kosmogoonia

Minu viimased vägiteod...

Toibusin xdreami pingutustest enam-vähem kolmapäeva lõunaks. Või noh, siis mulle jõudis kohale, et see, mis mul eriti painduda seljast ei lase, ei ole piimhape, vaid miskit sorti radikuliit või muu taoline...Tahtsin ka koos teiste nooralpinistidega Astangule salatrenni tegema! Olin selle minekuga üsna kärsitu ja ei läbenud ära oodata, millal teised vandeseltslased Matkaspordist tulema hakkavad. Ootasin pisut küberimaja ees ja siis varbad pidasid nõu ja otsustasid suuna Astangu poole võtta. Astangu on päris veider koht. Selline natuke agulimaiguga ja kriminaalne - lindpriide redupaik. Jõudsin tegevuspaika teistega umbes samal ajal. Läks lahti hull köitega mässamine. Esimene atraktsioon, millega me ühele pooole saime, oli ahviraudtee. Vana guru jõudis umbes sel ajal kohale, kui me raudteel esimesi katsetusi tegime ja kiitis moodustise heaks. Meie noor guru hõikas talle rõõmsalt, et tahtsime pisut lõbutseda...Nuh, ma siis ka sõitsin alla. Mitte just eriti suure hooga...tingituna köiest minu jala ümber. Enne kui sõiduks läks, jõudsin ma ikka natuke teatrit teha ka teemal "mina kardan selliseid asju". Tegelikult käib mulle see roll juba närvidele. Edaspidi võiks ma oma hirme vaikides põdeda või veel parem, neid mitte produtseerida... '
Järgmine atraktsioon, millega tutvusime oli pendel. Matkaspordi käsiraamat: - ühest otsast kinnitatud tugiköis, mis võimaldab vabasse otsa kinnitatud matkajal ületada takistusi. Ühesõnaga pisut selline Tarzani stiilis variant. Künnap kinnitas minu esimesena vabasse otsa ja ma pidin siis simuleerima takistuse ületamist. Kahjuks lohisesid mul jalad mööda maad...noh, sain end siiski miski puu külge enesejulgestusse kinni. Nüüd siis oli julgestusköis minu käes ja pidin abistama teist "matkajat" üle takistuse. Nu, kuidagi õnnestus mul ta siiski enda juurde tirida. Teistega läks juba kergemalt....Siis me vedasime ja pingutasime veel köisi üle nähamatute jõgede ja ületasime neid. Kui Künnap läinud oli, siis oli tegijamatel plaan miski takistusrada läbida. See nägi välja nii, et esimene ronis ees ja pani julgestusköie ja teised ronisid haaratsiga järele. See oli kusjuures üllatavalt kerge. Kükitasime ja itsitasime tükk aega kaheksakesi ühe puu ümber enesejulgestuses. Kui viimane sealt alla tuli, oli juba päris pime. Tegelikult pole vist veel ükski ronimaskäik nii lõbus olnud, kui seekord.
Siis neljapäeval käisin neljapäevakul. Sõbrad nooralpinistid olid ka kohal. Sibasin koos töökaaslastega 5,8 km raja Männikul läbi. Startisime ühel ajal ja püsisime terve raja koos. Noh, tiimivärk. Muidu oleksin ehk paar korda küll nats rappa pannud. Üldiselt suutsin siiski terve tee kaarti ilusti jälgida ja teadsin, kus ma olen ja kuhu suunda midagi jääb. Kohati sarnanesin küll auruveduriga, aga sain hakkama. Arenguks on kõvasti ruumi. Peaks regulaarselt jooksmas käima hakkama. Muidu tulemuste lehel olen ilmselgelt 17 59 startinud incognito, ajaga 56 minutit....ja 7 koht oma alagrupis...kusjuures ...viimane...rohkem naisi sel rajal polnud...Võiduaeg oli ca 15 minutit kiirem. Puhh....

Sildid: Sport

posted by eve @ 1:44 AM