neljapäev, veebruar 09, 2006

Müstiline Veneetsia


Veneetsia asus ikka päris saarel. Rong sõitis pikki kitsast tammi nagu keset merd ja siis peatus Venezia Santa Lucia jaamas otse vana Veneetsia südames. Külm oli. Firenze mõnus kevadine +14'C oli asendunud nulli ringis oleva temperatuuri ja selge taevaga. Päike oli parajasti loojumas ning õhk virvendas punakalt. Meie aga trampisime oma hotelli otsida. Esialgu ei saanud üldse pihta, kus see asuda võiks. Kanalitel-tänavatel on küll nimed, ent orienteerumine osutus kuidagi üsna keerukaks. Kui kellelgi on vaja head puhast, vaikset ja odavat hotelli Veneetsias siis Casa St Andrea on minu soovitus.
Mulle sillad meeldivad. Sillad ühendavad ja viivad kokku üle takistuste. Veneetsia on selles osas eriti tänuväärne. Kokku on seal ca 409 silda, mis ühendavad 117 väikest saarekest ja ületavad 150 kanalit, mis siis moodustavadki linna.

Veneetsia on kui soliidses eas rikas ja väärikas daam, kelle ilu on säilinud ning tema nooruse kaunidus on endiselt läbi kumamas kortsude vahelt, kelle soonelist kaela katavad pärlid ning iga sõrme ehib suur juveel, kellel on palju lugusid jutustada olnust ning saladusi, mida maha vaikida, kel jagub sümpaatiat noorte armastajate vastu ning kelles leidub halastust põdurale vanamehele.
Ent see linn vajub umbes 23 cm sajandis ning talvised üleujutused on üsna tavalised. Suureks mureks on ka vee saastatus ning selle halb mõju vundamentidele. Aga nagu ikka - probleemiga tegeletakse.

Veneetsia tänavasüsteem on umbes 11 sajandist ning pisut teine kui muidu Itaalias kombeks. Nojah, kanalid polegi tänavad. Canale - suurim kanal, suurem osa neist kannab nime rio ning täidetud rio nimi on rio tera. Tänav Itaalias on via, Veneetsias calle (nagu Hispaanias) ja tänavaid kanali kõrval nimetatakse fondamenta' deks. Ruga(rughetta) on tänav, mida mõlemalt poolt ääristavad majad ning salizzada nime kannavad vanimad sillutatud tänavad. Lisaks veel corte(umbtänav) piscina(kinni aetud end. veekogu ala) rano (väike kõrvaltee) riva (kai), sotoportego(võlvkäik). Väljakud on reeglina nimedega campo/capazzo/campiello. Vaid San Marco väljak on Itaaliale omaselt piazza'ks nimetatud. Nagu sellest veel vähe oleks. Ka majanumbrite süsteem toimib pisut teisiti. Igal kvartalil (sestiere) on oma numbrid ning iga maja on tähistatud neljanumbrilise kombinatsiooniga. Kusjuures esialgu on selle numbri järgi hoone ülesleidmine ikka väga frustreeriv, aga kogu süsteemis pidavat siiski oma loogika olema.

Ehk kõige sügavama mulje kogu selles väikeste tänavate ja jõekeste rägastikus jättis San Marco väljak ja basiilika. Euroopas ei ole küll sellele minu silm võrdset näinud. Võibolla ehk on asi selles, et olen nii või naa renessanssi arhitektuuri fänn. Nii kaunis on märgata igasuguseid uudseid ja põnevaid elemente, mõni Idamaadest nähtud, mõni memme käpikutest pärit. Kadunud on gootika raskepärane ja selge vertikaalne telg inimese ja jumala vahel ning asendunud helgema ning mitmetahulisema ehituskunstiga, mis üritab vargsi sobitada igasuguseid paganlikke antiigist pärit elemente katoliiklikku maailma. Kas pole põnev tabada end mõttelt, kuivõrd on arhitektuur ajastu mentaliteedist mõjutatud?
Veel näis seal midagi lahti olevat kelladega ning rooma numbrite tundmisega. Neil ei olnud tänapäeval tuntud numbrilauda. Kell oli jagatud justkui kaheks praeguse kella ühe ja seitsme juurest ning kummalgi poolel jooksid 12 tundi ja mul on kuri kahtlus, et vastupäeva. Lisaks veel olid paljudel kelladel ka numbrilaud, mis näitas, millises tähtkujus päike parajasti liikus. Igal juhul oleks huvitav nende kellade kohta rohkem teada saada.

Veneetsia näis justkui kogu aeg karnevaliks ettevalmistuvat. Vähemasti oli seal väga palju piirkonnale omaste karnevalimaskide poode uhkete vitriinidega. Veel andis imetleda pasticceria vaateaknaid kõikvõimalike uhkete maiustustega.

Sildid:

posted by eve @ 5:16 PM