Petra - pihtas, põhjas... (või siis lõunas?)
Kaljulinn Petra oli üks mu kinnis-ideedest. Tahtsin sinna minna. Oi, kuidas tahtsin. Usun, et esimest korda tuli isu umbes 5 aastat tagasi, kui üks vana töökaaslane, kes seal käis, pilte näitas. Tundsin ära tempel-kiriku Indiana Jonesi filmist. Kaks aastat tagasi Egiptuses käies otsisin terve päeva võimalust Petrat külastada, kuid ei leidnud midagi mõistlikku ning pühendasin ennast hoopis Egiptuse avastamisele. (otsi blogist). Seekord siis sai lõpuks ära käidud ja siiski Egiptuse kaudu. Läksime sinna jõuludeks oma päikesepatareisid laadima ja D vitamiini varusid täiendama. Selleks vedelesime enamuse ajast Old Sharmis ühes mõnusas hotellis all inclusive paketiga. Päike säras sobivalt lagipähe ja sillerdas meres. Kalad lõid sulpsu.
Ühesõnaga väga mõnus oli. Asjaolude tõttu oli Petra ekskursioon meie üks harvadest katsetest hotelli territooriumilt välja murda.
Aga Petrasse... läksime alguses bussiga Sharm el Sheiki lennujaama ja sealt pärast mõningaid sehkendusi edasi 7 15 startinud lennukiga. Lennukompanii nimi oli Air Petrol Services või midagi sarnast. Lennukiks oli Dash 8-300. Mulle meenus, et SAS kõrvaldas mingid Dashid ringlusest. Dash 8-Q400 nagu hiljem selgus. Ehk on see väike numbrivahe ka põhjuseks, miks meie lend üsna edukalt läks. Lennuk ajas igal juhul oma propellerid pöördesse ja mörises üle Punase mere Aqaba suunas. Umbes 20 minuti pärast pandi meid maha keset lennuvälja Aqabas sobivalt ühe Dagestan Airwaysile kuuluva TU kõrvale.
Edasi pakiti meid jälle bussi. Bussis olid 2 giidi, üks halvasti inglise- ja itaalia keelt rääkiv vanem onu ja üks vene keelt pudistav noorem mees. Ei osanud kummagi giidi vahel valida, sest mõlema keeleoskus polnud kiita. Kimasime alla 2 tunni Petra suunas. Maastik bussiaknast oli üsna trööstitu - liivakõrb ja kaljud. Tegelikult viibisime ju pühal maal. Sõitsime Eilatist mööda. Ma ei olnud varem aru saanud, kui risti-rästi seal need riigid on. Eilat kuulus Israelile, Taba Egiptsusele, Aqaba Jordaaniale... Kummaline on aduda, et püha maa nii trööstitu võib olla. Eilat on linn piiblis, Jerusalemm seal lähedal ei vaja kommentaare... Kuidagi raske uskuda, et loodus seal teistsugune oleks. Pigem on tõenäoline, et kogu Araabia poolsaar on selline liivakõrb. Mille üle te mehed kaklete seal?

Hea küll. Petra ees oli end parkinud hunnik busse. Mulle jõudis kohale, et tegu on tüüpilise turistide sihtmärgiga. Usun, et pärast selle "uueks maailmaimeks" kuulutamist said hordid erilise hoo sisse. Igavene hunnik turiste ja kohalikke turismitöötajaid askeldas seal. Kohalikud pakkusid Indiana Jonesi Gift Shopi nimelistest putkadest temaatilist nänni ja 10 usdi eest võimalust hobusega ratsutada või siis kaarikuga läbida see paar kilomeetrit kanjoni põhjas. Hobustest oli kahju. Nad olid nii äraaetud moega. Kogu see turismi ja kaubandusvärk ja mass tekitas sellise närvilise keskkonna ja see võttis pool avastamisrõõmust. Igasugused hobusemehed ja kaamelimehed ikka tüütasid täiega. Kanjon ise oli päris märkimisväärne. Maavärina tagajärjel tekkinud pikk lõhe roosaka-kollaka varjundiga kaljus. Seinte värv varieerus päkesevalguses.

Iidsed nabatealased leiutasid viisi, kuidas lähedalolevast ojast vett koguda ja konserveerida ning see pani aluse tolle kõrbelinna rikkusele. Kanjonit kasutati pigem religioossetel eesmärkidel ja sinna raiuti haudu. Kanjoni lõpus asuva võimsa templi, mis on tuttav Indiana Jonesist, rajasid juba roomlased...Linn õitseski nabatealaste, hellenismi ja rooma ajal. Siis vallutasid ta sassiniidid, toimus järjekordne maavärin ning vaikselt asustus hääbus kuni 19 saj üks arheoloog ta nö taasavastas...ja 2006 rahvas ta varemed uueks maailmaimeks valis...

Jordaania ise tundus selle 2 tunnise bussisõidu põhjal olevat üks igav liiv ja tühi väli. Üsna vaene ja vee puuduses. Ei kujuta päris ette, kui me Eestis peaksime näiteks Lätist vett sisse ostma nagu Jordaania seda Süüriast ostab. Vett pidi saama vaid kindlatel aegadel nädalas ja siis rahvas varub seda ning tarbib oma varudest. Samas, nagu Rain tabavalt märkis, nende vetsude järgi ei saa küll mingit veepuudust tähendada, poti ümbrused ujusid täiega.
Keeruline lugu nende maailma imedega. Olen neist uutest nelja näinud ja pea igat neist vaatama minnes olen pidanud väikese möendue tegema. Vahest ehk püramiidide juures kõige vähem. Võibolla ehk on läheduses viibinud turistide massid mind ära ehmatanud. Võibolla peaks üldse üritama neid kohti vältida ja otsima mingi sarnase, ent vähem kuulsa objekti välja? Kuidas sa jätad Pekingisse minnes näiteks Hiina müüri vahele? Ei saa ju...
Sildid: Reisijutt
Miks ma jälle Itaalias käisin ja pea-aegu veel Šveitsis...
Et kõik ausalt ära rääkida, siis seekord sai asi alguse sellest, et Rain unistas San Siro staadionil AC Milani mängu vaatamisest. (AC Milan on Itaalia vutimeeskond, kes ei tea...) Mina olen alati reisimise poolt ja väike huvi tekkis ka, et mis selles staadionis siis nii erilist ära ei ole. Humaansema külje pealt - inimeste unistuste täitumisele tuleb ikka kaasa aidata. Nii me siis valisimegi mängu välja ja bronnisime vastavaks ajaks piletid ja hotelli.
Nagu ikka, langes puhkuse algus kokku tööl ühe kõige hullema ajaga. Tegin veel lennujaamas enne lennukile minekut usinasti tööd ja oleksin pea kõik valmis saanud, kui äkki poleks valjuhääldi teatanud, et Milaano lennule on pardale minek lõppenud. Mul lendas arvuti klapp poole sõna pealt kinni ja haarasin kõik oma asjad kaenlasse ning tormasin värava suunas. Juba kuulsingi, kuidas meid nimeliselt lennukile kutsuti.
No ja siis olimegi Milaanos. Vahepeal olin avastanud, et paberil, mille olin hotelli kohta välja printinud, ei olnud hotelli aadressi peal. Mäletasin üksnes metroopeatuse nime. Õnneks sellest enam-vähem piisas ka. Metroo treppide juures nägi Rain viita San Siro tänavale. Edasine päev oligi sellega sisustatud, et Rain allus tõmbele, mis teda San Siro staadioni suunas vedas ja mina tolgendasin kaasa. Õnneks olid tänavad sobivate viitadega tähistatud. Kõmpisime ikkagi paraja maa maha, enne kui midagi paistma hakkas. Kui me siis viimaks kohale jõudsime... siis oli ikka Suur küll. Nagu mingi Star Treki emalaev või midagi muud maavälist. Selline lahmakas... betoonkonstruktsioon. Endas treppe varjanud tornid tekitasid tunde nagu kogu ehitis oleks olnud vedrudel või midagi muud sarnast. Ausalt, Rooma Colosseum jäi sellele ehitisele mastaabilt alla, elegantsuselt ehk mitte. Tegime siis tiiru peale staadionile. Kõik väravad(neid oli umbes 15 või rohkem) olid mõistagi kinni.... selline supersized värk oli ikka... Päris kaua võttis aega ümber selle monstrumi jalutada. Ülejäänud õhtu chillisime niisama maha kohalikes linnaosa lounge'des... Tuli ju kohustuslik Campari jook teha ja üks korralik pizza ära süüa. Veini tuli ka juua... Ainult et hiljem, kui hotelli tagasi jõudsime...tuli mulle selline uni peale, et ma enamvähem kukkusin patja ja jäingi magama.... norinal kusjuures, pärast seda veinijoomist nimelt.... ja ei teinud teist nägugi äratamiskatsete peale... Vot selline ma siis nüüd olengi....hõkk...

Järgmine päev oli jälle ilus ilm. Oli reede. Magasime kaua ja siis läksime linna peale. Duomo katusel käisime. See oli väga lahe ja igati väärt 6-te eurot ja poolt tundi sabas seismist. Duomo katuselt üritasin lahendada tööga seoses tekkinud paanikat. Päris mõnus koht töötegemiseks. Läpakat mul kaasas polnud, nii et ma ei tea, kas seal wifi ka levis. Üldiselt pole mul Itaalia internetiühendustega veel ühtegi läbini positiivset kogemust. Kuidagi niru värk. Seepärast tundus siiski, et Duomo katusel on mõistlikum niisama päikese käes mõnuleda. Pärast koperdasime veel mööda linna ringi... ja sõitsime trammiga koju... ja siis õhtul läksime välja ...diskole...Omaarust sobivalt kell 11 läksime, et teeks dringid ja siis edasi klubisse... Aga ikka täielik ikaldus oli. Vähemalt seal Corso como kandis, mis ööelu poolest aktiivne peaks olema. Vaikselt siiski hakkas rahvas kogunema. Keskööl elas tänaval juba päris suur seltskond. Ööklubisse lasti sisse minu hinnangul näo järgi. Nõme oli kuidagi. Mingid sellised - olen lahe, aga aju on mul väike - kutid blokeerisid sissekäiku. Mingi hetkeemotsiooni ajel lasti meid siiski sisse. Kui küsida, et kas siis oli ka kõva klubi... või hea musa... siis musa oli hea, dj tundus olevat veel teismelise eas.... baaris toimus imelik süsteem... istekohad olid vaid VIPidele ja nende ala valvasid suured neegrikapid. Mulle ei meeldi sellised klubid, kus osad on võrdsemad kui teised. Võibolla usun ma liiga palju isikuvabadusse ja inimõigustesse. Aa, klubi nimi oli Hollywood.... ja pilet maksis 25euri...
Ja siis tuligi See kauaoodatud päev. Ärkasime hilja. Rainil oli kass kurikaga külas käinud ja pea pisut haige. Käisime Brera pinacotecas maale vaatamas. Õnneks ei olnudki neid seal nii tohutul hulgal, et ei oleks jaksanud ära vaadata. Väga palju Pieta motiiviga (Kristus ristilt mahavõetuna) maale oli kokkuvõtvalt. Ja siis ja siis... otsustasime minna staadionile uuesti ja vaadata, kas meil õnnestub mängule piletid osta. Minu mõte oli sõita vutiväljakule kõige lähemasse metroopeatusse... Kahjuks realiseerus see väga pikas kiirkõnnis, kuna metroopeatus jäi kaugele... aga lõpuks me siiski jõudsime kohale... Kassa ei olnud veel avatud, kuigi inimesed juba ootasid. Väike, paanika oli, et kus täpselt seisma jääda, et ikka AC Milani fännide sektoris kohad saada. Noh, mina võtsin selliste Itaalia keskealiste kaakide selja taga kohad sisse. Neil olid õige klanni tunnused küljes ja puha. Nende ees seisid Jaapani poisid ja siis kõrval oleva kassa sabas lärmas punt nokastunud Ühendkuningriikide nolke, AC Milani särgid seljas. Mingi kõva tund seisime seal kinniste kassade ees. Vaikselt hakkas selguma, et isikuttõendava dokumendi olemasolu nõudvaid silte tuleks ikka üsna tõsiselt võtta.
Jaapani poistel paluti id kaardil hieroglüüfides olnud nimed ladina tähtedega ümber kirjutada, sest tõesti-tõesti, piletid olid nimelised... Arvan, et turvalisuse kaalutlustel... need seal on jalgpallihullud ja märulipolitsei turvas kogu üritust.

Vähe napakas lugu - tegu on ju kõigest mänguga! Moodsa aja meelelahutus läks lahti 20 30 ja Raini suurt iidolit - Inzaghit kohe platsile ei lastudki. Ma siis tegin teleobjega varumängijate pingist pilte ja zuumisin neid sisse, et naha, kas Inzaghi vähemalt varumängijana kohal on. Oli küll.

Aa... Milan mängis Torinoga... Ma tegelt mängu ilu eriti ei nautinud. Kuna mul oli õnnestunud fotokas kaasa võtta, siis ma hoopis klõpsutasin. Esimene pooleaeg lõppes 0:0. Ja teine ka tegelikult, vaatamata sellele, et Inzaghi platsile lasti. Värvavavõimalusi justkui oli... aga ei tulnud neist suurt välja midagi. Noh, ega siis midagi... siis tuleb uuesti järgmine kord minna sellist mängu vaatama, kus ka väravaid lüüakse. Rainist võib täitsa uskuda, et ta seda teeb...minust... ei tea... Oli lahe, aga ma nii jalka hull ka pole.

Ja siis oligi käes pühapäev. Ilm oli kohe superilus...nii et üks väljasõit kulus igati ära. Otsustasime Como järve äärde sõita. Sinna sai rongiga. Küsisin, millise rongiga infost ja sai teada, et Baselisse mineva rongiga. Piletikassa oli ropp-pikk...nii et ma sebisin mingid piletid hoopis automaadist. Rong oli muidugi broneeritud istekohtadega ja üsna täis, nii et pidime muudkui ühest kohast teise istuma. :S Kui me kord jälle ümber istusime ja tüdruk, kelle vastu me istusime oma kaaslasele kihistades midagi sosistas, siis ütlesin Rainile, et veame kihla, et meie vastas on eestlased. Tüdruk oli täiega Harju keskmine eestlanna endast oma 10 -15 aastat vanema mehega välissmaal. Milline on Harju keskmine Eesti tüdruk? Armsa näoga, blondeeritud juuste, mitte väga säravalt eripärane. Eestlaste juurest pidime edasi kolima. Siis tulid kontrollid peale ja selgus, et peame piletile juurde maksma...sest see, mille ma automaadist välja sebisin, oli vaid regionaalrongi jaoks...see siin oli aga mingi EC jne...
Como järve ääres oli iseenesest nunnu. Oleks nagu suvi olnud, palju turiste, vesi paadid, mäed...ja siis jõuluturg linnaplatsil. Seekord oli kass öösel mulle kurikaga pähe virutanud ja olin üsna niru peaga ja viril. Ei osanud midagi mõistlikku välja pakkuda. Meile jäi teele gondel, mis vedas mäe otsa. Sõitsimegi sellega spontaanselt üles ja siis avastasime seal kaardi mingite matkaradadega ja siis muudkui läksime ja läksime... mina ei tahtnud pooleli ka minemist jätta, sest et oleks nagu tahtnud kuhugi konkreetsesse kohta välja jõuda. Vahepeal jõudsid meie telefonid Šveitsi levialasse. Tuli vastav sõnum, et teretulemast ja blabla... Täpselt pool tundi olid telefonid Šveitsis, siis tervitati jälle Itaaliasse tuleku puhul. Sildid muudkui viitasid, et 30 minuti pärast on see ja see mäetipp ja selle me ette võtsimegi. Käkipress, ütleks Rain. Tagasiteel tegime küll kiirtormamist... pea et jooksime sealt alla. (Järgmine päev oli kann veits kange). Muidu õige oli ka joosta, sest juba läks pimedaks. Kui gondel meid tagasi maa peale tõi, siis oligi juba õhtu käes. Otsustasime vaikselt rongijaama suunas liikuda. Vaatasime sõiduplaanist välja 18 34 Milaanosse mineva rongi, fikseerisime, et see ikka oleks regionaalrong ja siis ronisime platvormile no 3... Noh, kell oli 18 33... rong tuli... aga valest suunast... mingit märki ega kirja ega häält polnud, mis oleks öelnud, millise rongiga tegu on. Mina otsustasin peale ronida...mõtlesin, et äkki on viimane peatus... miks peaks regionaalrong Šveitsi edasi sõitma... Noh, rong panigi Šveitsi suunas ajama... kolistas mingis pimedas tunnelis, tegi mingeid ägedaid pöördeid ja siis tuli peatus...ja see peatus muudkui kestis... aknast ei näinud mitte essugi. Paras selline Kafka tunne oli... avastasime, et olime inimtühjas rongis... Otsustasime siis maha hüpata... Selgus, et tegu oli Chiasso nimelise peatusega... risti üle perrooni seisis teine rong ja selle ees tegutsesid 2 ametnikku. Jooksin 1 juurde ja küsisin, et kas see läheb Milanosse, onu ütles jah, ning juba meid kupatatigi rongile. Loomulikult ei olnud see ka enam regionaalrong, pidime jälle piletiraha maksma.
Järgmisel ehk viimasel õhtul käisime Viviana juures külas õhtust söömas. Rääkisime neilegi oma pühapäevastest seiklustest ja Viviana elukaaslane kinnitas, et Chiasso on esimene linn Šveitsis peale piiri. Lõbus.

Sildid: Reisijutt
Praha - teist korda
Kõigepealt peaks väikse disclaimer'i tööreiside kohta kirja panema - need ei ole nii "fun" kui kõrvaltvaatajatele enamasti tundub. Tavaliselt on päevaplaan üsna tihe, nii et õhtuks on toss väljas ja pole suuremat tahtmist turisti mängida ja linna peal kolada. Hea üldse, kui õhtu vaba on, sest enamasti on ka see aeg täisplaneeritud kohustusliku vabakavaga, mis üsna hilja lõppema kipuvad ning järgmiseks päevaks hella pead ette valmistavad.
Ahjaa, muide, me käisime nimelt kongressil...oma teada mitte, aga hotellis oli viit kongressi nimelisele üritusele. Tööst tulenevalt veetsimegi ebaproportsionaalselt suure osa ajast selles hotellis, mis oli kunagi 80-datel sotsialismi vaimus püsti aetud ja käima saadud ning nüüd tundus vanast inertsist edasi kulgevat. Hiigelsuur ja kummaline nagu Mirabelia ulmekas, täitis ta siiski oma funktsiooni üsna hästi. Mul oli oma toa ülesleidmisega parajalt probleeme. Toa number oli 501D, viiendal korrusel seda ei olnud. Lõpuks avastasin selle kaheksandalt. Inernetiühendusega oli pisut kehvasti, sest harjumatult suur hulk läpakaid ründasid wifipurke üheaegselt.
Tsehhis pole veel avalikes kohtades suitsetamine keelatud. Päris fenomenaalne, kui märkamatult suitsuvaba keskkond normaalsuseks muutub ning tossused pubid ja baarid nina kirtsutama ajavad. Kohe täiega vastik oli.
Liikluses hakkab silma Skodade suur konsentratsioon. Inimesed on nagu inimesed ikka :) Kahe käe ja jalaga, täiesti normaalsed, isegi toredad ütleks. Ainult et räägivad mõistmatut keelt. Pikema jõllitamise või kõrvade pingutamise tulemusel annab siiski aimata, millest jutt käib. Taksojuhtide normaalsus on pisut kahtlasem. Taksistid on ilmselgelt kunnid Prahas, kes ise oma hinnad kehtestavad. Hinnas soovitati enne sisseistumist kokku leppida. Vastasel korral küsisid taksojuhid vastavalt oma südametunnistusele sõidu eest tasu. Südametunnistuse olemasolu on jällegi kahtlane teema.
Muidu üldine hinnatase oli umbes sama kui Tallinnas. Palka peaks nad ka umbes sama taksi järgi saama, mis meiegi. Keskmine palk on vist mõne tuhandega ees. Süüa sai see-eest odavamalt kui Tallinna kesklinnas pralletades kulub. Põhiliselt pakuti Itaalia kööki kuuluvaid roogi ning portsud olid muret-tekitavalt suured. Tsehhi enda rahvusroad on pisut kahtlasema väärtusega. Mingi mulgikapsa maitseline kapsabüree, liha ja klimbid. Halina ristis klimbid leotatud saiaks. Kartul on parem valik, ausõna.
Kooki oskasid nad päris kenasti küpsetada. Mooniseemnetega narkopirukaid ka.. (giggle)
Linn ise on ilus. Romantiline, suur ja vana. Paljud turistid arvavad ilmselgelt sama moodi. Eriti noored britid, kes oma stag party'sid ja värke Prahasse pidama lähevad. Tsehhis pidi brittidega kõige rohkem haiglaravi vajavaid õnnetusi juhtuma. Mitte et praha kriminaalne ja ohtlik oleks. Kolm korda võib arvata, mispärast siis. Vaesekesed joovad ja laaberdavad ennast sodiks.
Kõige ilusamad ongi ristteedel asuvad linnad. Sellised, kus ajalugu põimub. Prahas on palju oma ja uhket ajalugu ja kuningaid, Austria-Ungari keisririiki. Kahe sõja vahelisest õitsengust ilusat juugendstiili ja uljalt palju trammiliine... Sotsialismi aeg ehitas metrood sügavale ja pani eskalaatorid kiiremini käima kui muidu. Tuli tuju Kunderat lugeda...
Emale ma noote vaadata ei jõudnud, margihullule sõbrantsile sain kaardi saadetud alles viimasel päeval... Ostlemise poole pealt sai üks suurem kaubanduskeskus, mis kontori lähistel asus, põhjalikult läbi kammitud. Nii põhjalikult, et päkad lausa tuld lõid hiljem. Õnneks ei olnud mul väga laristamise tähtedeseis :P Igatahes on saatuslik viga vaid 1 paari kingadega reisile minna. Eriti veel, kui need on kontsakingad. Mulle minnes lihtsalt ei mahtunud rohkem kingi kotti...
(Miks Praha teist korda? Sest et umbes kümne aasta eest sai seal juba ükskord käidud. Nii erinevad kogemused. Siis ma olin 20, esimest korda välismaal ja paduvaene üliõpilane. Reisile olin saanud tänu kursakaaslasele, kes oli usklik ja kes kutsus kaasa (mmm õigekiri) mingi Taizee vms kogunemisele Viinis. Praha jäi teele.)
Sildid: Reisijutt
10 varastatud päeva Itaalia varakevadet
Tõesti on tunne, et ma panin need 10 päeva kellegi tagant pihta. Selline näpatud rõõm oli olla heledama taeva all, nina päikeses ja õhemalt riides. Töö pärast oli eriti kuidagi süüdi olemine... kuigi mõistusega võttes porque? Ma seekord mõtlesin rõhuda rohkem sõnale „puhkus” ja suunata tähelepanu pigem olemisele ja inimestele kui kultiveeritud kunstile. Õnneks on ilm Eestis ka viimastel nädalatel ennast tublisti parandanud.
***
- Un biglietto a SACILE, per favore (olen uhke, et suudan itaalia keeles endale rongipiletit küsida…)
- Dove? Küsib piletimüüja vastu…
- Sa-c-ile Hääldan püüdlikult ja pisut ebakindlamalt…
Arusaamatuses nägu… Sa [sch]ile?
- Si, si…noogutan innukalt (krdi hispaania ja itaalia hääldusreeglid)
-Quattro euro per favore…
- Grazie
- Prego
Lihtne… teen igaks juhuks ühe keksusammu ja tüürin mulle sobiva perrooni poole…
***Juhuu, olen teel Nicile külla. Nic elab linnakeses nimega Sacile ja see asub omakorda kusagil Veneetsia lähistel, aga kui lähedal ja kui linn või küla see on, pole mul õrna aimugi. Hiljem selgub, et see on u 45 minuti rongisõidu kaugusel, nii et mitte just väga lähedal…umbes nagu Tallinn Keilast ehk…Nic on see väike kange korealanna, kes eelmine kevad mu sofat surfas ja kelle küllakutset ma tõsiselt võtsin. Seda enam, et teda suvel rotatsiooni korras Itaaliast minema kupatatakse. Selline on elu, kui töötad USA lennuväes. Nic on äge, eriti kui ta hommikul tööle läheb. Kohustuslik vormiriietus – laiguline sõjaväevorm, sinna juurde peen käekott, pähe nokamüts ja siis istub ta oma väiksesse säravpunasesse ja mustade nahkistmetega sportautosse ja kimab minema…võibolla laseb ta kaasliiklejate suunas mõne vängemat sorti sõna lendu ja siis pisut solvub, kui keegi ta kõnepruuki kommenteerib. Selline rock star siis. Tegelikult keegi, kes on ennast muudkui pidanud tõestama meestemaailmas ja võitlema ja vahest ka loobuma, kes võib olla ehmatavalt otsekohene ja sinna juurde väga usaldusväärne ja hea sõber ja lihtsalt üks armas ainulaadne olevus.


Järgmine päev nägi ette väikest väljasõitu mägede suunas loodusesse. Meiega ühines Nici sõber Shannon. Shannon astus uksest sisse koos isetehtud tiramisu koogiga. Tegin peast tõenäosusarvutusi, sest tegu on nii 40 ringis oleva pommieksperdiga. Arvutuse tulemus - meis kõigis on peidus pehmem pool. Shannonit sain veel kõigil sealoleku päevadel näha. Iseenesest oli päris huvitav osa saada ameerika sõjaväelaste elust Itaalias. Nici külmkapp oli näiteks USA toitu täis, sest et sõjavägi varustab neid. Nici telekas näitas USA kanaleid… ja järgmine pühapäev pidid nad kõik karistuseks tööle minema, sest et üks töökaaslane jäi kiiruse ületamisega vahele…
Muidu meenutavad need Friuli-Venezia väikelinnad, kus ma enamuse ajast veetsin, paljuski Austria linnakesi. Austria-Ungari keisririik, mis muud. Lisaks majadele ja tänavatele on seal ringi liikuvad poolkasukatesse pakitud ja käekottidega varustatud ning värske keemilise lokiga vanaprouad kuidagi tuttavad. Siis veel vanade linnatänavate äärsed õdusad välikohvikud, kus on hea aega veeta ja õhtust aperatiivi nautida. Kohalik jook nimega Spritz on popp. Seda valmistatakse Camparist ja valgest veinist või vahuveinist ja mulliveest, sekka jääkuubikuid ja apelsiniviil või suur roheline oliiv. Oliiviga variant meeldis mulle kõige rohkem.
Veneto ise on Itaalia üks rikkamaid piirkondi. Ühesõnaga edukas tööstuslik Põhi. Mõni ime siis, et tänavatel palju porchesid ja ferrarisid näha on. Ma võiks veel lugusid rääkida stiilis – ja seal Itaalias, seal on neil vaibad tänaval maas või siis marmorplaadid, aga tegelikkuses vaid mõnel üksikul juhul.
Tolgendasin lisaks Sacilele veel Pordenones. Suurematest linnadest Veronas (väga armas) ja Paduas, aga ka Veneetsias. Veneetsia oli karnevali tõttu ülerahvastatud ja suht raske taluda. Lonkisin ühel päeval mööda kõrvalisi tänavaid seal ringi ja sellest täitsa aitas. Mul on selline kahtlane tunne, et Veneetsial lastakse lihtsalt ära laguneda. Mingi aja pärast on sellest vaid üks Tondi järel. Ma arvan et sellepärast Nic'ile Veneetsia ei meeldigi. Ta tajub seda surmale määratust.

Ja siis tuli Rooma...


Roma, Roma, Roma… oli üks suur SALDI ja vabaõhumuuseum. Esialgu tundus linn räpakas ja hoolimatu. Aga kui otsustasin jalgu puhata ühes tänavakohvikus ja tellisin endale söödavat, siis võileiva toonud vanaonu pigistas mind sõbralikult õlast ja ütles mulle midagi, mis sisaldas sõna “sorella” (õde). Kõik rakud minus lasid end selle peale lõdvaks. Ma polnud enam võõras linnas, vaid täitsa kodus. Tegelikult pole kusagil teises riigis juhtunud, et mind nii massiliselt kohalikuks oleks peetud. Muudkui tuldi ja küsiti teed jne itaalia keeles. Ma oskasin ainult öelda, Non parlo italiano/non capisco/non vivo qui…Mõnikord oskasin vastata ka…nt kui kaks tüdrukut rongis ei teadnud, mis on järgmine peatus…aga mina teadsin küll. Olin sellel liinil juba mitu päeva kärutanud. Rooma ise on kuidagi väga täisehitatud linn. Majad ja kirikud ja tähtsad hooned ja võrratud purskkaevud on kuidagi üksteise otsa kokku surutud. Näiteks imeline Trevi purskkaev oli kuidagi mingile ebaproportsionaalselt väiksele platsile pressitud. Täiesti uskumatult jube kui palju turiste seal uudistas. Kerge lämbumistunne tuli peale. Läksin sinna üks teine päev vara hommikul tagasi ja viskasin oma mündi vette…üle vasaku õla nagu rituaal ette näeb. Sedasi kindlustatakse Rooma naasemine. Mõtlesin, et teist münti ma ei viska, sest see oleks mulle itaallasest armukese toonud. Ma polnud kindel, kas see on just see, mida ma tahan. Kuna ma teisit münti ei visanud, siis suures pipardamishoos lasin jälle oma elu võimaluse mööda.

Rooma foorumi varemete juures kargas mulle ligi punase keebiga vana-rooma leegionär nagu Asterixi koomiksist ja tegi juttu. Need on seal mingit sorti turismitöötajad. Kuna Asterixi koomiksis teatavasti on Rooma sõdurid väga lollid, siis suhtusin tasse ka vastava eelarvamusega. Rooma sõdur teatas, et ta nimi on Lucca ja ta kutsus mu endaga kohvi jooma… Ma raputasin pead ja ütlesin, et ma ei käi koos rooma sõduritega kohvil. Tema – miks, kas sa pead meid brutaalseteks? Um.. Ja tema - aga kas sa siis ei tea, kui kuumad itaalia mehed öösel on. ??? Äh…bella, bella…lasin varvast. Tegelikult oleks ma talt kuulda tahtnud, et millega ta tegeleb, kui ta Rooma foorumi lähistel parajasti lolli ei mängi.

(Tavaliselt olid need peened daamid väikeste hoolitsetud sülekoertega...seetõttu jäid need kaks omapead tegutsevat vanapoissi silma. )
***

Vatikanis käisin ka. Või õigemini nii palju, kui sinna ligi saab - Vatikani muuseumis ja Püha Peetruse basiilikas ning postkontoris. Sellega asjasse mitte pühendatuile asi piirdus. Ma ise kujutasin ette, et Vatikan on suurem ja et seal annab ka niisama ringi liikuda ja üle kõige oleks ma tahtnud Vatikani euromünte....aga neid ei ringle ilmselt üldse...
Muuseumi puhul on esimene märkimisväärne asi piletisaba. Teadsin umbkaudu, et kus see sissapääs on ning kui ma selle suunas lonkisin, siis sattusin mingi saba lõppu. Ma arvasin, et sissepääs on kohe nurga taga ja jäin seisma...siis nurgani jõudes selgus, et sissepääs on kusagil kauguses. Kaugusesse jõudes selgus, et sissepääs on ilmselt järgmise nurga taga, siis järgmise nurga taga ja siis järgmise nurga taga. Noh, lõpuks see sissepääs tuli ka, nii umbes pooleteisttunnise sabasseismise järel. Edasi läks nii, et muuseum oli väga täis ja kogu külastuskäik jätkus ühtlaselt aeglaselt venivas sabas edasiliikudes. Väljapanekuid saab läbida enamasti vaid ühes suunas ja kuni Sixtuse kabelini ning külastusaeg on üsna limiteeritud. Sellest on iseenesest kahju, sest et õigupoolest ei jää üldse aega, et eriti millessegi süüvida ja detaile tähele panna. Midagi pole teha, aga Raffaeli poolt maalitud paavsti eluruumid ja Sixtuse kabel Michelangelo laemaaliga jätsid kõige võimsama mulje. Kas Vatikani muuseum on kogu seda vaeva väärt? Ma tõesti ei oska öelda... Mis mind kahtlema paneb, on just see jube mass, mis sealt läbi voorib ja see organiseeritus...

Püha Peetruse basiilika esine väljak on võimas, ümmargune ja sammaskäikudega piiratud mõlemalt poolt...tuvid... Basiilika ise on hiigelsuur ja võimas. Kõige meeldejäävamad detailid - kuppel ja Michelangelo skulptuur nimega Pieta... väga väga hinge minev...

Milaano
Jube hea, et mul tuli siiski mõte igaks juhuks rongipilet Milaanosse 1 päev varem ära osta. Mees piletikassas naeratas rõõmsalt ja teatas koketeerivalt, et ta ei saa mulle sellele rongile piletit müüa, et see on väljamüüdud. Hm. Selgus, et pea kõik rongid Roomast Milaanosse olid välja müüdud. Sain endale pileti esimesse klassi IC rongi peale, see oli üleeelviimane vaba koht. Bene... IC rongis tundus see 1 klass pigem hinnavahes seisnevat. Muu oli enamvähem sama. Minu kõrvalistmel magas üks ülihoolitsetud helehallis ruudulises ülikonnas itaallasest metroseksuaal. Kujutasin ette, kuidas shoppamismeka Milaano tema kloonidest kubiseb ja lugesin Hitchickers Guide’i viiendat osa rahus edasi. Aknast polnud peale vihmase ilma eriti midagi vaadata. Jõudsin kohale pimedas. Milaano rongijaam on seest ülivõimas. Mul on nii kahju, et ma pilti ei teinud. Samas oli mul hunnik kodinaid ja eesmärk võimalikult ruttu Viviana, oma võõrustaja, juurde jõuda. Teadsin, et esmalt pean trampima mööda Vitruviuse nimelist tänavat (tore nimi meelde jätta Vitruviuse mehe järgi) ja siis enne Buenos Aires’esse jõudmist... vabandust, enne Buenos Aires’e tänavani jõudmist ära keerata ... Nii toredad tänava nimed. Kahjuks pimedas ei tundunud see kant sama vahva. Tundus pisut pime ja räämas ja mingi mees hakkas muga kaasa jõlkuma ja tahtis muudkui juttu rääkida. Ta nägi välja nagu täitsa tavaline ohutu itaallane...aga ikkagi... See pole päris normaalne. Üritasin jätta muljet, et ma tean, kuhu ma lähen ja ütlesin, et lähen mia amica’le külla. Jõudsin õige majani ja vajutasin väravas kella õige nime kõrval oleval nupul ja õnneks vastati ruttu ja mina lipsasin sisse. Edasi sattusin suurde sisehoovi ja ei osanud üldse trepikoda valida, aga üks hääl hüüdis mind ja märkasin üleval rõdul naiskogu, kes suunas mu õige trepikoja poole. Ronisin innukalt trepist üles ja päris viimasel korrusel püüdis nina kinni pehme idamaise lõhna, mis valjenes kuni ma sisenesin ja Vivianaga tuttavaks sain.
Viviana leidsin couchsurfingust. Tal oli profiilis delfiini pilt. Siis lugesin, et ta on Indias elanud ja tegutseb praegu massööri ja ayurveda terapeudina. Ta tundus õige. Rääkisin talle, mis ma seni Itaalias teinud olin ja et ma Roomas ei tegelenud sofasurfamisega, sest tahtsin üksi olla. Et mul on omad introvertsed perioodid. Kummalisel kombel ta mõistis mind. Ütles, et see on loomulik nagu sisse ja välja hingamine, sa suhtled palju, oled aktiivne, ent siis on vaja seda sõõmu endasse tagasi...
Vivianal tundus ilmselgelt arenenud lõhnameel olevat. Ma ei tea, kas selle ayrveda pärast või lihtsalt... Viis, kuidas ta seda kadakapuust võinuga nuusutas, mille ma talle Eestist tõin... ta justkui kirjutas lõhna lahti.
Milaano kesklinn... võibolla jah – shop until you drop... aga mul oli mingi muu tähtede seis. Seinast seina igasuguseid poode. Muidugi galeriis ja selle ümbruses olevatel tänavatel olid siiski enamasti high end tegijad. Armani on oma brändis nii kindel, et näitab reklaamil üksnes palja ülakehaga meest... Ka Prada ei vaevu oma poe aknal mannekeene korralikult riietama. Seisavad teised punaselt ja mustalt, turbani, särgi ja seljakotiga... Mulle tegelikult meeldib see vaateaken.

Kuid kogu marketing ja bränditööstus...ma pole kindel, kas see mulle meeldib. Üks asi on see tugeva brändi ikonograafia...sa müüd staatust, mida arvatakse tootega kaasas käivat, mitte eset ennast. Staatuse eest on inimesed kusjuures valmis rohkem välja käima, kui eseme... Kunst, kuidas panna inimesi uskuma, et nad tõepoolest vajavad kõike seda, mida nad tegelikult ei vaja? Et läbi mingi asja on võimalik olla tähtsam, ilusam ja hinnalisem? Ma jälgin ennast. Ma oleks tegelikult olnud üsna valmis endale näiteks Armani aluspesu ostma. Lihtsalt soovist endale midagi kaunist ja kallist kinkida. Ma ei ostnud, sest – otseselt ei jäänud midagi väga õiget silma, materjal ei tundunud käega katsudes mõnus, kõik väljasolevad numbrid kuulusid pigem kehadele XS ja AA70..., mul tekkis küsimus, et mis siis saab, kui just selle mitte just kõige mõnusama materjali pealt brändi nimi pesus maha tuleb? Mis siis üldse järele jääb?
Kutsusin õhtul Viviana välja ja me läksime mõnusasse restorani sööma hoopis selle raha eest, millega oleks saanud endale Armani aluspesu osta. Koht oli traditsiooniline, aga samas väga väljapeetud ja hubane. Mul pole varem aimugi olnud, et Itaalia vein võiks olla nii ülihea, nii täidlane...ja nii ilusat värvi...Me rääkisime üsna palju, ausalt, südamest südamesse ja poeetiliselt naiseks olemist puudutavatel teemadel. Itaalia peremudelist, esimesest suudlusest, emadusest, lastetusest ja imelikust vajadusest olla nooremad, kui tegelikult ollakse...päritolust... Nüüd on mul kahju, et ma seda vestlust enam taastada ei suuda. Ma rääkisin palju oma emast, sellest, et ta väga armastab beebisid, aga ei oska laste kasvades enam eriti midagi nendega peale hakata, eriti kui nad ei sarnane oma olemuselt tema endaga ja kui ta endalt küsima peab, et kes see laps õigupoolest on? Rääkisin ka, et kui mu ema hoidis esimest korda kõige vanemat vennapoega süles, et kuidas ta muutus hetkeks nooreks naiseks tagasi. Vivianale läks mu ema metamorfoos väga hinge.
Milango on tangoklubi Milaanos. Me ei läinud sinna, kuigi ma oleks väga tahtnud näha hästi tantsitud kontrollitud kirge. Viviana rääkis, et Milongasse minekuks tuleb end üsna üles lüüa vastavalt teemale, kleit ja kingad jne Ja siis istuvad naised seina ääres ringis ja ootavad, kuni neid keegi tantsima palub. Üldiselt pidi seltskond teineteist üsna hästi tundma, nii et tantsima võetakse pigem hästi tantsijaid... Ja ta tantsis mulle paar sammu uhke peahoiaku ja sirge seljaga ette. Kui ilus naine, mõtlesin.

Superilus hüvastijätu õhtu Itaaliaga oli see... tüübid hüüdsid meile tänaval järgi - due donne italiane belle ja sel õhtul olin ma tõepoolest hea meelega itaallanna ;)
Reisipildid flickrisSildid: Reisijutt
India mälukilluke
Kraamisin täna My Documents folderis ja leidsin kirjatüki, mis kunagi sai kirjutatud hetke ajal, kui India mälestused mind trobikonnas kummitama tulid. Vaatasin, et täitsa võiks selle siia üles riputada. Eriti mõeldes ühele väiksele tulesädemele...Minu reisimärkmik läks Indias koos mu seljakotiga kadunud asjade maale ja sinna ta jäi ka...seega mul päris dokumenteeritud lugu Indiast pole... aga aegajalt kerkivad pinnale mälestustekillud ja plingivad silma ja südamesse heledaid kiiri. Neid kiiri võib ka kirja panna :P
***
Lugesin head võrdlust Indias käimise kohta. Inimesed tahavad “kogeda” (experience) Indiat, kuid tegelikkuses kujuneb sellest Indias vastu pidamine(endurance)… ja üleüldse…oh, I so agree… India tuleb meeltes muudkui tagasi ja mida rohkem ma tagasi vaatan, seda sürrealistlikum kogu see käik tundub. Üksikud eraldi seisvad ja ebasündsalt kirkad mälestusekillud, justkui oleksin enamuse ajast mäluaugus olnud, päiksepistes või muud moodi vaimust vaevatud. Kaunisürgne askeetlik jõeorg. Kõrgusest vaevatud olemine, minu rõõmsatriibuline särk, õndsad puhkepausid ja jalad mis ei jaksa edasi liikuda…Punane petrooliumi täis priimuse kütuse pudel…pumbaga... ja rätikuga vanamutike Leh tänavanurgal, kellelt me kütust ostsime ning kes selle meile lehtri abil ümber valas. Petrooliumi lõhn…hais??? See on ka osa Indiast nüüd.
Nizamudini haual käik Delhis. Liiga erksad oranzid lillevanikud…ja liiga naha ligidale pugenud India… Miks ma seda kartsin üldse? Miks ma kartsin Indiat? Mul oli selge füüsiline vajadus mitte lasta Indiat oma naha vahele, vaid jääda vaatlejaks. Aga just nii seistaksegi kogemusele vastu. See on nagu ülepea vette minemise hirm. Mis siis, kui vesi ei kanna ja ma saan voogude poolt neelatud, lained löövad pea kohal kokku ja…
Niisiis Nizamudini haud. Fakt, et selle nimeline linnaosa on Delhis ei morjendanud üldse. Mitte enne, kui me seda hauda konkreetselt otsima asusime. Uhke turbaniga rikshajuhist sikh…(irw kirjapilti), kes prillid ees asjalikult üritas aru saada, kuhu täpselt me tahame sõita… Võikalt palju kerjavaid käsi moslemitest tuubil tänaval. Moslemid tundusid mulle siis kohe erilised lasteröövlid ja ma kõndisin seal eriti õhukeselt ringi. Kui ma nüüd järele mõlten, siis oli see linnaosa üks fantastilisemaid kohti, kuhu ma üldse sattunud olen. See oli nii Ehe. Nii omaette elu elav ja üldse mitte midagi näidata püüdev. Poes vorsti silmitseda või tänaval räästa külge jalgupidi rippuma tõmmatud nülitud veist näha, on hoopis erinev lugu. Tuletab meelde, et liha pole mullas kasvav porgand. Et lihal on elu hind ja seetõttu peaks seda tarbima teatava respektiga. Ja taas ligineb musta hijabi seest välja ulatuv peopesa ja silmad… ja võõras kisa ...ja arusaamatus oma asukoha suhtes. Hiljem tuli välja, et olime korra isegi üsna lähedale jõudnud oma rännakutes, kuid ei tundnud sissepääsu ära. Kui hirmuäratav mõte tundus oma jalanõud ära anda ja paljajalu mööda pikka koridori igasugustest imet ootavatest haigetest möödudes sisehoovi välja jõuda. Põrandad olid ilusate siledate kiviplaatidega kaetud ja nendest käidi aegajalt märja lapiga üle. Minu meelest valitses seal pigem lennujaama ootesaalile sarnane meeleolu. Pidulik ja ootust täis. Oodati nimelt imesid. Nizamudinilt oodati imesid isegi sajandeid pärast tema surma. Imemees ise puhkas väikses majakese sees lillekuhila all… ja mehed (sest naisi ei lubatud) käisid härdalt palveid pobisedes ringi ümber lillekuhja.
Esimene õhtu Delhis, Baharganjis, õhtuhämaras, trügides edasi mööda inimestest kubisevat tänavat, sekka motorikshad, velorikshad, autod ja lehmad ja siis tuli elevant ja tänav võttis märkamatult kahte lehte, sest elevant möödus. Kogu möll vakatas hetkeks, et siis kohe jälle edasi kihada. Ent see üks, see elevandi möödumise hetk, see oli monumentaalne. Tundub täiesti sürreaalne, et niigi tuubil täis tänavale oleks võinud veel elevant ära mahtuda. Tänavad ju ei ole kummist tavaliselt…
Ja peadpidi prügikastis olevad pühad lehmad…raudteeperroonil kilekotti nätsutamas, pisikese udara otsas kaks haledat nisa. Meie mustavalgekirjud on nende kõrval tõelised pornostaarid… Paradoks, et millegi püha elu võib nii perses olla ja et see hindudele nii normaalne tundub…
Inconvenieces caused are deeply regretted…teatab naishinduaktsent lennujaamas järgnevast Indian Airlines’ lennu hilinemisest… deeply regretted… ja lennujaama öösel minnes, kuidas rikshajuhid rikshades magasid ja söögikohtade pidajad oma söögilaudadel ja nii 10 aastane poiss tänava äärekivil üsapoosis. Aga see on soe maa, mis siis, et kivi on kõva…katuse puudumine pea kohal pole suurem asi probleem.
Mida ma veel Indiast mäletan? Põrgulärmile sarnanevat ja hinge röövida üritavat muusikat oma pillidest välja meelitanud budiste Leh lennujaamas kui Ladhakhi saabusime. Kohutavat pigistavat peavalu 0 pealt 4000m peale sattumise tõttu…mägesid, jõgesid, vibalikke puid ja külasid... tsirkuseautost veokeid ja selle juhti moslemi heavy muusikat kuulamas... Um..
(siinkohal kirjutis katkes...võibolla jätkub teinekord)
Sildid: Reisijutt
Tegelikult on nii, et ma olen vahepeal ühte teist blogi pidanud. See on nüüd pea-aegu et valmis. Kirjutasin oma märkmete põhjal Pakistani reisist sinna. Õigemini peaksin ma ütlema Kashmiri reisist. Mulle on viimasel ajal hakanud kohale jõudma, et viibisin enamuse ajast Pakistanis ajaloolise Kashmiri aladel. Kashmiri puhul on aga hoopis küsitav, kellele ta kuulub, sest territoriaalseid nõudmisi esitavad sealsetele aladele nii India, Pakistan kui Hiina.
Vahepeal on selgunud ka, et Lonely Planeti bluelistis on Pakistan kõige raskemini läbitav maa. Ma ei oska seda eriti kommenteerida. Võibolla meil lihtsalt ropult vedas... aga lähemalt
Pakistani retkest saab nüüdsest lugeda siit Kes lugeda ei viitsi, saab pilte vaadata -
flikrist. Soovitavalt setide kaupa, siis on pildid rohkem ajalises järjestuses.
Sildid: Reisijutt
Minu augusti lemmik - Deosai platoo Põhja-Pakistan

Sildid: Fotod, Reisijutt
Augusti kokkuvõte
03.08 Tallinn - Frankfurt - London - Islamabad
Esimene kord lennata Lufthansa ja British Airwaysiga... ja Boeing 747-ga. Selline muhuga lennuk, muhu sees on 2 korrus, kuhu on paigutatud First class. Üldse kokku mahub sellesse sõiduvahendisse ca 350 lendajat...
04.08 5 50, lennuk peaks maanduma Islamabadis, aga napilt enne maandumist (u 600m pealt) tõmbab kapten lennuki nina üles ja me ei maandu... põhjuseks halb ilm, järgneb turbulents äikesepilvede vahel...
07 00 maandusime Lahores. Lendamisest selleks korraks küll kõrini. Vahelduseks 6 tundi bussisõitu.
Meeskodanikud avastavad, et ainus saadaolev õlu, on alkoholivaba õlu ning promilline elu islamistlikus Pakistanis tundub üsna keeruline. Keegi ei tea, mis edasi saab...
18 00 saabumine Islamabadi lennujaama bussiga, täpselt 12 tundi hiljem, kui peaks. Kohtume oma treki giidi Khan Alami ja tema onu Rehmat Nabi'ga, kes meie eest Pakistanis asju on ajanud. Toredad mehed. Jahmatusega avastan, et Rehmatil on tinasinised silmad nagu tõelisel viikingil...tegelikult näeb ta pigem välja nagu pesueht Rundzais.
Mulle jõuab kohale, et Pakistan pole islamistlik India nagu ma seni arvasin.
05.08 Käime tourist information pointis viina järel..., turismi ministeeriumis briifingul...ja saame teada, et üleujutus on 2 silda minema viinud, mis teeb edasiliikumise mägede suunas pisut keeruliseks... Väikese nõupidamise järel plaanid muutuvad ja otsustame esmalt Nanga Parbati ümbruses ringi luusida
06.08 Ca 14 tundi bussisõitu mägedes... liinil Islamabad - Chilas, mööda KKH-d (KKH - Karakoram highway, hiinlaste poolt ehitatud, muistse siiditee tänapäevane variant. Esimene maik mägedest käes. Esimene maik diarröst ka käes. eks kõht peab ka aklimatiseeruma uute põnevate bakteritega.
07.08 sõit jätkub kuni katkise sillani. Hull äktsion. Jätame oma bussi, võtame oma asjad ja hüppame kivilt-kivile üle jõe...puhub tuul ja keerutab liiva, kõrvus kõmiseb Indiana Jonesi tunnusmeloodia. Kotid laotakse ümber teisel kaldal ootavatele jeepidele. Jeebid on sellised poollahtised. Järgneb vaata et safarisõit... edasi vahetame jälle jeepe. Esialgu ei saa aru miks, aga kui kitsas mägitee järske kurve kuristiku serval viskab, jõuab kohale küll, et sellel teel sõitmiseks peavad omad sepad juhid olema. Sõit lõpeb üsna järsku, kuna esimesel autol läks kumm katki. Mõned mehed räägivad uuest sünnipäevast... Edasi 'Seljakotid selga...' matkame ja jõuame välja 3 -4 tunni kõnni ja ca 600m tõusu järel Fairy Meadowsisse (Raikot Serai/Märchen Wiese - as you like it) Ülevalt vaatab alla laagriplatsile suur ja maiesteetlik Nanga Parbat umbes 8100m kõrgune Himaalaja kaunitar. Mägi pidavat meenutama lennuki pealt uinuvat kaunitari - But she is a killer, räägib Rehmat. Paljud alpinistid on tema nõlvadel hukkunud. Nanga Parbati all on Raikoti liustik ja jõe läte. Vahin seda lummunult. Hinges on rahulolu. Ümberringi on kuusemetsad ja mäed ja ilus on olla...
08.08 Endiselt Raikot Serai, pidi 'asuala pealiku sõiduhoovi' tähendama. Kõrgus ca 3300m, olemine mõnus. Öösel käis kõva pauk, mille peale ma telgist poolikult välja ehmatasin end. Laviin tuli alla...aga minust siiski väga kaugelt. Tegime aklimatitõusu ca 4000m peale. Sar Taj Alam'i nimeline poiss oli meile giidiks. Vihma udutas alla. Võtan paratsetamooli, et arusaamatust külmavärinast lahti saada...
09.08 Mitmetel põhjustel mina ei viitsi minna aklimati reidile Nanga Parbati baaslaagrisse. Rehmat näitab mulle baaslaagrit binokliga. See on pea et sama hea. Vahin hoopiski kohalike polo mängu. Polo - see on jalgpall hobustel va, et pall on väiksem ja seda lüüakse vastava toikaga. Maa müdiseb, kui hobused täiel kiirusel mööda kimavad. Igati uhke värk. Õhtupoole saan eksklusiivse võimaluse minna kohalike majapidamisse naistele külla. Ilusad tüdrukud on. Üks väike on lausa blondi peaga... Hämmastav. Tegu pidi oleme Indo-aaria rassiga.
10.08 Raikot Serai - Raikot bridge (tagasi jeep jne) ja edasi Rupali orgu Nanga Parbatit teiselt poolt kaema. Sihtpunktiks Tarishing, kõrgus 2911m. Kuna on endiselt mussoon, siis tibutab...ja udutab. Ei taha telkides magada, kaupleme endile hotellitoad.
11.08 Matk Tarishing - Herrling-Köfferi base campi 3550m. Suht lauge ja pikk jalutuskäik. Olen haige, jube nohu on...
12.08 Tarishing - Deosai (ca 4000m) platoo. Teel oli takistus allatulnud mudavoo tõttu. istusime mitu tundi ühe koha peal ja vaatasime teeparandustöid. Lõpuks tuli autod enamvähem üle lükata. Deosai platool on nõrkemiseni ümisejaid ja lilli ja kauneid vaateid. Väidetavalt ka karusid. Ööbime 1x 4000m peal ja sõidame esimest korda jeebiga jõest läbi. Vahva. Alam õpetab mulle urdu keelt, teised mängivad bridzi.
13.08 Deosai - Skardu (1500m) Alam teeb Baltoro ja Gondogoro La treki jaoks ettevalmistusi. Ostab toitu kokku, räägib kandjatega läbi.
14.08 Skardu - Thongal (2850m) Juhuu, Pakistani iseseisvuspüha. Selle auks ehib jeepi mikihiirega Pakistani lipp. Sõidame, korra läheb kumm katki, siis ei sõida, hoopis vaatame, kuidas kummi parandatakse. Edasi sõidame mööda käänulist mägiteed ja sõidame jõgedest jeebiga läbi, mingi hetk visatakse meid jeebist välja ja peame edasi jala minema, teel on olnud varing. Üle varingu läheb väga järsk jalgrada üles ja siis uuesti alla... ja edasi mööda autoteed jala üsna pikalt. Thongal on üsna ilmetu koht koos ufokemmergutega, mis on polaaruurimisjaamadelt maha fiksitud. Väldin neid.
15.08 Esimene tõeline matkapäev. Thongal - Jula (3000m ca)8h jalutamist. Mul on pidev mure kuhu nuusata...ja ajab köhima... Vaid paar tõusu, üldiselt lauge minek, paar silda ja üks vingem jõeületus.
16.08 Jula - Paju (3450m)Paju tähendab soola kohalikus keeles. Kohalik keel on balti keel muide ja siin elab Balti rahvas ning tegu on Baltoro oru ja liustikuga... Vot.
Ilgelt karm lõpuosa oli sellel päevateekonnal, olen omadega läbi ja neelatan mõtte juures, mis veel kõik ees ootab. Pidev mure, kuhu poetada see ohter tatt, mis mul ninast eritub, püsib. Tuttavad polaaruurimisufomaandumisraja kemmergud on ka kohal. Osad neist on dushiruumid. Jumalik on ennast pesta ja puhas olla.
17.08 Paju - Urdukas (4050m) Pikk ja ülikarm päev. Vist ca 10 tundi. Jõudsime liustikule, mis esialgu kujutab endast suuri ja ülisuuri kivihunnikuid, mille otsas tuleb üles ja alla turnides päeva veeta. Õhtul kell viis saabus sellele turnimisele lunastus Urdukas nimelise laagriplatsi näol. Tükike rohelist muru ja suuri kive...ilus. Ufodroom on ka kohal...
18.08 Urdukas - Goro II (4380m) Jätkame mööda liustikku. Kergem on, sest kivihunnikud on lauged ja kivid ei ole nii lahi. Vaikselt ilmuvad välja esimesd jääpraod. Neist saab õnneks kerge vaevaga üle. Loodus läheb aina ebamaisemaks. Esimene piknik liustikul ja ees ootab 1 öö listikul. Paneme selle auks termokile telgi põhja. Nina tilgub endiselt. Seekord ufokempse pole, püstitatakse hoopis oma kempstelk...hm
19.08 Goro II - Concordia (4650m) Tadaa!!! Oleme Concordial!!! Päike särab ja ümberringi on eriti uhked 8000-sed mäetipud. Rahvas võtab päikest ja meeleolu on pühapäevane, kuigi on alles laupäev...
20.08 Concordia. Teeme jalutuskäigu mööda kivihunnikuid Broad peaki baaslaagrisse ca 5000m peale. K2 tagant paistab juba Hiina. Kivide otsas turnimisest on kõrini. Väikest vaheldust pakuvad huvitavad pinnavormid liustikujärvde ja jõgede ja pragude näol.
21.08 Concordia - Ali Camp (5050m) Esialgu kõik sujus, siis keeras ilm ära. Vihmaudus astusime üle jääpragude Ali Campi välja. Jõudsime sinna umbes 12 ja ühe vahel ja edasi aina sadas, algul vihma, siis lund. Edasi Gondogoro La-le minekust ei tule samal õhtul enam midagi välja.
22.08 Ali Camp. Ilm on parem, kohati ilus, siis jälle udutab. Kõik haigutavad ja sügavad ennast. Kõrgust arvestades on enesetunne kõigil tipp-topp.
23.08 00 40 alustame siis vantsimist GondogoroLa suunas. Pimedas, pealampidega ja esialgu mööda kivihunnikut, siis jõuame lumele ja jalutame jääpragudest mööda ja üle ja umbes kolme ajal öösel väga järsule lumenõlvale. Panen kassid alla ja vinnan end ülespoole...tüütu on üldiselt. Umbes kell kuus - juhuu - viimased sammud viimasel järsul tõusul, näost kollane ent õnnelik - olen ka mina GondogoroLa-l. Kahjuks ei tea selle täpset kõrgust. Ilmselt kusagil 5600 ja 5700m vahel. Raamatutes olev 5940m on selge liialdus. Kurul on külm ja vaadet pole, pilves on. Tahame alla. Alla tuleb laskuda köite abil ja muidugi kivihunnikutesse... Jalad käivad juba suht risti all. Kõrvalorgu on igavesti uhked vaated...ja igavesti uhked laviinid pudenevad alla...Jätkame mööda moreenikuhja kuni ilusa laagriplatsini nimega Xhuspang ca 4650m. Sinna me kukume kella 10ne 11 vahel hommikul ja magame...nii et ila suunurgast voolab...
24.08 Xhuspang - Schaischo (3330m) Tagasi roheluses kadakate vahel. Alguses jätkasime mööda liustikku, siiski läheb allamäge ikka tunduvalt kergemini kui üles. Vahepeal oli üks raske koht...siis paar erutavat jõeületust ja siis mõnus kõnd ja laagriplats :)Superlahe dushiruum oli seal. Oja oli torusse suunatud ja toru tuli suletud ruumi võimsa joana. Putkast väljudes oli uuestisündinud tunne. Õhtul käis üks kamaljaa ja trall...Hiilisin magama...
25.08 Edasi allamäge Hushesse (3050m) Suur küla. Matka viimane päev, siia tulevad meile jeebid järgi ja viivad tagasi Skardusse.
26.08 Skardu
27.08 Teel Chilasesse jälle takistus. Varing on öösel alla tulnud ja tee üsna korralikult blokeerinud. Kõvade kaevamiste tulemusel sai nüüd jala üle ronida. Alam organiseerib meile teisel pool teetakistust uue bussi.
28.08 14 tundi bussis. Jõuame 8 ajal õhtul Islamabadi. See linn on suur...eriti õhtustes liiklusummikutes. Nagu Moskva ringil oleks...
29.08 Viimane päev, shoppame ja oleme turistid...jääme vihma kätte ja sodime Eesti lipu täis ning kingime selle siis Rehmatile, kes meid Islamabadis ootas.
30.08 ISB-LHR-FRA-TLL (kl02 20 31.08) Londonis peedistatakse täiega. Peab kingad jalast võtma jne.
Kokkuvõtvalt oli lahe...nagu teine elu. Ainult mustad sokid, mida tuli 2 korda pesta, tuletasid meelde, et sai vist kõvasti higistatud augustis...ja kive endale silma võrkkestale söövitatud. Nii väikseid ja tüütuid, mida sai näha jalge ette vaadates, kui suuri ja võimsaid, mida sai näha pead kuklasse ajades :)
Sildid: Reisijutt
Amazing race Itaalia moodi

Olen peadpidi lennuki illuminaatoris ja vahin lummunult minust allpool siravat kuusirpi. Loomulikult on see vaid optiline pettepilt. Ent sellegipoolest, olen kõrgemal kui kuu! Järgmine kord kui pea aknasse topin, on kuu jälle samas kohas, kuigi minu mäletamist mööda kadus ta lennuki tiiva taha peitu. Kõhtu poeb kõhklus, et lennuk teeb ühe koha peal tiire ja ei taha miskil põhjusel maanduda. Lõpuks siis tuligi, et this is your capten speaking...Pisa kohal on ootamatu udu ning seetõttu maandume hoopis Genovas. Nii see Itaalia siis algaski. Lennuk maandus üle pimeda vetevälja ja üle selles hiilgava laeva Genovasse. Taamal andsid tulukesed aimu mägede olemasolust. Kräunusime koos Evelyniga, et pime on ning et meil ei õnnestu näha, milline see Genova on. Hämaras tundus teine õige kaunis. Siis kimasime juba bussiga Livornosse suunduval kiirteel, mis enamasti kulges läbi mägede. Ses mõttes et oma tubli tunni läbisime vaid tunneleid ja tunneleid. Eksole, see on siis tööstuslik Põhi, mitte põllumajanduslik Lõuna... Saabunud sihtkohta algas taksojaht, mis meenutas Evelynile amazing race'i. Mina trügisin meid kahele totule inglasele taksosse seltsiks ning peagi prõmmisimegi oma hotelli uksel, mis hilise tunni tõttu oli suletud. Kisa peale ajas onu püksid jalga ja tuli avas ukse. Noris, miks me nii hilja tuleme, aga lasi sisse ja andis toa võtme võttes meilt passid pandiks. Evelyn oli sest üsna häiritud ja kujutas tõenäoliselt ette, kuidas piraadinaeratusega hotellipidaja ta hommikul turul maha kupeldab. Muidugi mõista nii ei läinud. Hommikul saime raha vastu oma passid tagasi ja algaski orienteerumine mööda võõrast linna. Alguses oli nagu ikka. Mina ja kaart ei armastanud teineteist. Aga õnneks on mul hea nina ka kaardita. Nii et marssisime otsejoones õigesse kohta - Pisa torni juurde. Teel pakkus mulle haiglast rõõmu pilt valgest mehikesest sinisel taustal kirjaga 'area pedonale'. Mamma mia! Pisa torn vajus viltu juba ehitamise ajal. Näha on, et arhitekt üritas siis olukorraga kohaneda ja ehitas torni ka kuidagi viltuselt. Hiljuti aga õõnestasid arheoloogid maad torni mittevajuva külje alt ja sedasi tasakaalustasid olukorda. Viltu oli ta sellegipoolest. Üles ronides on selline naljakas purjus tunne. Midagi nagu ei klapi või nii. Pilt viltu.
Edasi sõitsime rongiga ta-da-dat-ta elektriron-gi-ga Firenzesse tehes väikese vahemaandumise Luccas. Lucca on väike armas väikelinn Apeniini-Alpide jalamil, mida ümbritsev renessanssiaegne müür on täielikult säilinud.

Sildid: Reisijutt
Renessanssine Firenze

Firenze on linn, mis tundub olevat valmis saanud - terviklik ning harmoonias. Kõik majad paistavad pärinevat justkui ühest ajastust. Tegelikult on muidugi mõningad vanad renessanssiaja pärlid ja siis niisama vanad majad. Kõige uhkem on loomulikult Santa Maria del Fiore katedraal ehk lihtsalt Duomo, mis on pärit nii 14 sajandist ning mida on ehitanud tolleaegsed absoluutsed staar-ehitusmeistrid eesotsas Brunelleschiga. Kusagilt hiilib kuklasse vabamüürlus. Geomeetria täiuslikkus. Põrandale kombineeritud mustrid. Sümbolid. Püramiidid silmadega on neist ehk kõige silmatorkavamad. Seekord on kõik tõeline, mitte kunstiajaloo raamatu reproduktsioon. Eriti uhke on katedraali kuppel ja seda nii seest kui väljast.
Ilm oli ilus ja soe, olemine mõnus ning väikestes kohvikutes pakutav kohvi ja pane valik super. Pea igas kohvikus võis märgata paari kena itaallannat leti ääres seismas ja kohvitamas. Tõenäoliselt pole kohvi jaoks maha istuda kombeks.
Kella kuueks pidime oma võõrustaja üles otsima. Selleks oli Gennaro nimeline vanaonu, kes elab kesklinnas oma 500 aastat vanas majas. Igal juhul tundus tema juurdes ööbimine lotovõit. Õhtuks andis ta meile paraja amazing race ülesande - üles leida Standa nimeline supermarket ning tuua sealt parma sinki (prosciutto parma) ja insalata belga't ja siis pidime üles leidma veel panetteria, et sealt saia osta. Lihaleti tüüp oli üks paras Romeo, kes kõik pingutused itaalia keeles sinki osta põrmuks paiskas ja meiega inglise keeles lobisema kukkus. Hea veel, et ta laulma ei hakanud. Pagaripoe leidmine ja sealt veel sobiva saia valimine oli pisut keerukam. Mul oli hea meel, et palusin Gennarol skeemile ka mõned tänavanimed märkida. Tänavad kandsid mõistagi 15 sajandi mõjukate kaupmeeste nimesid. See konkreetne oli perekond Pitti-de nimeline tänav. Pitti'd olid teatavasti Medicite rivaalid...
Õhtusöök nägi välja nii, et kõigepealt sõime väga mõnusat oasuppi, mis tundub kohalik spetsialiteet olevat ja jõime sinna juurde punast veini ja siis tuli juba maiustamise osa, mis koosnes parma singist ja formaggio gorgonzola'st ning lõpuks magusast vahuveinist ja küpsetisest. Mmm...a see vahuvein oli hea.... Kokku istusime laua taga vist oma nii kolm tundi, sest jutt sinna juurde oli veel kõige huvitavam.
Gennaro on selline vanahärra, kel hakkavad ilmnema mõningad inglite tunnused. Tal on elus üldiselt hästi läinud ja lapsed suured ja mõistust palju ja nüüd ta siis lihtsalt teeb seda, mis teda huvitab. Ja igasuguste suurte kottidega ringihulkuvate väljamaalaste võõrustamine on üks tema hobidest. Siis ta rääkis meile ühest huvitavast projektist, mis tal parajasti käsil on. Et neil on plaanis avada Canterbury piiskopi teekond Canterburyst Rooma, paavstile külla. Piiskopi rännak olevat kestnud 90 päeva Rooma, Roomas olevat ta vastuvõtul viibinud 1 päeva ja siis tagasi jälle 90 päeva... Plaan on võimaldada käia piiskopi jälgedes ja külastada kõiki neid väikesi külasid, kus piiskop oma teel peatus. Projekt oleks midagi Santiago de Compostella sarnast. Minu meelest hästi lahe mõte!
Aga need Medicid pidasid kunstist lugu. Galleria degli Uffizi suure osa väljapanekust moodustavad just Medicite erakogust pärinevad maalid. Muuseumi kõige uhkemad pärlid on ehk Botticelli Primavera ja Venus ning Michelangelo Püha perekond teiste Veronese, Caravaggio, Düreri jne maalide keskel. Ses mõttes on see muuseum üks maailma tähelepanuväärsemaid. Väljapanekute asetusest tuleb väga hästi välja, kuidas kohmakast-rohmakast gootika ikonograafiast kasvas välja maalikunst, kuidas skemaatiliselt kujutatud inimene võttis tõelised vormid varjud ja ilmed ning kuidas loodus taustana vaikselt sisse imbus koos kõige muu ilmalikuga. Maalidel kujutatud olid valdavalt heleda peaga, eriti madonnad... See ei tähenda, et tolleaegsed itaallased olidki kõik blondid, vaid vastavalt iluideaalidele madonna väline ilu pidi tegelikult väljendama tema sisemist puhtust ja õilsust. Uffici aknast oli väga hea vaade Ponte Vecciole, mis siis on pea ainus vana sild, mis Teisest maailmasõjast eluga pääses ning samuti on näha Medicite salakäigu kulg Firenzet läbiva Arno jõe teisele kaldale. Aga tõesti, Botticelli Veenust ja Primaverat vaadates tundsin ennast nagu tobe ameeriklane - külmavärinad tulid peale!

Firenzest liikusime edasi Veneetsia suunas ning tegime teel pooleteist tunnise peatuse Bolognas. Bologna on kuulus Euroopa vanima ülikooli poolest ning on ka tänapäeval ennekõike ülikoolilinnana tuntud. Bologna oli värvivalikult tumedam, oranzh oli oranzhim ja roosa punasem ning kusagil tänavanurkades ja võlvialustes hiilis akadeemiline kammitsetus ja tõsidus ringi. Kahjuks aga ei jõudnud me päris ülikoolini välja, sest oht Veneetsia rongist maha jääda muudkui kasvas.
Rongile jõudsimegi enamvähem viimasel minutil üle perroonide joostes. Lõõtsutasime siis mõnuga oma istmetel, nägu säramas heameelest, et me maha ei jäänud.
Sildid: Reisijutt
Müstiline Veneetsia

Veneetsia asus ikka päris saarel. Rong sõitis pikki kitsast tammi nagu keset merd ja siis peatus Venezia Santa Lucia jaamas otse vana Veneetsia südames. Külm oli. Firenze mõnus kevadine +14'C oli asendunud nulli ringis oleva temperatuuri ja selge taevaga. Päike oli parajasti loojumas ning õhk virvendas punakalt. Meie aga trampisime oma hotelli otsida. Esialgu ei saanud üldse pihta, kus see asuda võiks. Kanalitel-tänavatel on küll nimed, ent orienteerumine osutus kuidagi üsna keerukaks. Kui kellelgi on vaja head puhast, vaikset ja odavat hotelli Veneetsias siis Casa St Andrea on minu soovitus.
Mulle sillad meeldivad. Sillad ühendavad ja viivad kokku üle takistuste. Veneetsia on selles osas eriti tänuväärne. Kokku on seal ca 409 silda, mis ühendavad 117 väikest saarekest ja ületavad 150 kanalit, mis siis moodustavadki linna.

Veneetsia on kui soliidses eas rikas ja väärikas daam, kelle ilu on säilinud ning tema nooruse kaunidus on endiselt läbi kumamas kortsude vahelt, kelle soonelist kaela katavad pärlid ning iga sõrme ehib suur juveel, kellel on palju lugusid jutustada olnust ning saladusi, mida maha vaikida, kel jagub sümpaatiat noorte armastajate vastu ning kelles leidub halastust põdurale vanamehele.
Ent see linn vajub umbes 23 cm sajandis ning talvised üleujutused on üsna tavalised. Suureks mureks on ka vee saastatus ning selle halb mõju vundamentidele. Aga nagu ikka - probleemiga tegeletakse.
Veneetsia tänavasüsteem on umbes 11 sajandist ning pisut teine kui muidu Itaalias kombeks. Nojah, kanalid polegi tänavad. Canale - suurim kanal, suurem osa neist kannab nime rio ning täidetud rio nimi on rio tera. Tänav Itaalias on via, Veneetsias calle (nagu Hispaanias) ja tänavaid kanali kõrval nimetatakse fondamenta' deks. Ruga(rughetta) on tänav, mida mõlemalt poolt ääristavad majad ning salizzada nime kannavad vanimad sillutatud tänavad. Lisaks veel corte(umbtänav) piscina(kinni aetud end. veekogu ala) rano (väike kõrvaltee) riva (kai), sotoportego(võlvkäik). Väljakud on reeglina nimedega campo/capazzo/campiello. Vaid San Marco väljak on Itaaliale omaselt piazza'ks nimetatud. Nagu sellest veel vähe oleks. Ka majanumbrite süsteem toimib pisut teisiti. Igal kvartalil (sestiere) on oma numbrid ning iga maja on tähistatud neljanumbrilise kombinatsiooniga. Kusjuures esialgu on selle numbri järgi hoone ülesleidmine ikka väga frustreeriv, aga kogu süsteemis pidavat siiski oma loogika olema.

Ehk kõige sügavama mulje kogu selles väikeste tänavate ja jõekeste rägastikus jättis San Marco väljak ja basiilika. Euroopas ei ole küll sellele minu silm võrdset näinud. Võibolla ehk on asi selles, et olen nii või naa renessanssi arhitektuuri fänn. Nii kaunis on märgata igasuguseid uudseid ja põnevaid elemente, mõni Idamaadest nähtud, mõni memme käpikutest pärit. Kadunud on gootika raskepärane ja selge vertikaalne telg inimese ja jumala vahel ning asendunud helgema ning mitmetahulisema ehituskunstiga, mis üritab vargsi sobitada igasuguseid paganlikke antiigist pärit elemente katoliiklikku maailma. Kas pole põnev tabada end mõttelt, kuivõrd on arhitektuur ajastu mentaliteedist mõjutatud?
Veel näis seal midagi lahti olevat kelladega ning rooma numbrite tundmisega. Neil ei olnud tänapäeval tuntud numbrilauda. Kell oli jagatud justkui kaheks praeguse kella ühe ja seitsme juurest ning kummalgi poolel jooksid 12 tundi ja mul on kuri kahtlus, et vastupäeva. Lisaks veel olid paljudel kelladel ka numbrilaud, mis näitas, millises tähtkujus päike parajasti liikus. Igal juhul oleks huvitav nende kellade kohta rohkem teada saada.

Veneetsia näis justkui kogu aeg karnevaliks ettevalmistuvat. Vähemasti oli seal väga palju piirkonnale omaste karnevalimaskide poode uhkete vitriinidega. Veel andis imetleda pasticceria vaateaknaid kõikvõimalike uhkete maiustustega.
Sildid: Reisijutt
Egiptuse pohmell

Jah, mul on täna pohmell. Maailm on hall ja pime ning jäine ja libe. Pole non stop päikest ega komplimente hüüdvaid Araabia mehi, kes pakuvad suurepärast võimalust nõrkemiseni pipardada. Minu vahepeal pead tõstnud naiselik enesehinnang kärbub jälle pisikeseks kompleksiks kokku. Keegi ei pane mind enam tähele ega vaata kirest pöördeis silmadega. Hapnikuballooni ja minu pea kokkupõrkest tekkinud muhk annab ka end tunda. Fantaseerin, et äkki on tegu fataalse muhuga. Ah quatsch....Niisiis...saabusin parajasti Aafrikast, sealt maalt, kust kunagi saadeti kure pildiga puukaste, mis olid pilgeni apelsine täis.
Ze Egipt - eestlaste populaarseim reisisiht.
Kunagi varem pole juhtunud, et ma ei saa enne lennule minekut und. Seekord kohe kuidagi ei õnnestunud. Muudkui keerasin külge ja kujutasin ette, kuidas ma heroiliselt lennukatastroofist eluga pääsen. Sedasi töötleb alateadvus välist infot ja sunnib neerupealseid adrenaliini tootma ning keha ohuolukorraks valmis olema. Kõik see on nii väsitav. Kõik see on üks marketing...Pole vist asja, mida marketingi süüks ajada ei annaks. See Egypt Airi lennuk oli vanemat sorti McDonnel Douglas. Minu meelest poleks temaga kena olnud üle 2 tunniseid lende teha. Hurghadast lahutas aga Tallinna viis tundi. Kohale jõudes ootas ees meri ja künklikult kivistunud liiv ja majad ja muud ei midagi. Ehk siis Punane Meri ja Araabia kõrb loojuva päikese kumas. Soe punase varjundiga õhk muutis kogu ümbruse unenäoliseks. Oli 24-s detsember - jõululaupäev. Hotell oli jõulumeeleolu loomise nimel kõvasti pingutanud. Tulemus oli pisut naljakas. Nii juhtub, kui sisu ära võtta ja vaid kest jätta. Ega kohalikud jõuludest suurt midagi ei tea ega pea.
Siis ma pidasin veel plaani, et äkki õnnestub Petras ära käia, Jordaanias. Teate selles Indiana Jones ja Viimane ristiretk nähtud templis kaljude vahel. Tuiskasin reisibüroodesse ja kimasin kohaliku liiklusvahendiga ja tundsin ennast õige laia lehena ja üliõnnelikuna. Kergitasin üllatunult kulme iga kord kui tänaval töllerdavad Araabia kaupmehed igasugu lööklauseid nagu tõ maja karaleva ja I need you, õhku paiskasid. Tõsiselt valus hakkas aga, kui mu hotelli toas selline tsaariaegne telefon helises ja torust öeldi, et - this is Aladdin from the reception, would you like to have a drink with me in the evening... !!!! Hellõu!!! Istusin voodile, hingasin sügavalt sisse ja tundsin head meelt, et olin endale homseks Kairo ekskurssiooni organiseerinud.
Sildid: Reisijutt
Kairo

Kairo on üks maailma urruaukudest. Mida muud tahtagi linnast elanike arvuga 16 milli. Bussi aknast tundus ta siiski puhtam ja ka jõukam kui Delhi. Kitsad pimedad tänavad ja sudu, millest päikesevalgus vaevaliselt läbi immitses. Majad olid eripärata ja umbes viie korruselised ning tihti lõpetamata ehitised. Nagu hiljem selgus, siis majanduslikel kaalutlustel, sest valmis maja eest tuleks Egiptuses makse maksta ja loomulikult on peredes pideva juurdekasvu tõttu vaja kodudes juurdeehitust teha.Tänavapildis on naisi üsna vähe. Paljud neist on suht euroopapäraselt riides, ent siiski traditsioonilise peakattega. Muidu peaksid nad kandma toda musta ürpi. Huvitav, kes see selle musta ürbi neile välja mõtles???Allah ja tema prohvet Muhhamed ise? Lugesin LPst, et kaliif nimega Hakim keelas naistele kingad ära, et tagada nende toas püsimine (u 11 saj). Kaval. Raisad.
Ja siis otse sõiduteel piimaauto tagant kõrgusid taevasse kolm kolmnurka - Giza püramiidid. Jah, püramiidid ja piimaauto võivad vabalt eksisteerida ühel ajal ja ühes kohas. Püramiidid olid kui sild tänapäeva ning 5000 aasta taguse aja vahel, kui need ehitati. Ja nad on ometi nii igapäevased igale kairolasele. Lihtsalt on, kõrgumas kusagil horisondil sudu sees. Võibolla arvasin ma, et püramiidid on suuremad või et ma saan neid nähes külmavärinad või tajun miskil muul moel nende "erilisust". Pigem olid nad seal lihtsalt olemas, koduselt ja tuttavalt ehk kõikide ajaloo ja kunstiajaloo õpikute ja telesaadete abiga. Tunda oli, et nad on vanad...väga vanad, nii vanad, et keegi ei viitsi enam seda vanust õigesti kokku arvutada. Turnisin pisut ringi ja tegin pilti, jagelesin innukate "turismitöötajatega2 ja siis läksin Sfinksi kaema. Sfinks tundus veel vanem. Nägu oli teisel üsna seletamatu. Sfinks pidi seestpoolt hävinema.
Kahjuks puudub tänapäeva Egiptuse elanike ja püramiidide ehitajate vahel järjepidevus. Tänapäeva egiptlased on araablsed. Iidse kultuuriga seob neid vähe ning sellest ei teata ka suurt midagi. Pikast võõrvalitsejate jadast ning erinevate väljaspoolt sisse toodud kultuuride mõjust on Egiptuse ühiskond hästi siiruviiruline.
Sildid: Reisijutt
Araabia kõrb

Oli Punane meri, siis jupp lauget liivapinda ja siis horisondil turritavad teravikulised künkad. Mind tõmbas kangesti nende küngaste poole. Jeebi safari oli üks võimalus sinna pääseda. Huvitav kuupinna maastik, kus iga roheline leht on suur haruldus. Kõrbekaev ja oaas ja beduiiniküla. Beduiinid tundusid olevat üks igavesti uhke tõug. Ei kannata neid ei sundida ega suunata. Sünnitavad oma lapsed ise ja riigi kodanikeks neid ei registreeri. Beduiininaine pidi oma lapsele rinnapiimaga väikeseid koguseid skorpioni ja muid mürke sisse jootma ja sedasi lapsi vaktsineerima. Kaamel on eriline loom. Sain aru, et kaameli kabi on midagi väga multifunktisionaalset ning nende orienteerumisoskus on samuti super. Sõitsin mingi 10 minutit ühe isendi seljas. Rohkem poleks tahtnud ka. Ikka koledal kombel kõigutas ja õõtsutas ja maha ronimisel....ta ju laskub esmalt esijalad ja siis tagajalad...novot, nende esijalgade laskumisel oleks ma pea et maha lennanud sadula seljast. Tagasitulles oli juba kottpime ja tähistaevas säras täies hiilguses. Üsna selgelt oli näha, kuidas üle taeva läks hele vööt - linnutee - ning kõik tähed särasid selle riba sees muust taevast heledamal taustal. Orion oli natuke teise nurga all kui Eestis. Ühel kitsal kurul, kui oleks tulnud otse alla söösta jeebiga, lülitas autojuht korra tuled välja ja tekitas sellega kõvasti elevust. Arvasin, et see oli turistide lõbustamiseks sisse planeeritud ja nii oli ka.
Sildid: Reisijutt
Luxor

Luxorisse sõit viis taas üle kõrbe kuumaastike kuni jõudis Niiluse orgu. On kummaline näha, kuidas vesi on tõesti kõige elu allikas. Enam-vähem meetri pealt muutub loodus kõrbest lopsakas seal, kuhu ulatuvad Niiluse jõest tulevad veekanalid. Palmid ja suhkruroog ja banaanid jne. Et üks jõgi võib nii palju elu anda! Milline ime see jõgi pidi kunagi ikka olema keset kõrbe. Esmalt käisime Niiluse idakaldal olevas Karnaki templis. See ehitis jättis igal juhul sügava mulje ja kujutas endast pigem mingit sorti vaaraode jõudemonstratsiooni. Ja siis teispoolsusesse, paadiga üle jõe läänekaldale. Sinna, kus asuvad hauakambrid. Mul oli pea üsna lühises küsimusest, et mis pagana pärast pidid nad sedasi vaeva nägema ja jändama selle hauataguse elu nimel? Milleks kõik see mumifitseerimine? Kas nad siis kuidagi ei osanud rahus surra ja arvasid, et vaaraodena oli neil kindlasti vaja surematuks saada ja selleks polnud teist viisi, kui end mumifitseerida lasta ja siis pamp koos kaasavaraga kuhugile mäe sisemusse asetada. Tegelikult pidid vanad egiptlased elu teispoolsuses esmalt hea ja õiglase eluga välja teenima. Selline südame kaalumise rituaal oli ja vaid need, kelle süda oli kergem kui sulg pääsesid edasi. Ja ometi...enamik hauakambreid rüüstati juba antiikajal ära vaatamata kõigile ponnistustele hauad ära peita ja sisseehitatud vargalõksudele. Mõtlesin välja, et ju vanad egiptlased armastasid rituaale ja pärandasid selle rituaaliarmastuse ka oma järeltulijatele. Terve see Luxorisse sõit oli üks suur rituaal. Bussid läksid Luxori suunas ühes suures konvois politsei kaitse all. Sellist konvoid korraldati kolm tükki päevas. Hommikul oli oma sada bussi reas Luxori poole sõitmas. Keegi ei tea, misjaoks selline elukorraldus hea on.
Sildid: Reisijutt
Punase mere põhjas
Reede hommikul oli väljasõit merele; paadisadamast. Olin endale väikese eneseületamise võimaluse välja valinud sukeldumise näol. Pabistasin. Ma kartsin kohutavalt vettehüpet kogu selle akvalangisti varustusega. Niisiis otsustasin end vaikselt vette libistada...aga ma ei arvestanud sellega, et see va raske hapnikuballoon võib mulle vastu pead kolksatada. Langesin vette ilge obaduse saatel. Vaatasin siis ehmunult oma instruktorile otsa ja tundus siiski, et kõik on korras, pilt on ees ja valu läks üle. Kaks pluss kaks oli endiselt viis ning ma mäletasin isegi oma nime. Ukerdasime köie juurde ja Liina lasi mu vestist pisut õhku välja. Hakkasime põhja suunas liikuma. Mina hoidsin kramplikult ühe käega hingamisotsikust kinni ja surusin seda suule ning teise käega klammerdusin laeva küljest alla riputatud nööri külge. Nööride suhtes on mul tänu mägironimisele teatud laadi usaldus tekkinud. Aegajalt tuli neelatada, et rõhk kõrvades tasakaalustuks. Siis viipas Liina ning me lasime köiest lahti ja liikusime lähedal oleva rihvi suunas. Liina ujus minu kohal, nii et ma ei näinud teda ja tõmblesin aegajalt, et ikka kindel olla, kas ta olemas on. Pikapeale rahunesin ja põnev ümbrus köitis kogu minu tähelepanu. Väikeste kalade suured parved, suuremad ja värvilised kalad. Põnev korallmaastik täis erinevad meretaimi ja elukaid tiirutamas selle ümber. Loodusega ühte sulanduv meduus...ja oligi aeg jälle pinnale tõusta. Üsna äraseletatu olemine oli. Hiljem, kui paat oli ühes teises kohas ankrusse võtnud, küsis laeval olnud araablasest sukeldumisinstruktor luba minu ja ühe teise tüdrukuga snorgeldama minna. Mina arvasin, et tuleb lihtsalt meiega ühel ajal vette, et mis sest siis ikka. Aga ei, ta haaras meil käest kinni ja pani ühe kaugema rihvi poole ajama kahte tsikki enda kõrval järel vedades. Ma poleks eales üksi julgenud nii kaugele snorgeldama minna või nii julgelt üle rihvi ujuda kui tolle araabia täkuga koos. Ses mõttes olen talle hästi tänulik, mis siis, et ta mingi aeg hoopis ümber kinni võttis ja sedasi siis üks tsikk mõlemal pool kaendlas mööda Punast merd snorgeldada ringi tuiskas. Nojah, karta on, et tal oli päev kirjas. Mina olin igal juhul juba üsna väsinud ning võimaluse avanedes tüürisin laeva poole tagasi. Hmm...
Sildid: Reisijutt
Arusaamatud araabia mehed
Hmm... mis pilguga see va Araabia sukeldumistäkk mind sealt laevaninast vaatas? Seda on üsna raske kirjeldada - see põletas ja nõretas ja selles oli mingi arusaamatu ports uhkust ning hunnik iha. Mul tekkis kohe kole tahtmine ennast kuhugi ära peita. Selles on nad osavad, pilgu üles leidmises ja selle naelutamises. Hiljem tuli Liina ja edastas mulle araabia täku küsimuse, et kas ma tuleksin temaga kohvile. Ütlesin siis, et kõige parem vastus on, et mu mees ei luba. Tjah... See sama olematu mees, kes mind kunagi sellise pilguga ei vaata... aga nii on õige. Ma oleksin pidanud Lonely Planetis selle koha varem läbi lugema, kus öeldi, et naisel üksi Egiptuses reisida küll ei soovitata. Noh, ega ma poleks kuulanud enivei. Ja üleüldse, ma olin ju paketireisil. Hoidsin siis ülejäänud aja laeval hästi madalat profiili. Mis see siis nüüd on? Miks nad nii käituvad? Kas tõesti on selle taga Lääne massimeedia poolt pakutavad stereotüübid, mille põhjal nende arvates on valge naine üks amoraalitu ja pidevalt seksinäljas ringiamelev olend? Hea ventiil kohalikule karmile moraalile - no sex before marriage? Huvitav, millise meedia põhjal nad just sellise järelduseni jõudsid??? Usutavalt on raske küll, kui telekast näidatakse sulle igasugust paljast ihu ja su oma naised on seitsme luku ja musta ürbi taga peidus. Aga ikkagi...sama lugu on ju ka Indias, ometi ei vahi nad seal tiirase pilguga naisturiste. Um ok, nad onaneerivad pimedas bussis kui on juhtumisi valge näki kõrvale istuma sattunud.... Väkkkkkkkkkk!
Hiljem, kui selgus, et tagasilennu väljumine on edasi lükatud ja mul oli lennujaamas igav, "mängisin" ühe araabia poisiga, kes juveelipoes müüja oli, et nende maailmast pisut rohkem sotti saada. Ta registreeris kohe mu silmade värvi ja sellest ilmselt piisas, sest kõige muu osas olen ma ju üsna araablannade sarnane. Ütlesin talle, et ta on üks igavene Romeo ja et miks ta mulle sellist möla ajama peab. Tema oli segaduses ja väitis, et ma olevat "nii eriline". Vanusega pani viis aastat mööda. Ju siis kohalikud naised selles eas on juba mitu last sünnitanud ja näevad hoopis teistsugused välja. Siis ta mõtles välja kaelaehete kaela proovimise mängu. Selle sisu oli, et ta valis välja igasugu erinevaid kette ja siis kinnitas neid mulle kaela ja võttis ära. Ilme tema näol oli pühalik-fanaatiline sinna juurde. Ma ei tea, et kas ta jäi rohkem poisiks või kaupmeheks. Igal juhul müüs ta mulle lõpuks ühe keti, mille hind minu meelest peaks vähemalt kolme kordselt minu poolt makstud hinda ületama. Hm. Aga...ta tahtis, et ma teda vastutasuks suudleksin. Hahaha...Edasine mäng oli eriti lahe, selle sisuks oli,. et mina ütlesin oma 5 minutit "ei" ja tema üritas mind ümber veenda. Oh, pipardada on tore. Aga siis...saved by the bell...kell oli juba nii palju, et sain teha näo, et pean kohe lennukile jooksma ja sinna ta jäi... Ma loodan, et ta mu peale tige pole :P Huvitav...kas araabia ja islami maailm võimaldab meie mõistes armuvalude tundmist või on see kõik vaid füüsiline? Mulle jäi ikka nats selline tunne, et naine ei ole päris see mis mees, vajab palju abi ja juhatamist ja selle võrra võib mees kui "varustaja" end ka tähtsamalt tunda. Naine paistab olevat omand...nagu kaamel või lammas... Või??? Ja saad sa siis neiut romantiliselt austada, kui kõik mis temast näha on, on heal juhul silmad. Võibolla siis tõesti jääb veel mingi aura ja lõhn, mis meeli uimastab...
***
Sobrasin natuke netis sel teemal. Põhiliselt tripis ja LP foorumis. Lühikokkuvõte, miks egpitlased nii ogaralt Lääne naistele külge löövad oleks:
* Kohalikud naised on ära peidetud ning pole saadaval. Nende neitsilikkus enne abielu on tohutu aare, mida peab valvama. Sellest sõltub perekonna au. Lisaks veel praktiseeritakse paljude Egiptuse naiste peal ümberlõikamist. Sellega siis kindlustatakse naiste huvipuudus üle aisa lüüa. Samas ei paku seks neile ka mingit mõnu oma mehega. Aga selline koduhoidja ja korralik naine on ju teadagi igav...
* Raha. Paljud egiptlased otsivad välja ja proovivad sõbraks saada vanemate ja võibolla ka vähem atraktiivsete Lääne naistega lootes neilt saada kingitusi, investeeringuid, tagastamata laenu või siis abielu.
* Lisaks veel arvavad nad, et kõik Lääne naised on selle peal ka väljas. Tüüpiline stereotüüp Ameeria B klassi filmide põhjal - Lääne naised on litsakad ja moraalitud, äärmiselt rikkad, naiivsed, lollikesed, vaimupimedad ja kohutavad materjalistid
* Kahjuks toetavad paljud Lääne naised sellist stereotüüpi ning tegelevad seksturismiga Egiptusesse. Kas siis teadlikult või siis lihtsalt seikluse nimel. Tripi foorumis kirjutatust kumas läbi, et just vene baabad käituvad eriti lamedalt. Kui aga vaadata, kui paljudel Eesti neiudel tundus olevat mingi stoori mõne egiptlasega...siis...kas saab seda tegelikult neile pahaks panna? Vaevalt et maailm nii must-valge on, et kõik egiptlased on petised ja kõik Lääne naised litsid? Ilmselt on see veel mitmetahulisem kui minu poolt välja loetletud seigad. Kui ma mõtlen sellele sukeldumisinstruktori pilgule, siis no tõega - ma ei usu, et ükski isend suudaks minu rahakotile ning minu eeldatavale lõdvale püksikummile mõeldes sellise ilmega olla, kuigi just selliste elukutsete esindajad ongi just kõige rohkem naisturistide lollitamise peal väljas. Go figure :P
Sildid: Reisijutt
Tsitaadid Thorn tree foorumist...
Vahest ma lihtsalt loen, mida rahvas Lonely Planeti thorn tree foorumis kirjutab. Seal on ikka nii ilusaid lugusid, et ühest lugemisest ei piisa...Näiteks:
"Last week I took a picture of an elderly woman, in Ribeira, a run-down part of Porto. The woman was sitting at a fountain and was feeding doves, that landed on her shoulders and ate from her hand. She was wearing old clothes and probably had never had a make-up in her entire life. I thought she looked beautiful."
või siis naljakaid:
"Was in a bus in peru when i heard the two 14-year-old kids whispering behind me "when the gringo gets off, you threaten him with the knife, i grab his bag and we start running". not knowing i am proficient in spanish, the kids were amazed to listen to me telling them "are you kids gonna stab me in the stomach or in the heart? just to know". they said "ooops, we thought you were an american, sorry for that, wanna go for a coffee'"?. i certainly didn't, but at least i wasn't stabbed."
Top 5 unfortunate menu translations
(English - Vietnamese / Vietnamese - English dictionaries have a lot to answer for!): 1. Fried morning glory 2. Sparrow fart soup (never worked out what this was and wasn't game to try it) 3. Vegetable penis with egg 4. Hot stuff with cream of cow 5. Fish balls and nuts browned in fat
Ja midagi mis kummitama jääb: "Being in Argentina during the economic crisis of '89. Finding that even though things were really bad --a local tango club was left open and free. Never have I ever listened to live music so full of joy and pain nor have I ever seen the tango danced with so much passion and intensity. Then leaving the club in the morning with the harsh light of day seeing lines for cheap bread. "
Sildid: Reisijutt
London vol3 random thoughts...

Eile vaatasin mingit BBC-d hotelli telekast. Näidati kohalikule elanikkonnale mõeldud tõsielukomöödiaid. Mõned naljad olid ikka üsna ühiskonna absurdi tunnetavad.
I've given up reading, I'm just looking at the pictures now...Või siis - ühe ilusa naise ilme selgineb ja ta naeratab õndsalt. Sõbranna küsib, et kas sul tuli mõni hea mõte? Naine vastab, et ei prosac hakkas mõjuma... (prosac peaks olema mingi depressioonirohi)
Teine kohalik seriaal, mis järgnes oli tiba räigem ja taotles vist ka olla naljakas, sest et kui see nüüd oli tõsielu kajastav sari, siis oli ta kohe ikka päris masendav ja puudutas igasugu valusaid narko ja muid sellelaadseid probleeme stiilis, et sellised me olemegi ja me ei olegi huvitatud arenemisest...
Samas, kui ühiskond tajub oma absurdsust ja suudab enda üle naerda, siis selles on lootust...
Welcome to Gatwick express...teatab sulnis naisehääl. Teksti korratakse oma kuues erinevas keeles, iga kord veenab erinev naishääl, et sa elad täiuslikus ja õnnelikus maailmas, kus ei ole muresid ning iga väiksem hälve täiuslikkusest kõrvaldatakse suurima heameelega üliruttu. Mulle see Gatwick expressi welcome to happy world... tekst õudselt meeldib. Ma lausa tahaksin, et ma ärkaks igal hommikul sellise teksti peale üles. Või ma ei tea... Selles ongi dilemma, et telekast nähtavate seepide sisu ja sulnis automaattädi Gatwick expressis või siis rääkima sunnitud liftid ei lähe kokku. Hotellis teatab lift häbeliku naishäälega...doors open....ground floor... et c Minu meelest suht hirmuäratav. Hellõu, lift räägib minuga. Selline tunne nagu luulud oleksid.
Siis värskendus täna mu aju - Albion on Inglismaa ehk kõige iidsem nimetus, ilmselt siis Doveri valgete kaljude järgi. Sedasi mainisid teda Ptolemaius ja Plinius...siiski on mõningad ebaselgused, kas see käis üksnes Shotimaa või Inglismaa või mis piirkonna kohta... Kusjuures Avalon on Albion teisiti kirjutatuna...
Mis veel...Londonis on The Monument ja see asub Monument Streetil, Monument metroopeatuse juures. Mhmh. The Monument on hästi kõrge obelisk, mis püstitati 1666 aasta (kui ma ei eksi) tulekahju mälestuseks, mis sealt lähedalt alguse sai. Tulekahju näis ikka tõsine katastroof olnud olevat... Ilmselt oli London selle ajani puust linn, hiljem ehitati kivist. Tallinnas anti käsk vaid kivimaju ehitada palju varem ja just selle sama tulekahju hirmu pärast. Kui mõtelda, kuidas majad üksteise otsa ilma vahedeta ehitatud on, siis on see igal juhul väga arukas otsus.
Sain Londoni kahekordse bussiga sõitmises käe valgeks. Ses mõttes et...esimese hooga tundus kogu see bussiliini süsteem väga hirmuäratav. Lähemal vaatlusel aga selgus, et see on pea et sama loogiline kui metroo ning bussi tugevaks eeliseks on võimalus aknast möödavilksavaid maju ja tänavaid ja kellasid ja inimesi jälgida. Londoni buss on seega igati popp ja mõnus liiklusvahend.
Siis... Tony Blair elab teatavasti 10 Downing Street. Me siis läksime ka vaatama. Täitsa naljakas oli. Tänavasse sissesõit oli suure musta raudväravaga blokeeritud ja mütsi endale silmile vajutanud politseinikud kaitsesid seda kiivalt ümberringi tungleva rahva eest. Ingrid näitas eemalt paistvale mustale majale ja väitis, et see ongi see herr British Prime Ministeri elukoht. No ma ei saa aru, mis seal nii vaadata oli, et lausa trobikonnas värava taga seista tuli. Täpselt sama kehtib ka Buckinghami palee kohta. Seal nad passisid ka trellide taga mingit ilma imet oodates.
Hiljem Oxford streetil jalutades, just kui hakkasin üle tee minema (vales kohas), nägin enda suunas kampa mehi mustas jooksmas. Ma ei adunud päris situatsiooni...aga ma ei olnudki nende huviobjekt, sest nad jooksid minust mööda just hullu politsei eskordi saatel kohale sõitnud halli auto juurde ning neile järgnes kari kiljuvaid inimesi, kelle ma tuvastasin kui fännikarja. Oma hämmelduses üritasin selgusele jõuda, mis staar siis selles autos istus, aga no ei näinud nägu. Kamp huilgas kui auto minema sõitis. Ei no, kui see Eminem oli, siis krdi-krt....muidu on mul suht suva...
Sildid: Reisijutt
London vol2 - fish and chips...


Kas keegi teab, mispärast hotellides nii meeleheitlikult tekke madratsi vahele topitakse? Mul ja ka Ingridil(töökaaslane) on iga kord tükk tegu, et neid sealt kätte saada. Mingi mõttetu kemplemine käib muudkui - mina kisun madaratsi vahelt teki välja ja siis mingi nähtamatu käsi topib salaja tagasi. Kas mingid inimesed magavad tekk madratsi vahel käed korralikult teki peal??? Vaesed lapsed...
Täna siis õnnestus ka pisut Londonit päevavalguses näha.
Para solomente un poco, sest et tegime väljasõidu Stonehenge'i ja siis Salisbury nimelisse linna. Right, just sinnasamasse ülehinnatud turisti hot-spoti... Sain linnukese kirja. Minul oli kinnisidee näha Inglismaad väljaspool Londonit. Tahtsin väga lihtsalt jalutada mõne armsa väikelinna tänavatel ja nuusutada sealset elu-olu. Esialgu mõtlesin Bathi minna, aga plaanide tegemise käigus selgus, et Stonehenge jääb lähemale ning algul takistuseks olnud asjaolule, et see prehistoric site asub kiirtee ääres K p-s sai ka lihtne lahendus leitud LP, TT abil bussireisi day-tripi näol Stonehenge'i ja Salisbury'sse. Nii sain mina oma väikelinna ja Ingrid Stonehenge. Loodan väga, et ma kolmandale töökaaslasele liiga ei teinud. Tuli teine nii vaguralt meiega kaasa, aga ma ei tea, kas tal ka tore oli.
Inglismaa (seda kitsas mõistes) on künklikum ja rohelisem kui ma arvasin. Üsna paljud puud olid alles kolletumas. Stonehenge ise asus ühe sellise ümmarguse künka otsas ja mõjus ümbrusest kõrgemal asuvana väga uhkelt. Sellel kohal oli mingi kummaline oma aura. Natuke ülehaibitud, aga siiski külastamist väärt paik. Ilm vaheldus 15 minuti jooksul päikselisest kõledaks ja tuuliseks vihmahooks ning peletas kiirelt bussi tagasi.
Salisbury jällegi on umbes Tartu suurune linnake, kus pea et ükski maja pole kõrgem kui kolm korrust. Ja need majad ise on sellised nunnuländi omad. Väiksemad kui normaalne, pisut viltused ja igasuguste huvitavate katuseakende ja nurkade ja nishidega ja viilakatega. Paljud neist on arenenud vastavalt vajadustele ilma mingite eriliste projektide või asjadeta ja lõpptulemus mõjub seetõttu väga kaootilisena. Arvata võib, et selle linnakese jõukuseperiood jääb varasemasse aega ja sellest tulenevalt on seal ka nii palju nii vanu majakesi järel. Linna pärliks jääb Salisbury katedraal, ehitatud 13 sajandi esimesel poolel ning üks kaunemaid varasemasse gooti perioodi kuuluvaid ehitisi. Kiriku aura oli kuidagi väga helge. Ei mingit süngust või süütundeid. Selles kirikus naerda ei tundunud patt. Lo-ve-ly.
Linnake oli jõulueelses meeleolus, kaunistusi täis ning elanikud sebimas poodide vahet. Ingrid märkas suurt saba toidukohakese ees, mis lubas Fish and chip'i, mis on raamatutest teada tuntud saare-elanike popp toit. Mõtlesime siis järgi proovida, millega tegu. Saime hunniku friikartuleid ja ühe suure maisipaneeringuga kala, mille me siis turu kõrval pingil ära realiseerisime. See oli nagu tõsiselt autentne moment. Edasi siis sai kultuuriline osa läbi ja me üritasime ka pisut osa saada ümberringi valitsevast kaubandushüsteeriast.
Sildid: Reisijutt