kosmogoonia

KIM Ki-duki film Bin jip/ 3-iron (South Korea , 2004)

Eile juhtus olema täiskuu neljapäeva filmiõhtu. Arvutasin selle välja, kui kesköösel kodu poole kõmpisin ikka veel lummatud KIM Ki-duki poolt loodud kaunitest kujunditest ning nende kaudu jutustatud loost. Minu jaoks oli see esmakordne kohtumine tolle Korea filmirežissööriga. Peaks vist pea norgu laskma, sest tegu on väga tunnustatud ja austatud kunstnikuga. Nüüd olen minagi tema loomingu fänn. Kim ki-Duk olevat kirjutanud stsenaariumi 1 kuuga, filmimine kestis 16 päeva ja montaazh tehti 10 päevaga. Lõpptulemus on geniaalne oma minimalistlikus ilus, siiruses ja soojuses, mõjudes üheaegselt kergelt ja samas puudutades sügavalt hinge.

Režissöör rõhub visuaalsele, loob kujundeid ja peidab sümboleid ilusate piltide sisse, mitte ei kasuta loo edasi andmiseks dialoogi. Mitte midagi pole lõpuni lahti seletatud nagu ka elus tihti juhtub. Näidatud kujundid hõljuvad kusagil reaalsuse piiril ja tekitavad tundeid, mille kaudu vormub vaataja peas lüüriline narratiiv. Filmi lõpus visualiseeritigi lause, mille sisuks oli minu mäletamist mööda, umbes et unistust ja reaalsust on vahel raske eristada.

Ma ei tea, kas see on armastuslugu. Filmi peategelane on noor mees, kes elab nagu vaim. Ta murrab sisse kodudesse, mille elanikud on mõneks ajaks lahkunud. Tühjad kodud leiab ta jättes uksele reklaame ja kui need öö hakul ikka seal on, siis siseneb ta korterisse ning ööbib seal. Tüüp parandab neis kodudes katkisi asju, peseb pesu, vaatab fotoalbumeid ja elab selle kaudu pereellu sisse. Teeb endast pilte mõne vastavale perele eriti tüüpilise sümboli taustal ning jätab elamise maha natuke paremas korras kui see algul oli. Eks ta jääb aegajalt vahele ka. Ühes järjekordses öömajas on elanik kodus - hirmunud olekuga ja suure sinikaga naine, kes peakangelase tegemisi ehmunult jälgib ent vahele ei sega. Mingi hetk naaseb naise abikaasast kompleksides vägivaldne egotümikas ja tahab oma naist võimuga võtta. Vaim mees aga ilmutab ennast talle ning lajatab ta pihta golfikepiga ("iron 3" - pidavat olema lähilöökideks ettenähtud) terve hunniku palle. Kangelane lahkub ja kangelanna ronib vaikides ta tsikli taha istuma ning läheb koos temaga valides sama eluviisi.

Film lummab vaikuse ja aegluse ja kujundite kaunidusega. Kohati tundub nagu midagi ei toimuks kui samal ajal karjub pisikene sümbol. Näiteks stseen, kus kangelane ja kangelanna söövad...vaikuses...ent naine hoiab oma paljast labajalga mehe omal. Nad on kui käsikäes. Peategelased ei räägi terve filmi jooksul praktiliselt üldse. Ja milleks risustadagi visuaalselt niivõrd kaunist maailma triviaalsete sõnadega? Esimesed ja pea ainsad sõnad, mida kangelanna lausub, on 'Ma armastan sind' ja sedagi alles filmi lõpus liigutavalt leidlikult. Kõik tunded ja meeleolud väljendadakse miimika abil. Meisterlik näitlejatöö ja lavastus ja ilus muusika, mis sobib filmi meeleoluga ideaalselt.

Tänud hea filmi ja meeldiva seltskonna eest korraldajatele ja kuule kes nii kenasti ümmargusena taevas siras ja mu koduteed valgustas.

NB! Intrigeeriva nimega Furia 2003 a Argentiina Cabernet Sauvignon vein on täitsa joodav...

Sildid: Huvitav film

posted by eve @ 2:48 PM