kosmogoonia

Volver

Almodovar on naiste fänn. Pea kõik tema loodud filmid (mida ma näinud olen) räägivad Naistest. Mehed on tema filmides kummaliselt teisejärguline nähtus. Keegi, kes tuleb ja läheb, kuid kes pole elu keskpunkt. Almodovari naised on suure hingejõuga, ärakasutatud südametega ja ometi suursugused, ilusad, lootusrikkad, ükskõik kui põhjas nad omadega pole. Naised on elu toojad, tasakaalu taastajad ja ka kaose külvajad oma ebastabiilsuses. Nad on kõikvõimsad ja ometi nii pudedad olevused. Almodovar mõistab ja armastab naist ning teeb temast hullu pühaku. Katoliikliku mõttemaailma päranduseks saanud inimestele sobib see patu ja lunastuse ringmäng elu armetuse ja ülevuse piiril väga hästi.
Inspiratsiooni Almodovarist kirjutada andis eile *lõpuks* ära nähtud "Volver". Draama või komöödia, raske öelda, aga siiski väga eluline film. Keegi onu Horace Walpole ütles, et elu on neile, kes tunnevad tragöödia ja neile kes mõtlevad, komöödia. Vastavalt sellele on ka film. Normaalne inimene tunneb ja mõtleb... Vaid mõtlev inimene oleks kui masin ja vaid tundev kui kõndiv katastroof, keda elu vaid heidutaks...

Film algab üsna napaka kaadriga naistest, kes surnuaial oma lähedaste haudu korrastavad. Kusjuures, see pilt oli nii tuttav lapsepõlvest kuidas me vanaema ja tema õega koos mööda surnuaedu käisime kõikide sugulaste haudu korrastamas - rehad, luuad, kastekannud ja kaev... Seda emotsiooni on üsna raske kirjeldada...aga sellel oli midagi järjepidevuse ja juurtega pistmist ning oma surnud kaaslaste mälestuste elus hoidmisega. Kellegi haua külastamine oli pea kui tal külas käimine. Lisaks veel täitis käik sotsiaalset funktsiooni ja võimaldas teiste surnuaialistega suhelda ja vahel sai neid koristustöid ka surnuaia pühadega ühildada. Siis olid vanaprouad kuidagi eriti väärikad. Mina tolgendasin 5 aastasena neil sabas. Mu tollane emotsioon oli üsna sama kui "Volver"i alguskaadreid vaadates.

Penelope Cruz käis üsna närvidele kui ta tite häälega Loreali reklaamis rääkis teleskoopilistest ripsmetest, mida sa väärt oled. Almodovari tüdrukuna ja hispaania keelt kõnelevana on ta aga aplausi ja bravo hüüdeid väärt. Kuidas ta silmad emotsiooniga täitusid ja pisaraid täis valgusid ja kuidas meik mööda ta nägu alla jooksis, kuidas ta teadmatuses huuli näris ja hirmust valvesse ja pingesse läks...jne
Tema ülevoolav seksikus nõusid pestes...tema moira'likkus laipa matma minnes...nagu äärelinna jumalanna. Tegelikult olid kõik naiskarakterid väga tähelepanuväärsed ja elulised jumalannad. Meheliku välimuse ja õrna hingega Augusta, asjalik Sole, ema Irene ja Raimunda tütar Paula moodustavad kokku terviku, tugeva telje läbi erinevate põlvkondade. Kergus ja oskus andeks anda ning olnu minevikku jätta, raskuse ees mitte murduda ja vaatamata sellele, et elu armistas, mitte kibestunud olla, selles seisneski nende tugevus ja ilu.

Muidugi on see film täielik naistekas ja naistele. Mõnus on enne kinno minekut klaas tinto't juua ja viva la vida sinna juurde soovida ja siis minna ja kaasa elada, mõista ja samastada ning eristada ennast ja tunda natukenegi sedasama ühtekuuluvust teiste naistega, mida kinolinal näidati.

Sildid: Huvitav film

posted by eve @ 1:00 AM