laupäev, märts 19, 2005

Talve klounaad ehk "Telgiga merel"

No nii...Nüüd ma siis lugesin lõpuks Matkaspordi käsiraamatust kuidas püstitada ahjuga telki ja milline see õigupoolest välja nägema peaks. Oleks vist kasuks tulnud küll vastav osa enne praktilisele õppusele minekut läbi lugeda, mitte eeldada, et ah - küll teised nagunii teavad kuidas see käib. But as they say...better late than never... ehk siis maakeeles: Parem Hilja kui Malle...

Künnap käis välja talle omasel moel ettepaneku, et kes tahab, sel on võimalus proovida ööbimist Rootsi sõjaväe ahjuga telgis. See tundus selline uhke high-tech superluks talvetelk olevat minu ettekujutustes. Ühesõnaga piisavalt ohutu, et provatseerusin koos veel nelja inimesega, kui Gaidy teatas, et tema sooviks küll selles telgis magamist järele proovida. Nii siis otsustasimegi, et ööbime öö vastu laupäeva ahjuga telgis. Tekkinud ühine eesmärk ühendas meeldivalt kokku ühe pundi JK alpinismikooli newbie'sid ning fantaseerisime päris kõvasti kuidas seal aega meeldivalt mööda saata annaks. See fantaseerimine aitas kõvasti kaasa vajaliku tervistava normi - 15 minutit naeru päevas - täitmisele.

Jaan agiteeris ka kiirronimisvõistlustest osa võtma. See mõte tegi seest olemise pisut kõhedaks. Ma ei tunne end jää külge klammerdumise kunstis veel üldse kindlalt. Isegi kui juba osalemine punkti annab. Ikkagi, väljavaade, et peaksin peale tõenäoliselt halvasti magatud ööd maa ja taeva vahele aja peale kõikuma minema, ei tundunud meeldiv. Ma tean küll, et õige taktika oleks kindlat ja kiiresti rada läbi joosta...aga...kogu mu olemus vajutab miskipärast pidurit.
Vajutas kohe nii kõvasti, et jäin esmaspäeval haigeks. Köha ja ilge peavalu ja teisipäevaks pigistas isegi palaviku välja. Paracetamolide neelamisega ühes taktis kasvas mus soov telkima minna. Väljavaade, et peaksin haiguse pärast kogu üritusest kõrvale jääma tundus vastuvõtmatu. Seega siis, nui pooleks, aga mina lähen...võistlemise poole pealt - jätsin kõik otsad lahtiseks.

Rannamõisas keerutas reede õhtul tuul kõvasti lund. Eriti jäiselt oli seda tunda panga serval rannale laskumise esimestel meetritel. Olin endaga telgi ahju karkassi kaasa haaranud, et transportimisel abiks olla. Peab ütlema, et mul õnnestus ahjuga kohe head suhted sisse seada. Panga all oli äksjon juba täies hoos. Osa talvitujaist olid oma pool tundi varem kohale jõudnud ning varustuse transportimisega algust teinud. Jaan näitas meile kätte tema arust sobiva koha ja asusimegi siis telki ülesse panema.

See telk...see telk kujutas endast üht suurt rohelisest presentriidest palakat, mis tõmmati üle ahju konstruktsiooni. Ahi ise nägi välja umbes nii - kõige all on pealt laetav kinnine ämber, mille külge kinnitatakse pikk toru, mis siis tulevase telgi laest välja ulatuma peaks. Nagu telgi püstitamise käigus ilmnes, ahjuga telkidel põhja ei ole. Ma neelatasin salaja selle koha juures.
Nüüd täna käsiraamatust järele vaadates selgus, et siiski rullitakse telgi põrandale mingi termokile vms maha ja telgipalaka servad tuuakse oma poole meetri ulatuses sisse. Meie aga fikseerisime telgi ääred väljast. Ma oleks suure tuhinaga kogu telgi ümber lumevalli kuhjanud, aga mind informeeriti, et kui telk põlema läheb, siis peab kiirelt välja pääsema ja seega ma ei või telgi ääri eriti kinni panna. OK. Kuidagi siis saime oma telgi püsti ja olemise sees mugavaks.
Väljas oli juba ammu pime, tuul raputas ja kõigutas ning luusis mööda telgiseinu. Sättisin ennast meie punetava pealtlaetava ahju lähistele istuma ja olemine läks õige soojaks.

Jahimehed jõudsid ka väärika saagiga poest tagasi ning pidu võis alata. Kilde lendas igas kaares ja nalja sai palju. Soe tee ja Maggi kiirkartulipuder koos saiakuubikutega tundus tõsine luksus.
Inspireerituna meie telgi eksootilisest asupaigast - merel...otsustas üks tüüp jutustada innustava loo lollusest, vaprusest ja imelisest ellujäämisest hr Shackletoni näitel. Tol auväärsel inglise härral oli kihk ületada Antarktikat ja ta tegi sinna sel eesmärgil õige mitu ekspeditsiooni. Ühel neist sattus ta oma meeskonnaga merehätta, mille tulemusel nad kuidagi 2 aastat ulgumerel ulpisid ja ellu jäid. / vt kui huvi pakub: http://indigo.ie/~jshack/Other%20Ernest%20Pages/endurance.html http://www.pbs.org/wgbh/nova/shackleton/1914/ //
Selle loo tulemusel fantaseerisime kuidas meiegi hommikul avastame end ulgumerel jääpangal triivimas. Leidsime, et antud telk on kalapüügiks väga sobiv.

Edasi rääkisime juba rohkem meie mägede armastusega haakuvatel teemadel. Kõlas küsimus: "Kes on lumeussi näinud?" Lumeussi polnud muidugi keegi näinud, küll aga nende pesasid ja jälgi, mis siis pidid sellised kollased olema... Nad pidid matkajate lõhna peale kohale tulema ja siis telgi ümbruses ringi luusima. Mida külmem ilm, seda lähemale julgevad tulla. Ja jah.
Otsustasime lumeussidele lõksu ülesse panna seitse sammu telgist teletorni suunas. Seitse sammu telgist tuletorni suunas tähendas kindlat eksimist.

Üks seltsimees leidis, et temale ahjuga telk ei sobi ja püstitas oma konkureeriva telgi. Arutasime, et kumba telki magama minna. Kahjuks oleksime konkureerivasse telki vaid mitmekihiliselt ära mahtunud. Mängisime veel harivat mängu linnade nimede peale...oleks olnud muidugi veel harivam mägede nimede peale mängida, aga see mäng oleks mulle küll väga lühikeseks jäänud. Gaidy, kes naases lumeussi luurelt informeeris, et väljas on väga ilus ja nii me siis kolistasime loodust ja taevatähti imetlema. Noormehed asusid kohe öist jääronimist praktiseerima. Soovisin, et minu sees ei oleks seda pidurit, mis mul ronida ei luba öösel köha ja nohu ja paari lonksu Jägermeisteriga sees...Aga vot jalg ei tihanud edasi ronida, mis siis, et mind kõvasti agiteeriti. Olen luuser, mis teha. Muidu oli kift vaadata neid laternaga mehikesi tegutsemas seinal, jää peegeldas kenasti valgust.

Pärast spordiüritust ronisime telki tagasi ja asusime tegema ettevalmistusi magama jäämiseks. Selgus, et meie telgi "põrand" oli ahju ümbrusest väga vesiseks muutunud ning matte tuli üsna korralikult rihtida. Ronisime kõik telgi ühte poolde kokku. Sellesse tuulevaiksemasse poolde siis. Mina sättisin ennast ahjule kõige lähemale. Konsumeerisime oma järelejäänud viina ja kommid ära ning koha peal spontaanselt moodustunud duo koos saatekooriga esitas populaarseimaid laule lauluraamatu abil. Esitusse tuli ka gaudeamus. Ma oleks veel hea meelega kaasa jorutanud Rohelised niidud laulu ja Noorus ei tule iial tagasi...aga nende sõnu ei leidunud ... Lõpuks tundus, et kõik laulud, mida esitatakse on ühe viisiga. Kusagil nelja ajal saabus öörahu. St me jäime vait ja sukeldusime magamiskoti sügavustesse. Ümberkaudse küla elanikud ohkasid kergendatult oma voodites ning ka konkureeriva telgi elanik tõenäoliselt võttis käed kõrvadelt ja tema unenäod muutusid rahulikumaks. Mina magasin ka...nii jupikaupa. Mingi hetk ehmatasin ärkvele. Tuli oli ahjus praktiliselt ära kustunud ja tuul müristas hirmsat moodi. Telgi nn ukseava laperdas tuules ja väljas olevad hanged said ka võimaluse telki sisse piiluda. Loopisin ahju mõned puud peale, aga need ei tahtnud enam tuld võtta. Mul tikke ka ei olnud. Tegin katse kustunud ahju ignoreerida. Avanevad vaated hangedele sugereerisid, et vahet pole, kas on telk või pole või ahju, mis põleb või mitte, tegelikult magad sa lumehanges. Head und. Hm. see pole nii kerge, kui põis on põlvini. Üritasin tükk aega probleemi eirata. Lõpuks otsustasin ka mina minna lumeussi luurele. Saapad olid jäised. Ma ei olnud neid oma magamiskotti kaissu võtnud. Kogenud matkaja magab saapad kaisus, vastava saapakoti sees nagu vanim (noorim vanuselt) olija rääkis kui ta oma lillelise sussikoti välja võttis ja saapad sinna sisse pakkis.

Väljas oli äsja valgeks läinud. Taevas õhetas roosalt ja valgus oli perfektne pildistamiseks. Täiuslik sunrise spot! Tundus nii kummaline, et kohtumine ürgloodusega võib olla võimalik vähem kui kümne kilomeetri kaugusel linnast. Ilmselgelt oli mõni lumeuss küll julgenud tulla seitsme sammu kaugusele telgist. Mina pidin neid ikka pisut kaugemale otsima minema. Uh. Tehtud sain.

Tagasi telgis avastasin, et ahju loobitud puud olid siiski tuld võtnud. Võis edasi magada. Olin enne kokku leppinud, et lähen esimese Tallinna poole kimajaga koju. Tundus kõige parem viis ronimisvõistlustest pääsemiseks ja meeldiva hommikukohvi joomiseks. Kogu see simuleerimine seal lume sees oli väga vahva. Eriti veel kui kangelaslikule hommikupudrule oleks järgnenud pikk matkapäev mööda põnevat seninägemata maastikku. Siis oleksin kindlasti jäänud. Kohapeal end jääpangast ülesse ronimima sundimiseks ja teistele ronijatele kaasaelamiseks olin liiga laisk ja vana ja ah jaa, õigus, haige.

Sildid:

1 Comments:

At 20:18, Blogger Kristjan Kuru said...

Ma osalesin laupäeval kiirusronimise võistlustel ka. Aga mul oli kiirusronimisest vist üsna segane arusaam. Teadaolevatel andmetel ei suutnud keegi mu aega üle lüüa. See-eest läbisin ma mõlemad trassid ja ei kukkunud kordagi alla.

 

Postita kommentaar

<< Home