pühapäev, veebruar 26, 2006

Reisipisikute kandjad

Lõppev nädal pani mu moraalile ikka kõva põntsu. Asi hakkas pihta sellega, et teisipäeva õhtul sain kokku ühe Bhutanis käinud ränduriga ja loomulikult tekkis mul tema reisipiltide ja juttude peale akuutne rändama-minemise-ärevus. Seekord siis eriti äge mägede igatsus - Nepaal, Bhutan, Karakoram... Ma oleks hea meelega kohe koti pakkinud ja minekut teinud. Ma ütlen, see on haigus. Tõenäoliselt vallandab rändamine mingeid eriti häid mõnukemikaale ajus, millest siis kerge (või siis siiski raskekujuline) sõltuvus tekib. Jõudsin siis südamepuperdades koju, pea täis fragmente nähtud fotodest - Bhutani arhitektuurist ning seal elavast rahvast ning loodusest ning Everesti baaslaagri ümbruses tehtud piltidest. Võimsam ehk oli üks vaade Everestile, kus kõik muud mäetipud olid juba pimedusse vajunud, üksnes Everesti tipp hõõgus loojuva päikese kumas veel... Aghrr... Igatsus mägede järele küünistab südant.
Ent oli lubanud taas ühele diivanisurfajale varjupaika. Järjekordne maailmarändur prantslane oli tulekul. Ausõna, ma ei tea, mis värk mul nende prantslastega on, aga selle kontingendi põhjal, kes minu pool peatunud on, olen ma neist väga heal arvamusel. See tegelane oli üks paras renessanssi inimene ja Vitruviuse mees - meeletult uudishimulik maailma suhtes, andekas ja mitmekülgne. Nagu ma tema tugeva prantsuse aktsendiga varjutatud jutust aru sain, on ta tegelikult õppinud ja tegutsenud tehisintellekti programmeerijana ja tema lõputöö ülikoolis oli teemal - elu algus maal. Selle töö kirjutamise käigus selgus aga, et lisaks informaatikale on tal vaja ka põhjalikumaid teadmisi, bioloogiast, astrofüüsikast jne jne nii et ta ph d kaitsmisest selle teemaga veel kaugemale jõudnud ei ole ning tema äsja lõppenud ümbermaailmareisi teemaks olid geisrid, mille raames käis ta ka Kamtshatkal ja nägi seal korduvalt pruunkaru, kõige ligemalt 10 meetri kauguselt jõel. Karu oli olnud tagakäppadel ja pea 3 meetrit kõrge... Glõnks... No ja nii tuli aina uskumatumaid seike välja tema elust ja põhjust kogu jutu tõelisuses kahelda üldiselt pole... Hm, Tallinnasse sattus ta otse Lapimaalt, kus ta matkas jalgsi 2 nädalat, lihtsalt et näha virmalisi. Tallinn osutus samuti suureks hitiks tänu säilinud keskaegsele ilmele. Hm... Üldiselt olen siiamaani pisut hämmeldunud tema omapärasest ja seiklusrohkest maailmast ning mul on maru hea meel, et ma sellest pisut osa sain. Nüüd ma siin nihelen ja tahaksin ka pea ees seiklusse pugeda.

Sildid:

posted by eve @ 5:53 PM