kosmogoonia

xdream Mooste

Seda et kõik suvised xdreami etapid on nüüd edukalt läbitud ja võib rahumeeli talvepuhkusele minna.

Inventuur
- kael on v.kange (kanuust)
- väike näpp on kangevõitu ja valulik (kokkupõrge teise ratturiga)
- hunnik sinikaid jalgadel
- kergelt paistes vasak pahkluu

Lühidalt - ilm oli super, vorm oli rahuldav, rada oli lahe... ise jäin rahule.

Pikemalt... Kuna Mooste asub oma kolme ja poole tunni kaugusel Tallinnast, siis tundus targem eelmine õhtu teele asuda ning vahetada sedasi ülivarajane ärkamine varajase ärkamise vastu välja. Sobivaks magamispeatuseks teel osutus Tartu. Jalutasin õhtupimeduses ja uduvihmas mööda tänavaid ja meenutasin vanu aegu. Praegused üliõpilased, kes tänaval ringi liikusid, tundusid nii noorukesed nüüd. Omaarust ma küll selline laps polnud ülikooli minnes. Mõnus oli puulehtedes sahistada tuttavaid teid pidi.
Järgmine hommik erilist spordituju polnud. Start oli mul ka selline arg ja uimane. Ei tahtnud eriti teiste ratastega trügima minna. Kusjuures 3 punkti juures paningi paugu ära. Märkasin pisut liiga hilja, et üks teisest suunast tulija läheneb kokkupõrke kursil ja tõmbasin kõrvale, aga liiga hilja. Pauk oli piisav, et mind ratta seljast käpuli pühkida. Väike sõrm sai ehk kõige rohkem viga. Muidu polnud midagi. Järgmisesse punkti tuli juba rattad jätta ja kanuude juurde joosta. Kanuutamine toimus Taevaskoja ümbruses. Väga ilus oli. Kanuutamise füüsika pole muidugi nii ilus, vähemalt mitte minu jaoks. Rõõmustas see, et veepind oli tasane ja suht risuvaba ja lai kui järv. Sellest va kanuutamisest on nüüd kael kange.Paadisõidule järgnes jalutuskäik metsas. Ootamatult sattusin vanadele lapsepõlveradadele. Kunagi ammu-ammu, vanusevahemikus 4-6 veetsin 2 talve Taevaskoja sanatooriumis. Päris kummaline, kui suured mulle lapsena see maja ja hoov tundusid. Nüüd oli kõik nii pisike. Nagu ma aru sain, siis sanatoorium enam ei tööta.
Jalgsietapi lõpus ootas lisaülesanne - tuli paralleelköitega üle jõe minna. Ma hakkasin närveldama, sest et julgestust ei olnud ette nähtud. Aga kui ma kukun? Pilk alla kinnitas, et see saab väga ebameeldiv olema.... madalasse vette umbes nii 8 meetri pealt... ei tahtnud. Selge oli, et kukkumine ei tule kõne alla. Õnneks olid korraldajad tõmmanud risti üle jõe traattrossid, mitte köied. Need olid üsna pingul, nii et erilist kõikumist ei toimunud ja sai kenasti üle. :) Uhh... edasi tuli jälle rattad võtta ja nendega kimada. Kimasime, mis me kimasime...mingis punktis tuli kummi venitada... vabandust, veeretada. Suur traktori rehv oli. Seda ikka andis kolmekesi veeretada, eriti mäest alla ja sopalombist mööda jne... Päris kõvasti jahmerdamist. Olin ülekere mingi liivakihiga kaetud kogu selle rabelemise lõpuks. Siis aga võiski oma ratta finishi suunas veeretada. Oh seda rõõmu. Finishis ootas veel üks lisaülesanne - takistusrada Mooste mõisas. Esmalt siis tuli puu otsast üks punkt võtta ja siis mingist aknaluugist mõisalauta pugeda, seal tiir teha, siis edasi...mööda redeleid ja kitsaid käike...(ühes aknas oli küll väike kõhklus, et tea kas mu ahter üldse mahubki sealt läbi) ja nii mõnigi kord tuli mind tagumikust upitada, et ma ikka edasi saaks. Segadust tegitas, et käisime küll hunniku tube läbi, aga punkte, mida võtta eriti ei olnud. No mis siis ikka... Kogu see jant lõppes luugist alla laskumisega, redel oli alternatiiviks ja mina kasutasin seda edukalt, kuna ma ei tahtnud omakäsi päris katki tõmmata. Võimalik, et seal oli kiiremaid laskumisviise. :P Kokkuvõtvalt oli väga lahe ja suurimad tänud tiimikaaslastele toredalt veedetud pühapäeva eest :)

Sildid: Sport

posted by eve @ 4:56 PM