kosmogoonia

Kuningas on surnud. Elagu kuningas!

Kummaline kui sügavalt President Meri lahkumine Eestit puudutanud on. Ta on justkui pea et kolm korda suurem oma vaimus, eestlaste meeltes ja leinas. Nüüd, suurmees Platonile meelepärasel kombel - filosoofist riigipea. Meri oli piisavalt ekstsentrik ja lahe ja mõõdukalt teatraalne, et ereda kujuna meelde jääda kõigi isiklikes mälestustes ka põgusama kohtumise järel.
Nägin teda paar korda Tartus, ülikooli territooriumil alati naeratamas ja noogutamas või koguni kätt surumas neile, kes teda märkasid ja temaga silmsidet otsisid. Või siis sel külmal sügispäeval 1992, kui Al Gore Tallinnas käis ning meie väliseestlannast preili inglise keele õpetaja Linda Linask USA saatkonnast saadud kutsed raekoja platsil peetava kõne esiritta laiali jagas. Meri ei olnud siis kaua president olnud. Jäi natuke Al Gore'le alla esinemisega. Meri hakkas oma juttu nautima ja unustas tõlgi ära, nii et too kena naine pidi üsna pika jutu tagantjärele maha vuristama. Gore siis nägi võimalust ja kiitis tõlki, jättes Lennust natuke mühaka mulje. Ent Meri õppis kiirelt. Õppis just nendelt gore'delt ja teistelt, kuidas massidega väikse nalja abil hea kontakt luua, sõber olla, end mitte vastandada ja ümbritsevaga arvestada. See on suur trump veel nii vanas eas uusi trikke õppida. Praegune Soeng seda ei oska, ei oska oma ametit nautida ning ehitab sedasi suurt mittemõistmise müüri enda ja rahva vahele...

Nüüd siis on asi nii kaugel, et liigub juba jutt, et lennujaama võiks lennu jaamaks nimetada ehk siis Tallinna Rahvusvaheline L. Meri nimeline lennujaam... nagu Indira Ghandi International Dehlis või CDG Pariisis? Ma ei tea, kas see on nüüd just mõistlik värk...aga Lennu jaam kõlab küll armsalt, isegi kui ma sellest ametlikumast nimest suurt ei pea...

Tegelikult see Kuningas on surnud. Elagu kuningas! päris hästi pealkirjaks ei sobi. Kuningad olid eluaegsed. Lennart Meri oli aga 2 valimisaega president, kuigi igal juhul on ta ka praegu rohkem President kui Soeng on. Sellest siis ka pealkiri. Elagu kuningas hüüti aga juba uuele kuningale, sellele, kes aujärje pärijaks oli. Seda põhjusel, et kardeti interregnumit - aega, kui kedagi tugevat võimul pole. Presidendi valmised on jällegi aktuaalsed. Seega siis loodetavasti see Uus saab olema vana kuninga vääriline.

Sildid: Olukorrast riigis

posted by eve @ 6:28 PM