kosmogoonia

Kõige mõnusam tunne

Kõige mõnusam on ikkagi vedeleda oma voodis pärast väsitavat xdreami etappi. Seekord läks pisut teistmoodi, paljuski tänu kevadele ja ootamatustele. Stardist väljusime rattal... ja üsna hilja, sest mõtlesime, et oleks hea kaart enne üle vaadata. Suur oli minu üllatus, kui selgus, et sinna oli kõigest 2 punkti märgitud...Noh, need oleks võinud ju massiga võtta, mitte eriti strateegitseda...Pärast neid kahte punkti sattusime ootamatult rattaalasse ja pidime kanuudesse hüppama. Olin üllatunud, eeldasin, et kanuu jäetakse viimaseks. Kutid mökutasid ja kekutasid ja kanuu vette laskmine venis seetõttu. Nuh, lõpuks siis vees, selgus, et jõgi on ronte risti-rästi täis...ja loomulikult väga käänuline. Mingi hetk vahetasime kaardilugejaga kohad, ta ronis ette, mina keskele. Vot siis läks alles sõit lahti. Tal oli julgust igale puurondile täiega peale lennata ja sel taktikal oli ka edu. Paljude langenud puude alt tuli nö limbot tantsides läbi sõita. Tagumine meist sai vist paar õige hullu obadust sedasi. Nüüd tagasi vaadates oli minu jaoks see kanuu etapp kõige mõnusam ja seiklusrikkam. Edasi siis tuli jälle jooks. Esimeses kontrollpunktis ootasid lisaülesanded - karkudel kõnd ja takistusrada...upitasin end üsna suure vaevaga miskile taevas asuvale redelile... Edasi siis metsa. Sunnikud olid kaardi mõõtkava suurendanud 1:30 000-le. Vastik kribu kaart oli, ei kõlvanud sellega suurt midagi teha. Metsas tuli üsna pikk maa sunnaga läbida. Panime seal pisut nihu...aga lõpuks jõudsime siiski rattaalasse tagasi. Seal tuli loopida autokumme...me ei saanud sihtmärgile pihta ja seega laksti, trahviringid. Need läbitud, taas ratastele ja...üllatus-üllatus...seekord ei antudki kaarti, vaid paber, millel seisis 100 meetrit vasakule, siis 50 meetrit paremale jne jne ja selliste instruktsioonidega tuli oma 20 km läbida...Rattasõit ei tulnud kergelt. Mul ei ole võhma eriti suruda ja jäin muudkui poistest taha...
Nuh, siis umbes 2/3 peal oli veel üks lisaülesanne - kivide vedamine ...Nagu tõelised kivipallurid tulime me selle ülesandega edukalt toime... Siis aga näppasid tulnukad ühe poistest...Läks natuke aega, enne kui me ta tagasi saime. Tegelikult oli ta lihtsalt üht teist jopet jälitanud minu punase jope pähe...Noh, jälle kõik õnnnelikult koos finisheerusimegi... Muidu läks meil hästi, aga koht jäi natsa liiga taha. No pole hullu, arenguruumi on...köh-köh...

posted by eve @ 10:08 PM