laupäev, juuni 03, 2006

"Vibu" Kim ki Duk'ilt

Käisin kinos. Sõpruses. Film ise - Kim ki Duki "Vibu" oli diiiiip oma tuttaval viisil - fotolikult ilusad kaadrid ja kuidagi skemaatiline, mudelmaailma taust, ilus muusika ja vähe sõnu. Selle lihtsusele vastandusid keerulised mitmetasandiliselt välja joonistuvad inimsuhted.
Seekord siis on tegevuskohaks laev keset merd. Peategelasteks 60 aastane mees ning noor tütarlaps, kelle ta on üles kasvatanud. Mees plaanib tüdrukuga abielluda, kui too 17 täis saab ja see aeg ei ole enam kaugel. Britney Spears'i laululikult - not a girl, not yet a woman - on laeval elav tüdruk süütult armas ja tundub seetõttu pisut totakas. Tal pole maailmast väljaspool silmapiiri suurt aimu. Nii nagu elu on, tundub ta õnnelik. Aegajalt tulevad laevale harrastuskalamehed andes aimu, et ka horisondi taha jääb midagi. Läbiva sümbolina esineb vibu, nii ilu kui valu toojana. Vibu kui omamoodi muusikariist, kui vahend ähvardada ja karistada ning kaitsta, aga ka elu ja surma piirilt sõnumeid tuua. Usutavalt on Kim ki Duk ise välja mõtlenud tolle võika ennustusviisi, millega vanamees ja tüdruk laeva külalistele tulevikku ennustavad. Tütarlaps kiikus naerusuiselt laeva ahtrisse joonistatud Buddha pilt taustaks ning vanamees lasi kiikuva tüdruku suunas nooli. Noolte langemise põhjal Buddha pildi suhtes sositas tüdruk midagi vanamehele ja vanamees edastas küsijale. See oli kummaline vägivallata vägivaldne vaatemäng. Tüdrku ilme ja muusika ei väljendanud hirmu, vaid leebust ja rahu.
Asjad läksid keeruliseks, kui vanamehes tekkis hirm, et tüdruk ei tahagi temaga abielluda, vaid igatseb laia maailma ja ilusa näoga poisi järele. Ja siis läks asi minu maitse jaoks liiga müstiliseks…
Sümbolid? Armukadedus? Süütus… inimlik olemine ja üleloomulik olemine… Mida rohkem tüdruk vanamehest eemaldub, seda enam tunneb vaata et muidu budistliku täiuse saavutanud vanamees inimlike nõrku tundeid nagu omanditunne ja armukadedus ja hirm kaotada ja need panevad teda ka ebaõilsalt käituma, mis omakorda põhjustab veel rohkem kõõrdpilke ning tüdruku vastumeelsust.
Kim ki Duk ei lase vaatajal vanameest ei negatiivseks ega positiivseks kangelaseks lahterdada, vaid lausa manipuleerib kusagil piirimail.
Umbes sarnased tunded olid mul ka filmi osas. See oli hea film, aga kas see mulle ka meeldis? Lõpp käis igal juhul üle mõistuse. Vanamees lasi oma hinge noolega õhku, uputas keha ning oli uinuva tüdrukuga vaimuna vahekorras ja siis uppus koos laevaga, lastes tüdrukul minna noore kutiga. Go figure…

Sildid:

posted by eve @ 2:35 PM