärikalt nagu üksikud valged rünkpilved sinises suvises taevas. Mina ei oska ägedalt kõrge temperatuuriga haige olla. Kuna mul palavikku pole, siis enamasti on mul ka süümekad, et äkki ma siis polegi päris haige. Aga olen, ma olen nii nõrk, et ei jaksa üldse midagi teha. Magan palju ja tänu sellele mäletan ka oma unenägusid.

Mõtisklen siin siiamaani öiste unenägude episoodide üle. Olin kuhugile põrandaalusesse tuppa kinni suletud. Minu meelest oli see mu õde, kes mu sinna tuppa kinni organiseeris ning kas enne või pärast mulle miskeid punaseid jalavarje pakkus, mille peale mina ropult vihastasin ja ütlesin talle, kuhu ta need pista võib... Aga seal maa-aluses, iseenesest üsna mugavas kambris oli minuga keegi Billi sarnane isik. Igal juhul tahtsin ma sealt ilusast punaka seinakattega ruumist välja pääseda ja leidsin pisikese luuk-ukse, punase - kuldsete kaunistustega ning selle tagant trepi, mis viis üles. Ma siis pressisin ennast üsna klaustrofoobiliste tunnetega sellest luugist läbi hirmuga, et äkki ma ei mahu ning meeleoluga, nagu oleks tegu Alice Imedemaal maailmaga, kus mõõtmed venivad vastavalt soovidele ning miski ei püsi konstantne ning kõik on natuke paigast ära. Kusagil oli teadmine, et kõige kitsam on vaid luugi juures. Nägin Billi endale järgnemas ja tundsin suurt muret, et kuidas küll tema oma laia rinna sealt uksekesest läbi pressib. Aga ta järgnes... järgnes ja siis me jõudsime välja kuhugile kõrgemale tuppa, kus oli mingi emapersoon.
Tere, härrased Freud ja Jung. Ma tean küll, mis te mulle rääkida tahate, et olin unenäos taas oma ema üsas ja pressisin end sealt välja. Ma olen neid klaustrofoobilisi käike varem ka unes teinud, ainult et, mida paganat tegi minuga koos seal üsas keegi suvaline Mr Perfect American Bill? Ma siiani kortsutan seejuures arusaamatult kulmu. Bill on see kutt, keda kohtasin Myanmari saatkonnas Bangkokis, the ilus atleetnohik. Suur mees välja kasvamas linasest särgist ja põlvpükstest ning istumas väikestele asiaatidele mõeldud plasttoolis ca 400 leheküljeline narmendav raamat ühe jala põlvel, ise pruuniks põlenud ja prillid ninal keeramas hoogsa liigutusega lehte. Ma vist siiamaani jõllitan teda, nii nagu ta seal oli. Raamat, mida see boy skaut ja chip set insener luges, oli James Clavell "Noble hause". Hiljem ta muidugi fell from the grace, aga jäi ikka väga lahedaks inimeseks, kelle enamiku vigu võis kirjutada fakti arvele, et ta oli ameeriklane. Kuidas ta kohvriga reisis nagu miski vana maailma igand ning oma suurt kohvrit mööda kunagise Briti koloonia pärli - Rangooni - tänavat enda järel vedas. Aga ikkagi... Kui meenutada ta enesekesksust ja fakti, kui elevile ta läks mõtte juures, et tüdruk Yangonis maksab vaid 10 dollarit ning jättis pigem lõbu vahele minu kohalolu tõttu, kui arusaamast, et tegelikkuses vägistaks ta hoopis seda tüdrukut 10 dollari eest, milles too vaid 1/4 oleks endale saanud, rääkimata haigustest ja muust... Mida ta tegi minu unenäos minuga ühes üsas? Kas ta üritas olla miski ideaalmees/meesideaal, minu mehisem pool või hambasse kängu jäänud kaksikvend? Kurat seda teab... See on sama hea küsimus kui kas juhused ja unenäoulmad on juhuslikud või millegi matemaatilise tulemus? Juhus on ka vist tegelikult matemaatiline tulemus?

Kuningas on surnud. Elagu kuningas!

2006-03-15T18:28:00.000+02:00

Kummaline kui sügavalt President Meri lahkumine Eestit puudutanud on. Ta on justkui pea et kolm korda suurem oma vaimus, eestlaste meeltes ja leinas. Nüüd, suurmees Platonile meelepärasel kombel - filosoofist riigipea. Meri oli piisavalt ekstsentrik ja lahe ja mõõdukalt teatraalne, et ereda kujuna meelde jääda kõigi isiklikes mälestustes ka põgusama kohtumise järel.
Nägin teda paar korda Tartus, ülikooli territooriumil alati naeratamas ja noogutamas või koguni kätt surumas neile, kes teda märkasid ja temaga silmsidet otsisid. Või siis sel külmal sügispäeval 1992, kui Al Gore Tallinnas käis ning meie väliseestlannast preili inglise keele õpetaja Linda Linask USA saatkonnast saadud kutsed raekoja platsil peetava kõne esiritta laiali jagas. Meri ei olnud siis kaua president olnud. Jäi natuke Al Gore'le alla esinemisega. Meri hakkas oma juttu nautima ja unustas tõlgi ära, nii et too kena naine pidi üsna pika jutu tagantjärele maha vuristama. Gore siis nägi võimalust ja kiitis tõlki, jättes Lennust natuke mühaka mulje. Ent Meri õppis kiirelt. Õppis just nendelt gore'delt ja teistelt, kuidas massidega väikse nalja abil hea kontakt luua, sõber olla, end mitte vastandada ja ümbritsevaga arvestada. See on suur trump veel nii vanas eas uusi trikke õppida. Praegune Soeng seda ei oska, ei oska oma ametit nautida ning ehitab sedasi suurt mittemõistmise müüri enda ja rahva vahele...

Nüüd siis on asi nii kaugel, et liigub juba jutt, et lennujaama võiks lennu jaamaks nimetada ehk siis Tallinna Rahvusvaheline L. Meri nimeline lennujaam... nagu Indira Ghandi International Dehlis või CDG Pariisis? Ma ei tea, kas see on nüüd just mõistlik värk...aga Lennu jaam kõlab küll armsalt, isegi kui ma sellest ametlikumast nimest suurt ei pea...

Tegelikult see Kuningas on surnud. Elagu kuningas! päris hästi pealkirjaks ei sobi. Kuningad olid eluaegsed. Lennart Meri oli aga 2 valimisaega president, kuigi igal juhul on ta ka praegu rohkem President kui Soeng on. Sellest siis ka pealkiri. Elagu kuningas hüüti aga juba uuele kuningale, sellele, kes aujärje pärijaks oli. Seda põhjusel, et kardeti interregnumit - aega, kui kedagi tugevat võimul pole. Presidendi valmised on jällegi aktuaalsed. Seega siis loodetavasti see Uus saab olema vana kuninga vääriline.

Paella, cava, Jaume ja muu Hispaania värk

2006-03-12T23:35:00.000+02:00

Reedel susserdasin suure vaevaga kokku hispaania keelse emaili oma espanjooli õpingukaaslastele: Hola, así pues, nosotros nos encontramos hoy en 18 00 delante de Infolaud en Kristiine Prisma para hacer paella... ¿Sí?... Jaume, meie sinisilmne hispaanlasest ...parandus ... kataloonlasest õpetaja vastas selle peale "Molt be..." mis siis on kataloonia keelest kastellaani keelde ümber panduna muy bien ja sellest ma järeldasin, et ju ma siis väga palju vigu ei teinud.
Sedasi jah, hispaania keel on tegelikult kastellaani keel ja kataloonlastel on oma keel ning oma identideet ja üldse tahaksid nad rohkem iseseisvust. Kui see Jaume teha oleks, siis õpiks me tõenäoliselt kõik hoopis kataloonia keelt. Igal juhul on tunnid alati üsna lõbusad vaatamata grammatica durale. Klassi sisenemiseks tuleb minna läbi soome keele tunni. Nagu ItaRiina tabalt kirjeldas situatsiooni - õpilane vastab tõsiselt ja pingutades õpetajale veerides kokku depressiivset soome keelset sõna - hautausmaa, ja siis kostab kõrval olevast hispaania keele tunnist vali ha-ha-ha naer ja muu möll. Sedasi siis...
Jaume andis meile viimasel ajal muudkui igasugu toitudega seotud tekste lugeda. Mina hakkasin selle peale vinguma, sest et mul oli õhtuks enamasti kõht tühi ja üldse polnud erutav igasugustest hõrgutistest lugeda. Nõnda siis olid ühed aktiivsemad espanjooli studendid viinud Jaume nii kaugele, et ta neile paellat valmistas. Üritust taheti korrata ja nii õnnestus mul ka kampa end mahutada. Selle va paella möllu tagajärjel lõhnab mu pisike kodu siiamaani kergelt kala praadimise järele.
Esiteks siis see va paella pann - see peab olema selline suuuur ja madal. Nii suur, et kõik pliidi neli auku tuli sisse lülitada ja siis pann nelja raua keskele asetada. Pann oli pärit eelmise sajandi algusest pakun. Hispaanlasest peakokk tundis end minu köögis muidugi maru koduselt ning kõik minu noad said hävitava kriitika osalisteks. Aga saime hakkama. Kahjuks oli kokkasid liiga palju. Nõnda ei saanudki ma täit ülevaadet paella tegemise saladusest. Aga ma kujutan ette, et see käis umbes nii - kuumutad pannil õli, paned juurde hakitud sibula, tomatid, paprika, küüslaugu ja mereannid nagu korimata krevetid ja pisut lõhe või muu kala ja siis vett ja riisi ja siis see muudkui valmib aegajalt segades ja levitab mõnusat lõhna. Valmimise ajal tuleb muidugi veini juua ja hispaania muusikat kuulata, muidu ei tule õige paella. Mm.....aga paella sai hea ja sinna juurde sai kuulda ka sellest, kuidas Jaume siia kõledasse kolkasse ära eksis, et Opus Dei eksisteerib päriselt ja üldse mitte ainult Da Vinci koodis... Ses mõttes oli ikka üks parimaid hispaania keele tunde. Nii mulle täitsa meeldib. Õhtu lõpuks oli öö käes ja kõik osalised üsna veendunud Hispaaniasse minekus.

Hm, ma ei mäleta jälle, mis homseks teha oli... mingid jubedad grammatika harjutused nagunii...

Reisipisikute kandjad

2006-02-26T17:53:00.000+02:00

Lõppev nädal pani mu moraalile ikka kõva põntsu. Asi hakkas pihta sellega, et teisipäeva õhtul sain kokku ühe Bhutanis käinud ränduriga ja loomulikult tekkis mul tema reisipiltide ja juttude peale akuutne rändama-minemise-ärevus. Seekord siis eriti äge mägede igatsus - Nepaal, Bhutan, Karakoram... Ma oleks hea meelega kohe koti pakkinud ja minekut teinud. Ma ütlen, see on haigus. Tõenäoliselt vallandab rändamine mingeid eriti häid mõnukemikaale ajus, millest siis kerge (või siis siiski raskekujuline) sõltuvus tekib. Jõudsin siis südamepuperdades koju, pea täis fragmente nähtud fotodest - Bhutani arhitektuurist ning seal elavast rahvast ning loodusest ning Everesti baaslaagri ümbruses tehtud piltidest. Võimsam ehk oli üks vaade Everestile, kus kõik muud mäetipud olid juba pimedusse vajunud, üksnes Everesti tipp hõõgus loojuva päikese kumas veel... Aghrr... Igatsus mägede järele küünistab südant.
Ent oli lubanud taas ühele diivanisurfajale varjupaika. Järjekordne maailmarändur prantslane oli tulekul. Ausõna, ma ei tea, mis värk mul nende prantslastega on, aga selle kontingendi põhjal, kes minu pool peatunud on, olen ma neist väga heal arvamusel. See tegelane oli üks paras renessanssi inimene ja Vitruviuse mees - meeletult uudishimulik maailma suhtes, andekas ja mitmekülgne. Nagu ma tema tugeva prantsuse aktsendiga varjutatud jutust aru sain, on ta tegelikult õppinud ja tegutsenud tehisintellekti programmeerijana ja tema lõputöö ülikoolis oli teemal - elu algus maal. Selle töö kirjutamise käigus selgus aga, et lisaks informaatikale on tal vaja ka põhjalikumaid teadmisi, bioloogiast, astrofüüsikast jne jne nii et ta ph d kaitsmisest selle teemaga veel kaugemale jõudnud ei ole ning tema äsja lõppenud ümbermaailmareisi teemaks olid geisrid, mille raames käis ta ka Kamtshatkal ja nägi seal korduvalt pruunkaru, kõige ligemalt 10 meetri kauguselt jõel. Karu oli olnud tagakäppadel ja pea 3 meetrit kõrge... Glõnks... No ja nii tuli aina uskumatumaid seike välja tema elust ja põhjust kogu jutu tõelisuses kahelda üldiselt pole... Hm, Tallinnasse sattus ta otse Lapimaalt, kus ta matkas jalgsi 2 nädalat, lihtsalt et näha virmalisi. Tallinn osutus samuti suureks hitiks tänu säilinud keskaegsele ilmele. Hm... Üldiselt olen siiamaani pisut hämmeldunud tema omapärasest ja seiklusrohkest maailmast ning mul on maru hea meel, et ma sellest pisut osa sain. Nüüd ma siin nihelen ja tahaksin ka pea ees seiklusse pugeda.

Amazing race Itaalia moodi

2006-02-09T22:26:00.000+02:00

Olen peadpidi lennuki illuminaatoris ja vahin lummunult minust allpool siravat kuusirpi. Loomulikult on see vaid optiline pettepilt. Ent sellegipoolest, olen kõrgemal kui kuu! Järgmine kord kui pea aknasse topin, on kuu jälle samas kohas, kuigi minu mäletamist mööda kadus ta lennuki tiiva taha peitu. Kõhtu poeb kõhklus, et lennuk teeb ühe koha peal tiire ja ei taha miskil põhjusel maanduda. Lõpuks siis tuligi, et this is your capten speaking...Pisa kohal on ootamatu udu ning seetõttu maandume hoopis Genovas. Nii see Itaalia siis algaski. Lennuk maandus üle pimeda vetevälja ja üle selles hiilgava laeva Genovasse. Taamal andsid tulukesed aimu mägede olemasolust. Kräunusime koos Evelyniga, et pime on ning et meil ei õnnestu näha, milline see Genova on. Hämaras tundus teine õige kaunis. Siis kimasime juba bussiga Livornosse suunduval kiirteel, mis enamasti kulges läbi mägede. Ses mõttes et oma tubli tunni läbisime vaid tunneleid ja tunneleid. Eksole, see on siis tööstuslik Põhi, mitte põllumajanduslik Lõuna... Saabunud sihtkohta algas taksojaht, mis meenutas Evelynile amazing race'i. Mina trügisin meid kahele totule inglasele taksosse seltsiks ning peagi prõmmisimegi oma hotelli uksel, mis hilise tunni tõttu oli suletud. Kisa peale ajas onu püksid jalga ja tuli avas ukse. Noris, miks me nii hilja tuleme, aga lasi sisse ja andis toa võtme võttes meilt passid pandiks. Evelyn oli sest üsna häiritud ja kujutas tõenäoliselt ette, kuidas piraadinaeratusega hotellipidaja ta hommikul turul maha kupeldab. Muidugi mõista nii ei läinud. Hommikul saime raha vastu oma passid tagasi ja algaski orienteerumine mööda võõrast linna. Alguses oli nagu ikka. Mina ja kaart ei armastanud teineteist. Aga õnneks on mul hea nina ka kaardita. Nii et marssisime otsejoones õigesse kohta - Pisa torni juurde. Teel pakkus mulle haiglast rõõmu pilt valgest mehikesest sinisel taustal kirjaga 'area pedonale'. Mamma mia! Pisa torn vajus viltu juba ehitamise ajal. Näha on, et arhitekt üritas siis olukorraga kohaneda ja ehitas torni ka kuidagi viltuselt. Hiljuti aga õõnestasid arheoloogid maad torni mittevajuva külje alt ja sedasi tasakaalustasid olukorda. Viltu oli ta sellegipoolest. Üles ronides on selline naljakas purjus tunne. Midagi nagu ei klapi või nii. Pilt viltu.
Edasi sõitsime rongiga ta-da-dat-ta elektriron-gi-ga Firenzesse tehes väikese vahemaandumise Luccas. Lucca on väike armas väikelinn Apeniini-Alpide jalamil, mida ümbritsev renessanssiaegne müür on täielikult säilinud.

Renessanssine Firenze

2006-02-09T18:00:00.000+02:00

Firenze on linn, mis tundub olevat valmis saanud - terviklik ning harmoonias. Kõik majad paistavad pärinevat justkui ühest ajastust. Tegelikult on muidugi mõningad vanad renessanssiaja pärlid ja siis niisama vanad majad. Kõige uhkem on loomulikult Santa Maria del Fiore katedraal ehk lihtsalt Duomo, mis on pärit nii 14 sajandist ning mida on ehitanud tolleaegsed absoluutsed staar-ehitusmeistrid eesotsas Brunelleschiga. Kusagilt hiilib kuklasse vabamüürlus. Geomeetria täiuslikkus. Põrandale kombineeritud mustrid. Sümbolid. Püramiidid silmadega on neist ehk kõige silmatorkavamad. Seekord on kõik tõeline, mitte kunstiajaloo raamatu reproduktsioon. Eriti uhke on katedraali kuppel ja seda nii seest kui väljast.
Ilm oli ilus ja soe, olemine mõnus ning väikestes kohvikutes pakutav kohvi ja pane valik super. Pea igas kohvikus võis märgata paari kena itaallannat leti ääres seismas ja kohvitamas. Tõenäoliselt pole kohvi jaoks maha istuda kombeks.
Kella kuueks pidime oma võõrustaja üles otsima. Selleks oli Gennaro nimeline vanaonu, kes elab kesklinnas oma 500 aastat vanas majas. Igal juhul tundus tema juurdes ööbimine lotovõit. Õhtuks andis ta meile paraja amazing race ülesande - üles leida Standa nimeline supermarket ning tuua sealt parma sinki (prosciutto parma) ja insalata belga't ja siis pidime üles leidma veel panetteria, et sealt saia osta. Lihaleti tüüp oli üks paras Romeo, kes kõik pingutused itaalia keeles sinki osta põrmuks paiskas ja meiega inglise keeles lobisema kukkus. Hea veel, et ta laulma ei hakanud. Pagaripoe leidmine ja sealt veel sobiva saia valimine oli pisut keerukam. Mul oli hea meel, et palusin Gennarol skeemile ka mõned tänavanimed märkida. Tänavad kandsid mõistagi 15 sajandi mõjukate kaupmeeste nimesid. See konkreetne oli perekond Pitti-de nimeline tänav. Pitti'd olid teatavasti Medicite rivaalid...
Õhtusöök nägi välja nii, et kõigepealt sõime väga mõnusat oasuppi, mis tundub kohalik spetsialiteet olevat ja jõime sinna juurde punast veini ja siis tuli juba maiustamise osa, mis koosnes parma singist ja formaggio gorgonzola'st ning lõpuks magusast vahuveinist ja küpsetisest. Mmm...a see vahuvein oli hea.... Kokku istusime laua taga vist oma nii kolm tundi, sest jutt sinna juurde oli veel kõige huvitavam.
Gennaro on selline vanahärra, kel hakkavad ilmnema mõningad inglite tunnused. Tal on elus üldiselt hästi läinud ja lapsed suured ja mõistust palju ja nüüd ta siis lihtsalt teeb seda, mis teda huvitab. Ja igasuguste suurte kottidega ringihulkuvate väljamaalaste võõrustamine on üks tema hobidest. Siis ta rääkis meile ühest huvitavast projektist, mis tal parajasti käsil on. Et neil on plaanis avada Canterbury piiskopi teekond Canterburyst Rooma, paavstile külla. Piiskopi rännak olevat kestnud 90 päeva Rooma, Roomas olevat ta vastuvõtul viibinud 1 päeva ja siis tagasi jälle 90 päeva... Plaan on võimaldada käia piiskopi jälgedes ja külastada kõiki neid väikesi külasid, kus piiskop oma teel peatus. Projekt oleks midagi Santiago de Compostella sarnast. Minu meelest hästi lahe mõte!
Aga need Medicid pidasid kunstist lugu. Galleria degli Uffizi suure osa väljapanekust moodustavad just Medicite erakogust pärinevad maalid. Muuseumi kõige uhkemad pärlid on ehk Botticelli Primavera ja Venus ning Michelangelo Püha perekond teiste Veronese, Caravaggio, Düreri jne maalide keskel. Ses mõttes on see muuseum üks maailma tähelepanuväärsemaid. Väljapanekute asetusest tuleb väga hästi välja, kuidas kohmakast-rohmakast gootika ikonograafiast kasvas välja maalikunst, kuidas skemaatiliselt kujutatud inimene võttis tõelised vormid varjud ja ilmed ning kuidas loodus taustana vaikselt sisse imbus koos kõige muu ilmalikuga. Maalidel kujutatud olid valdavalt heleda peaga, eriti madonnad... See ei tähenda, et tolleaegsed itaallased olidki kõik blondid, vaid vastavalt iluideaalidele madonna väline ilu pidi tegelikult väljendama tema sisemist puhtust ja õilsust. Uffici aknast oli väga hea vaade Ponte Vecciole, mis siis on pea ainus vana sild, mis Teisest maailmasõjast eluga pääses ning samuti on näha Medicite salakäigu kulg Firenzet läbiva Arno jõe teisele kaldale. Aga tõesti, Botticelli Veenust ja Primaverat vaadates tundsin ennast nagu tobe ameeriklane - külmavärinad tulid peale!

Firenzest liikusime edasi Veneetsia suunas ning tegime teel pooleteist tunnise peatuse Bolognas. Bologna on kuulus Euroopa vanima ülikooli poolest ning on ka tänapäeval ennekõike ülikoolilinnana tuntud. Bologna oli värvivalikult tumedam, oranzh oli oranzhim ja roosa punasem ning kusagil tänavanurkades ja võlvialustes hiilis akadeemiline kammitsetus ja tõsidus ringi. Kahjuks aga ei jõudnud me päris ülikoolini välja, sest oht Veneetsia rongist maha jääda muudkui kasvas.
Rongile jõudsimegi enamvähem viimasel minutil üle perroonide joostes. Lõõtsutasime siis mõnuga oma istmetel, nägu säramas heameelest, et me maha ei jäänud.

Müstiline Veneetsia

2006-02-09T17:16:00.000+02:00

Veneetsia asus ikka päris saarel. Rong sõitis pikki kitsast tammi nagu keset merd ja siis peatus Venezia Santa Lucia jaamas otse vana Veneetsia südames. Külm oli. Firenze mõnus kevadine +14'C oli asendunud nulli ringis oleva temperatuuri ja selge taevaga. Päike oli parajasti loojumas ning õhk virvendas punakalt. Meie aga trampisime oma hotelli otsida. Esialgu ei saanud üldse pihta, kus see asuda võiks. Kanalitel-tänavatel on küll nimed, ent orienteerumine osutus kuidagi üsna keerukaks. Kui kellelgi on vaja head puhast, vaikset ja odavat hotelli Veneetsias siis Casa St Andrea on minu soovitus.
Mulle sillad meeldivad. Sillad ühendavad ja viivad kokku üle takistuste. Veneetsia on selles osas eriti tänuväärne. Kokku on seal ca 409 silda, mis ühendavad 117 väikest saarekest ja ületavad 150 kanalit, mis siis moodustavadki linna.

Veneetsia on kui soliidses eas rikas ja väärikas daam, kelle ilu on säilinud ning tema nooruse kaunidus on endiselt läbi kumamas kortsude vahelt, kelle soonelist kaela katavad pärlid ning iga sõrme ehib suur juveel, kellel on palju lugusid jutustada olnust ning saladusi, mida maha vaikida, kel jagub sümpaatiat noorte armastajate vastu ning kelles leidub halastust põdurale vanamehele.
Ent see linn vajub umbes 23 cm sajandis ning talvised üleujutused on üsna tavalised. Suureks mureks on ka vee saastatus ning selle halb mõju vundamentidele. Aga nagu ikka - probleemiga tegeletakse.

Veneetsia tänavasüsteem on umbes 11 sajandist ning pisut teine kui muidu Itaalias kombeks. Nojah, kanalid polegi tänavad. Canale - suurim kanal, suurem osa neist kannab nime rio ning täidetud rio nimi on rio tera. Tänav Itaalias on via, Veneetsias calle (nagu Hispaanias) ja tänavaid kanali kõrval nimetatakse fondamenta' deks. Ruga(rughetta) on tänav, mida mõlemalt poolt ääristavad majad ning salizzada nime kannavad vanimad sillutatud tänavad. Lisaks veel corte(umbtänav) piscina(kinni aetud end. veekogu ala) rano (väike kõrvaltee) riva (kai), sotoportego(võlvkäik). Väljakud on reeglina nimedega campo/capazzo/campiello. Vaid San Marco väljak on Itaaliale omaselt piazza'ks nimetatud. Nagu sellest veel vähe oleks. Ka majanumbrite süsteem toimib pisut teisiti. Igal kvartalil (sestiere) on oma numbrid ning iga maja on tähistatud neljanumbrilise kombinatsiooniga. Kusjuures esialgu on selle numbri järgi hoone ülesleidmine ikka väga frustreeriv, aga kogu süsteemis pidavat siiski oma loogika olema.

Ehk kõige sügavama mulje kogu selles väikeste tänavate ja jõekeste rägastikus jättis San Marco väljak ja basiilika. Euroopas ei ole küll sellele minu silm võrdset näinud. Võibolla ehk on asi selles, et olen nii või naa renessanssi arhitektuuri fänn. Nii kaunis on märgata igasuguseid uudseid ja põnevaid elemente, mõni Idamaadest nähtud, mõni memme käpikutest pärit. Kadunud on gootika raskepärane ja selge vertikaalne telg inimese ja jumala vahel ning asendunud helgema ning mitmetahulisema ehituskunstiga, mis üritab vargsi sobitada igasuguseid paganlikke antiigist pärit elemente katoliiklikku maailma. Kas pole põnev tabada end mõttelt, kuivõrd on arhitektuur ajastu mentaliteedist mõjutatud?
Veel näis seal midagi lahti olevat kelladega ning rooma numbrite tundmisega. Neil ei olnud tänapäeval tuntud numbrilauda. Kell oli jagatud justkui kaheks praeguse kella ühe ja seitsme juurest ning kummalgi poolel jooksid 12 tundi ja mul on kuri kahtlus, et vastupäeva. Lisaks veel olid paljudel kelladel ka numbrilaud, mis näitas, millises tähtkujus päike parajasti liikus. Igal juhul oleks huvitav nende kellade kohta rohkem teada saada.

Veneetsia näis justkui kogu aeg karnevaliks ettevalmistuvat. Vähemasti oli seal väga palju piirkonnale omaste karnevalimaskide poode uhkete vitriinidega. Veel andis imetleda pasticceria vaateaknaid kõikvõimalike uhkete maiustustega.

Arundhati Roy "Väikeste asjade jumal"

2006-01-28T00:21:00.000+02:00

Raamat on tõeline kunstiteos. Ma just põdesin selle läbi. Justnimelt põdesin, mitte lugesin, sest et India moel hakkas jutustus minus ruttu oma elu elama. Minu tuppa ilmusid erimunakaksikud Rahel tokyo armastusega pea peale kokku tõmmatud purskkaevuga ja Estha ning nende ema ja hunnik võimatute nimedega kõrvaltegelasi ja täitsid ruumi suvalises järjekorras lahti rulluvate kildudega oma elust. Proosas kirjutatud luuletus, mis on äärmiselt ootamatu leidliku ja kauni sõnakasutusega ja saabki ainult pärit olla India virr-varris üles kasvanud inimese sulest. Kohati meenub Gabriel Garcia Marguez, ent üldse mitte kui koopia originaal. Arundhati Roy jääb klassiks omaette ning on vaata et võimsama hingega oma kultuuriruumi võtmes. Sisu poolest ääretult kurb raamat, meeleolult pigem unenäoline ja kaunis ning üldse mitte masendav. Sunnib kuidagi suurema sõõmuga hingama ja peopesad päikse poole avama...

Paratamatult

2006-01-26T11:47:00.000+02:00

Suur vääramatu paratamatus
põgenes seitsme penikoorma saabastega,
eemaldus ülehelikiirusel,
aga ei osutunud aja möödudes olematuks,
kuigi tapsin teda terava noaga.
Isegi mustas augus on ta olemas.
Paratamatult...
kärsituks tegevalt,
mõjutamatult...
nähtamatult pimeduses luuramas.

Mida kuradit teha paratamatusega?
If you can't change it, learn to live with it!
Inglise keeles kõlab kõik veenvamalt.
Justkui see oleks rohkem tõsi kui muidu.
Kui väikse umbuskliku rahva keeles,
kes ei suutnud endale välja võidelda
soojemat kohta päikese all kui
kaheksa kuud sitta suusailma...
vetevälja ja roheluse rüppes.
Ka see on viis eriline olla,
võimalus perversselt imetleda oma
naba ja mõnuleda sopalombis,
pidades taevas sädelevaid kristallkillukesi
paratamatult kättesaamatuiks...

Mis ei tapa teeb tugevamaks
Teist valikut ei anta
Sügavale lihasse ja luusse
põimitud igasse hingetõmbesse
soov iga hinna eest olemas olla
lakkamatult hapniku töödelda
paratamatult paratamatuses
parandamatult rabeledes
ebatäiuse küüsis
hingata
hingata, hingata
ja laulda
piiritult rõõmustada,
hulluda ja naerda
ja emotsioonist sõlme minna
Kohustava väärikuse survel
surub mõistus käe suule
püüdes lämmatada
arutuid välja pugevaid hõiskeid kui
rõõmsalt oranzhe apelsine,
sekka mõne limase kärnkonnaga.
Paratamatult...pärlite asemel
No ei tule lihtsalt teisiti välja,
...teisiti suutmatuse paratamatuses.

Väiksed töövõidud külma ja kodukaunistamise lainetel...

2006-01-22T21:58:00.000+02:00

Termomeeter üllatas just meeldivalt -14'C kraadi! Nii soe!!! Eksole, On vaja vaid ühte külmemat nädalat ja juba ongi väärtushinnangud nihkunud. Telkkonna kambal oli väärt mõte üks talvine jalgsimatk teha. Ent kui ilmad külmaks läksid, otsustasin selle vahele jätta. Siis aga selgus, et matk tähistaks ka ühe kambajõmmi sünnipäeva ning see andis väikse kicki siiski välja ilmuda. Alguses oli ikka väga külm. Umbes nii pooletunnise kõmpimise järel tuli soe sisse ja erilist külmatunnet enam polnud. Täitsa tore oli metsas mütata. Kohati suisa ilma igasuguse jalgrajata. Tõsi küll, padrikust läbi pugedes võis okste käest üsna valusalt vitsa saada. Mul siiamaani üks vorp ülahuulel. Padrikute vältimiseks sobisid teeradadeks väga edukalt külma poolt kaanetatud ojad ja kraavid. Jää säras päikesepaistel. Ilus ja karge olemine oli. Teel kohtasime vaatamata ca 10 pealisele kambale ka kohalikke elanikke nagu väikest karvast ja pruuni hiirt ja kahte hirve, kes meie eest raiesmikult metsa põgenesid. Üks ilus leevikesesest suurem punase kõhuga lind sattus ka teele.
Matka eesmärk oli välja jõuda kvide kuningani ehk siis ühe hiigelmüraka rahnu juurde. Kivi otsa ronimiseks oli trepp tehtud ning kivi peal oli suisa pink. Seal siis sõime ja peatusime pikemalt. Äge oli...kuni mul hakkas tõepoolest väljakannatamatult külm. Külma sai kuidagi joostes ja hüpates välja peksta. Ent ükskõik, kuidas ma ei rabelenud, niipea kui väiksem peatus tuli, haaras külm mul näppudest ja varvastest ja näpistas kintsust ja tagumikust väga valusalt. Käitusin üsna väljakannatamatult igasuguste suuremate peatuste vastasena isikliku elljäämise nimel ja tõenäoliselt rikkusin sellega ära teiste plaani väike lõkkeõhtu teha. Sorry... Arvatavasti oli mul siiski paar liitlast, kellele külm ka liiga tegi. Oleksin pidanud paksema fliispesu selga panema. Statistiliselt kõndisime oma 25 kilomeetrit maha ca 6 tunniga. Temperatuur oli nii -20 ja -16 vahel. Töövõit: mis siis, et külm on, ma ei karda enam külma ilma. Tuleb end vaid soojemini riidesse panna ja mitte ühe koha peal passida.

See nädal on muidu ka endaga üsna palju muudatusi kaasa toonud. Näiteks on elu ilma kohvita täiesti võimalik. Juba teist nädalat kusjuures. Kohvi on ka üks hea marketingitöö tulemus, mida tegelikult üldse vaja pole. Siis kolisin oma kodukontori voodist diivanile üle. See sai võimalikuks tänu faktile, et minu territooriumile tekkis lõpuks diivan ja teleka alla asjalik kapp. Enne kasutasin teleka alusena köögikapi riiulit, millele oli 3 lillepotti alla jalgadeks pandud. Nüüd on mul igavesti uhke riiulikonstruktsioon seinas ja puha. Siin juures tänud kahele vaprale, kes selle riiuli mulle seina kruvisid. Lambid panin täna ise lakke. Natuke viltu jäid, aga käib kah. Vot nii kõva tüdruk olen :P

Ilm teeb ilma

2006-01-18T21:41:00.000+02:00

Täna on eestlastel igati viisakas jututeema - ilm. Raske uskuda, et ootamatult saabunud krõbe pakane kedagi külmaks on jätnud. Ee, see nüüd kõlab naljakalt... Ses mõttes, et valitseb justkui pühade meeleolu. Ülevaade tänastest tujuteadaannetest popides suhtlusprogrammides - kraadides -20 kuni -29, olenevalt kuidas kellegi liialdusaste ja külmataju on, lisaks siis niisama teated stiilis, et brr, külm on. Aga tõesti on külm, raisk! Kraadiklaas näitab küll kõigest miinus kakskümmend aga mul jäätusid näpud 200 meetri kiirkõnni peale läbi topeltsõrmikute nii ära, et kui kodus käed leige vee alla panin, siis oleks ebameeldivast tundest lausa nutma hakanud. Veel niiske õhk ja külm tuul teevad oma töö ning kokku ongi tunne nagu väljas pauguks -40'C. Eks siis näis millised pügalad see nädal välja viskab, ilm.ee räägib -35'C st (küll Lõuna-Eestis), weatheronline piirdub -28 'C.
Linnatänavad on suht tühjad ja inimesed tormavad kiirsammul, ise paksult sallidesse mähitud. Liiklus venib. Nägin kahte bussi, mis olid teele jäänud. Ilmselt siis külmast katki läinud. Tõeliselt karm on ehk maapiirkondades. Kui oleksin ajas tagasi, maal vanaema juures, siis kaev vist külmuks kinni ja kemmergusse õue peal oleks tõeline piin minna. Tõenäoliselt kükitaks kusagil ahju soemüüri vastas ja ei tahaks sealt eriti kuhugile liikuda. Tuul luusiks mööda majanurki ja toaseinad naksuksid... Tõeliselt jama on neil, kel pole kuhugile sooja pugeda. Ma tõesti loodan, et keegi ei jää täna öösel peavarjuta. See ilm ei annaks armu.

Õhtusöök chez Pauline

2006-01-17T00:37:00.000+02:00

Pauline on viimast nädalat Eestis. Selle auks korraldas ta un petit au revoir dîner, mis siis pidi prantsuse stiilis olema. Katsun seda pisut kirjeldada, kuna õhtusöök oli minu meelest tõepoolest eht prantslaslik. Nii et järgnev jutt on väga kulinaarne.
Esimene asi, mis laual silma hakkas, oli pudel Beaujolais Nouveau veini. Noh, käes on küll juba jaanuar, ent me jõudsime konsensusele, et Beaujolais on ikka Nouveau. Peale Pauline ja minu olid õhtusöögile palutud veel üks Sloveenia tüdruk, kes õpetas ka Tammjärve koolis saksa keelt ja üks Poola tüdruk, kes õpetas Vanalinna Hariduskolleegiumis prantsuse keelt. Kõik väga kenad intelligentsed noored neiud.
Appetizer'ina saime taldriku rohelise salatiga nina alla. Pearoaks aga oli Toulouse variatsioon Languedoci ja Kesk-Pürenee piirkonnast pärit Cassoulet nimelise paja näol, mis sisaldas valgeid ube ja igat sorti liha nagu nt kalkun ja siga ja vorstid - kõik segamini. See oli üks tõeliselt rammus roog. Sobiks superhästi pärast pikalt külmas talveilmas rassimist. Seejärel tõi Pauline lauale kamaka sinihallitusjuustu, mis siis käis ringi ja soovijad lõikasid endale tükke ja sõid saiaga. Siit tuli jälle üks lauakommete eripära välja. Eestlastel on kombeks juust(ja muu) väikesteks tükkideks lõigata ja sedasi serveerida või siis võileibadeks vorpida, prantslastel (vähemalt Pauline'i perekonnal) ilmselt mitte. Siis teatas Pauline, et on oodata tarte de pomme...(vms - non parle francais...je' suis desolet...et c) Selle auks tuli vein välja vahetada. Mhmh. Pauline tõi lauale valge veini, sest punane koogi kõrvale enam ei sobinud. Kook oli lihtne - lehttaigen vormi põhjas ja õunad peale laotud. Erinevus Eesti õunakoogist - ei mingit kaneeli, õunad olid koortud ja üleliigne taigen ei olnud mitte koogi peale pööratud vaid vastupidi rippus koogivormi äärtest alla. Vot sellised kulinaarsed röögatused, kõik väga maitsvad ja valmistatud pisut "poliinilikult" plirts-plarts.
Rääkisime palju ka kultuurilistest ja kulinaarsetest eripäradest esindatud riikides. Et siin kandis süüakse tonnide viisi putru ja musta leiba ja kartulit ja salatid on valdavalt majoneesiga...ja õhtusöök on varasem, et meil pole õiget baguette saadaval... jne...Tüdrukud kurtsid, et eestlastega pidi päris raske olema kontakti leida ning seda pidada. Sloveenia tüdruk vaatas mulle pikalt otsa ja siis küsis, kas ma oskan öelda, mis Eesti poistel viga on, et nendega nii raske tutvust teha on. Mmm...jäin suht sõnatuks, sest tegelikult ei tea ma ise ka õiget vastust. Oskasin vaid öelda, et kui nad end ämbliknaistena halvasti tunnevad, siis jääb üle vaid palju ja totakalt naeratada ja sedasi ujedaid isendeid julgustada.

Armas kiri Blandine'lt ja Julienilt :)

2006-01-06T17:47:00.000+02:00

Bonjour!

I've been vouched for! I'm not sure about the
translation for this word but it definively looks
great!!! Merci beaucoup Eve. So we're home! We arrived
on the night of Christmas and everything went fine
until the end. Well, at first our nephews thought it
was the "père Noel" (Santa Claus) but then they
realized that we were only their filthy aunt and
uncle, too bad!... Anyway, we're happy to be here, and
we're clean too, and no more bags on the back for a
while, ahhh it's all so good... except that everyone
wants us to have more food and more wine. Now, we have
to find and create what we're going to do next. We
don't know yet but it's going to be another great
"journey" I guess, a different one. Anyway, a Happy
New Year to you and everyone and everything around
you, I hope you're fine and happy and I wish you many
beautiful trips to many beautiful places... as well as
one trip to France so that we can meet again! We would
really love to. We're already waiting for you! Ok, the
dinner is ready, no "kilous" for today but still many
good things, hey come it's getting cold! Kiss,

Jul

Egiptuse pohmell

2006-01-03T00:24:00.000+02:00

Jah, mul on täna pohmell. Maailm on hall ja pime ning jäine ja libe. Pole non stop päikest ega komplimente hüüdvaid Araabia mehi, kes pakuvad suurepärast võimalust nõrkemiseni pipardada. Minu vahepeal pead tõstnud naiselik enesehinnang kärbub jälle pisikeseks kompleksiks kokku. Keegi ei pane mind enam tähele ega vaata kirest pöördeis silmadega. Hapnikuballooni ja minu pea kokkupõrkest tekkinud muhk annab ka end tunda. Fantaseerin, et äkki on tegu fataalse muhuga. Ah quatsch....Niisiis...saabusin parajasti Aafrikast, sealt maalt, kust kunagi saadeti kure pildiga puukaste, mis olid pilgeni apelsine täis.
Ze Egipt - eestlaste populaarseim reisisiht.
Kunagi varem pole juhtunud, et ma ei saa enne lennule minekut und. Seekord kohe kuidagi ei õnnestunud. Muudkui keerasin külge ja kujutasin ette, kuidas ma heroiliselt lennukatastroofist eluga pääsen. Sedasi töötleb alateadvus välist infot ja sunnib neerupealseid adrenaliini tootma ning keha ohuolukorraks valmis olema. Kõik see on nii väsitav. Kõik see on üks marketing...Pole vist asja, mida marketingi süüks ajada ei annaks. See Egypt Airi lennuk oli vanemat sorti McDonnel Douglas. Minu meelest poleks temaga kena olnud üle 2 tunniseid lende teha. Hurghadast lahutas aga Tallinna viis tundi. Kohale jõudes ootas ees meri ja künklikult kivistunud liiv ja majad ja muud ei midagi. Ehk siis Punane Meri ja Araabia kõrb loojuva päikese kumas. Soe punase varjundiga õhk muutis kogu ümbruse unenäoliseks. Oli 24-s detsember - jõululaupäev. Hotell oli jõulumeeleolu loomise nimel kõvasti pingutanud. Tulemus oli pisut naljakas. Nii juhtub, kui sisu ära võtta ja vaid kest jätta. Ega kohalikud jõuludest suurt midagi ei tea ega pea.
Siis ma pidasin veel plaani, et äkki õnnestub Petras ära käia, Jordaanias. Teate selles Indiana Jones ja Viimane ristiretk nähtud templis kaljude vahel. Tuiskasin reisibüroodesse ja kimasin kohaliku liiklusvahendiga ja tundsin ennast õige laia lehena ja üliõnnelikuna. Kergitasin üllatunult kulme iga kord kui tänaval töllerdavad Araabia kaupmehed igasugu lööklauseid nagu tõ maja karaleva ja I need you, õhku paiskasid. Tõsiselt valus hakkas aga, kui mu hotelli toas selline tsaariaegne telefon helises ja torust öeldi, et - this is Aladdin from the reception, would you like to have a drink with me in the evening... !!!! Hellõu!!! Istusin voodile, hingasin sügavalt sisse ja tundsin head meelt, et olin endale homseks Kairo ekskurssiooni organiseerinud.

Kairo

2006-01-03T00:23:00.000+02:00

Kairo on üks maailma urruaukudest. Mida muud tahtagi linnast elanike arvuga 16 milli. Bussi aknast tundus ta siiski puhtam ja ka jõukam kui Delhi. Kitsad pimedad tänavad ja sudu, millest päikesevalgus vaevaliselt läbi immitses. Majad olid eripärata ja umbes viie korruselised ning tihti lõpetamata ehitised. Nagu hiljem selgus, siis majanduslikel kaalutlustel, sest valmis maja eest tuleks Egiptuses makse maksta ja loomulikult on peredes pideva juurdekasvu tõttu vaja kodudes juurdeehitust teha.Tänavapildis on naisi üsna vähe. Paljud neist on suht euroopapäraselt riides, ent siiski traditsioonilise peakattega. Muidu peaksid nad kandma toda musta ürpi. Huvitav, kes see selle musta ürbi neile välja mõtles???Allah ja tema prohvet Muhhamed ise? Lugesin LPst, et kaliif nimega Hakim keelas naistele kingad ära, et tagada nende toas püsimine (u 11 saj). Kaval. Raisad.
Ja siis otse sõiduteel piimaauto tagant kõrgusid taevasse kolm kolmnurka - Giza püramiidid. Jah, püramiidid ja piimaauto võivad vabalt eksisteerida ühel ajal ja ühes kohas. Püramiidid olid kui sild tänapäeva ning 5000 aasta taguse aja vahel, kui need ehitati. Ja nad on ometi nii igapäevased igale kairolasele. Lihtsalt on, kõrgumas kusagil horisondil sudu sees. Võibolla arvasin ma, et püramiidid on suuremad või et ma saan neid nähes külmavärinad või tajun miskil muul moel nende "erilisust". Pigem olid nad seal lihtsalt olemas, koduselt ja tuttavalt ehk kõikide ajaloo ja kunstiajaloo õpikute ja telesaadete abiga. Tunda oli, et nad on vanad...väga vanad, nii vanad, et keegi ei viitsi enam seda vanust õigesti kokku arvutada. Turnisin pisut ringi ja tegin pilti, jagelesin innukate "turismitöötajatega2 ja siis läksin Sfinksi kaema. Sfinks tundus veel vanem. Nägu oli teisel üsna seletamatu. Sfinks pidi seestpoolt hävinema.
Kahjuks puudub tänapäeva Egiptuse elanike ja püramiidide ehitajate vahel järjepidevus. Tänapäeva egiptlased on araablsed. Iidse kultuuriga seob neid vähe ning sellest ei teata ka suurt midagi. Pikast võõrvalitsejate jadast ning erinevate väljaspoolt sisse toodud kultuuride mõjust on Egiptuse ühiskond hästi siiruviiruline.

Araabia kõrb

2006-01-03T00:21:00.000+02:00

Oli Punane meri, siis jupp lauget liivapinda ja siis horisondil turritavad teravikulised künkad. Mind tõmbas kangesti nende küngaste poole. Jeebi safari oli üks võimalus sinna pääseda. Huvitav kuupinna maastik, kus iga roheline leht on suur haruldus. Kõrbekaev ja oaas ja beduiiniküla. Beduiinid tundusid olevat üks igavesti uhke tõug. Ei kannata neid ei sundida ega suunata. Sünnitavad oma lapsed ise ja riigi kodanikeks neid ei registreeri. Beduiininaine pidi oma lapsele rinnapiimaga väikeseid koguseid skorpioni ja muid mürke sisse jootma ja sedasi lapsi vaktsineerima. Kaamel on eriline loom. Sain aru, et kaameli kabi on midagi väga multifunktisionaalset ning nende orienteerumisoskus on samuti super. Sõitsin mingi 10 minutit ühe isendi seljas. Rohkem poleks tahtnud ka. Ikka koledal kombel kõigutas ja õõtsutas ja maha ronimisel....ta ju laskub esmalt esijalad ja siis tagajalad...novot, nende esijalgade laskumisel oleks ma pea et maha lennanud sadula seljast. Tagasitulles oli juba kottpime ja tähistaevas säras täies hiilguses. Üsna selgelt oli näha, kuidas üle taeva läks hele vööt - linnutee - ning kõik tähed särasid selle riba sees muust taevast heledamal taustal. Orion oli natuke teise nurga all kui Eestis. Ühel kitsal kurul, kui oleks tulnud otse alla söösta jeebiga, lülitas autojuht korra tuled välja ja tekitas sellega kõvasti elevust. Arvasin, et see oli turistide lõbustamiseks sisse planeeritud ja nii oli ka.

Luxor

2006-01-03T00:19:00.000+02:00

Luxorisse sõit viis taas üle kõrbe kuumaastike kuni jõudis Niiluse orgu. On kummaline näha, kuidas vesi on tõesti kõige elu allikas. Enam-vähem meetri pealt muutub loodus kõrbest lopsakas seal, kuhu ulatuvad Niiluse jõest tulevad veekanalid. Palmid ja suhkruroog ja banaanid jne. Et üks jõgi võib nii palju elu anda! Milline ime see jõgi pidi kunagi ikka olema keset kõrbe. Esmalt käisime Niiluse idakaldal olevas Karnaki templis. See ehitis jättis igal juhul sügava mulje ja kujutas endast pigem mingit sorti vaaraode jõudemonstratsiooni. Ja siis teispoolsusesse, paadiga üle jõe läänekaldale. Sinna, kus asuvad hauakambrid. Mul oli pea üsna lühises küsimusest, et mis pagana pärast pidid nad sedasi vaeva nägema ja jändama selle hauataguse elu nimel? Milleks kõik see mumifitseerimine? Kas nad siis kuidagi ei osanud rahus surra ja arvasid, et vaaraodena oli neil kindlasti vaja surematuks saada ja selleks polnud teist viisi, kui end mumifitseerida lasta ja siis pamp koos kaasavaraga kuhugile mäe sisemusse asetada. Tegelikult pidid vanad egiptlased elu teispoolsuses esmalt hea ja õiglase eluga välja teenima. Selline südame kaalumise rituaal oli ja vaid need, kelle süda oli kergem kui sulg pääsesid edasi. Ja ometi...enamik hauakambreid rüüstati juba antiikajal ära vaatamata kõigile ponnistustele hauad ära peita ja sisseehitatud vargalõksudele. Mõtlesin välja, et ju vanad egiptlased armastasid rituaale ja pärandasid selle rituaaliarmastuse ka oma järeltulijatele. Terve see Luxorisse sõit oli üks suur rituaal. Bussid läksid Luxori suunas ühes suures konvois politsei kaitse all. Sellist konvoid korraldati kolm tükki päevas. Hommikul oli oma sada bussi reas Luxori poole sõitmas. Keegi ei tea, misjaoks selline elukorraldus hea on.

Punase mere põhjas

2006-01-03T00:14:00.000+02:00

Reede hommikul oli väljasõit merele; paadisadamast. Olin endale väikese eneseületamise võimaluse välja valinud sukeldumise näol. Pabistasin. Ma kartsin kohutavalt vettehüpet kogu selle akvalangisti varustusega. Niisiis otsustasin end vaikselt vette libistada...aga ma ei arvestanud sellega, et see va raske hapnikuballoon võib mulle vastu pead kolksatada. Langesin vette ilge obaduse saatel. Vaatasin siis ehmunult oma instruktorile otsa ja tundus siiski, et kõik on korras, pilt on ees ja valu läks üle. Kaks pluss kaks oli endiselt viis ning ma mäletasin isegi oma nime. Ukerdasime köie juurde ja Liina lasi mu vestist pisut õhku välja. Hakkasime põhja suunas liikuma. Mina hoidsin kramplikult ühe käega hingamisotsikust kinni ja surusin seda suule ning teise käega klammerdusin laeva küljest alla riputatud nööri külge. Nööride suhtes on mul tänu mägironimisele teatud laadi usaldus tekkinud. Aegajalt tuli neelatada, et rõhk kõrvades tasakaalustuks. Siis viipas Liina ning me lasime köiest lahti ja liikusime lähedal oleva rihvi suunas. Liina ujus minu kohal, nii et ma ei näinud teda ja tõmblesin aegajalt, et ikka kindel olla, kas ta olemas on. Pikapeale rahunesin ja põnev ümbrus köitis kogu minu tähelepanu. Väikeste kalade suured parved, suuremad ja värvilised kalad. Põnev korallmaastik täis erinevad meretaimi ja elukaid tiirutamas selle ümber. Loodusega ühte sulanduv meduus...ja oligi aeg jälle pinnale tõusta. Üsna äraseletatu olemine oli. Hiljem, kui paat oli ühes teises kohas ankrusse võtnud, küsis laeval olnud araablasest sukeldumisinstruktor luba minu ja ühe teise tüdrukuga snorgeldama minna. Mina arvasin, et tuleb lihtsalt meiega ühel ajal vette, et mis sest siis ikka. Aga ei, ta haaras meil käest kinni ja pani ühe kaugema rihvi poole ajama kahte tsikki enda kõrval järel vedades. Ma poleks eales üksi julgenud nii kaugele snorgeldama minna või nii julgelt üle rihvi ujuda kui tolle araabia täkuga koos. Ses mõttes olen talle hästi tänulik, mis siis, et ta mingi aeg hoopis ümber kinni võttis ja sedasi siis üks tsikk mõlemal pool kaendlas mööda Punast merd snorgeldada ringi tuiskas. Nojah, karta on, et tal oli päev kirjas. Mina olin igal juhul juba üsna väsinud ning võimaluse avanedes tüürisin laeva poole tagasi. Hmm...

Arusaamatud araabia mehed

2006-01-03T00:05:00.000+02:00

Hmm... mis pilguga see va Araabia sukeldumistäkk mind sealt laevaninast vaatas? Seda on üsna raske kirjeldada - see põletas ja nõretas ja selles oli mingi arusaamatu ports uhkust ning hunnik iha. Mul tekkis kohe kole tahtmine ennast kuhugi ära peita. Selles on nad osavad, pilgu üles leidmises ja selle naelutamises. Hiljem tuli Liina ja edastas mulle araabia täku küsimuse, et kas ma tuleksin temaga kohvile. Ütlesin siis, et kõige parem vastus on, et mu mees ei luba. Tjah... See sama olematu mees, kes mind kunagi sellise pilguga ei vaata... aga nii on õige. Ma oleksin pidanud Lonely Planetis selle koha varem läbi lugema, kus öeldi, et naisel üksi Egiptuses reisida küll ei soovitata. Noh, ega ma poleks kuulanud enivei. Ja üleüldse, ma olin ju paketireisil. Hoidsin siis ülejäänud aja laeval hästi madalat profiili. Mis see siis nüüd on? Miks nad nii käituvad? Kas tõesti on selle taga Lääne massimeedia poolt pakutavad stereotüübid, mille põhjal nende arvates on valge naine üks amoraalitu ja pidevalt seksinäljas ringiamelev olend? Hea ventiil kohalikule karmile moraalile - no sex before marriage? Huvitav, millise meedia põhjal nad just sellise järelduseni jõudsid??? Usutavalt on raske küll, kui telekast näidatakse sulle igasugust paljast ihu ja su oma naised on seitsme luku ja musta ürbi taga peidus. Aga ikkagi...sama lugu on ju ka Indias, ometi ei vahi nad seal tiirase pilguga naisturiste. Um ok, nad onaneerivad pimedas bussis kui on juhtumisi valge näki kõrvale istuma sattunud.... Väkkkkkkkkkk!
Hiljem, kui selgus, et tagasilennu väljumine on edasi lükatud ja mul oli lennujaamas igav, "mängisin" ühe araabia poisiga, kes juveelipoes müüja oli, et nende maailmast pisut rohkem sotti saada. Ta registreeris kohe mu silmade värvi ja sellest ilmselt piisas, sest kõige muu osas olen ma ju üsna araablannade sarnane. Ütlesin talle, et ta on üks igavene Romeo ja et miks ta mulle sellist möla ajama peab. Tema oli segaduses ja väitis, et ma olevat "nii eriline". Vanusega pani viis aastat mööda. Ju siis kohalikud naised selles eas on juba mitu last sünnitanud ja näevad hoopis teistsugused välja. Siis ta mõtles välja kaelaehete kaela proovimise mängu. Selle sisu oli, et ta valis välja igasugu erinevaid kette ja siis kinnitas neid mulle kaela ja võttis ära. Ilme tema näol oli pühalik-fanaatiline sinna juurde. Ma ei tea, et kas ta jäi rohkem poisiks või kaupmeheks. Igal juhul müüs ta mulle lõpuks ühe keti, mille hind minu meelest peaks vähemalt kolme kordselt minu poolt makstud hinda ületama. Hm. Aga...ta tahtis, et ma teda vastutasuks suudleksin. Hahaha...Edasine mäng oli eriti lahe, selle sisuks oli,. et mina ütlesin oma 5 minutit "ei" ja tema üritas mind ümber veenda. Oh, pipardada on tore. Aga siis...saved by the bell...kell oli juba nii palju, et sain teha näo, et pean kohe lennukile jooksma ja sinna ta jäi... Ma loodan, et ta mu peale tige pole :P Huvitav...kas araabia ja islami maailm võimaldab meie mõistes armuvalude tundmist või on see kõik vaid füüsiline? Mulle jäi ikka nats selline tunne, et naine ei ole päris see mis mees, vajab palju abi ja juhatamist ja selle võrra võib mees kui "varustaja" end ka tähtsamalt tunda. Naine paistab olevat omand...nagu kaamel või lammas... Või??? Ja saad sa siis neiut romantiliselt austada, kui kõik mis temast näha on, on heal juhul silmad. Võibolla siis tõesti jääb veel mingi aura ja lõhn, mis meeli uimastab...

***
Sobrasin natuke netis sel teemal. Põhiliselt tripis ja LP foorumis. Lühikokkuvõte, miks egpitlased nii ogaralt Lääne naistele külge löövad oleks:
* Kohalikud naised on ära peidetud ning pole saadaval. Nende neitsilikkus enne abielu on tohutu aare, mida peab valvama. Sellest sõltub perekonna au. Lisaks veel praktiseeritakse paljude Egiptuse naiste peal ümberlõikamist. Sellega siis kindlustatakse naiste huvipuudus üle aisa lüüa. Samas ei paku seks neile ka mingit mõnu oma mehega. Aga selline koduhoidja ja korralik naine on ju teadagi igav...
* Raha. Paljud egiptlased otsivad välja ja proovivad sõbraks saada vanemate ja võibolla ka vähem atraktiivsete Lääne naistega lootes neilt saada kingitusi, investeeringuid, tagastamata laenu või siis abielu.
* Lisaks veel arvavad nad, et kõik Lääne naised on selle peal ka väljas. Tüüpiline stereotüüp Ameeria B klassi filmide põhjal - Lääne naised on litsakad ja moraalitud, äärmiselt rikkad, naiivsed, lollikesed, vaimupimedad ja kohutavad materjalistid
* Kahjuks toetavad paljud Lääne naised sellist stereotüüpi ning tegelevad seksturismiga Egiptusesse. Kas siis teadlikult või siis lihtsalt seikluse nimel. Tripi foorumis kirjutatust kumas läbi, et just vene baabad käituvad eriti lamedalt. Kui aga vaadata, kui paljudel Eesti neiudel tundus olevat mingi stoori mõne egiptlasega...siis...kas saab seda tegelikult neile pahaks panna? Vaevalt et maailm nii must-valge on, et kõik egiptlased on petised ja kõik Lääne naised litsid? Ilmselt on see veel mitmetahulisem kui minu poolt välja loetletud seigad. Kui ma mõtlen sellele sukeldumisinstruktori pilgule, siis no tõega - ma ei usu, et ükski isend suudaks minu rahakotile ning minu eeldatavale lõdvale püksikummile mõeldes sellise ilmega olla, kuigi just selliste elukutsete esindajad ongi just kõige rohkem naisturistide lollitamise peal väljas. Go figure :P

Anita Nair "Daamide kupee"

2006-01-02T10:26:00.000+02:00

Jah, ma suutsin üle pika aja ühe raamatu sedasi läbi lugeda, et ei pannud enne käest kui otsa sai. See on väärt märgi maha panemist, st sellest kirjutamist. Tegelikult pole ma päris kindel, kas Anita Nair'i Daamide kupee nüüd just nii väga hea raamat on...Igal juhul piisavalt köitev, et you can't stop till you reach the top... Aga tipus, st lõpus polnudki nii huvitav, kui tee peal. Nair on oma raamatu üles ehitanud küsimusele, kas üks naine võib olla ise tervik või on tal vaja eksisteerimiseks perekonda ja meest taustaks. Võimalik et ehk pisut tobe küsimus Lääne kultuuriruumis, küll aga väga aktuaalne nii Araabias kui ka Indias, kus siis tegevus toimub. Nair koondab ühte kupeesse - naiste kupeesse (vana maailma igand) hunniku naisolevusi ning visandab väga osavalt nende erinevad elud ning teed ja püüdlused iseenda leidmiseni, oma identiteedini. Raamatu peategelasel, kes on 45-ne vallaline ja töötav naine, on jäänud oma elu elamata. Ta on olnud tütar, õde, tädi, pere ülalpidaja...alati olemas kellegi teise jaoks, identifitseeritud kellegi teise kaudu. Nüüd on ta teel iseennast leidma. Lõpuks.
Ehk joonistub see probleem tervavamalt välja, kui toon näite Araabia nomaadide maailmast, kus abiellunud naist hakatakse kutsuma edaspidi tema esmasündinu lapse nime järgi, nt Aladdini ema... Jah, keegi ei kutsu Fatimat enam Fatimaks, ta on pärast lapse sündi kõigile Aladdini ema. (!)
Ehk eks naised ise ka kipuvad ennast identifitseerima kellegi teise kaudu - emana, tütrena, armukesena, abikaasana. Olen ise kaks korda oma identiteedi kaotamise ämbris kolistanud ning nõnda ka paljud minu sõbrannad. See tuleb iseenesest, lakkad lihtsalt olemast iseenda jaoks ja teed kõike armastatule esmalt mõeldes, tema huvidest lähtudes ja talle meeldida püüdes. Õilis, aga enamasti lõpeb see sellega, et ollakse nii endale kui teistele igav.
Ka Nair rõhutab, kuivõrd oluline on esmajoones iseendale meeldida. Kui sa vaatad peeglisse, peab see, kes sealt vastu vaatab sinu enda õnnelikuks tegema.
Raamat lõpeb hindumaailma mõistes skandaalselt, Akka võrgutab lihtsalt seksi eesmärgil ühe noore kuti ja laseb siis linnast jalga üles otsima oma kunagist suurt armastust. Ma pole siiani päris aru saanud, mida Nair sellega öelda tahtis...võibolla ehk, et Akka astus varjust välja, sekundaarsest primaarseks, passiivsest aktiivseks...võttis endale täie õiguse elada ehmumata enam ühiskonna poolt seatud piiridest ehk siis leidis endas jõuallika. Päris oma olemuse lätte.

Tsitaadid Thorn tree foorumist...

2005-12-15T21:47:00.000+02:00

Vahest ma lihtsalt loen, mida rahvas Lonely Planeti thorn tree foorumis kirjutab. Seal on ikka nii ilusaid lugusid, et ühest lugemisest ei piisa...Näiteks:

"Last week I took a picture of an elderly woman, in Ribeira, a run-down part of Porto. The woman was sitting at a fountain and was feeding doves, that landed on her shoulders and ate from her hand. She was wearing old clothes and probably had never had a make-up in her entire life. I thought she looked beautiful."

või siis naljakaid:

"Was in a bus in peru when i heard the two 14-year-old kids whispering behind me "when the gringo gets off, you threaten him with the knife, i grab his bag and we start running". not knowing i am proficient in spanish, the kids were amazed to listen to me telling them "are you kids gonna stab me in the stomach or in the heart? just to know". they said "ooops, we thought you were an american, sorry for that, wanna go for a coffee'"?. i certainly didn't, but at least i wasn't stabbed."
Top 5 unfortunate menu translations
(English - Vietnamese / Vietnamese - English dictionaries have a lot to answer for!): 1. Fried morning glory 2. Sparrow fart soup (never worked out what this was and wasn't game to try it) 3. Vegetable penis with egg 4. Hot stuff with cream of cow 5. Fish balls and nuts browned in fat
Ja midagi mis kummitama jääb:
"Being in Argentina during the economic crisis of '89. Finding that even though things were really bad --a local tango club was left open and free. Never have I ever listened to live music so full of joy and pain nor have I ever seen the tango danced with so much passion and intensity. Then leaving the club in the morning with the harsh light of day seeing lines for cheap bread. "

Kreeka müüdid, Philemon ja Baukis

2005-12-15T21:39:00.000+02:00

Mäletan lugu Philemonist ja Baukisest algklassi kirjanduse lugemikust. Vähemasti minu meelest oli see teise klassi oma, aga võibolla ka kolmada või neljanda...selline piklik ja punaste kaantega. Miskipärast jäi müüt meelde. Lühidalt ümberjutustatuna otsustas Zeus minna maa peale kaema, kuidas inimesed elavad. Jõudnud õhtul välja ühte üsna rikkasse külla, soovis ta seal endale öömaja leida. Keegi aga ei tahtnud teda endale varju alla võtta. Välja arvatud üks vanapaarike, kes elas küla servas viledas hurtsikus. Vanakesed Philemon ja Paukis otsisid välja oma uhkemaid nõud ja parimad palad ja vabandasid, et nad vaid vaesed on ja ei saa paremini võõrustada. Mingi hetk Zeus paljastas ennast ja hävitanud upsaka küla, lubas ta täita vanakeste soovi. Philemon ja Baukis ütlesid ühest suust, et ei soovi teineteise surma näha ning sooviksid ühel ajal siit ilmast lahkuda. Kui aeg kätte jõudis, muutusid mõlemad kõrvuti kasvavateks puudeks, mille lehed tuule käes hellalt kokku puutusid ning mille juured mullas põimusid.

Ei teagi, kas see on pigem moraalijutt, kuidas kõiki teelisi ja külalisi peaks kenasti kohtlema või hoopis armastuslugu paarist, kes olid lahked vaatamata vaesusele ning kelle vahel oli harmoonia ning kes mõistsid teineteist sõnatult ning kelle armastus oli aastate jooksul üksnes kasvanud. Igal juhul on see liigutav lugu. Külalislahkus on Kreekas ja sealt edasi Väike-Aasias ja Araabia riikides enesestmõistetav. Vähemasti on nende lahkust kiitnud paljud rändurid, kes sealt läbi on läinud. Tundub, et selle juured peituvad nendelt aladelt pärit müütidest.

Blandine ja Julien

2005-12-09T22:10:00.000+02:00

Julien rääkis, et tema vanaisa oli shokolaadimeister. Läksin sellest päris pöördesse. Ei ole olemas lahedamat ametit, mida üks vanaisa pidada võiks. Kujuta vaid ette, selline mõnus hallvunts kõhukese ja valge põlle ning mustade pükstega lõbus papi, kes pilgutab silma ja lubab oma lapselapsel poes kõike valida, mis tal silmisse sära toob. Ja milline sharmantne mees see armas shokolaadimeistri lapselaps nüüd on.
Julien ja Blandine on oma pulmareisil, mis on kestnud juba kolmteist kuud ning loodetavasti läheb neil õnneks üllatada oma vanemaid koju naasemisega täpselt 24 detsembri õhtul ning lõpetada sedasi oma imeline rännak maad mööda Euroopast Aafrikasse, sealt Araabiasse, edasi Aasiasse ja tagasi üle Siberi ja Venemaa Burgundiasse, kust nad pärit on ning oma reisi alustasid.
Igal juhul on see lahedaim pulmareis millest ma eales kuulnud olen. Muidugi on Blandine ja Julien ise ka ühed lahedamad tüübid keda mul on au kohata olnud. Nende kiindumus teineteisesse ning neist kiirgav armastus ja soojus ja arukus ja julgus kaunistavad maailma. Julien oli kuidagi aristokraatlik oma olemuselt, vaba ja julge, silmad säramas...jutustas, kuidas nad kuidagi ei saanud üle Punase mere Djiboutist Jeemenisse, kuna äsja oli igasugune reisijate vedu liiga suure õnnetuste arvu tõttu ära keelatud. Julien siis käis pea terve nädala sadamas fantaasiarikkaid jutte rääkimas, kuidas neil on hädasti vaja üle mere saada, kuidas Blandine isa oli lennuõnnetuses hukkunud ning Blandine ei julge enam lennata ja peavad tingimata laevaga saama Jeemenisse. Iga päev jõudis Julien kõrgema ülemuse jutule, kuni neile lõpuks anti luba laevaga üle minna. Niisiis tuli neil nüüd leida laev ja selle nad ka lõpuks leidsid. Laev oli oma 20 m pikk ja sinna paigutati peale üle 100 lehma kahes kihis, nii et Blandine ja Julien ei saanud eriti aru, kuhu nemad veel peaks mahtuma. Sõit oli kestnud 15 tundi ja osutus vastu ootusi meeldivaks. meremehed olid küll välja näinud hirmuäratavad nagu tõelised piraadid ent tegelikult väga hoolitsevad, püüdsid merest kala ja siis tegid neile lõunasöögi sellest laeva tekil. Lõpuks nad siis jõudsidki Jeemenisse. Jeemen on jällegi üks salapärane ja väga "ohtlikuks" peetud islamimaa. Esialgu ei saanud ei Blandine ega Julien hästi aru, kas nad ikka saavad riiki või mitte. Islami ürpides piraadinägudega mehed kalasnikovid õlal, vahtisid neid huvi varjamata ning vedasid oma ülemusele ka näha, kes siis kõige tipuks nägi Julieni kitarri ja palus tal endale midagi mängida. Julien siis plõnnisidki ja ülemus tüdines ja lasi neil minna. Kokkuvõttes oli Jeemen üks nende reisi kõrghetki.
Üldiselt olidki Aafria ja Islamimaad reisi raskeim osa. Ühelt poolt reisimise keerukuse tõttu, teiselt poolt tekitasid sealsed erinevused nii palju küsimusi, et Blandine ja Julien lamasid öid voodis ärkvel ja üritasid mõista ja välja mõtelda, mis toimub.
Sama seis oli ka Indiaga. Blandine ja Julien töötasid mõnda aega Tamil Nadu piirkonnas vabatahtlikena ja rääkisid täitsa uskumatu loo sealsetest meejahtijatest. Selle mee mesilased on umbes väikse sõrme suurused ning teevad oma hiigelpesad kaljueenditesse. Umbes kümnest sutsakast piisab, et surma saada mesilaste nõelamise tagajärjel. Mee korjamine on suur rituaal. Esmalt läheb meekorjaja koos kaaskonnaga lähedasse metsa puhastuma. Korjaja viib läbi mingid erilised rituaalid, mis teda siis kukkumise eest ja nõelamise vastu kaitsma peaksid. Teised punuvad seni puuväenditest üle 100 m pikkuse köie, millega siis meejahimees laskub oma 100 meetrit vastav korv ja toigas käes. Jõudnud mesilaspesaga ühele kõrgusele, rebib ta toikaga mesilaspesa katki ja kogub välja valguva mee korvi ning ronib siis üles tagasi, mesilased ümber tiirutamas... Ja nad ei saa selle mee eest üldse palju raha...ega taha aru saada, et nad ei pea seda oma esivanemate eeskujul tegema. See on nende jaoks ikka viis, kuidas ennast identifitseerida selles maailmas - meejahtijatena. Mesi pidi olema mõru ja ravima paljusid haigusi. Vabatahtlike töö seisneski selles, et nad õpetasid kuidas sellise kalli hinnaga hangitud mett puhastada, et selle eest paremat hinda küsida ja neil nende arusaamatute elust arusaamistega tänapäeva maailmas paremini toime tulla. http://www.beesfordevelopment.org/info/info/exploiting/honey-hunters-of-the-nilg.shtml

Ja kuidas mina nende teele sattusin? Couchsurfing ov koors. Ma jäin koju tulekuga nats hiljaks ja nemad juba ootasid mu ukse ees oma suurte seljakottidega. Ilmad ei ole enam teab mis mõnusad, et uste taga oodata. Ma siiralt loodan, et nad ei ütelnud lihtsalt viisakusest, et nad vaid 2 minutit ootasid, aga pagan neid prantslasi ja nende kombeid teab. Ausõna, kui mul oleks vaja üht aristokraatset pranstuse paari ette kujutada, siis need oleksid Blandine ja Julien. Nad tuleks vaid selleks sobivalt riidesse panna. Blandine on tõeliselt ilus prantslanna, heledama peaga, pikemat kasvu, graatsiline, haritud ja sellise vanaaegsetelt maalidelt kuidagi tuttava näoga.
Esialgu ei osanudki eriti midagi muud teha kui rääkida, aga umbes kesköösel vedasin nad ikkagi Toompeale jalutama. Toompea on talveöös väga muinasjutuline. Nii me siis jalutasimegi seal talvemuinasjutus. Järgmise päeva õhtuks mõtlesin välja toitlustusprogrammi Eestile tüüpiliste toitude - kiluvõileibade, verivorstide, kapsa ja kama näol. Julien innustas Blandine'i õunakooki tegema. See läks läbi ka. Julien ise oli ka küpsetamise hoos ja tegi üllatusliku heeringapiruka, mis maitses väga huvitavalt. Mingi hetk müttasime kõik õnnelikult minu kööginurgakeses naerunägudega ja mässasime süüa teha. Blandine ja Julien ei olnud teab mis ajast köögile ligi pääsenud ja nautisid seda täiega. See õunakook kusjuures tuli välja super. Julien rääkis muidugi superloo sinna juurde ka veel. Koogi nimi on Tarte Tatin ja Tatin oli ühe madami perekonnanimi, kes siis küpsetas uhke õunakoogi, ent see kukkus tal teel taldriku pealt maha. Tõelise daamina tõstis ta selle tagurpidi vaagnale tagasi ja kõik sõid ja kiitsid ning edaspidi tuligi tal seda kooki tagurpidi serveerida kuni ta seda ka tagurpidi küpsetama hakkas. Pisut teine versioon on saadaval koos rohkema infoga tarte tatini ametlikult lehelt: http://www.tarte-tatin.com/

Blandine ja Julien kaunistavad oma olemasoluga maailma ning muudavad neist kiirgava armastusega selle elamiseks ilusamaks planeediks. Nii nagu nad on - väga kena mees ja ilus naine ja mitte ainult väljast vaid ka läbi ja lõhki seest - julged, avatud, siirad, loomingulised, spontaansed ja haritud, ma olen nii tänulik, et mu tee nende omaga ristus, et mul oli au neid pisut tundma õppida. Ehk viib hea saatus meid veel kokku ;)

London vol3 random thoughts...

2005-12-05T00:44:00.000+02:00

Eile vaatasin mingit BBC-d hotelli telekast. Näidati kohalikule elanikkonnale mõeldud tõsielukomöödiaid. Mõned naljad olid ikka üsna ühiskonna absurdi tunnetavad.
I've given up reading, I'm just looking at the pictures now...
Või siis - ühe ilusa naise ilme selgineb ja ta naeratab õndsalt. Sõbranna küsib, et kas sul tuli mõni hea mõte? Naine vastab, et ei prosac hakkas mõjuma... (prosac peaks olema mingi depressioonirohi)
Teine kohalik seriaal, mis järgnes oli tiba räigem ja taotles vist ka olla naljakas, sest et kui see nüüd oli tõsielu kajastav sari, siis oli ta kohe ikka päris masendav ja puudutas igasugu valusaid narko ja muid sellelaadseid probleeme stiilis, et sellised me olemegi ja me ei olegi huvitatud arenemisest...
Samas, kui ühiskond tajub oma absurdsust ja suudab enda üle naerda, siis selles on lootust...

Welcome to Gatwick express...teatab sulnis naisehääl. Teksti korratakse oma kuues erinevas keeles, iga kord veenab erinev naishääl, et sa elad täiuslikus ja õnnelikus maailmas, kus ei ole muresid ning iga väiksem hälve täiuslikkusest kõrvaldatakse suurima heameelega üliruttu. Mulle see Gatwick expressi welcome to happy world... tekst õudselt meeldib. Ma lausa tahaksin, et ma ärkaks igal hommikul sellise teksti peale üles. Või ma ei tea... Selles ongi dilemma, et telekast nähtavate seepide sisu ja sulnis automaattädi Gatwick expressis või siis rääkima sunnitud liftid ei lähe kokku. Hotellis teatab lift häbeliku naishäälega...doors open....ground floor... et c Minu meelest suht hirmuäratav. Hellõu, lift räägib minuga. Selline tunne nagu luulud oleksid.

Siis värskendus täna mu aju - Albion on Inglismaa ehk kõige iidsem nimetus, ilmselt siis Doveri valgete kaljude järgi. Sedasi mainisid teda Ptolemaius ja Plinius...siiski on mõningad ebaselgused, kas see käis üksnes Shotimaa või Inglismaa või mis piirkonna kohta... Kusjuures Avalon on Albion teisiti kirjutatuna...

Mis veel...Londonis on The Monument ja see asub Monument Streetil, Monument metroopeatuse juures. Mhmh. The Monument on hästi kõrge obelisk, mis püstitati 1666 aasta (kui ma ei eksi) tulekahju mälestuseks, mis sealt lähedalt alguse sai. Tulekahju näis ikka tõsine katastroof olnud olevat... Ilmselt oli London selle ajani puust linn, hiljem ehitati kivist. Tallinnas anti käsk vaid kivimaju ehitada palju varem ja just selle sama tulekahju hirmu pärast. Kui mõtelda, kuidas majad üksteise otsa ilma vahedeta ehitatud on, siis on see igal juhul väga arukas otsus.

Sain Londoni kahekordse bussiga sõitmises käe valgeks. Ses mõttes et...esimese hooga tundus kogu see bussiliini süsteem väga hirmuäratav. Lähemal vaatlusel aga selgus, et see on pea et sama loogiline kui metroo ning bussi tugevaks eeliseks on võimalus aknast möödavilksavaid maju ja tänavaid ja kellasid ja inimesi jälgida. Londoni buss on seega igati popp ja mõnus liiklusvahend.
Siis... Tony Blair elab teatavasti 10 Downing Street. Me siis läksime ka vaatama. Täitsa naljakas oli. Tänavasse sissesõit oli suure musta raudväravaga blokeeritud ja mütsi endale silmile vajutanud politseinikud kaitsesid seda kiivalt ümberringi tungleva rahva eest. Ingrid näitas eemalt paistvale mustale majale ja väitis, et see ongi see herr British Prime Ministeri elukoht. No ma ei saa aru, mis seal nii vaadata oli, et lausa trobikonnas värava taga seista tuli. Täpselt sama kehtib ka Buckinghami palee kohta. Seal nad passisid ka trellide taga mingit ilma imet oodates.
Hiljem Oxford streetil jalutades, just kui hakkasin üle tee minema (vales kohas), nägin enda suunas kampa mehi mustas jooksmas. Ma ei adunud päris situatsiooni...aga ma ei olnudki nende huviobjekt, sest nad jooksid minust mööda just hullu politsei eskordi saatel kohale sõitnud halli auto juurde ning neile järgnes kari kiljuvaid inimesi, kelle ma tuvastasin kui fännikarja. Oma hämmelduses üritasin selgusele jõuda, mis staar siis selles autos istus, aga no ei näinud nägu. Kamp huilgas kui auto minema sõitis. Ei no, kui see Eminem oli, siis krdi-krt....muidu on mul suht suva...

London vol2 - fish and chips...

2005-12-04T00:36:00.000+02:00

Kas keegi teab, mispärast hotellides nii meeleheitlikult tekke madratsi vahele topitakse? Mul ja ka Ingridil(töökaaslane) on iga kord tükk tegu, et neid sealt kätte saada. Mingi mõttetu kemplemine käib muudkui - mina kisun madaratsi vahelt teki välja ja siis mingi nähtamatu käsi topib salaja tagasi. Kas mingid inimesed magavad tekk madratsi vahel käed korralikult teki peal??? Vaesed lapsed...

Täna siis õnnestus ka pisut Londonit päevavalguses näha. Para solomente un poco, sest et tegime väljasõidu Stonehenge'i ja siis Salisbury nimelisse linna. Right, just sinnasamasse ülehinnatud turisti hot-spoti... Sain linnukese kirja. Minul oli kinnisidee näha Inglismaad väljaspool Londonit. Tahtsin väga lihtsalt jalutada mõne armsa väikelinna tänavatel ja nuusutada sealset elu-olu. Esialgu mõtlesin Bathi minna, aga plaanide tegemise käigus selgus, et Stonehenge jääb lähemale ning algul takistuseks olnud asjaolule, et see prehistoric site asub kiirtee ääres K p-s sai ka lihtne lahendus leitud LP, TT abil bussireisi day-tripi näol Stonehenge'i ja Salisbury'sse. Nii sain mina oma väikelinna ja Ingrid Stonehenge. Loodan väga, et ma kolmandale töökaaslasele liiga ei teinud. Tuli teine nii vaguralt meiega kaasa, aga ma ei tea, kas tal ka tore oli.
Inglismaa (seda kitsas mõistes) on künklikum ja rohelisem kui ma arvasin. Üsna paljud puud olid alles kolletumas. Stonehenge ise asus ühe sellise ümmarguse künka otsas ja mõjus ümbrusest kõrgemal asuvana väga uhkelt. Sellel kohal oli mingi kummaline oma aura. Natuke ülehaibitud, aga siiski külastamist väärt paik. Ilm vaheldus 15 minuti jooksul päikselisest kõledaks ja tuuliseks vihmahooks ning peletas kiirelt bussi tagasi.

Salisbury jällegi on umbes Tartu suurune linnake, kus pea et ükski maja pole kõrgem kui kolm korrust. Ja need majad ise on sellised nunnuländi omad. Väiksemad kui normaalne, pisut viltused ja igasuguste huvitavate katuseakende ja nurkade ja nishidega ja viilakatega. Paljud neist on arenenud vastavalt vajadustele ilma mingite eriliste projektide või asjadeta ja lõpptulemus mõjub seetõttu väga kaootilisena. Arvata võib, et selle linnakese jõukuseperiood jääb varasemasse aega ja sellest tulenevalt on seal ka nii palju nii vanu majakesi järel. Linna pärliks jääb Salisbury katedraal, ehitatud 13 sajandi esimesel poolel ning üks kaunemaid varasemasse gooti perioodi kuuluvaid ehitisi. Kiriku aura oli kuidagi väga helge. Ei mingit süngust või süütundeid. Selles kirikus naerda ei tundunud patt. Lo-ve-ly.
Linnake oli jõulueelses meeleolus, kaunistusi täis ning elanikud sebimas poodide vahet. Ingrid märkas suurt saba toidukohakese ees, mis lubas Fish and chip'i, mis on raamatutest teada tuntud saare-elanike popp toit. Mõtlesime siis järgi proovida, millega tegu. Saime hunniku friikartuleid ja ühe suure maisipaneeringuga kala, mille me siis turu kõrval pingil ära realiseerisime. See oli nagu tõsiselt autentne moment. Edasi siis sai kultuuriline osa läbi ja me üritasime ka pisut osa saada ümberringi valitsevast kaubandushüsteeriast.

Londoni palged vol1

2005-11-30T23:49:00.000+02:00

Nii et ma siis olen nüüd Londonis. See linn on nii suur, et teda on raske ühtse tervikuna tajuda. Väikeste tükkide kaupa vaadeldes on võimalik huvitavaid ja subjektiivseid lähenemisi praktiseerida. See, mis tundub tuttav ja mis on võõras ning uus, mida silm märkab ja mida mitte, on väga individuaalne ja toetub paljuski elus varem kogetule või siis telekast nähtule.

Minu silmad leiavad koloniaalajastu detaile üles. Suu läheb kohe muigele, kui mõni Birmast või Indiast meelde jäänud ehitusdetail silma jääb. See siin on kõigi nende armsate linnakeste metropoliks. Emalinn. Nojah, tõenäoliselt on mul tegelikult raskekujuline aasia-igatsus peal. Näiteks hotell, kus ma peatun, meenutab mulle Indiat. Las ma mõtlen, miks... Esiteks kutt, kes saabumise hetkel retseptsioonis oli, oli minu hinnangul hindu verd ja tal oli selline tüüpiline hinduidioodiväärikus. Eriti, kui ta teatas, et osadel korrustel pole elektrit ja internet on kõikjal puudu. Selline situatsioon on igapäevane ja Ok kusagil Indias, aga Londoni kesklinna hotellis, kes väidab end 4 tärni olevat...??? Tekkis kiusatus nats teatrit teha ja madam'i mängida, kuigi südames mulle see eriti korda ei läinud. Ka teine teenindavasse personali kuuluv kutt, kes tuli ja näitas mulle, kus kohta Euroopa kontakti adapter on peidetud, oli hindu päritolu, aga teist tüüpi. Selline pikk ja kõhna ja kõigist läbi vaatava olemisega.
Muidu on tegu koloniaalajaga samast perioodist pärit oleva ehitisega. Palju push/pull pliu-pläu käivaid uksi ja treppe ja nurgataguseid nagu Delhi Metropoli hotellis. Toaukse ja põrnada vahel on parajalt lai pragu, et sealt piisavalt valgust läbi tuleks. Veesüsteemid vannitoas nõuavad enne pisut katse-eksituse meetodil tutvumist. Kõrged laed.
No ja siis edasi...kuna hotell asub väikse hiinalinna külje all, siis siin saalib hunnikus pilusilmi ringi, kõik Lääne kuues ja trendikad ning ümbruskonnas on tohutus koguses aasia köögiga toidukohti. Mul on tunne, et pärast tänast õhtusööki ei taha ma neist ühessegi enam sisse astuda. Süda on siiamaani kergelt paha sellest magusast sealihast, mida ma sõin. Ma nimelt üritasin siiski oma dieedi raames püsida...aga tundub, et annan alla.
Iseenesest on huvitav, kuidas kord laienes Suurbritannia maailma ja nüüd koondub kogu see maailm Suurbritannias kõigi nende erinevate rahvaste ja rahvuste esindajate näol, kelle maadel britid oma kolooniaid pidasid. Ring sulgub. Iseenesest on see ilus. Ainult ego protesteerib vastu, sest meil on kombeks oma olemasolust ego kaudu teadlik olla, kuigi pilti ümber keerata suutes oleks elu palju kergem.

Mis veel...arvutimängu maailma kuuluv metroo. London tube. Mm, I love it. Kuidas leida kõige optimaalsem tee, osta sobivaim pilet, vahetada ronge, valida õige suund, leida õigele tänavale väljapääs...erinevad plakatid, inimesed seismas sügavale rulluvatel eskalaatoritel, enamik iseendaga üksi koos mõne elektroonilise vidinaga nagu telefon või ppc või mp3 mängija...tänavamuusikud, mees saksofoniga...erinevate värviliste plaatidega kaetud ja erineva kujundusega jaamad...

There is something in London, midagi vaevu hoomatavat...mingi mets, mis on puude taga peidus... see pole ei meeldimise või mitte meeldimise küsimus...see on eksistents... don't ask what I mean...

Naiselikud kohad

2005-11-26T00:57:00.000+02:00

Täna sain 2 huvitavat kogemust juurde, mõlemad naistemaailma poole pealt.

Esiteks käisin esimest korda elus ultrahelis. Ei, ma pole gradus gravis. Gradus gravis tähendab ladina keeles raske järk ja arstid kirjutavad sellise diagnoosi, kui patsient on rase. Minu meelest lähevad ultrahelisse enamasti rasedad naised. Ma aga üritan ikka arstidele selgeks teha, et mul pole polkofniku lese sündroomi ja ma tõepoolest kannatan mingi arusaamatu kõhuhäda käes.
Niisiis jooksin kontsasaabastega mööda Kentmanni tänavat, et ikka õigeks ajaks kabineti ukse taha jõuda. Jäin 2 minutit hiljaks. Ukse taga ootasin aga järgnevad 20 minutit oma korda.
Kabinetti eriti sisse piiluda ei õnnestunud, sest ukseava oli kardinaga kaetud. Selline tunne oli, nagu selle kardina taga oleks mingi haaremi tsoon. Erinevate tegumoodidega valgetes kitlites naised jalutasid sellest sisse ja välja. Lõpuks siis lasti mind sellesse salapärasesse tuppa. Esiteks oli seal arusaamatult hämar. Pidin oma kõhu paljaks võtma ja leebe ja uskliku olemusega nohik-beib pani mulle miski külma toru kõhu peale ja palus mul küll sisse- ja välja hingata ja kõhtu punni ajada. naljakas, minu jaoks oli see selline pool arusaamatu salapärane üritus. Selle naise jaoks oli see tema igapäevane töö - ühe käega mööda inimeste kõhtusid sõuda ja teise käe näppudega midagi arvuti ekraanil klõbistada. Oleksin ka nii väga tahtnud näha, mis moodi mu kõhu sees välja näeb, aga seda mulle ei näidatud. Ma ei saanud üldse teada, mis mul seal kõhus toimub. Vaatasin seda töötavat arsti, kes kogu tegevuse juures tundus veel nätsu või rosinaid närivat ja hetkeks kujutasin ette, et äkki on tal kusagil muu kraami all ka msn avatud...
Kokkuvõttes oli see energia tasandil üks väga naiselik koht.

Edasi siis läksin õhtupoole esimest korda elus Eestis maniküüri. Ma olin küll Birmas korra lasknud oma küünealuseid puhastada, sest et ma ise ei tulnud enam nendega toime, aga päris korralik maniküür oli mul kogemata. Mõtlesin, et oleks ülim aeg näha, kuidas profid asja teevad. Küünebaar on ka väga naiseliku energiaga laetud koht. Palju keni heledapäiseid noori neide sebib seal ringi. Mängib muusika ja telekast tuleb lõuna ameerika seep. Tüdruk, kes minu küüsi viilib, palub meie kõrval redutaval kolleegil volüümi pisut juurde keerata, et ta saaks vähemalt kuuldemängu osaliseks. Teleka ekraanil räägib parajasti hullunud pilguga naine, kuidas keegi mees vaid talle kuulub. Üritan mõistatada, kas tüdruk, kes parajasti nahka mu küünte pealt tagasi lükkab armastab oma tööd või pigem jälestab seda? Tundub, et ta ei taha eriti tegeleda järgmise kliendiga. Tundub, et seal käib palju "nõudlikke" naisterahvaid, keda teenindav personal pisut pelgab ja siis nende ees pugeda üritab. Tundub, et geel ja kangasküünte omanikud on need, kelle arvelt antud institutsioon ennast tegelikult elatab. Tundus veel, et tüdrukud, kes seal tööl on, ei ole just eriti kogenud tegijad. Ilmselt käib neid seal palju läbi.
Mõtlen, kuidas mina sellesse pilti sobin. Kas ma olen erand või tavanähtus? Põhimõtteliselt teen ma ise endale umbes sama head maniküüri (kui viitsin)va siis ehk kätemassaazh. Mõnus on, kui keegi sinuga tund aega tegeleb. Aga sellega ka asi piirdub. Isiklikult ei saa ma nendest võltsküüntega tsikkidest eriti aru. Minu meelest lisavad kunstküüned vaid tilga ebaoriginaalsust ja tehislikkust ning plastmasstoodangut ja võtavad vähemaks sooja elusat naiselikkust ning muudavad abituks ja samas annavad justkui õiguse nõuda, et teised peavad sind aitama...sest muidu murdub ju küüs ära ja siis on küll maailma lõpp...

Libajänku jaht Lõuna-Eestis

2005-11-22T01:07:00.000+02:00

Tõenäoliselt stressab, sest isu kusagil mujal olla kui siin ja praegu, on üsna suur. Olukorra leevenduseks sobivad ka väiksemat sorti väljasõidud.
Alguses oli meil st Telkkonnal hästi bravuurikas idee teha talvine jalgsimatk, mis plaanides pisut tagasihoidlikumaks matkaks Piusalt Meenikunno rappa kujunes. Plaani teostamine on mõistagi hoopis-hoopis teine dimensioon. Esialgu läks hästi. Suht väikeste kadudega pakkisime end reede õhtul superlux Ford Transiti bussi ja vallatuid kurve visates purjetasime Tallinna piiridest välja. Tartus tegime tavapärase peatuse Lõunakeskuses. Minu jaoks on sellest saamas juba Tartu sünonüüm, sest oma viimased 6-7 korda, mis ma Tartus nö viibinud olen, on möödunud Lõunakeskuses. Eriti popp on passide sealse liuvälja ees ja õhata, et tahaks uisutada.

Right. Me läksime poodi jahile. Umbes sel ajal lõppes telekast Rooside sõja saade ja ema helistas mulle ja teatas, et pühapäeval võin metsast välja tulla küll, et ma oma marki päris täis ei teinud, ainult korra olin pead kratsinud. No tore. Ma oma ema ses osas usaldan. Kui on ikka sitasti, siis ta ka ütleb selle välja. Eks vist kõik emad on oma tütarde suhtes kriitilised...aga ka seda asjaolu on võimalik enda kasuks tööle panna.
Niisiis...pidin välja ütlema, et olen kohutavalt napakale dieedile jäänud. Enamik normaalsest toidust on tabu. See asjaolu valmistas mulle poes ilmselget piinlikust. Esmalt siis sõprade ees, kes esialgu ei saanud aru, miks ma endale eraldi süüa ostan ja siis suutsin ma puuviljaseguga kassaaparaadi töövõimetuks ehmatada ja sedasi teenida hunniku turvameeste ja kaas-shoppajate kõõrdpilke... No paistaks siis selle pidamisest ka mingit kasu välja? Ei. Terve möödunud nädala arvas mu kõht, et on väävlitehas. Ilmselt siis sellest, et sõin midagi inspireerivat liiga palju, näiteks õuna või leiba. Mõlemad on mul rohelises nimekirjas ja mõlemad on väga mokka mööda, aga tavaliselt ma nendega sellistes kogustes ei liialda. Dieedi idee on keha igasugustest jääkainetest ja muust saastast puhastada. Selleks võib süüa vaid seda, mille seedimisega organism täielikult toime tuleb ja mingeid valusaid reaktsioone ei tekita. Mul on kusagil kuklas kuri kahtlus, et osade toiduainete puhul ei tekita sellepärast, et ma neid tavaliselt lihtsalt ei söö. Hea küll, vähe sellest, et pea enamik normaalsest toidust on mulle kahjulik, tuleb lubatut manustada kindlate vahepauside tagant ja puhtalt. Nt, kui söön kartulit, siis leiba sinna juurde ei sobi süüa ja liha ammugi mitte.

Oravale jõudsime uljalt umbes üheteistkümne paiku ja sealt otse koobastesse. Ov koors oli ammu juba pime. Koopad olid endiselt lahedad, aga kui nüüd meenutada, siis kappasime sealt läbi umbes samas tempos, mis orienteerumisvõistluste ajal. Tegelikult ikka aeglasemalt. Tahtsin teha paar vägevat pilti, aga fotokas ei jaksanud valgustada ja seetõttu olin aparaadiga konfliktis. Mina vajutasin agressiivselt päästikule. Fotokas plõksis selle peale pisut fookust ja vilgutas välku, aga pilti ei teinud. Mul ei jäänud muud üle, kui arvata, et ju tal siis on patakad nii pimeda koopa jaoks tühjad. Seis jäi 1:0 fotoka kasuks.

Edasi siis läksime müttasime pisut karjääri servas ja pimedas metsas lootuses leida mõni sissevarisemise tagajärjel tekkinud auk, kust oleks võimalik pugeda sisse ja näha seda osa koobastest, mis külastajatele suletud on. Õnneks me sellist sobivat auku ei leidnud. Ma arvan, et ma polnud ainus, kes seda salamisi õnneks pidas. Peagi tüdinesime pimedas metsas loomade hirmutamisest ja otsustasime sihipärasema tegevuse kasuks. Asusime otsima metsaonni, milles oli plaan ööbida. Otsisime oma arust õigest kohast, aga onni ei leidnud. Lõkkekoht oli küll ja see sobis ka. Magada sai ja telgis ja bussis, kuidas kellelegi meeldis. Mina valisin bussi. Ühtlasi arvutasin ma välja, miks mul iga kord, kui matkamiseks läheb, nina kinni on. Tõenäoliselt ei põhjusta seda öö läbi lagipähe paistev kuu, vaid hoopis pardisuled, millest mu magamiskott tehtud on. Kuigi ma polnud õhtul tilkagi võtnud ega ka ühegi sääsega maadelnud ja samuti polnud ma märkimisväärselt merepinnast kõrgemal ja ometigi....ometigi oli hommikul nägu paistes ja olemine valus.
Kell üksteist tundus mulle küll ülim aeg matkale asuda... Ainult et, mida sa matkad, kui kõik ülejäänud põõnavad. Kõrvaltelk tundus kuidagi eriti elutu. Hetkeks haaras mind kõhklus, et äkki seal polegi enam kedagi sees. No vähemasti õnnestus mul autos magava seltskonna silmad lahti rebida. Umbes tund hiljem, kui olime kõrvaltelki helistanud ja küsinud, et kuidas neil läheb ja millal nad ellu ärgata kavatsevad, ilmutaski telk esimesi elumärke ühe väljuva matkaja näol, kes siis tuli ja teatas kõrvaltelgi nimel ettepanekust nimetada matk ümber automatkaks ja rõhuda sõnapaaris "aktiivne puhkus" viimasele sõnale. Ega suuri vastuväiteid esitada polnud, sest kolme tunni pärast oli oodata taas pimenemist. Enne ära minekut tuvastasime veel põlengu jäljed laagriplatsi lähedalt ja kui need juhtumisi seal maandunud UFO-le ei kuulnud, siis tõenäoliselt oli seal kunagi onn olnud.
Asukoha vahetus läks üsna sujuvalt. Tee viis mööda paljudest suvisest öisest xdreamist tuttavatest kohtadest. See tundus nagu eelmises elus. Nüüd passisin nagu laisk kass autoaknast mööda vilksavaid õrna tuhksuhkur-lumega ülepuistatud metsaaluseid, kus ma kunagi rängalt sporti olin teinud.
Liipsaare metsaonn oli alles. Okupeerisime selle ning toppisime ahju puid täis ja puudele tule otsa ja siis loomulikult omadega rappa. Raba oli juba piisavalt kõva, et laudtee kõrvale jätta. Ometigi ei võtnud ma vastu väljakutset võidu rabaservani kapata. Ei teagi miks. Ei usaldanud pinnast ja lähenevat pimedust. Kuigi selle raba ebamaised asukad endast kuidagi märku ei andnud, küllap oleksin ennast üksi pimedas rabas ikkagi pisut kõhedalt tundnud. Mõistusega võttes pole rabas mingit müstikat ega üleloomulikku...aga see on igav. Kuulake raba hääli, millise tämbriga tuul üle kidurate mändidega ülepuistatud välja kihutab ning milliseid saladusi ta endaga kaasas kannab. Kes on ära nõidunud männid, et need vaid nii vaevaliselt kasvavad ja nii pisikesed nii pikalt püsivad... Rabas on teine gravitatsioon.

Kõndisime siis kiirkõnnil laudtee teise otsa, kus asus RMK teine maja - Päikeseloojangu maja. Selle olemus ja asupaik olid tõeliselt romantilised. Paiknes teine raba servas kõrgendikul väikse laukajärve kõrval vaatega raba idaserva. Selle konkreetse maja kasutamise eest oleks tulnud ca 700 eeki öö RMK-le välja käia, samas oleks sinna väga suur seltskond ära mahtunud. Luurasime akende tagant maja sisemusse. RMK on ikka tubli küll, et ta sedasi ööbimiskohti pakub ja haldab. Liipsaare metsaonnis ööbimine oli tasuta eeldusel, et maja oma kohale jäetakse, ka teised öömajalised sisse lastakse ning et seal mitte üle ühe öö järjest ei ööbita.
Elektrit seal ei ole. Seega ei mingit telekat, küll aga palju hämarat küünlavalgust. Kahjuks ei osanud osa seltskonnast sellistes tingimustes muud ette võtta, kui end taas magama keerata. Õues ei olnud just eriti külm või kõle, aga siiski piisavalt külm, et motivatsioon välja tatsama minna madalal hoida. Nii me siis kükitasimegi küünlavalgel onnis. Natuke selline "maal vanaema juures" olemine oli. Libajänku oli üks teemadest, mis meil jutuks oli... Gaidy ja Kristiina olid mingit selleteemlist filmi näinud. No ja nii see aeg läks...magasime hommikul jälle kaua ja Lõunakeskuse kaudu Tallinna tagasi.

Unfinished

2005-11-06T23:52:00.000+02:00

Mina ja tema on võõrad
Võõrad, kes hoiavad käsi käes
Ühe õndsa veniva viivu,
mil paigal on tähed ja liiguvad mäed

Mina ja tema ei vaata silma,
kartes leida, mida olema ei peaks,
sest tulevast-minevast teadmatuna,
ühes pikas hetkes on hea.

***
...Aga (vas-tu-tus)tun-de-tu...
ja loomult (eba)aus
***

Avan silmad ja
pudenen oma orbiidile tagasi
universumi lõugade vahele,
triivides vältimatus suunas linnuteelt väl-ja...

Temal on oma tee, minuga
ei ristuv lahknev ega paralleelne.
Kohtub vargsi võetud hetkekeerdudes
ehk veel või mitte või siiski või...

Operaator, ma vajan jumalikku sekkumist...*

* Deus ex machina
Termin Vana-Kreeka näidenditest, kus pealtnäha lahendamatud olukorrad lahenesid jumala sekkumisega, kes toodi lavale keerukate masinate abil , sõna-sõnalises tõlkes - jumal masinast

Tantsu meistriklass

2005-11-06T12:58:00.000+02:00

Nii mõnus on vaadata hästi tantsivaid ilusaid inimesi, kes ise ka liikumisest täit mõnu tunnevad. Istusin terve päeva Keilas DanceActi citycampil. Ise võtsin hip hopi klassist osa, pealt vaatasin aga salsa klassi.

Muidu üritus ise nägi välja järgnev - terve sisevõimla oli ilusaid tsikke täis (ca 300 per klass), kes seisid lava ees ja vaatasid andunult laval taidlevaid õpetajaid nagu pop staare, kes siis kiirkäigul mõne tantsu selgeks õpetada üritasid. Mulle käis see tantsusammude õppimine kohati üle jõu. Ses mõttes et...mulle ei jää sammud nii kiiresti meelde kui vaja. Teiste peade tagant polnud õpetajate jalad eriti näha ka ja peeglit polnud...nii et mul oli pidevalt vasak ja parem sassis.

Hip hopi õpetajad olid USAst pärit. Hästi proffid, aga tsikk staaritses pisut ja mees üritas seda sõbralikum olla. Salsa treener oli itaallane. Ja tõesti, see mees oli talent ise. Nicola Berrettoni. Tema tundi pealt vaadata oli nagu viibiks tantsuetendusel. Puhas rõõm liikumisest. Tüübi poolt seatud sammud läksid 100% muusikasse, jutustasid loo, elasid täiega sisse. Ta rääkis juurde, et mis emotsiooniga mingit liigutust teha tuleb. Mulle kohe meenus mu ema ja viis kuidas ta pisut põmmpeadele õpilastele muusika ümber jutustab looks ja selle abil teost paremini mõista aitab.
Ma austan tohutult inimesi, kelle jaoks pole nende elukutse töökoht, vaid tõesti hingeseisund, kutsumus, eneseväljendusviis... Respect...

Kommunikatsioonihäire

2005-11-03T00:12:00.000+02:00

Avastasin enda suureks üllatuseks Ilves Ekstra spordirõivaste kliendiajakirjast Enega Elbruselt saadetud meilide tekstid ära trükituna minu nimi all. Kusjuures pealkirjaks oli "Muhv nõudmiseni" jäetud...kuigi "Muhv nõudmiseni" oli vaid meili subjecti real olnud vihje sellele kutile, kes meile edasi JKA kodukale toimetas, et ta märku annaks, kas ta kirjad ka kätte saab või ma neid niisama oma lõbuks kirjutan.

See selleks. Ma natuke aega maigutasin ja seedisin seda asja ja siis lõpuks julgesin läbi ka lugeda. Juttu oli pisut nn kohendatud paari ISCi reklaamlausega. Samas polnud eesti keelset teksti korralikult toimetatud. Kui veel muidu võiks silma kinni pigistada, siis selliste reklaamlausete lisamine on küll sulaselge sigadus ja oleks ikka vägagi eeldanud, et minuga suvatsetakse ühendust võtta ja selliste muudatuste tegemiseks luba küsida. Keerasin end üles ja kirjutasin kurja kirja, et miks ja kes jne.
Vastused, mis ma Jaanilt ja Ilvese müügimehelt sain, olid kuidagi vastukäivad. Ilves üritas väita, et nemad eeldasid, et minuga on ühendust võetud. Samas Jaani segasest jutust jäi siiski mulje, et Jaan ei teadnud, mis nad selle tekstiga tegid... Olin tige.
Täiesti kurvaks ja nõutuks tegi, miks sedasi kõigile osapooltele just kõige jaburam lähenemisviis oli võetud. Ma oleks hea meelega Ilvesele palju ilusama ja toredama jutu kirjutanud, kui need kiiruga valmis soperdatud meilid Terskoli internetiputkast, kus tuli võidelda koha eest arvuti taga ja suure tagumiku ja ilusa näoga preilnaga, kes mult pidevalt aina suuremaid summasid arvuti kasutamise eest küsis ning viimast meili saates oli netiühendusega tõsised jamad, nii et sain kirja pea et läbi ime saadetud.
Ilves lõpetas minuga igasuguse suhtlemise pärast seda, kui sai aru, et ma asjast suuremat kisa ei tee ja lepin sellega, et nad mul mingi tootega oma poest suu kinni topivad. Noh, ma oleks selle toote neile näkku kinni lüüa ka võinud... Kuidagi alandav tundus, et kui haugud, siis visatakse sulle kont ja eeldatakse, et see ongi kõik, mida sa tahad. See, et nad tegelikult rämedalt autoriõiguse seaduse ja elementaarse viisakuse reeglite vastu eksisid, see on neile tühiasi.
Nagunii oli nende meilide autorlusega Künnapi lehel juba asjalood nihu, sest kaks esimest meili kirjutasime Enega koos ja ka meili alla läks Ene ja Eve...mida aga IM ignoreeris, kui tekstid üles pani. Kuna Ene ei protesteerinud ja tegu oli klubi kodukaga ja kolmveerand tekstist oli siiski minu jagu, siis jäi asi nii nagu on.

Mul oleks seda "toodet" võibolla enne Elbrusele minekut palju rohkem vaja läinud kui nüüd. Kirjutasin neile, et nad võiks klubi liikmetele mingi soodustuse teha, et võibolla ma oleks siis endale enne reisi siiski raatsinud soojema jope osta ja võibolla oleks ma sedasi ka tippu välja jõudnud... Vastus oli selline pirtsakas ja kunagi tulevikus paljutõotav....

Neljapäeval läksimegi siis pärast tööd Ilvese poodi. Kõigepealt Ülemistesse ja siis Järvele. Käitusin üsna nõmedalt, sest olin ikka tige. Järsku ei osanud ma enam sealt midagi osta. Midagi ei olnud enam tõsiselt vajalik. Ma oleks hea meelega hoopis kanistri bensiini kummuli keeranud ja tule otsa pannud... Kas tõesti oli siis nii raske minuga enne selle kirjutise trükki minekut ühendust võtta? Kas minul ei olegi siis õigus teada, millistele reklaamlausetele minu nimi alla kirjutatakse? Ma valisin sealt endale üsna huupi ühe soojemat sorti jope, et asjaga ühele poole saada. Ilmselt läheb siiski üsna kaua aega, kuni ma seda jopet ilma selle saamislooga seotud viha ja alanduse tunneteta kanda suudan. Ja ometi oleksin ma võinud natuke teistel asjaoludel hoopis uhkust tunda enda nime üle Ilvese kliendiajakirjas...

Esimese lume aeg

2005-10-24T23:08:00.000+03:00

Täna on kuidagi selline meeleolu, et sõidaks hea meelega viimase rongiga mõnes tundmatus suurlinnas. Vaataks aknast tulede peegeldustest hägustatud linnatänavaid ning oleks hetkeks ise iga möödalibisev objekt. Vaatleks salaja suletud laugude vahelt teisi viimase rongiga sõitjaid, millist elu nad elavad ja miliseid mõtteid nad mõtlevad. Liikumine ja nostalgia...lõppeva päeva hõõguv kuma... Tegelikult on taevas täna tume ja tähed vilguvad justkui kaugemalt kui tavaliselt. Külm on. Käes on esimese lume aeg. Norra tõlk tuli mulle just rääkima, et ka neil on külmaks läinud. Nüüd vaatame koos lumehelveste pilte. Nendega on nii, et neid ei saa omada, saab vaid vaadata ja minna lasta... Tunda rõõmu ilust enesest, mitte selle omamisest. Kui armetu võib olla selle inimese maailm, kellele see kõik märkamatuks jääb. Mõnikord olen ma ise ka selline pime.

Viimastel päevadel on mul huvitav sundkäitumine välja löönud. Ma ostan lillepotte või taimi. Ma täna mõtlesin selle üle, et miks see nii on. Ma pole seni kunagi erilist huvi toataimede vastu tundnud ja olen väitnud, et ma ei saa neid endale lubada oma kaootilise eluviisi tõttu. Ma nüüd mõtlesin välja, et mul on alateadlikult tohutu vajadus kasvada mingi uue olukorra tasemele. Vajadus areneda ja kasvatada ning hoolt kanda. Toataimed sobivad protsessi indikaatoriks väga hästi.

Oh ja Ah metsas

2005-10-15T22:44:00.000+03:00

Oh, mis tore laupäev oli!
Ah, kes oleks võinud seda arvata!

Ei oleks osanud arvata jah, et ma see sügis veel kuhugile orienteerumisvõistlusele lähen. Aga läks teisiti. Seisin ebanormaalsel ajal - 6 30 maja ees ja ootasin Raidot. Tuul vingus ja ulus ja üritas mind veenda, et on vale aeg, peaksin veel soojas voodis põõnama, mitte õues pimedas seisma, ent mina jäin endale kindlaks. Peagi hakkasid pimedusest paistma autotulede kiired ning ralli Lõuna-Eesti suunas (vahepeatusega Sakus) võis alata. Tee kulges täpselt diagonaalis üle Eestimaa - Piusale. Väga ilusate värvidega sügis on. Mõnusad kollase-rohelisekirjud maastikud volksasid muudkui mööda.
Piusal oli parklas juba hunnik autosid ja rida asjalik-sportlikke tüüpe saalis ringi. Siiski polnud mingit neljapäevakutele tüüpilist "laulupeo" tunnet. Tegu oli pool-kinnise üritusega - Tartu Firni klubi poolt korraldatud orienteerumisvõistlusega, kuhu siis ka JKA rahvast oli kutsutud. JKA klubi oligi minu ja Raido poolt moodustatud võistkonnaga "Oh ja Ah metsas" esindatud. Ega me ise ka ei teadnud, kumb meist Oh ja kumb Ah on, aga tiimile tuli mingi nimi panna ja mulle meeldivad naljad stiilis:
Oh, ma ei jaksa enam...
Ah, mis sa virised...
Nuvat ja nii need Oh ja Ah panidki täpselt kell 12 33 lõuna poole kimama. Esimene punkt läks lihtsalt, teise punkti leidsin enamvähem poolel teel...Kolmanda leidmine enam nii kergelt ei läinud. Selle leidmiseks ületasime Surmaoru ja kahlasime läbi oja ja vahtisime pulliga tõtt. Mingi hetk tuli välja, et see meie 2. kontrollpunkt oli hoopis 7-s. Jooksime siis ja võtsime 7-da pähe 2-se punkti ja siis tuli kaks punkti mälu orienteerumist, millesse ma eriti süveneda ei suutnud, sest ma pidin ennast sügama ja haigutama ja telefonile vastama. Piusa jõest läbi jalutamine tundus mulle halb idee, läksime ringiga. Üldiselt oli metsas ilus ja mõnus joosta, ainult et künkaid, millest tuli muudkui üles ja alla koperdada, sai natuke palju. Raido harrastas põhiliselt otse orienteeruda ja mingeid teid me eriti ei kasutanud. Kohati tuli ikka üsna kõrgele hüpata ja haake visata, et mitte igasuguste puuroigaste ja kännujuurikate otsa koperdada.
Kaardile oli märgitud 16 kontrollpunkti ja 16 punktis saime uued TULIP (vms sarnast) orienteerumise juhised stiilis 160 meetrit teede ristumine, vasakule, siis 70 meetrit siis kinnikasvanud metsatee...jne jne. Müttasime siis mööda metsa ja lugesime samme. 20-das kontrollpunktis saadeti siis lõpuks edasi Piusa koobastesse, kuhu oli 4 kontrollpunkti ära peidetud.
Oh, see oli põnev!
Piusa koopad on lahedad. Ma ei kujutanud üldse ette, et need nii võimsad võivad olla. Raido jutu järgi pidid need veel uhkemad olema, kuhu inimesi ei lasta. Minu jaoks tundusid need koopad üsna raskesti navigeeritavad, ent Raido leidis need 4 viimast punkti fenomenaalse kiirusega ja silkas finishi suunas minema. Ma siis sörkisin talle järgi. Jalad enam eriti ei kandnud. Finishis ootasid teised lõpetajad, soe tee ja õunad ja küpsised ja mõnus olemine. Lõpetasime ajaga 03 24. Läbisime ilmselt mingi 18 kilomeetri pikkuse trajektori ja 24 kontrollpunkti. Võitjad, kes olid rogainil 4-dad olnud, finisheerusid ajaga alla kahe tunni. Nad silkasid nagu mingid ristirüütllid metsas oma värviliste vammustega mööda.
Vaatamata sellele, et ma olin magamata ja ebasportlikus meeleolus ja uimane oli see hiigla lahe üritus ja mul on hästi hea meel, et ma sellest osa võtsin. Nii et au ja kiitus Raidole, kes mu kaasa kutsus ja kelle järel ma seal metsas siis enamasti koperdasingi.

Ingel läks ära

2005-10-13T20:19:00.000+03:00

Ingel läks ära
Lihtsalt jalutas minema ja pani enda järel ukse kinni.
Viisakas temast ja samas inetu mitte midagi öelda...
Hispaanlased ütleksid - "lahkus nagu prantslane"
Selle asja nimi on "etnotsentrism"
Järele jäi kindla vormiga määratud tiivutu tühjus,
mida läbis parv kihistavaid ja itsitavaid neutriinosid
Mis neil viga naerda!
Mis nemad ka teavad kui raske on olla inimene -
kui raske on olla kui ollakse mustmiljon ja veel korda suurem...

Shrink to fit

Pea asi on mitte kaotada pead
või kui kaotada siis vaid hetkeks
Näiteks millisekundiks...

Ei täiskuu neljapäev ega 13 ja reede

2005-10-13T18:40:00.000+03:00

Seekord läks hästi, kolmteist sattus neljapäeva peale
Kõik ebausklikud hingavad kergendunult ja veelgi,
sest kuugi kummitab vaid poolikuna horisondi piiril,
kallates maailma lummavat-petlikku valgust
ja hämariku karge õhu roosakas ebamaisuses
toimuks tegevus justkui hoopis teisel planeedil
teises ajas, teiste tegelastega...
Tänaval jälitab mind multifilmi muusikat prõõkav auto
Igaks juhuks kiirendan sammu.
Ma ei vaata tagasi, kes see hull on, valimised vist...
Võibolla jagavad lastele õhupalle?
Rohelisi ja "K" tähega?
[Perverdid]
Valima lastakse alles kui oled 18
Nii et milles siis trikk?

Tegelikult võis vabalt mürtsuvat multifilmi muusikat levitav auto(sini-valge), mis Kristiine vahel ringi kimas hoopis ResPublica kätetöö olla või siis üldse apoliitiline, näiteks mõne ogara noormehe armuavaldused või midagi muud originaalset...

Pilvede värvid

2005-10-13T18:02:00.000+03:00

Olen juba kaks nädalat jutti iga õhtu päikeseloojangu pilvede värve imetlenud. Ma ei mäleta ei aega ega kohta, mil taevas sama kaunis oleks olnud, kui nüüd, oktoobri alguses selgete ilmadega ja siin Eestis. Käin muudkui nina taeva poole ja olen hämmeldunud. Jah, ma tean, ma olen ilusaid päikeseloojanguid ennegi näinud, aga nendega, mis praegu, on teine lugu. Taevas on kuidagi väga intensiivselt sinine ja kõrge. Ilmselt tuleneb see külmast ja õhurõhust ja muudest tavapärastest füüsika valdkonda kuuluvatest terminitest. Trolli oodates vahtisin taevast ja kujutasin ette kui sügav/kõrge/kauge see tegelikult on. Võttis kohe pea ringi käima selline kujutluspilt, kuidas algul on igasugused sfäärid ja siis läheb taevas muudkui tumedamaks siniseks ja siis ongi juba kosmos ja teised planeedid ja minu mõõtmed sinna juurde on pea et olematuks kahanenud.
***
Postimees tõi täna ära kaks uudist, mis mulle sügavalt korda läksid. Esimene oli episood vanematest, kelle 16 aastane tütar on arusaamatu kuuli tõttu elu kaotanud ning kes annetavad oma lapse neerud abivajajatele. Julge ja ilus tegu. Ma ei kujuta ette, kui valus neil võib olla.
Teine uudis tuleb Põhja-Kaukaasiast, Elbruse kandist. Kabardi-Balkaaria vabariigi pealinnas Naltšikis on tänastest kokkupõrgetes julgeolekujõudude ja tšetšeeni mässuliste vahel saanud surma enam kui 60 inimest.

Ma pole turist, ma elan siin!

2005-10-10T22:30:00.000+03:00

Oo...millised küünealused mul on! Kohe kaugele on näha, et olen agaralt kaevetöid teinud ja mitte ninas, vaid mullas.

Keegi oli maja trepi ette terve hunniku hunnitult ilusat lillat värvi kanarbiku laadseid taimi(Jäälill???) tõstnud, ilmselge eesmärgiga need närtsinud rootsude asemele lillekastidesse istutada. Õgisin silmadega ilusat potsakat värvi endasse. Selline tunne oli lausa, et püherdaks natuke nende kenade kanarbikkude sees. Kindlasti oleks mõnus. Superego istus aga ilusti omal kohal ja tuletas meelde, kes ma olen ja mis mulle sobib ja saatis mu hispaania keelde Jaume kurbadesse silmadesse uppuma. Kui ma tagasi tulin, siis tegeleski juba üks kena proua taimedega ja ma hõikasin talle mööda minnes, et nii ilusad lilled. Tädi vastusest inspireerituna läksin maja elanikele mõeldud stendi ette ja lugesin teadet sisuga, et saabusid lilled, mis tuleks kiiremas korras (st täna õhtul) ümber istutada, kõik on teretulnud. Loopisin endale ruttu sobivamad riided selga ja juba ma sonkisingi mullas ja istutasin taimi ringi. Nii mõnus on kättpidi mullas olla...eriti kui seda mõnu harva saab. Selline hea rahulolev tunne on nüüd. Tore on midagi oma kodu heaks teha ja tore on tajuda, et "kodu" mõiste ei piirdu mitte üksnes minu korterit piirava nelja seinaga, vaid ka trepikoda ja siseõu kuuluvad veel sinna juurde. Tajusin kui palju annab juurde kodu tundele just selline ise aias kõpitsemine. Makstes üksnes igakuist hooldustasu, ilma ise kordagi midagi kodu vahetu ümbruse heaks tehes, oleks justkui tundetu turisti käitumine.

Minuga ühes majas ei ela just teab kui palju rahvast ja enamik kipub kenasti tere ütlema, aga tegelikult ei tunne ma kedagi lähemalt. Seda daami, kellega ma koos taimi istutasin nägin justkui esimest korda. Tuli välja, et ta elab otse minu all. Ta küll kinnitas, et pole minu juurest valjut muusikat kuulnud, aga mus on ikka väike rahutus sees, et mis siis kui ta on "viisakas" inimene, kes välja ei ütle, et tal lamp laes miskipärast aegajalt väriseb ja lagi müdiseb...ei tea küll miks? (st kui mul tuju tantsida tuleb).