Kevad!
Väljas on uskumatult mõnus ilm!!! Eile vaatasin kadedal ilmel, kuidas naabrimees jalgrattaga sebis, et sõitma minna. Täna hommikul ajasin ka rattariided selga ja mõtlesin, et NÜÜD see juhtub üle pika-pika aja. Kahjuks ei juhtunud, sest et üks rattakumm ei tahtnud enam pumpamisel õhku pidada ja susises lössi tagasi :S Läksin siis tuppa tagasi ja ... Rain innustas ka tagant, et kui sul juba riided seljas on, mine siis vähemalt jooksma. Mõeldud-tehtud. Suurt ringi ette ei võtnud. Alguseks aitas 25 minutist küll. Ma ei mäletagi, millal ma viimati jooksin. Võimalik, et 2007 a sügisjooksul :P Igal juhul, ots on jälle lahti.
Saskia küll väga vaimustunult minuga kaasa loksunud piima esialgu ei tahtnud, aga pärast sõi küll kui kõht piisavalt tühjaks läks. Nii et selle asjaga on ka OK.
:)
Sildid: Sport
xdream Mooste
Seda et kõik suvised xdreami etapid on nüüd edukalt läbitud ja võib rahumeeli talvepuhkusele minna.
Inventuur
- kael on v.kange (kanuust)
- väike näpp on kangevõitu ja valulik (kokkupõrge teise ratturiga)
- hunnik sinikaid jalgadel
- kergelt paistes vasak pahkluu
Lühidalt - ilm oli super, vorm oli rahuldav, rada oli lahe... ise jäin rahule.
Pikemalt... Kuna Mooste asub oma kolme ja poole tunni kaugusel Tallinnast, siis tundus targem eelmine õhtu teele asuda ning vahetada sedasi ülivarajane ärkamine varajase ärkamise vastu välja. Sobivaks magamispeatuseks teel osutus Tartu. Jalutasin õhtupimeduses ja uduvihmas mööda tänavaid ja meenutasin vanu aegu. Praegused üliõpilased, kes tänaval ringi liikusid, tundusid nii noorukesed nüüd. Omaarust ma küll selline laps polnud ülikooli minnes. Mõnus oli puulehtedes sahistada tuttavaid teid pidi.
Järgmine hommik erilist spordituju polnud. Start oli mul ka selline arg ja uimane. Ei tahtnud eriti teiste ratastega trügima minna. Kusjuures 3 punkti juures paningi paugu ära. Märkasin pisut liiga hilja, et üks teisest suunast tulija läheneb kokkupõrke kursil ja tõmbasin kõrvale, aga liiga hilja. Pauk oli piisav, et mind ratta seljast käpuli pühkida. Väike sõrm sai ehk kõige rohkem viga. Muidu polnud midagi. Järgmisesse punkti tuli juba rattad jätta ja kanuude juurde joosta. Kanuutamine toimus Taevaskoja ümbruses. Väga ilus oli. Kanuutamise füüsika pole muidugi nii ilus, vähemalt mitte minu jaoks. Rõõmustas see, et veepind oli tasane ja suht risuvaba ja lai kui järv. Sellest va kanuutamisest on nüüd kael kange.Paadisõidule järgnes jalutuskäik metsas. Ootamatult sattusin vanadele lapsepõlveradadele. Kunagi ammu-ammu, vanusevahemikus 4-6 veetsin 2 talve Taevaskoja sanatooriumis. Päris kummaline, kui suured mulle lapsena see maja ja hoov tundusid. Nüüd oli kõik nii pisike. Nagu ma aru sain, siis sanatoorium enam ei tööta.
Jalgsietapi lõpus ootas lisaülesanne - tuli paralleelköitega üle jõe minna. Ma hakkasin närveldama, sest et julgestust ei olnud ette nähtud. Aga kui ma kukun? Pilk alla kinnitas, et see saab väga ebameeldiv olema.... madalasse vette umbes nii 8 meetri pealt... ei tahtnud. Selge oli, et kukkumine ei tule kõne alla. Õnneks olid korraldajad tõmmanud risti üle jõe traattrossid, mitte köied. Need olid üsna pingul, nii et erilist kõikumist ei toimunud ja sai kenasti üle. :) Uhh... edasi tuli jälle rattad võtta ja nendega kimada. Kimasime, mis me kimasime...mingis punktis tuli kummi venitada... vabandust, veeretada. Suur traktori rehv oli. Seda ikka andis kolmekesi veeretada, eriti mäest alla ja sopalombist mööda jne... Päris kõvasti jahmerdamist. Olin ülekere mingi liivakihiga kaetud kogu selle rabelemise lõpuks. Siis aga võiski oma ratta finishi suunas veeretada. Oh seda rõõmu. Finishis ootas veel üks lisaülesanne - takistusrada Mooste mõisas. Esmalt siis tuli puu otsast üks punkt võtta ja siis mingist aknaluugist mõisalauta pugeda, seal tiir teha, siis edasi...mööda redeleid ja kitsaid käike...(ühes aknas oli küll väike kõhklus, et tea kas mu ahter üldse mahubki sealt läbi) ja nii mõnigi kord tuli mind tagumikust upitada, et ma ikka edasi saaks. Segadust tegitas, et käisime küll hunniku tube läbi, aga punkte, mida võtta eriti ei olnud. No mis siis ikka... Kogu see jant lõppes luugist alla laskumisega, redel oli alternatiiviks ja mina kasutasin seda edukalt, kuna ma ei tahtnud omakäsi päris katki tõmmata. Võimalik, et seal oli kiiremaid laskumisviise. :P Kokkuvõtvalt oli väga lahe ja suurimad tänud tiimikaaslastele toredalt veedetud pühapäeva eest :)
Sildid: Sport
Sügisjooks
Eilne päev möödus Sügisjooksu tähe all. Väga võimas üritus oli. Kui ma enne veel pisut kõhklesin, kas selle jooksu kesklinna toomine on ikka õige, siis pärast jooksuraja läbimist olin veendunud, et see oli ainuõige samm. Esiteks, kui ikka 9000 inimest Eestist korraga kokku saadakse ühiselt sporti tegema, siis ei pea seda kusagil äärelinnas häbenema. Seda enam, et Kakumäe teed jäid selle massi jaoks kitsaks ning stardist minema saamine võttis väga kaua aega. Need, kes ägisevad stiilis, et mis te lollakad asfaldi peal oma jalgu lõhute ja linnatossu sees jooksete, siis ütleks, et tule jookse ka. Ega me enam mingites hiina ketsides ei pane. Kõigil vähegi normaalsetel jooksutossudel on väike amort sees, mis põrutamist pehmendab ning pole see Tallinna kesklinn nii saastase õhuga midagi. Vaadake, kui palju rohelust, suuri puid ja parke on vanalinna ümbruses. See on ka üks põhjusi, miks see jooks just kesklinnas olla võiks. Tore on joosta ja imetleda Tallinna ilu. Ja Tallinn on ilus linn! Tõsiselt nördima ajavad aga need vennad, kes kiunusid, et nad oma autodega ummikusse jäid ja jooksjate järel ootama pidid. Stiilis, et ümbersõite ei olnud hästi märgistatud, neid ei informeeritud piisavalt jne Esiteks...pühapäeva lõunane aeg on kõige liiklushõredam aeg üldse kesklinnas, nii et juba sellega oli autojuhtidega kõvasti arvestatud. Teiseks, võiksid autosõltlased ometi kord oma ego tahaplaanile asetada ja rõõmu tunda, et nii paljud inimesed väärtustavad tervisesporti. Kolmandaks kiunusid ka Kakumäe elanikud, et nemad ei saanud jooksu ajal koju ja poodi ja ma ei tea kuhu... et väide, et jooksuürituse korraldamine äärelinnas probleemi lahendaks, ei pea paika. Küllap ajaga jooksub see liikluse ümberkorraldamise asi paika ja sellega osatakse ka paremini arvestada.
Aga algusest...
Minu stardinumbriks oli 3898. Sättisin numbri ilusti rinnale ja rõõmustasin, et saab t-särgiga jooksma minna, ilm oli selleks piisavalt ilus. Ronisin kohale piisavalt varakult, sest et mul oli veel kiip välja võtmata. Kujutasin ette, et selle peale võib kuluda palju aega. Ent... sai oma kiibi pea jooksupealt kätte. Tädi, kes neid jagas, otsis mu kiibi välja juba siis, kui mina veel uimaselt ringi vaatasin, kuhu minna.
Stardikoridoriks oli Pärnu maantee Inglise kolledge juurest algav osa. Start asus kusagil Draamateatri juures. Läksime stardikoridori varakult valmis. Keegi kena aeroobika tsikk oli tõmmatud tõstukiga rahva kohale ja ta tegi seal ülimõnusa musa saatel rahvale soojendusvõimlemist. Megahea mõte. Siis tulid mõned kõned ja siis .... 15, 14, 13....3, 2, 1 PAUK... Stardipaugu andis Gerd Kanter ise. Rahvas möirgas eufoorias ja pani jooksu. See oli küll megamotiveeriv. Alguses oli muidugi väike massis trügimine. Õnneks sai siiski üsna kiirelt jooksma hakata. 15 sekundiga olime Evaga stardijoonel ja edasi tuli veel pisut haake visata, ent Pärnu maantee läks nii mõnusalt laiaks, et kõik mahtusid ära ja said rahus jooksma hakata. Hull minek oli sees. Oleks tahtnud veel rohkem takka anda, aga pulss oli nii kuradi kõrge, et ma ei julgenud. Võtsin omaarust kergemalt, kuid pulss püsis sama. Rada kulges edasi mööda Narva maanteed kuni Lauluväljakuni, seal tuli teha pööre ja mööda mere-äärt tagasi jooksma hakata. Russalka juures oli esimene joogipunkt. Erilist jänu polnudki. Järgmine lõik Russalka juurest Paksu Margarethani läks ülikiiresti. Umbes 8 km juures algas kerge tõus, mis kestis kuni Kaarli kirikuni välja. Vähe tüütu värk, eriti ei julgenud selle tõusu pärast ikka kiiremini joosta. Tõsisema lõpuspurdi sai alles Kaarli puiesteed mööda finishisse tuisates ette võtta. Kahjuks jäin oma kontrollajast välja. Oleksin tahtnud alla tunni lõpetada, kulus aga 1h 1min 40sekundit. Tegelikult olen rahul.
Lõpetanud suunati maha jahtuma pikki Harju tänavat ja Müürivahet... kusagil tuli kiibid ära anda. Ma ei saanud seda kuidagi oma tossu küljest lahti.
Finisheerunud ja "runners high" Eva, Halina ja mina
Sildid: Sport
Võitle Eesti, võitle!
Ma käisin eile (arvutan... 1, 2...üle 6 aasta järel) jälle Ale Coqi areenil jalgpalli vaatamas. Mängisid Eesti ja Andorra.
Siit siis minu jalgpallivaatlused...
Meeleolu oli täitsa kena. Hümni mängimise ajal laulsid noored poisid kaasa(jalgpallihaigla omad - eesti koondise ametlik fännklaab). Isegi sõnu tundusid teadvat, mitte ei podisenud omaette (nagu nt mina).
Andorralased mängisid punases kostüümis ja eestlased sini-mustas (number oli valge). Algus tundus üsna uimane olevat...aga uimastest eestlastest tundusid andorralased veelgi uimasemad. Nende tiimist käis vähemalt 1 kord minutis keegi käpuli ja siis pikutas murul ja hoidis peast kinni "oi, rohukõrs läks silma" stiilis. Seljataga istunud vihaselt, noorelt, tiba nokastunud eesti mehelt tuli õel kommentaar, et mis teil Andorras pole nii hea muru, et siin kohe pikutama peate. Noh, andorralased muudkui pikutasid ja eestlased veeretasid palli keskjoone piirkonnas. Noor vihane mees seljataga kommenteeris, et ja ja... veeretage aga palli, nii need väravad tulevadki. Kohtunik otsis endale ka tegevust. Algul tundus, et tal see käsi käib vähe ebaõiglaselt taskus kaartide järel ja enamasti eestlaste kahjuks... aga kaartide sadu siiski tasakaalustus mingi hetk. Noormees seljataga kiitis takka, et ja-ja, pista aga käsi jälle taskusse, seda sa oskad, see tuleb sul välja...
Eestlastel õnnestus 33 minutilise sudimise järel esimene värav lüüa...Piiroja peaga lõi. Kohe seejärel läks hulluks rabelemiseks jälle Andorra värava all mingist nurgalöögist ja pall justkui veeres väravasse, aga seda ei loetud, sest et...keegi oli käega mänginud vms. Siis...siis veeresid mingid tüübid teineteise kaisus mööda platsi. See kena kallistus lõppes eestlasele (ma nimesid ei tea) punase kaardiga, kuna to oli väidetavalt teisele küünarnukiga virutanud. Tegelikult oli üsna raske öelda, kes kellele virutas. Noor vihane mees mu seljataga karjus kohtunikule, et kuule onu, tee endale teene ja sure ära palun...
Vaheaja järel jätkas eesti meeskond arvulise vähemusega (punane kaart) ja keegi Tarmo Kink lasti platsile. Too osutus üsna väledaks meheks. Jooksis palliga 1:1'le olukorras väravavahiga...aga kahjuks ei läinud see pall sisse... Kõik olid enamvähem tagajalgadel ja karjusid, k.a mina. Siis, umbes nii 5 minutit enne normaalaja lõppu juhtus midagi kohutavat. Andorralased said värava. Täielik error. Ma mõtlesin, et mis värk on? Ei saa ju olla... et see mäng nii lõpeb, eestlased on meeskonnana ju Andorrast üle... Noor vihane kommentaator selja taga solvus suisa nii, et otsustas valju vihase monoloogi saatel lahkuda... Mäng jätkus.
Ja siis, ja siis...juhtus nagu väike ime. Midagi eesti meestele ülitüüpilist. Teisel lisaminutil (! nagu ikka, kui enam midagi oodata ei oska), siis tegi Kink hea söödu Zelinskile värava alla ja pall oli SEES. Seis tablool muutus 2:1. rahvas möirgas. Zelinski kiskus endalt särgi seljast, kohtunik pistis selle peale käe taskusse ja kollane kaart jäi jälle näppu... Zelinskile oli see selles mängus teine ja ta saadeti platsilt ära... Eestlasi jäi järgi 8 ja siis käis lõpuvile! Kaotuste ja nulliringi nõiaring oli murtud. Eesti jalgpall sai sellest mängust oma kolm punkti. A no tõega... maailma haledam värk oleks ikka olnud, kui nad poleks saanud. Nii mõnigi mees ähvardas mitte enam Eesti koondise mänge vaatama tulla, kui me jälle kaotanud oleksime.
Sildid: Sport
xdream: Otepää öine
Oeh...Praeguseks hetkeks on suurem mudatõrje juba tehtud. Usun et tõin riiete, jalgratta ja jalanõudega kaasa oma pool ämbrit muda Lõuna-Eestist. Kogu see kraam haakus mulle külge mööda kraave ja mudamulkaid tatsates. Karm oli see Otepää xdreami öine etapp.
Öisele etapile on kuidagi imelik minna. Oleks nagu tavaline laupäev ja ei ole ka. Õhtul, kui võiks hakata magamamineku peale, käib pauk ja tuleb hoopis hakata kõvasti sporti tegema.
Seekord anti start Tehvandi staadionilt ja sealt tuli jala kimada Apteegimäe otsa punkti võtma. Sealt edasi Pühajärve suunas ja Pühajärvel tuli kanuusse hüpata ja aerutama kukkuda. Kanuu osa oli väga tore, aga lõppes minu jaoks üli hirmuäratavalt. Kanuud tuli jätta väiksele saarele ja sealt saarelt tuli ujuda tagasi kaldale. Ma olen ujumises saamatus ruudus... Kogu selle krempliga - kott, jalanõud, riided ja päästevest eriti. Mind küll eriti ei veena, et päästevest mind pinnal hoiab, nii et mingi hetk tundsin, et ma üldse ei jaksa seal vees edasi sumada, et kõik asjad kohutavalt segavad ja et ma ahmin ebanormaalselt õhku. Ma arvan, see polnud niivõrd füüsiline pingutus, kuivõrd ma lihtsalt läksin paanikasse. Õnneks sain siiski tiimikaaslase abiga kaldale. Olen talle elupäästmise eest väga tänulik. Selleks ajaks oli juba üsna pime. Riided olid kõik märjad. Mul oli camelpackis (Ferrino oma, reedel ostsin) üks dressipluus ja imede ime, see polnudki märg. Kott peab tõepoolest vett. Vähemasti sisemine tasku peab vett. Välimises pudipadi taskus olnud särk oli märg.
Lippasime mingit punkti no 60 mudases metsas taga otsides Tehvandi staadioni suunas tagasi, haarasime rattad ja kimasime... Mäest alla sõidud olid ikka ülimõnusad...aga ülessõidud üks kiiks-kääks. Seda enam, et ma avastasin, et mul ei lähe rattal esimene käik sisse... :S Sellest vees hüperventileerimisest olin oma vaese südame kõvasti üle koormanud ning end pisut moraalselt laostanud.
Ühes rattapunktis kostis imelikku valjut kisa... ma ei teadnud, mis see on, aga siis sain targemaks, et tegu oli konnadega. Need tüübid ikka suudavad uskumatut lärmi lüüa. Oli juba valgem ning hägune vananev kuu rippus ülimadalal horisondi kohal. Madalamatel orgudel laiutas udu. Loodus oli ilus. Meie aga olime omadega pisut rabas... St vedasime ratast käekõrval mööda mingit ojaserva. Jube tüütu oli. Ratast tuli muudkui üle igasuguste takistuste tõesta, ma jäin igale poole kinni, ka oma ratta külge ja tagatipuks põrus mul porilaud plärinal lahti. Aga me jõudsime punktini ja järgmiseni ja siis tuli lisaülesanne... selle sisuks oli ronida Seinamäe nimeliselt mäeküljelt ülesse ja alla tagasi. Nagu nimest arvata võib, oli see va mägi järsk nagu sein ja paras punnitamine oli sinna otsa saada. Mäe tipus anti meile leht küsimustega, millele me pidime all vastused välja nuputama. Iga vale vastuse eest tuli ronida uuesti mäest üles. Küsiti, kes on Viiralti Põrgu autor, siis oli mingi pisimata ülesanne... ja siis veel selliseid trikikaid... Saine ühe trahviringi... Ütleks, et vedas. edasi tuli kimada Käärkule ja seal oli jalgsietapp. Enamvähem mööda Kekose rada oli u 5km ulatuses umbes 5 kontrollpunkti paigutatud. Edasi ootas veel 3 jalgrattapunkti.Neist kaks olid üsna vastikult metsa sees, nii et neile oli raske ligi pääseda ja jälle metsast välja pääseda. Lõpuks oli meil veel kurjakuulutav Väike Munamägi järele jäänud. Sinna otsa tuli koos ratastega ronida. Tipus saime kuulda, et finishis ootab veel ees mingi väike jooksuetapp. Well, see jooksuetapp kujutas endast seda, et seina külge oli kinnitatud kaart ja siis tuli 9 punkti mälu järgi metsast üles leida. Alul üritasime kokku leppida, et igaüks jätab 3 punkti meelde. See ei toiminud päris hästi :S Olime kui munas kanad ja ei saanud mitte kui mõhkugi aru, mis värk on. Arvasime tõenäoliselt, et tegemist on väiksema alaga. Kuidagi siiski lõpuks õnnestus kõik punktid üles leida ja ka finisheeruda. Uh... Läks palju kauem kui arvasime :S. Aga aga aga - me tegime kõik läbi :) Ma arvan, et asjaolusid arvestades on see omaette saavutus :) Nüüd on üsna tüma olemine.
Peaks ikka selle ujumisega tõsisemalt tegelema :S
Sildid: Sport
Tagasi Xdream'le
Jah, ükskõik kuidas ma endale tuhka pähe raputasin, et miks ma seda küll jälle teen, nii ebasportlik kui ma ka olen, olin ma see pühapäev jälle stardis, nägu naerul.
Seekord oli siis tegu Türi sprindiga. Sprint tähendab, et distantside pikkus on tavalisest poole lühem. Logistikaks kulus üsna palju aega...Rattad tuli eraldi rattaalale viia ja siis tagasi starti. Kuna tiimikaaslastel juhtus tee peal väike õnnetus, nimelt otsustas üks rattas katuselt sõidu ajal plehku panna, siis oli õigeks ajaks starti jõudmine paras pingutus. Aga me tulime sellega toime. B-rada algas jooksuga. Jooks toimus juhendi järgi, a la 560m mööda kruusateed, pööre metsateele...jne. Siis edasi oli lisaülesanne, kus piiratud alal tuli suvaliselt ärapeidetud varandust st kontrollpunkte kokku ajada. Seejärel tuli kanuu, u 5 km tuvastamata jõel. Siis tuli jälle joosta. Siis kuubik kokku panna, siis rattas käe kõrval joosta, sest tee oli nii mudane, et sõita ei saanud...sõit käis jälle selle 340m mööda kraaviserva stiilis. Kraave sai ületada nõrkemiseni kusjuures. Siis tuli jällegi lisaülesanne, minu selle võistluse lemmik - tuli ronida üles nõuka-aegse rongi katusele ja joosta hüpates ühelt vagunilt teisele rongi lõppu, siis jälle alla ronida ja juhaidii, uus kaart veel rattaorienteerumist kuni finishini välja.
Kokkuvõtvalt ÜLILAHE! Nagu arvata oligi.
Igavene jama on sedasi rooste minna ja kogu üritusega kaasas käiv lõbu ära unustada. Järgmiseks siis öine xdream - uh, scary...
Sildid: Sport
Its just a perfect day....
Tänasest kujunes ootamatult mõnus päev iseendale ja seda tänu jalgrattale. Sõitsin esimest korda sellel aastal 100 kilomeetrise ringi maha - Kloogarannale ja natuke edasi Paldiski suunas ja siis tagasi. Rattaga oli ikka megamõnus ringi kruisida. Loodus on praegu igasuguseid erinevad rohelisi toone täis ja lilled õitsevad metsa all ning aegajalt uimastab toomingas. Õnnelik olemine on kättevõtmise asi. Lihtsalt piisab, kui jalad alla ajada ja rattaga loodusesse minna.
Mööda vana raudteetammi, mis saab alguse Harku metsast, on väga mõnus Keila Joale sõita - sellised savikruusased metsavaheteed, kus autosid praktiliselt üldse ei liigu. Sõida ja laula. Karjääri maja juures ei paistnud täna koera olevat. Üks agressiivne nähvits ajas mind seal ükskord taga. Nüüd ma kardan sealt mööda sõita. Küll aga jõudis mulle kohale, et seal elavad mustlased. Isegi kui nad päris mustlased pole, on nad hingelt mustlased ja seda pigem heas mõttes. Tee pervel lösutasid sellised lahedad karvased kitsed - valged ja mustad. Pisut edasi aga lüpsis üks vanur kitse ja kolm jõnglast olid end üles rivistanud ja vaatasid vanakese tegutsemist pealt. Lapsed olid vanades katkistes riietes ja tundusid sellised parajad murjanid. Kogu hoov on seal vana kola täis. Hästi palju vanu autosid. See toetab ka mu mustlaste teooriat. Vanasti olid mustlased tuntud kui head hobusekauplejad, nüüd on nad autodele ümber orienteerunud. ETV näitas mingi aja eest huvitavat dok filmi Rumeenia mustlastest. Endiselt elavad nad kusagil linna ääremail väga ajutise väljanägemisega eluasemetes. Mustlased ja laagrielu. Loomulikult tuleb ju laagris elada, kui igalt poolt kohe minema aetakse. Saab kergelt oma palagani kokku lüüa ja minema. Mitte et mulle mustlased meeldiksid või et mul otseselt nende vastu midagi oleks. Nad on lihtsalt üks ajalooliselt väga pika ebaõiglase kohtlemise tulemus. Nii nagu nad kunagi tulid jumal teab kus kohast keskajal Euroopasse (väidetavalt siis Egiptusest – ing k ikka gipsy). Nad ise ka ei mäletanud, kust nad oma teed alustasid. Võimalik, et hoopis Indiast. Oma päritolu mitte teadmine ning kindla maatükiga mitte seotud olemine muutis nad väga kahtlaseks kaadriks keskaegsete inimeste silmis. Igal juhul aeti neid muudkui minema ja loomulikult tekitas see vaenu mustlastes, et neid alati ära aeti. Nii nad kujunesidki mittepaikseiks ning omandasid arusaama, et on OK gadjesid (inimesed kes pole mustlased) petta ja ninapidi vedada kui vaja. Selles oli ka väike magus kättemaks kõige selle ebaõigluse ja julma kohtlemise eest. Pea iga Euroopa kuningriik oli teinud seaduseks mustlasi diskrimineerida, kui nad peaksid välja ilmuma. Noh, need mustlased seal oma kitsedega tundusid end täitsa kenasti sisse seadnud olevat õnneks...
Aga mina muudkui väntasin edasi Keila Joale ja sealt otse Kloogaranda. Lükkasin ratta mere äärde, istusin valgele liivale ja koorisin oma võileiva välja ja ausõna, midagi rohkemat polegi eriti võimalik tahta. Sellises kohas on tunne nagu oleksin patareidele lähemal. Tunnetab maa rütmi ja rahu ja ajatut olemust. Kõik, mis ülemäärast müra tekitab, on eemal...ära. Maailm vajub õigetesse proportsioonidesse.
Tegelikult on mul üks absoluutne salakoht Pakri poolsaarel, kus mulle kõige rohkem meeldib istuda, aga mul läks kõht enne nii tühjaks, et ma ei suutnud vastu pidada ja pidasin paremaks inimtühjal liivarannal luidete vahel pikniku pidada kajakate kisa ja merekohin taustaks muusikat mängimas. Salakohas käisin ka. Kükitasin seal niisama ja vaatasin taevast ja merd ja mände. Seekord ma kohe eriti nautisin mände. Mänd on lapsepõlvest peale olnud minu lemmikpuu. Lihtsalt on. Kui põhjuseid loetleda, siis vaadake õige männi juuri. Need ei ole tal küll sügaval maas, ent on sellised huvitavad harulised ja moodustavad lahtesid ja koopaid liiva sees. Siis tüvi, mis on mõnusa tekstuuriga, krobeline ja ilusat värvi ning hõõgub päikeseloojangul punaselt ja lõhn, eriti pärast vihmasadu ning see, et ta aasta läbi roheline on ning et männiokkad moodustavad selliseid armsaid potsakaid puhmasid ja männikäbid... Jah, ma võiks isegi jätkata. Lapsena ma kirjutasin luuletuse nimega Unistuste mänd. Kahju, et mul need 10 aastaselt kirjutatud luuletused enam alles pole. Oleks huvitav lugeda.
Tagasiteel põikasin Lohusalust läbi, st kärutasin Lohusalu paadisadamasse ja sealt sama targalt tagasi. Ilus kant oli. Selline väike Eesti-välismaa nurgake jällegi, kalurikülast välja kasvanud.
Mul oli kummaline dilemma – ühelt poolt oleks tahtnud rahulikult vänderdada mööda teed ja vaadata mööduvaid puid ja nautida loodust ja ilma ja värsket õhku, teiselt poolt tahtsin jälle trenni teha ja ikka kiiresti sõita punnitada. Lõpuks taandub kõik Erich Frommi kas omada või olla'le...
Tundsin vaikselt ette heameelt õhtul telekast tuleva Bollywoodi filmi üle. Ehee. Seekord siis reality show Bollywoodi võitjatega peasas vändatud päris India film. Ma olin reality showdest ikka enne nii halval arvamusel, et ma kohe põhimõtteliselt neid ei vaadanud. Bollywood aga mulle meeldis. Ootasin seda iga laupäeva õhtu. Eriti hea meel oli selle üle, et Lauri ja Kats võitsid. Hindud tegid väga hea valiku. Film oli päris India film ikka küll. Selline naljakas, mitte niivõrd sisult kui vormilt.
Sildid: Loodus, Sport
Tantsu meistriklass
Nii mõnus on vaadata hästi tantsivaid ilusaid inimesi, kes ise ka liikumisest täit mõnu tunnevad. Istusin terve päeva Keilas DanceActi citycampil. Ise võtsin hip hopi klassist osa, pealt vaatasin aga salsa klassi.
Muidu üritus ise nägi välja järgnev - terve sisevõimla oli ilusaid tsikke täis (ca 300 per klass), kes seisid lava ees ja vaatasid andunult laval taidlevaid õpetajaid nagu pop staare, kes siis kiirkäigul mõne tantsu selgeks õpetada üritasid. Mulle käis see tantsusammude õppimine kohati üle jõu. Ses mõttes et...mulle ei jää sammud nii kiiresti meelde kui vaja. Teiste peade tagant polnud õpetajate jalad eriti näha ka ja peeglit polnud...nii et mul oli pidevalt vasak ja parem sassis.
Hip hopi õpetajad olid USAst pärit. Hästi proffid, aga tsikk staaritses pisut ja mees üritas seda sõbralikum olla. Salsa treener oli itaallane. Ja tõesti, see mees oli talent ise. Nicola Berrettoni. Tema tundi pealt vaadata oli nagu viibiks tantsuetendusel. Puhas rõõm liikumisest. Tüübi poolt seatud sammud läksid 100% muusikasse, jutustasid loo, elasid täiega sisse. Ta rääkis juurde, et mis emotsiooniga mingit liigutust teha tuleb. Mulle kohe meenus mu ema ja viis kuidas ta pisut põmmpeadele õpilastele muusika ümber jutustab looks ja selle abil teost paremini mõista aitab.
Ma austan tohutult inimesi, kelle jaoks pole nende elukutse töökoht, vaid tõesti hingeseisund, kutsumus, eneseväljendusviis... Respect...
Sildid: Sport
Oh ja Ah metsas
Oh, mis tore laupäev oli!
Ah, kes oleks võinud seda arvata!
Ei oleks osanud arvata jah, et ma see sügis veel kuhugile orienteerumisvõistlusele lähen. Aga läks teisiti. Seisin ebanormaalsel ajal - 6 30 maja ees ja ootasin Raidot. Tuul vingus ja ulus ja üritas mind veenda, et on vale aeg, peaksin veel soojas voodis põõnama, mitte õues pimedas seisma, ent mina jäin endale kindlaks. Peagi hakkasid pimedusest paistma autotulede kiired ning ralli Lõuna-Eesti suunas (vahepeatusega Sakus) võis alata. Tee kulges täpselt diagonaalis üle Eestimaa - Piusale. Väga ilusate värvidega sügis on. Mõnusad kollase-rohelisekirjud maastikud volksasid muudkui mööda.
Piusal oli parklas juba hunnik autosid ja rida asjalik-sportlikke tüüpe saalis ringi. Siiski polnud mingit neljapäevakutele tüüpilist "laulupeo" tunnet. Tegu oli pool-kinnise üritusega - Tartu Firni klubi poolt korraldatud orienteerumisvõistlusega, kuhu siis ka JKA rahvast oli kutsutud. JKA klubi oligi minu ja Raido poolt moodustatud võistkonnaga "Oh ja Ah metsas" esindatud. Ega me ise ka ei teadnud, kumb meist Oh ja kumb Ah on, aga tiimile tuli mingi nimi panna ja mulle meeldivad naljad stiilis:
Oh, ma ei jaksa enam...
Ah, mis sa virised...
Nuvat ja nii need Oh ja Ah panidki täpselt kell 12 33 lõuna poole kimama. Esimene punkt läks lihtsalt, teise punkti leidsin enamvähem poolel teel...Kolmanda leidmine enam nii kergelt ei läinud. Selle leidmiseks ületasime Surmaoru ja kahlasime läbi oja ja vahtisime pulliga tõtt. Mingi hetk tuli välja, et see meie 2. kontrollpunkt oli hoopis 7-s. Jooksime siis ja võtsime 7-da pähe 2-se punkti ja siis tuli kaks punkti mälu orienteerumist, millesse ma eriti süveneda ei suutnud, sest ma pidin ennast sügama ja haigutama ja telefonile vastama. Piusa jõest läbi jalutamine tundus mulle halb idee, läksime ringiga. Üldiselt oli metsas ilus ja mõnus joosta, ainult et künkaid, millest tuli muudkui üles ja alla koperdada, sai natuke palju. Raido harrastas põhiliselt otse orienteeruda ja mingeid teid me eriti ei kasutanud. Kohati tuli ikka üsna kõrgele hüpata ja haake visata, et mitte igasuguste puuroigaste ja kännujuurikate otsa koperdada.
Kaardile oli märgitud 16 kontrollpunkti ja 16 punktis saime uued TULIP (vms sarnast) orienteerumise juhised stiilis 160 meetrit teede ristumine, vasakule, siis 70 meetrit siis kinnikasvanud metsatee...jne jne. Müttasime siis mööda metsa ja lugesime samme. 20-das kontrollpunktis saadeti siis lõpuks edasi Piusa koobastesse, kuhu oli 4 kontrollpunkti ära peidetud.
Oh, see oli põnev!
Piusa koopad on lahedad. Ma ei kujutanud üldse ette, et need nii võimsad võivad olla. Raido jutu järgi pidid need veel uhkemad olema, kuhu inimesi ei lasta. Minu jaoks tundusid need koopad üsna raskesti navigeeritavad, ent Raido leidis need 4 viimast punkti fenomenaalse kiirusega ja silkas finishi suunas minema. Ma siis sörkisin talle järgi. Jalad enam eriti ei kandnud. Finishis ootasid teised lõpetajad, soe tee ja õunad ja küpsised ja mõnus olemine. Lõpetasime ajaga 03 24. Läbisime ilmselt mingi 18 kilomeetri pikkuse trajektori ja 24 kontrollpunkti. Võitjad, kes olid rogainil 4-dad olnud, finisheerusid ajaga alla kahe tunni. Nad silkasid nagu mingid ristirüütllid metsas oma värviliste vammustega mööda.
Vaatamata sellele, et ma olin magamata ja ebasportlikus meeleolus ja uimane oli see hiigla lahe üritus ja mul on hästi hea meel, et ma sellest osa võtsin. Nii et au ja kiitus Raidole, kes mu kaasa kutsus ja kelle järel ma seal metsas siis enamasti koperdasingi.
Sildid: Sport
Xdreami hooaeg läbi.
Xdreamidega on selleks korraks kõik. Mul oli ketserlik plaan viimane võistlus nii või naa vahele jätta, kuna see läks liiga spordiks kätte ja mu senised tiimikaaslased ei näidanud erilist entusiasmi ülesse, mõlemil oli muud teha. Ent läks teisiti. Delta tiimi oli viimasel hetkel asendajat vaja. Ja seal ma siis olin, jälle stardis.
Ebanormaalne kamp on need xdreamlased. Tõusta pool seitse hommikul et kimada Viljandisse, selleks et saaks kolm tundi tunda verd higi ja pisaraid. Peab ikka tahtmine olema. No, ok, tegelikult see ikka nii karm ei olnud. Ilm oli soe ja taevas sinine ja loodus ilus. Nii et tsill.
Iseenesest oli rada lahe ja huvitav. Seekord oli põhirõhk jalgrattal. Saime stardist ilusti minema, aga siis kündsime ratastega põldu ja jäime suht saba lõppu. Kahju, et ma põllukündmise vastu radikaalsemalt ei sõdinud. Lisaülesanne kujutas endast jalgratta krossirada. See oli iseenesest fun, va et ma läbisin seda selgelt liiga ettevaatlikult.
Järgnes ekskursioon kanuuga Viljandi järvel. Nagu ikka, kanuu on äärmiselt aeglane edasiliikumisvahend. Nõuab palju kondimootorit. Lahmisime ja sahmisime küll hullult mõladega, aga edasi liikusime vaevaliselt.
Seekordseks ainsaks jalgsi orienteerumise lõiguks jäid 12 punkti Viljandi linna peal, mida ei tulnudki tiimil koos võtta. Jagasime punktid kuidagi ära ja mulle sattus selline, kus tuli köit mööda u 3 meetri kõrgusele ronida ja siis kellukest helistada. Ma ei saanud sellega hakkama ja jooksin järgmisse punkti ja ootasin seal Heidyt...ja juhtumisi sattusimegi kokku. Heidy läks krabinal köit mööda ülesse. Respect. Tahaks ka, et mul nii tugevad käed oleks või ma ei teagi, mida vaja on, et end köiest ülesse venitada jaksaks .
Kogu võistlus lõppes üsna ootamatult. Otse võistluskeskuses, kohe pärast kanuult maha hüppamist, ootas ees 3-4 meetrit ujumist. Jumal tänatud, et kõigest kolm meetrit, mitte kolmkümmend... muidu oleks ma sinna küll surnud.
Sildid: Sport
Hip hop poos
Eile oli üsna karm trenn. Pidime esimest korda
attitude'ga tantsima, mitte lainetama niisama. See tähendab agressiivselt, panema nagu torust tuleb, kütma kiiresti, jõu ja energiaga...
yo yo olen geto kõige kuumem mutt, kui ei meeldi näitan näppu, fuck off...olen ise MINA tsahh... Jee, lahe oli. Täna annavad lihased üsna imelikest kohtadest tunda. Energia laeng oli igal juhul võimas. Trennist tulles on meri põlvini ja väsimust pole üldse olla. Kui ma enamasti sõidan trenni trolliga, siis koju olen tulnud jala. See on nagu teine elu. Mõnus on tulesäras kesklinnast koju jalutada. Tallinn on nagu välismaa ja mina olen tüdruk, kes ma kunagi pole julgenud olla. Pole kunagi julgenud ega osanud minna tantsutrenni, sest olen arvanud, et ma ei sobi sinna oma päntajalgadega. No igal juhul ei tea ma tantsimisest paremat viisi end välja elada.
Pärast dushiruumis lobasime veel treeneriga. Nali selles, et tantsukooli laagritel pidid kõik treenerid üritama oma tantsustiili kiita...a la, et kõhutants toob teis välja tõelise naise, mis peale siis hip hopi tüdrukud rõõmustavad, et hip hop teeb naisest mehe. Tegelikult muidugi ei tee.
Igal juhul ei huvita mind see puusade hõõritamine. Olen hea meelega isepäisem ja jõulisem ja näitan näppu kui ei meeldi. Või vähemasti tahaks ma osata viisakalt näppu näidata, nii et keegi ei solvuks...aga ei üritaks ka mulle pähe istuda.
Pärast trenni kolistasin trammiga Rock Cafe-sse...Tag Toe'd või Toe Tagi kuulama...ma alati ajan sassi, kuigi võiks nagu meelde jätta. Ma polnud seal varem käinud, aga liikusin ees kõndivate tibide sabas, eeldusel, et nad mu õigesse kohta veavad. Päris ilma Marguse abita ma siiski sisse ei saanud. Tõmbasin oma kohustusliku mütsi pähe ja kohe jäi mulle silma vana klassivend Revo, keda pole oma 10 aastat näha saanud ja kes nüüd selles samas Varba Sakki bändis (ok 'lipik' microsofti eesti k. on sakk) räpib. Varem ta räppis minu ees pingis. Lahe :) Ses mõttes et - ühelt poolt võib nagu öelda, et see seltsimees pole küll muutunud, teiselt poolt jälle on suur vahe, kas ta räpib eespingis või suurel laval. Igal juhul oli bändi esinemine igati positiivne üllatus, st Toe Tag osutus paremaks kui ma arvasin.
PS Kanya Samet "Ecorchée vive" rebib pea et hinge seest...vapustav hääl
Sildid: Sport
Veni, vidi...Sügisjooksul
Hommikul ärkasin selle peale, et oli just unes näinud, et jooksen ja kõik nagu klappis ja siis sain aru, et olin unustanud kiibi tossu külge kinnitada. Kiibita jooksjad teatavasti diskvalifitseeritakse, Sügisjooksul siis.
Esimesed hommikutunnid möödusid seetõttu erilise valvsusega, et midagi ei ununeks. Plaasterdasin oma varbad ja kanna ära igaks juhuks, et kusagilt hõõruma ega haiget tegema ei hakkaks ja panin Saku suurhalli poole leekima. Seekord siis IRL - ehk in the real life.
Mõtlesin enne tükk aega, kas osaleda Sügisjooksul ja kui osaleda, siis millisel distantsil. Olen üsna aeglane, aga see-eest visa jooksja. Igal juhul tundus atraktiivsem mõte end proovile panna 21.1 km distantsil, kus on hulga vähem osalejaid ja rohkem ruumi joosta. Enne registreerimist proovisin ikka järele ka, kas ma üldse jaksan nii pikka maad sörkida. Selgus, et jaksan küll, ainult et masendavat aeglaselt. Uurisin eelmiste aastate tulemusi ja nägin, et oleksin üsna kindlalt viimane. Seisin dilemma ees, kumb on nõmedam, kas osaleda ja jääda tõenäoliselt viimaseks või selle pärast osalemata jätta? Võimalus oleks ka olnud lihtsalt 10 km rajale minna, kuigi ega ma seal ka teab mis tegija poleks olnud. Seega siis läks 21, 1 km kirja ja kogu moos.
Esimene ring(10 km) kulges üsna mõnusalt. Teisel ringil ma eriti enam edasi ei liikunud. Jalad olid üsna kanged ja kusagil enne poolt said 10 km jooksjad mu kätte. Siis enam nii mõnus ei olnud, sest nad müdistasid muudkui täiskäigul mööda. Hästi palju oli selliseid täistallaga auruvedurina kiirtormajaid. Selles mõttes tundus 10 km rada ebameeldiv, sest joosta oleks tulnud suures massis hunnik nägusid puhisemas ja ähkimas kõrva ääres. Pikemal distantsil olid palju vaiksemad tegelased.
Vedasin end kuidagi lõpuni välja. See oli nagu low end eesmärk ka. Kas ma olin viimane või mitte, seda ma ei teadnud...ja ega see ei tundud ka enam nii oluline. Võistlesin pigem iseendaga ja oma esimesest 21 kilomeetri jooksust lõpetasin igal juhul natuke parema ajaga.
Jalad on küll hirmus läbi ja joogijanu vaatamata kõigile neile liitritele, mis ma endale juba sisse olen kallanud, meeletu. Tahaks muudkui juua. Eks see 21 kilti oli ikka mega-sportlik värk. Ju ma natuke opakas olen...et sinna ronisin. Aga lahe kogemus sellegipoolest. Ma ei tea, kas ma kunagi veel seda jooksen. Eks saab näha. Tulevikus piirdun võibolla 10 kilomeetri ringiga.
(Tulemustes küll nimekirja lõpu osas, ent mitte kõige viimane :) - seega läks väga hästi)
Sildid: Sport
Dämn...veel üks lisaülesanne - vibulaskmine... Moment enne ujumist....
Sildid: Sport
Skype Gamma enne starti :)
Sildid: Sport
Ma ei saa aru, kuidas saab olla pühapäev... Olen praktiliselt 24 tundi järjest üleval olnud. Hetk, mil päev vahetus jäi seekord küll vahele. Aga...tagasi laupäeva pärastlõunasse.
Alustasime sõitu Ilumetsa suunas natuke enne nelja. Vatrasin vahetpidamata. Mul pritsis enamvähem igast rakust adrenaliini ja muud stuffi, mis ergutab. Tegelikult olin aga üsna väsinud. Päeval magatud uni ei ole just kõige kosutavam. Eriti veel, kui sinna juurde segaseid unenägusid näidatakse.
Ilm võttis vastavalt ilmateate ähvardustele üha dramaatilisema ilme. Kusagil Põlva kandis hakkaski kallama. Oli üsna tõenäoline, et meil tuleb terve öö vihma käes möllata. Ilmselgelt polnud mina ainus, keda stardiärevus seest õõnsaks uuristas. Just, kui lükkasime rattaid stardi suunas teatas Marek: "Oi, mulle meenus, et mul jäi kodus pliit sisse." Mina olin ärevusest juba nii segi, et küsisin siiralt: "Nalja teed või?"
Vihma hakkas kohe erilise hooga kallama ja ronisime kõik ratastega kuuse alla peitu. Jälgisin, kuidas mu saldula peale kogunes hetkega veeloik ja stardipauk muudkui lähenes. Rahvas viskas vaikselt nalja ja eks tuli oma suhkrusisaldus proovile panna ning kuuse alt välja vihma kätte stardijoone taha trügida. 22 15 käis pauk, haarasime kaardid ning esimesel ristmikul kohe dilemma - kas vasakule või paremale? Ja siis kima-kima-kima! Mis siis, et tibutas, mis siis, et hämardus, mis siis, et tee oli sopane ja kitsas ja teisi rattureid oli palju. Korra jäin päris vastikult liiva kinni. Mul on ju õhemad kummid. Asfaltil olin see-eest rohkem tegija. Hea tuulevaikne ilm oli, nii et sai kergelt kiiruse sisse. Vihma enam ei sadanud, küll aga pimenes järjekindlalt. Siiski andis veel ka ilma lampideta tegutseda. Kaaslased soovitasidki mul lambi kustutada, et ma tulega teistele ei reedaks, kus kohast tee läheb.
Lahe oli mööda liikluseta autoteed pimeduses täiskäigul rattal kimada ja kimada...kuni jõudsime järgmisesse kotrollpunkti ja sealt hüppasime juba kanuusse. Mina keeldusin kaarti lugemast, kuna kartsin, et ei saa hakkama. See mõlamise värk meil eriti ei läinud. Teised meeskonnad kippusid muutkui mööda minema. Nähtavus oli praktiliselt null ja tõenäosus kogu täiega mõnele kivile või puurondile otsa sõita üsna suur. Jäin oma aeruga muudkui tiimikaaslastele ette. Siis mul soovitati lihtsalt mõlamine järele jätta ja olukorda nautida. Üsna horisondi lähedal laiutas õbluke kuusirp ning taevakaarel helendas tähti. Ilus oli olla. Natuke kole ka, sest et olime ikkagi paadiga pimedas jõel ja noh, panime kogu täiega ühe rondi alla kinni. Esinavigaator sai põhimatsu. Ukerdasime siis kuidagi vabadusse. Mina lamasin kanuu põhjas ja poisid astusid rondist üle. Siiski läks meil hästi, sest kanuuga me ümber ei käinud. Pärast üht üsna sirget ja lauget lõiku hakkasid paistma suured tuled ning sild ja tamm. See oligi kanuuetapi finish.
Selgus, et edasi tuleb orienteeruda sama kaardiga, mille olime kanuusse jätnud ning pidime seda taga otsima.
Edasi siis tuli jooks. Esimese punkti leidsime kergelt. Siis aga panime sõna otseses ja kaudses mõttes rappa ning keksisime üsna pikalt mööda soomättaid. Näha oli, et paljud olid meie eeskujule järgnenud. Pealambi tulukesi vilkus üsna mitmeid puude vahelt. Vahepeal ei teadnud kohe üldse mitte, kus me oleme. Siiski lõpuks meil vedas. Järgmise punktini sai joosta üsna rahulikult mööda metsateid. Juba paistsidki järved - brr - ujumine ootas ees. Enne veel tuli vibu lasta. Me kahjuks lasime kaks noolt mööda ja saime kaks trahviringi. Jooksime need ära, siis riided seljast ja ... Ütlesin edale karmilt, hüppa vette ja ma hüppasingi. Vesi oli õnneks soe või siis vähemasti tundus meeldivalt soe. Siputasin seal käte ja jalgadega edasi liikuda ja kohati võttis ikka hingeldama nagu astmaatiku. Käte asemel olid mul kaks makaroni, aga ma liikusin siiski edasi. Mingi aeg tundus, et ujumisvest minu keha ümber liigub minust kiiremini ja tahab mu maha jätta. Järve teine ots koos finishit märkiva lõkkega oli kaugel ees. Sumasin ja sumasin ja lõpus trügis päästepaat mulle küll üsna ligidale, aga neil ei vedanud. Sain ikka omal jõul üle ja siis lippasin sokkides mööda järve äärt ruttu tagasi. Mul oli kogu aeg suur mure olnud selle mööda järve äärt tagasi jooksmisega seoses. Kas ujuda koos jalanõudega selle pärast või tuleks paljajalu joosta. Sokid tundusid hea alternatiiv olevat. Igal juhul sain hulga kiiremini edasi kui minu paljasjalgesed võistkonnakaaslased.
Oeh. Ujumine - minu kõige suurem hirm - oli läbi. Sellega olin ennast kõvasti ületanud. Olin ekstra käinud kolmapäeval ujumas basseinis, et näha, kas ma üldse jaksan ilma kordagi jalgu maha panemata 200m ära ujuda. Hakkama sain.
Siis loopisime jälle riided selga ja jooksime rataste järele. Tee peal tuli meie konkureeriv võistkond vastu. Oi ma olin tige. Nad olid meist metsas mööda pannud. Sisimas trampisin jalgu.
Teine rattaetapp kujunes üsna pikaks. Osalt selle pärast, et see oligi pikk, osalt jälle seetõttu, et ühel meist olid põlved läbi ning ei saanud eriti kimada. See-eest sai loodust imetleda. Ma polnud kunagi varem sellesse kanti sattunud. Ilus oli. Vahepeal täitsa kartsin, et peame katkestama, aga Lauri oli nii visa hingega, et pingutas ikka edasi sõita ja sõitsimegi finishini välja. Kusjuures, ei tulnudki väga hullu kaotust teistele. Ilmselgelt, kui oleksime oma tavalises tempos ratastel kimanud, oleks tulemus palju parem tulnud.
Aga ikkagi oli lahe! Mul on kohe nii hea tuju, et ma sellise katsumusega toime tulin ja veel nii edukalt. Erilist laiba tunnet pärast finisheerumist küll ei olnud. Oleksin kangesti tahtnud oma tiimikaaslasi kallistada ja tänada...aga noh, põhjamaa värk. Äkki vaatavad mind veel imelikult hiljem ning ei julge muga enam metsa minna...
Aga suhkrut mu luudesse valatud pole. See on nüüd küll selge.
Hommikul sõime suppi ja käisime saunas ja juba kimasimegi Tallinna poole tagasi. Päris huvitav unenägu oli.
Aa...vahemaadest
Esimene rattaots ca 20 km
siis umbes 6-7 km kanuud (täpselt tõesti ei tea)
siis umbes samapalju või natuke rohkem jooksu metsas...
selle vahel ujumine 200m ja vibu
siis jälle jalgratas 30km ja karistus neile, kes lõpetasid raja alla 7 tunni - 10 km jooksu
Sellest me õnneks pääsesime.
27-me segameeskonna seas olime 20-dad. Mis pole sugugi paha. Aga ma tean, et oleme palju paremaks võimelised kui tervis korras :)
Ja ühele spordistatistikule annaksin hea meelega pasunasse. Nii ajab närvi, kui kõik mis loeb on vaid koht ja tulemus. Mis tähtsust sel on, ma ei saa aru? Oluline on ju, et protsess ise oleks nauditav.
Sildid: Sport
Suhkrutest
Täna õhtul lähen ennast Lõuna - Eesti metsadesse tapma. Ma ei tea, mispärast ma seda teen, aga ära küll ei jätaks. Kardan ja olen närvis ja pinges ja sedasi jõud vaid hajub õhku, nii et õhtul ilmselt, kui võistlus algab, tahan ainult magada. Noh, see on ka kogemus ja ettevalmistus mägede jaoks. Nii öelda suhkrutest ja iseloomu proov kuidas ma vastu pean, kui olen kaua magamata ja tuleb end füüsiliselt kõvasti pingutada.
***
Kuna tahtsin päeval kauem magada, siis uitasin üsna pikalt öösel ringi. Vahel mõtlen, et kas ma peaksin pisut mures olema oma kahtlase harrastuse pärast võimaluse korral mööda öist linna jalutada. Meeldib noh. Mööda Luise tänavat Toompea suunas kõndida oli tõeliselt mõnus. Puumajad tekitasid kuidagi Tartu tunde või sellise teise aega jääva aguli tunde. Otse ees kõrgus valgustatud Kaarli kirik koos oma kahe torni ja suure kellaga. Väga võimas. Võtan üha huvitavamaid pöördeid. Täitsa põnev on ennast jälgida. Kuigi värav on lahti, ronin mina üle tõkkepuu.
Wismari tänava äärse heki all sebis ringi siil. Selline armsalt okkaline ja helepruun.
Ei tea, kuidas ta sedasi linna ära eksinud oli. Iseenesest on ju see Toompea külje all olev park üsna mugav elukeskkond talle.
No nii, minek...
Sildid: Sport
Individualist jalgrattal - zäz mi!
Ich bin eine Individualistin, das ist jetzt klar. And I absolutely love myself. Olen nüüd maru sheffi täis. Kimasin täna rattal 100 kilti kopikatega maha and I enjoyed it damn much. Vaid inimesega, kes enamvähem samas tempos on ja muidu ka maailmatunnetust jagab, on koos toredam kui üksi rattaga sõita. Muidu olen jah nii individualist ja ei jaksa eriti kellegagi arvestada. Omas tempos ja oma marsruuti pidi aegajalt tuulega võideldes ning ümbrust jälgides ja omi mõtteid mõeldes on kõige mõnusam. Marcus helistas eile üle hulga aja...um pool aastat??? ja raporteeris, et tal läheb hästi. Mul on hea meel. But do I really care? Ta paistab lõpuks oma kutsumuse leidnud olevat antiigiga kauplemises. Kusjuures sellega annab teenida nii 10 - 20 kordset kasumit. Mitte et ta eriline asjatundja oleks. Sel kutil on lihtsalt kaasasündinud täiuslik ilumeel ja selle abil ta igasugu kola leiabki. Pidavat biedermeieri ja juugend stiilidele spetsialiseerunud olema. Oh..I miss Vienna. Ma arvan, et Marcus on mulle ilmselgelt kõige rohkem õpetanud, kuidas enda eest hoolitseda... Mis teha, ta lihtsalt on hingelt keigar, no ok dandy... Muide, ütles, et talle meeldib naistele õmmeldud riideid kanda - rohkem värvivalikut ja püksid pidid paremini istuma, tagumikust ümber jne... Ja jah, ma mäletan küll, ta proovis ka minu kleiti kord selga...phew...see oli väga välja veninud hiljem. Ei no, vähemalt mitte igav ja tavapärane inimene...kuigi mul on hea meel, et ta enam ennast minu peal ei teosta...
Mis veel? Rand oli vägagi inimtühi. Mulle nii meeldib. Ma oleksin seal võinud igas poosis aeleda ja päevitada. Mina aga närisin oma viinerisaia. Ajan eelmisest nädalavahetusest Karulas nahka - päevitamine vastunäidustatud. Pakri poolsaarel oli mõnus. Tuul surus küll tugeval kombel, aga mina pressisin vastu. Väike kõrvaltee viis kaldale. Seal olid eriti musikaalsed lained. Viskasin lutsu ja ronisin kividel ja laulsin - Jetzt bist du weg...jäi miskipärast kummitama just see lugu. Veidi eemal oli pankrannik kõrgem. Ühes kohas oli paas suurte lahmakatena lahti murdnud. Väga ilus ja metsik nägi välja. Lahe oli seal ronida.
Sildid: Sport
Kuidas ma Türisalu paepangast ca 35 meetrit alla laskusin....
Reedel siis potsatas postkasti meil pealkirjaga "Uhked köied" ja sisuga, et Jaan andis meile kasutada uhked ja ilusad ja uued köied ning kel tahtmist, siis võiks täna harjutama minna. Mulle tundus, et ma täitsa läheks ja nõnda siis olingi umbes nii seitsme ajal Türisalu paepangal ja uurisin asjatundlikku nägu tehes koos Raidoga laskumisvõimalusi. Mingid tüübid arendasid looduskaunis kohas autoromantikat ja puha...tundusid igal juhul väga mõttetud tegelased mulle sedasi.
Ikka väga naljakas on, kui täpselt ei tea, mis juhtuma hakkab. Noh, juhtus see, et Raido hindas ühe koha ronimiseks sobivaks ja sõitis autoga sinna juurde. Julgestusköied kinnitasime auto külge. Mulle tunduvad need muhumustrilised slingid alati maru kahtlased. Tegelikult aga on nad kindlamad kui sõlmes köied. Ma üritasin mitte fantaseerida teemal, kuidas ma laskudes auto endaga pangast alla kaasa tõmban. Kõik oli väga bueno kuni hetkeni, mil ma oleksin pidanud esimese sammu tegema ja end kalju seinale seisma sättima. See esimene samm tundub alati nii ilmvõimatult raske ja ohtlik. Kalluta ennast ise selg ees tühjusesse. Olin juba pea-aegu...aga siis ukerdasin ruttu tagasi ja palusin Raidol esimesena minna. Ups, see tähendas ju seda, et pidin teda julgestama. No ma julgestasin nii, et vana Künnap oleks ilmselt kreepsu saanud. Õnneks teda polnud läheduses. Kui julgestatav pangale astus ja köie koormas, siis olin ma sellest nii ehmunud, et potsatasin istukile maha ja tõmbasin ta muidugi vastu seina sedasi. Edasi läks enam-vähem. Ainult et ma ei näinud seal istuli olles laskujat ja mingi hetk jooksis julgestusköide sõlm sisse. Tjah...häbilugu...aga noh, ma arenen, ausõna.
Siis istusin ja vaatasin merd ja taevast ja ootasin Raidot ülesse ja mõtlesin, et huvitav asi on see ellujäämisinstinkt ikka. Ma ei karda kõrgust, ma kardan õnnetusi. Ei usalda...ei köit ega enda keha. Inimesi on maailmas oma kuus ja pool miljardit. No mida paganat ma siin tõmblen. Sellest perspektiivist pole inimkonna ellujäämine küll minu kätes. Tegelikult on ju ilus päev. Ilm on ilus ja tööl oli tore ja üldse on kõik elus enam-vähem hästi. Siis kruvisin endale jälle kaheksa külge ja hakkas pihta kemplemine. Ma pea et ropendasin seal, et miks ma ei julge seda sammu astuda...Olin juba minemas, aga siis kribisin end jälle kiirelt tagasi. Kuidagi õnnestus Raidol mind siiski sealt alla kupatada. Ja noh, ma tulin alla. Niipea kui see va esimene samm tehtud, on kõik hästi. Ikka igavesti lahe oli ja teekond alla üsna pikk. Üks kiht oli sellist pudenevat kiviklibu, sealt oli natuke ebamugav mööduda. Ülevalt karjuti, et vaata ringi ka. Meri ja loojuv päike ja luiged. Voila :) Raido järgnes mulle niisama ja noh, sellise kiirusega...et respect...nagu sangar seiklusfilmis. Ronisime siis ülesse tagasi miski kiviklibu hunnikut mööda, mis varisema kippus. Oleksin seal kohas endale hea meelega seljakoti veel selga kujutanud. Tahan nii kuhugile mägedesse teele.
Selge oli, et ma peaks ühe korra veel alla tulema, et kinnistada oma julgust. See teine kord läkski juba libedamalt, kuigi ma korra kribisin end ehmunult kindlale maale tagasi, kui tundsin kuidas auto miskit krõbinat tegi, kui ma köit koormasin. Välja arvatud see kohutav esimene samm, on laskumine väga lahe ikka. Muidu tunda on, et alahoidlik osa minus annab erroreid mõtte juures, et tahaks veel laskuda... Press ignore :P ...
Muidu hommikul kargas mu alateadvus huvitava küsimusega pinnale...küsisin endalt lambist kõva häälega - huvitav kui palju mul veel aega jäänud on... Küsimus on, milleks, milleni? See oleks justkui miski missioon, mille ma lõpetama pean...aga ma ei tea, milline täpselt...
Pean tingimata korralikult julgestama õppima ja matkaspordi raamatu mõttestatult läbi lugema.
Sildid: Sport
Minu viimased vägiteod...
Toibusin xdreami pingutustest enam-vähem kolmapäeva lõunaks. Või noh, siis mulle jõudis kohale, et see, mis mul eriti painduda seljast ei lase, ei ole piimhape, vaid miskit sorti radikuliit või muu taoline...Tahtsin ka koos teiste nooralpinistidega Astangule salatrenni tegema! Olin selle minekuga üsna kärsitu ja ei läbenud ära oodata, millal teised vandeseltslased Matkaspordist tulema hakkavad. Ootasin pisut küberimaja ees ja siis varbad pidasid nõu ja otsustasid suuna Astangu poole võtta. Astangu on päris veider koht. Selline natuke agulimaiguga ja kriminaalne - lindpriide redupaik. Jõudsin tegevuspaika teistega umbes samal ajal. Läks lahti hull köitega mässamine. Esimene atraktsioon, millega me ühele pooole saime, oli ahviraudtee. Vana guru jõudis umbes sel ajal kohale, kui me raudteel esimesi katsetusi tegime ja kiitis moodustise heaks. Meie noor guru hõikas talle rõõmsalt, et tahtsime pisut lõbutseda...Nuh, ma siis ka sõitsin alla. Mitte just eriti suure hooga...tingituna köiest minu jala ümber. Enne kui sõiduks läks, jõudsin ma ikka natuke teatrit teha ka teemal "mina kardan selliseid asju". Tegelikult käib mulle see roll juba närvidele. Edaspidi võiks ma oma hirme vaikides põdeda või veel parem, neid mitte produtseerida... '
Järgmine atraktsioon, millega tutvusime oli
pendel. Matkaspordi käsiraamat: - ühest otsast kinnitatud tugiköis, mis võimaldab vabasse otsa kinnitatud matkajal ületada takistusi. Ühesõnaga pisut selline Tarzani stiilis variant. Künnap kinnitas minu esimesena vabasse otsa ja ma pidin siis simuleerima takistuse ületamist. Kahjuks lohisesid mul jalad mööda maad...noh, sain end siiski miski puu külge enesejulgestusse kinni. Nüüd siis oli julgestusköis minu käes ja pidin abistama teist "matkajat" üle takistuse. Nu, kuidagi õnnestus mul ta siiski enda juurde tirida. Teistega läks juba kergemalt....Siis me vedasime ja pingutasime veel köisi üle nähamatute jõgede ja ületasime neid. Kui Künnap läinud oli, siis oli tegijamatel plaan miski takistusrada läbida. See nägi välja nii, et esimene ronis ees ja pani julgestusköie ja teised ronisid haaratsiga järele. See oli kusjuures üllatavalt kerge. Kükitasime ja itsitasime tükk aega kaheksakesi ühe puu ümber enesejulgestuses. Kui viimane sealt alla tuli, oli juba päris pime. Tegelikult pole vist veel ükski ronimaskäik nii lõbus olnud, kui seekord.
Siis neljapäeval käisin neljapäevakul. Sõbrad nooralpinistid olid ka kohal. Sibasin koos töökaaslastega 5,8 km raja Männikul läbi. Startisime ühel ajal ja püsisime terve raja koos. Noh, tiimivärk. Muidu oleksin ehk paar korda küll nats rappa pannud. Üldiselt suutsin siiski terve tee kaarti ilusti jälgida ja teadsin, kus ma olen ja kuhu suunda midagi jääb. Kohati sarnanesin küll auruveduriga, aga sain hakkama. Arenguks on kõvasti ruumi. Peaks regulaarselt jooksmas käima hakkama. Muidu tulemuste lehel olen ilmselgelt 17 59 startinud incognito, ajaga 56 minutit....ja 7 koht oma alagrupis...kusjuures ...viimane...rohkem naisi sel rajal polnud...Võiduaeg oli ca 15 minutit kiirem. Puhh....
Sildid: Sport
Spordipäevad jätkuvad....
Õudne...
Hommikul rattaga tööle...vahepeal pitstop Rademaris, sest tagumise porilaua kruvi kadus teadmata suunas ja vajas asendamist. Rademari poisid on muidugi ülinummid ja järjekordselt ei küsinud mult "nii pisikese kruvi vahetamise eest" raha...
Ja siis peale viite kimasin oma tiimikaaslastega Nõmme teisipäevaku stardi suunas. Esmalt tegime miski 12 km rattaga orienteerumise ringi. Muidugi tuli kõvasti sõita vastutuult ja muidugi tuli aegajalt ette tõuse, mis mu organismi lõõtspilli immiteerima panid. Enda kiituseks pean ütlema, et suutsin siiski enam-vähem kaarti jälgida. Finishis oli SI pulga saba nii suur, et me ei viitsinud oma vaheaegu välja võtta, ega infot maha laadida...andsime need abistava personali hämminguks niisama ära.
Suur oli aga registreerimislaua memmede imestus, kui me jälle välja ilmusime ja jooksurajale soovisime minna. Tädid ütlesid, et ärge nüüd üle ka pingutage. Noh, ei saa just väita, et me pingutanud oleksime....eriti...Läksime seekord viiekesi ühe SI pulgaga ja oma kaardid pidime ise ümber joonistama...ehheee...
Muidu on täna kummaliselt õnnelik päev olnud....rattaetapil lendasid mul koduvõtmed taskust välja ja minu järel kimanud tiimikaaslane korjas need ülesse...Jalgsietapi lõpus avastasin, et moblal oli tagakaas kaotsi läinud ja üks töökaaslane ütles, et oi, ta just märkas üht mobla tagakaant teel siin üsna lähedal. Muidugi oli see minu oma... :-)
Kodu poole hakkasin ka seetõttu üsna suure kõhklusega sõitma, et ei tea mis nüüd siis ära kaob...Seekord pole ju kedagi kolleegi võtta, kes mu järel kola korjaks. Seni pole ma veel kadunud asju tuvastanud.
Muide, ma ei treeni olümpiaks...üksnes xdreamiks ja ma ei kavatse seda võita...lihtsalt juba etapi läbimine nõuab teatavat füüsilist ettevalmistust...ja näha on, et ma pean kõvasti rabelema, et poistel sabas püsida....
Sildid: Sport
