laupäev, aprill 30, 2005

Kuidas ma Türisalu paepangast ca 35 meetrit alla laskusin....

Reedel siis potsatas postkasti meil pealkirjaga "Uhked köied" ja sisuga, et Jaan andis meile kasutada uhked ja ilusad ja uued köied ning kel tahtmist, siis võiks täna harjutama minna. Mulle tundus, et ma täitsa läheks ja nõnda siis olingi umbes nii seitsme ajal Türisalu paepangal ja uurisin asjatundlikku nägu tehes koos Raidoga laskumisvõimalusi. Mingid tüübid arendasid looduskaunis kohas autoromantikat ja puha...tundusid igal juhul väga mõttetud tegelased mulle sedasi.
Ikka väga naljakas on, kui täpselt ei tea, mis juhtuma hakkab. Noh, juhtus see, et Raido hindas ühe koha ronimiseks sobivaks ja sõitis autoga sinna juurde. Julgestusköied kinnitasime auto külge. Mulle tunduvad need muhumustrilised slingid alati maru kahtlased. Tegelikult aga on nad kindlamad kui sõlmes köied. Ma üritasin mitte fantaseerida teemal, kuidas ma laskudes auto endaga pangast alla kaasa tõmban. Kõik oli väga bueno kuni hetkeni, mil ma oleksin pidanud esimese sammu tegema ja end kalju seinale seisma sättima. See esimene samm tundub alati nii ilmvõimatult raske ja ohtlik. Kalluta ennast ise selg ees tühjusesse. Olin juba pea-aegu...aga siis ukerdasin ruttu tagasi ja palusin Raidol esimesena minna. Ups, see tähendas ju seda, et pidin teda julgestama. No ma julgestasin nii, et vana Künnap oleks ilmselt kreepsu saanud. Õnneks teda polnud läheduses. Kui julgestatav pangale astus ja köie koormas, siis olin ma sellest nii ehmunud, et potsatasin istukile maha ja tõmbasin ta muidugi vastu seina sedasi. Edasi läks enam-vähem. Ainult et ma ei näinud seal istuli olles laskujat ja mingi hetk jooksis julgestusköide sõlm sisse. Tjah...häbilugu...aga noh, ma arenen, ausõna.
Siis istusin ja vaatasin merd ja taevast ja ootasin Raidot ülesse ja mõtlesin, et huvitav asi on see ellujäämisinstinkt ikka. Ma ei karda kõrgust, ma kardan õnnetusi. Ei usalda...ei köit ega enda keha. Inimesi on maailmas oma kuus ja pool miljardit. No mida paganat ma siin tõmblen. Sellest perspektiivist pole inimkonna ellujäämine küll minu kätes. Tegelikult on ju ilus päev. Ilm on ilus ja tööl oli tore ja üldse on kõik elus enam-vähem hästi. Siis kruvisin endale jälle kaheksa külge ja hakkas pihta kemplemine. Ma pea et ropendasin seal, et miks ma ei julge seda sammu astuda...Olin juba minemas, aga siis kribisin end jälle kiirelt tagasi. Kuidagi õnnestus Raidol mind siiski sealt alla kupatada. Ja noh, ma tulin alla. Niipea kui see va esimene samm tehtud, on kõik hästi. Ikka igavesti lahe oli ja teekond alla üsna pikk. Üks kiht oli sellist pudenevat kiviklibu, sealt oli natuke ebamugav mööduda. Ülevalt karjuti, et vaata ringi ka. Meri ja loojuv päike ja luiged. Voila :) Raido järgnes mulle niisama ja noh, sellise kiirusega...et respect...nagu sangar seiklusfilmis. Ronisime siis ülesse tagasi miski kiviklibu hunnikut mööda, mis varisema kippus. Oleksin seal kohas endale hea meelega seljakoti veel selga kujutanud. Tahan nii kuhugile mägedesse teele.
Selge oli, et ma peaks ühe korra veel alla tulema, et kinnistada oma julgust. See teine kord läkski juba libedamalt, kuigi ma korra kribisin end ehmunult kindlale maale tagasi, kui tundsin kuidas auto miskit krõbinat tegi, kui ma köit koormasin. Välja arvatud see kohutav esimene samm, on laskumine väga lahe ikka. Muidu tunda on, et alahoidlik osa minus annab erroreid mõtte juures, et tahaks veel laskuda... Press ignore :P ...


Muidu hommikul kargas mu alateadvus huvitava küsimusega pinnale...küsisin endalt lambist kõva häälega - huvitav kui palju mul veel aega jäänud on... Küsimus on, milleks, milleni? See oleks justkui miski missioon, mille ma lõpetama pean...aga ma ei tea, milline täpselt...
Pean tingimata korralikult julgestama õppima ja matkaspordi raamatu mõttestatult läbi lugema.

Sildid:

posted by eve @ 1:50 AM