teisipäev, juuni 19, 2007

Veepark



Kusagil Stratford Upon Avoni kandis, UK...

Sildid:

pühapäev, juuni 10, 2007

xdream: Otepää öine

Oeh...Praeguseks hetkeks on suurem mudatõrje juba tehtud. Usun et tõin riiete, jalgratta ja jalanõudega kaasa oma pool ämbrit muda Lõuna-Eestist. Kogu see kraam haakus mulle külge mööda kraave ja mudamulkaid tatsates. Karm oli see Otepää xdreami öine etapp.
Öisele etapile on kuidagi imelik minna. Oleks nagu tavaline laupäev ja ei ole ka. Õhtul, kui võiks hakata magamamineku peale, käib pauk ja tuleb hoopis hakata kõvasti sporti tegema.
Seekord anti start Tehvandi staadionilt ja sealt tuli jala kimada Apteegimäe otsa punkti võtma. Sealt edasi Pühajärve suunas ja Pühajärvel tuli kanuusse hüpata ja aerutama kukkuda. Kanuu osa oli väga tore, aga lõppes minu jaoks üli hirmuäratavalt. Kanuud tuli jätta väiksele saarele ja sealt saarelt tuli ujuda tagasi kaldale. Ma olen ujumises saamatus ruudus... Kogu selle krempliga - kott, jalanõud, riided ja päästevest eriti. Mind küll eriti ei veena, et päästevest mind pinnal hoiab, nii et mingi hetk tundsin, et ma üldse ei jaksa seal vees edasi sumada, et kõik asjad kohutavalt segavad ja et ma ahmin ebanormaalselt õhku. Ma arvan, see polnud niivõrd füüsiline pingutus, kuivõrd ma lihtsalt läksin paanikasse. Õnneks sain siiski tiimikaaslase abiga kaldale. Olen talle elupäästmise eest väga tänulik. Selleks ajaks oli juba üsna pime. Riided olid kõik märjad. Mul oli camelpackis (Ferrino oma, reedel ostsin) üks dressipluus ja imede ime, see polnudki märg. Kott peab tõepoolest vett. Vähemasti sisemine tasku peab vett. Välimises pudipadi taskus olnud särk oli märg.
Lippasime mingit punkti no 60 mudases metsas taga otsides Tehvandi staadioni suunas tagasi, haarasime rattad ja kimasime... Mäest alla sõidud olid ikka ülimõnusad...aga ülessõidud üks kiiks-kääks. Seda enam, et ma avastasin, et mul ei lähe rattal esimene käik sisse... :S Sellest vees hüperventileerimisest olin oma vaese südame kõvasti üle koormanud ning end pisut moraalselt laostanud.
Ühes rattapunktis kostis imelikku valjut kisa... ma ei teadnud, mis see on, aga siis sain targemaks, et tegu oli konnadega. Need tüübid ikka suudavad uskumatut lärmi lüüa. Oli juba valgem ning hägune vananev kuu rippus ülimadalal horisondi kohal. Madalamatel orgudel laiutas udu. Loodus oli ilus. Meie aga olime omadega pisut rabas... St vedasime ratast käekõrval mööda mingit ojaserva. Jube tüütu oli. Ratast tuli muudkui üle igasuguste takistuste tõesta, ma jäin igale poole kinni, ka oma ratta külge ja tagatipuks põrus mul porilaud plärinal lahti. Aga me jõudsime punktini ja järgmiseni ja siis tuli lisaülesanne... selle sisuks oli ronida Seinamäe nimeliselt mäeküljelt ülesse ja alla tagasi. Nagu nimest arvata võib, oli see va mägi järsk nagu sein ja paras punnitamine oli sinna otsa saada. Mäe tipus anti meile leht küsimustega, millele me pidime all vastused välja nuputama. Iga vale vastuse eest tuli ronida uuesti mäest üles. Küsiti, kes on Viiralti Põrgu autor, siis oli mingi pisimata ülesanne... ja siis veel selliseid trikikaid... Saine ühe trahviringi... Ütleks, et vedas. edasi tuli kimada Käärkule ja seal oli jalgsietapp. Enamvähem mööda Kekose rada oli u 5km ulatuses umbes 5 kontrollpunkti paigutatud. Edasi ootas veel 3 jalgrattapunkti.Neist kaks olid üsna vastikult metsa sees, nii et neile oli raske ligi pääseda ja jälle metsast välja pääseda. Lõpuks oli meil veel kurjakuulutav Väike Munamägi järele jäänud. Sinna otsa tuli koos ratastega ronida. Tipus saime kuulda, et finishis ootab veel ees mingi väike jooksuetapp. Well, see jooksuetapp kujutas endast seda, et seina külge oli kinnitatud kaart ja siis tuli 9 punkti mälu järgi metsast üles leida. Alul üritasime kokku leppida, et igaüks jätab 3 punkti meelde. See ei toiminud päris hästi :S Olime kui munas kanad ja ei saanud mitte kui mõhkugi aru, mis värk on. Arvasime tõenäoliselt, et tegemist on väiksema alaga. Kuidagi siiski lõpuks õnnestus kõik punktid üles leida ja ka finisheeruda. Uh... Läks palju kauem kui arvasime :S. Aga aga aga - me tegime kõik läbi :) Ma arvan, et asjaolusid arvestades on see omaette saavutus :) Nüüd on üsna tüma olemine.
Peaks ikka selle ujumisega tõsisemalt tegelema :S

Sildid:

laupäev, juuni 02, 2007

Kohustuslik kirjandus - Kipling'u Kim

Õnnistatud olgu Eesti Päevaleht ja tema tore raamatusari. Muidu ma poleks ehk niipea Rudyard Kipling'u Kim'i nimelist teost kätte võtnud ja läbi lugenud, kuigi see on juba aastaid plaanis olnud. Iga kord, kui tee võttis Aasia suuna, ilmus "Kim" ja Kipling kohustusliku kirjanduse nimekirja. Nüüd ma enam ei imesta miks.
Mul on südamest kahju, et ma Shimlas olles ei võtnud aega maha, istunud näiteks Briti asevalitseja suveresidentsi juures olevas pargis ja ei lugenud seda raamatut seal. Teel parki oleksin möödunud hotellist, kus Kipling peatus Shimlas olles ning aeg-ajalt oleks silm tabanud lossimüüril osavalt turnivaid punaste tagumikkudega ahvipärdikuid. Oleks olnud pilvealune ja palavapoolne ilm...
Veel oleks olnud tore leida see raamat kapsa ja kaantetuna vanaema aidast, kui mul umbes vanust nii 14 või 15 oli. Lugesin suure põnevusega tol ajal leitud eestiaegsed vihikutena ilmunud Prints Waldemari järjejutte ja muu säärast kraami, mille algus ja lõpp kaduma olid läinud, aga tegevus toimus võõrastel maadel, tihti tsivilisatsiooni ääremail ning olid täis põnevaid seiklusi. Kim sobiks ülihästi sellesse lektüüri.
Tegelikult ma ei tea, kuivõrd palju loetavamaks muutus raamat tänu sellele, et paljud paigad ja näod olid mulle päriselust tuttavad ning oli ülikerge elavalt raamatus toimuvat ette kujutada.
Kipling on muidugi kirjutanud raamatut oma rahvuskaaslasi kui lugejaskonda silmas pidades. Minu meelest kirjutab ta kohalikest sõbralikult ja mõnusalt ja ka tabavalt, kuid nagu hiljem selgus, pole Kipling hindude seas au sees. Imelik, sest ma ei ütleks, et Kipling sahibe paremate inimestena kujutaks. See selleks. Mõnus on jälgida, kui osavalt Kimballi nimeline väikemees orienteerub erinevates India kihtides ja karakterites ning uskumustes ja kombetalitlustes. Kuidas suhelda islamiusulistega, kuidas hindudega, kuidas budistide, fakiiride ja valgete meestega... Kipling maalib fantastilise pildi mittehindudele India meelelaadist, virrvarrist ja tohuvapohust ning teistmoodi maailmatunnetusest.
Natuke ajas nördima see möla, mis raamatu kaante siseküljele Kiplingi ja raamatu kohta kirjutatud oli. Kohati jäi mulje, et mingi nõuka aegne tekst oli üks ühele ära toodud ning et teksti koostaja polnud viitsinud raamatut läbi lugeda või siis oli lugenud kuidagi diagonaalis ja point läks kaduma.Tekst pigem eksitas kui tutvustas.

Sildid: