Hääleharjutus
KäääÄÄÄÄÄäääks....Need on minu lõualuud. Kuulete? Ma pole tükk aega sõna võtnud, sellest siis ka see kägin. Teen väikse hääleharjutuse ja katse varjusurmast välja tulla. Ega ma päris tegevusetult see kuu aega istunud pole. Lihtsalt selline sissepoole elamise tunne on. Kuulan oma peas kõmisevat vaikust ja ongi kõik. Polegi enam midagi oodata, sest kevad on käes ja edasiminek tähendaks tagasi talveringile lähenemist. Looteasendis tüdruk musta patsiga keerleb värve neelavas ringis üha väiksemaks ja väiksemaks kuni läheb kaduma sulades liikuvasse kõiksusse. Ja siis sünnib ta uuesti helesinise taeva taustal linnutiibade liikumise täielikus vaikuses. Saada seda lendu, taju selle kergust ja täiuslikkust. Tundub nii uskumatu, et see sama graatsia võib lõppeda külmunud õlise tombuna nagu möödunud talvel paljude lindudega läks. Kahjuks aga ei kisata iga õlireostuse tagajärjel surnud linnu leidmise korral nagu H5N1 viiruse kahtlusega kõngenud kana puhul. Blame it on the marketing. Ravimifirmad elavad väga hästi. Poleks üldse mitte paha olla järgmise potentsi tõstva imerohu või siis linnugripi vastase vaktsiini maaletooja firma omanik Eestis. Võiks südamerahuga first classis Bangkoki jõulude ajal sõita. Suu tõmbub kriipsuks mõtte juures, et va perearstid teevad ravimifirmadega koostööd ja saavad tõenäoliselt preemiareise selle pealt, kes rohkem xanaxit oma patsientidele välja kirjutab. Järgmisel päeval võib lehest lugeda, kui paljud eestlased kasutavad depressiooniravimeid.
Vaatan peeglisse ja mu nägu moondub kahtlaselt Jüri Lina sarnaseks. On see paranoia?
Tegelikult on toredaid linnu-uudiseid ka. Näiteks teated toonekurgedest Toonist ja Jaagust, kelle teekonda Aafrikasse ja tagasi satelliitsaatjaga jälgida sai. Usun, et ma pole üldse ainus, kel neid uudiseid lugedes maailm elamiseks ilusam koht tundus.
posted by eve @ 5:49 PM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home