esmaspäev, jaanuar 05, 2009

Saskia tulek

Kirjutan nüüd tagantjärgi oma sünnituskogemusest... enne kui see lõplikult mul peast pühitakse. Juba praegu on mälestus sellest - ehk ühest olulisemast sündmusest mu elus - üsna unenäoliseks muutunud.

Päris hämmastav, kui palju erinevaid tahke on sünnitusel. Võiksin esitada kronoloogilise aruande täis igasuguseid numbreid või meditsiinilise, täis erinevaid keerulisi kreeka ja ladina päritolu sõnu... või siis puht emotsionaalse... või siis lihtsalt rääkida, kui valus mul oli ja kuidas ma sellega toime tulin...ja need kõik oleksid omaette, kui eraldi elevandi jalad, andmata täit ettekujutust tegelikkusest. Sünnitust on üsna raske kellegi teise jutu järgi ette kujutada... ja see on arusaadav... sest raske on midagi kirjeldada, mida sai vaid hoomata, kuna olin justkui tuulispasa haardesse haaratud. Minuga toimus midagi, ma kogesin... kuid olin nii sees, et vaatlemisvõimalust ei jäänudki... Nõnda mõtisklengi aegajalt siiamaani kerge hämmeldusega, mis õigupoolest toimus.

Ma ei saa lahti tundest, et juhtust midagi müstilist. See hetk, kui Saskia sündis, viirastusid mulle hämaras toas ämmaemad ja arst, kui iidset müsteeriumi läbi viivad nõiad, kes õngitsesid uue hinge välja mingist ürgsest elujõest, mis kuidagi samal ajal mind läbis. Tilgutist pärinenud oksüdotsiinist deliirium??? Võibolla... aga päriselt ka... selline lähedus ürgsuse ja ajatusega ja elu lättega... seda olen vaid tundnud kõrgmägedes Looduse võimsusega silmitsi olles. Üldse kui sünnitust millegagi varem kogetuga võrrelda annab, siis ehk kõige rohkem ühe tõsiselt raske kuru ületamisega mägimatkal :). Füüsiliselt ja vaimselt väga kurnav ja pingutav - tuleb kogu aeg hetkes püsida ning keskenduda. Sünnitusel võrdub hingamise käest laskmine enam-vähem tasakaalu kaotamisega ja nõlvalt alla veeremisega, nii et pidama saamisega on tükk tegu. Vähemalt nii mulle tundus - hingamise kontrollimine oli kui oma valu kontrollimine ja ega see hüperventileerimine ja peenikese häälega kiljumise tahe must kaugel polnud... Valus oli tõesti. Mäletan, et mõtlesin, kuidas küll naised on üldse nõus sünnitama olnud, kui see nii valus on? Absoluutselt ratsionaalne naine seda küll ette ei võtaks. Aga selles iva ongi - me pole ratsionaalsed. Terve rida erinevaid looduslikke opiumiide, hormoone ja muid kemikaale tirivad meid kenasti ürginstinktide suunas ja summutavad mõistuse. Valu ununeb üsna kiiresti. Lõpuks on need siiski loendatavad tunnid. Mõistus võibolla mäletab, et valus oli, keha aga mitte. Keha mäletab vaid seda jumalikku sõõmu elu lättelt.

Olen mõtisklenud, et kas ma oleksin suutnud elusa lapse ilmale tuua ilma mitte mingi meditsiinilise abita, täiesti üksi... nagu kunagi ammu-ammu ürgsel ajal see võis toimuda. Kas mu keha oleks osanud??? Olin esimene pool tundi sünnituspalatis üksinda, minu ämmaemand ja Rain olid veel teel haiglasse. Selline äraeksinud loomakese tunne oli ... täpsemalt ei oska öelda. Tatsasin muudkui mööda tuba ringi ja keerutasin tilguti voolikut ümber toru krussi. Valud kiskusid kõverasse iga 2-3 minuti tagant. Aigi tulekuga läks olemine palju kindlamaks. Abitu tunne kadus - minu kõrval oli väga tugeva auraga ja kindla käega soe naine. Võtsin ennast kokku. Järgmine innustav samm oli, kui selgus, et mul on juba 7cm avatust - nii mulle kui Aigile sai selgeks, et me pääseme siiski kergelt ja mingeid valuvaigisteid kasutusele ei võta. Raini tulekuga läks olemine veel kindlamaks. Tõeliselt rasked olid ehk viimased 45 minutit pressimist...kui valu ei andnud ka enam tuhude vahepeal järgi. Teel oleva tita pea katsumine andis jõudu juurde - mulle jõudis kohale, et tohutul pingutusel pressida, on siiski tulemusi ning võimalik et kui ma veel pressin, siis saab see vaev ka üks hetk läbi. Ja läbi ta sai viie tunniga pärast vete äratulekut - 16 40 tõmmati tita kui võlukübarast välja... ja minu esimene mõte beebit nähes oli - nii suur !!! Kuidas ta küll minu kõhtu ära mahtus? Ultraheli ennustas Saskia sünnikaaluks 4200g, eksimisvõimalusega kuni +/- 600g... ma lootsin, et see on pigem -600g, aga oli hoopis pluss 600... Jeerum...
Uskumatu õnnetunne oli see väike vigisev ja ligane olend oma kõhu peale saada. Olime niiviisi oma 45 minutit ja tegime üksteisega tutvust. Beebi nägu oli armsalt loppis, peopesad rusikas ja nahk punane. Üks silm oli viltu nagu hiinlasel ja silmad olid nii tumesinist värvi, et lausa mustad. Nendega ta mind piiluski. Uudistasime teineteist kogu järgnenud õhtu ja öö. Ma ei maganud mitte silmatäitki järgnenud ööl. Und ei olnud...keha oli nii ärkvel ja energiat täis...ilmselt olin palju pikemaks sünnituseks valmistunud. Tilgutist tulnud oksüdotsiin tegi aga oma töö. Tänapäeval suht tavaline sekkumine sünnitustegevusse...
Kogu selle juures...Kõige negatiivsem kogemus oli ehk sünnituseelses osakonnas 2 päeva olla... Kuna Saskia eelistas pea alaspidi lootevees, jalad toetamas vastu minu roided olla ning mitte sündida...siis läksin 4 novembri hommikul saatekiri näpus haiglasse... Kujutasin naiivselt ette, et kohe samal päeval läheb tegevuseks...kuid ei midagi...õhtuks oli selge, et mul olid terve päeva vaid ebatuhud olnud ning üsna õnnetuna uinusin oma kodust voodit ja kallima lähedust taga igatsedes. Järgmine päev kordus sama... mulle anti mingit sünnitustegevust esilekutsuvat tabletti...mis minu puhul kutsus esile vaid ebatuhusid, mis minus omakorda lootust äratasid, et äkki siiski läheb mingiks tegevuseks... kuid ei midagi. Neljapäeva hommikul pandi mulle tilguti käe külge. Olin emotsionaalselt nii läbi, et hakkasin selle peale nutma. Saskial vist hakkas minust kahju, sest et... äkki läks minu sees õhupall katki - käisid kolm prõksu...Arvutasin välja et veed tulid ära ning jooksin põlvi kokku pigistades oma ebameeldivat arsti taga otsima. Tema kabineti põrandale enamus minu lootevetest maha jäidki. Ma ei kujutanud ette, et seda nii palju olla võis...kuid seekord saatis ta mu tõesti sünnituspalatisse edasi. Mul olid valud ka juba, nii 3 minuti tagant...Loopisin oma asjad kotti tõsise heameelega, et see ootamise piin lõpuks läbi on. Muidu oli sünnituseelses väga tore personal. Ma oleks neid kõiki hea meelega kallistanud. Võibolla ehk mitte oma arsti ja koristajatädi. Koristajatädi oli suurt kasvu venelanna, kes endast selle korruse majavaimu kujutas. Esimesel päeval riidles ta minuga, et olin oma mobiili ripakile jätnud ja et ma peaksin selle ära peitma, kui palatist välja lähen. Ma hakkasin selle peale nutma... viimasel piiril rase naine, mis sa tahad.... Proua doktor oli natuke õel...muidu kindlasti ka tore inimene...

Edasi läkski sünnitamiseks. Olen oma ämmaemandaga superrahul. Mina kasutasin Pelgulinnas tasulise ämmaemanda teenust ning valisin suht koba peale Aigi. Olin temaga enne 2 korda juttu rääkimas käinud ning alati sooja ja kindla tundega tulema tulnud. Kirjutasin talle ka sünnitusplaani, mida ma kohati nüüd häbenen mõningaste soovide pärast...aga selle kirjutamises ei olnud midagi halba... usun. Teadsin juba siis, et tegelikult läheb nagu läheb. Ma mõtlesin enda jaoks protsessi läbi. Aigi pidas minu soovidest oma äranägemise järgi kinni. Olen talle endiselt lõputult tänulik. Ma polnud kunagi varem ämmaemanda ameti üle mõtisklenud. Puudus igasugune kokkupuude. Seda jahmatavam oli minu jaoks aduda, milline hingeülendav kutsumus see on. Mis võib olla ilusam kui väikesi beebisid ilmale aidata? Tõsi küll, esteetilisest ilust on see protsess enamasti üsna kaugel. Lubasin endale, et tutvustan oma tütrele kindlasti ka ämmaemanda elukutset...kui üht võimalikku valikuist, mida oma eluga peale hakata.

1 Comments:

At 11:04, Blogger kairi said...

tublid olete! ma olen kindel, et sa oleksid ilma meditsiinilise vahelesegamiseta suurepäraselt sünnitanud! Kogemustega naine esimese sünnituse juures abistamas on abiks. Ja mehest on palju tuge lapsele.
Tubli just, et vaatamata nendele tablettidele ja tilkadele sünnitasid ise. Enamus mu tuttavaid, kes tabletti said, lõpetasid lõikusega.
Oma järgmise lapse ma sünnitan kodus. (Praegu küll pole lapsesaamisega veel kiiret).
Sünnitusest võiks rääkida/kuulata tunde :) Nii võimas kogemus.

 

Postita kommentaar

<< Home