kosmogoonia

Teater: Kuidas ma õppisin sõitma

Käisime kogu selle autokooli jandi lõpetamise tähistamiseks Linnateatris Paula Vogeli "Kuidas ma õppisin sõitma" etendust vaatamas. Pealkirja järgi tundus teemakohane, aga sellega see asi piirdus. Ei midagi naljakate Your tube'is olevate videote stiilis, kus poolatar oma sõiduõpsi hulluks ajab lollustega. Näidend käsitles väga tõsist ja valusat teemat - kus kohas lõpeb sõprus täiskasvanu ja lapse vahel ja kus algab pedofiilia.
Imelik on midagi negatiivset kirjutada, sest et see on ju Linnateater ja tegelikult ei olegi midagi teatrile ette heita. Etendus oli väga professionaalne, näitlejad ja lavastus ja kogu värk super... Aga midagi jäi nagu puudu või üle või ei moodustunud. Võibolla on asi selles, et mulle see näidend lihtsalt ei istunud. Kuigi see oli eluline, võibolla isegi rohkem kui meeldiks. See väike sarkasmiga immutatud huumoriprisma, millega tagasi vaadatakse võibolla oma mitte kõige normaalsemale lapsepõlvele. Kui ebanormaalsus ongi igapäev, siis lapse jaoks saab sellest normaalsus. Ma meelega väldin "õnnelik lapsepõlv" fraasi. Tegelaskujud olid väga elust võetud, ei negatiivsed ega positiivsed, kõigest inimesed. Iseenesest peaks see ju näitekirjaniku meisterlikkust näitama... aga kuna minu jaoks jäi mingi tervik moodustumata, siis...ei tea. Mul tuli vägisi muusikal Rent meelde, mida kunagi Londonis sai vaadatud. See teema läks ka minust mööda, aga esitus oli see-eest super.

posted by eve @ 4:20 PM