esmaspäev, märts 28, 2005

Nädalavahetus Pärnus Soome moodi

Sedasi siis, aasta ainus 23 tunnine päev möödus Terviseparadiisi nimelises kohas Pärnus ja osutus kokkuvõttes väga pikaks. Algas kõik sellest, et kõrgemates sfäärides tööl leiti, et rahval tervis kehva, palju uusi nägusid, oleks vaja mingit ergutavat üritust. Ideest koorus välja plaan minna Pärnu Terviseparadiisi veekeskusesse lällama. (Kui nüüd järele mõtelda, siis on Eestis juba terve hunnik igasuguseid paradiise...Vaibaparadiis, Puuviljaparadiis...aga see on teine teema...)

Ärkasin pühapäeva hommikul kella plärina peale segaste tunnetega. Olin üsna vähe magada saanud. Kiusatus tekk üle pea tõmmata ja üritusest kõrvale viilida oli suur. Lõpuks sai siiski kohusetunne minust võitu ja veeresin nagu viis kopikat töökoha poole.
See siis oli esimene kord minu jaoks veepargis. Esmapilgul tundusid küll pooled atraktsioonid ebameeldivad. Miskid spiraalis plasttorud, millega alla sõita ja ebamääraste kujudega basseinid, milles ei saanud õieti ei ujuda ega lebotada. Klaasi tagant paistis normaalne bassein, sinna mind miskipärast ei lastud. Kuidagi tuli need kolm tundi meeldivaks teha. Teada värk ju, et suhtumise muutmine aitab ka olukorda muuta. Otsustasin järele proovida esmalt ühe kollastest liugtorudest. Vaatasin oma kolleegat kadumas toru sügavusse õõvastavate tunnetega. Siis tuli väike tüdruk rohelises trikoos, istus ja kadus siuhti samasse kurvi, kuhu ennist mu töökaaslane. See oli piisavalt provatseeriv. Ronisin torusse ja siuhhh...vesine liumägi, kurv ja nii mitu korda....ja siis mull-mull maandumiskast. Päris lõbus oli. Proovisin siis kõik torud järele, kaasa arvatud nn musta toru, mis on "emotsioonide loomiseks varustatud visuaalsete efektidega" ja pealt kinnine. Visuaalseid efekte oli küll üsna vähe. Enamuse ajast tuli alla koliseda mööda SM maigulist mustast plastmassist vesist toru. Teada värk siis nüüd, mis tunne oleks kanalisatsiooni sattuda. Miski hetk juhtusime töökaaslastega puntrasse kokku ja üritasime võimalikult suure massiga atraktsiooni nimega "mägijõgi ja kosed" läbida ja seda mitu korda järjest. Hiiglalõbus, olin naerust enamvähem kõveras. Läks lahti üleüldine veejämm ja atraktsioonide masskülastus. Kõige ägedam ehk oli ehk välibasseinis, kui osad kutid välja ronisid suspedes ja siis basseinis olijatele lumepalle loopisid. Selle peale hüppas ujulavalvur välja ja kurjustas meiega. Tegime süüdlaslikud näod ette ja tõmbasime oma vabadusse pääsenud lapsemeelsuse koomamale.

Ülejäänud päeva käitusime enam-vähem "kaheksas klass Pärnus ekskursioonil" tasemel. Läksime kõik koos Sõõrikukohvikut linna peale otsima. See oli kahjuks suletud nagu ka kaks järgmist kohta, kuhu mõtlesime minna. Neljas koht oli liiga väike ja viiendas saatis meid edu. Pärnakad kohe ei ole sellise ärivaimu ja konkureerimissooviga nagu tallinlased, tundub. Pühapäev on ikka korralik puhepäev.
Tex-Mexi kohast siirdusime tagasi oma SPA-sse ja otse õhtusöögile ja siis privaatbaari hotelli kõrgemal korrusel nimega Numbrituba 804....sealt geegeldama ja siis mingi hetk oli taas üldine lällamine toas 804, mis normaaltingimustel oli ette nähtud minule ja mu kolleegale...aga eritingimustes mahtus sinna vabalt üle 30 inimese sisse ära. Minu tagasihoidlikul hinnangul käitusime me väga viisakalt...ainult et...turvamees käis kaks korda miskipärast ukse taga ja palus poole vaiksemaks võtta...

Sildid: