pühapäev, mai 14, 2006

Its just a perfect day....

Tänasest kujunes ootamatult mõnus päev iseendale ja seda tänu jalgrattale. Sõitsin esimest korda sellel aastal 100 kilomeetrise ringi maha - Kloogarannale ja natuke edasi Paldiski suunas ja siis tagasi. Rattaga oli ikka megamõnus ringi kruisida. Loodus on praegu igasuguseid erinevad rohelisi toone täis ja lilled õitsevad metsa all ning aegajalt uimastab toomingas. Õnnelik olemine on kättevõtmise asi. Lihtsalt piisab, kui jalad alla ajada ja rattaga loodusesse minna.

Mööda vana raudteetammi, mis saab alguse Harku metsast, on väga mõnus Keila Joale sõita - sellised savikruusased metsavaheteed, kus autosid praktiliselt üldse ei liigu. Sõida ja laula. Karjääri maja juures ei paistnud täna koera olevat. Üks agressiivne nähvits ajas mind seal ükskord taga. Nüüd ma kardan sealt mööda sõita. Küll aga jõudis mulle kohale, et seal elavad mustlased. Isegi kui nad päris mustlased pole, on nad hingelt mustlased ja seda pigem heas mõttes. Tee pervel lösutasid sellised lahedad karvased kitsed - valged ja mustad. Pisut edasi aga lüpsis üks vanur kitse ja kolm jõnglast olid end üles rivistanud ja vaatasid vanakese tegutsemist pealt. Lapsed olid vanades katkistes riietes ja tundusid sellised parajad murjanid. Kogu hoov on seal vana kola täis. Hästi palju vanu autosid. See toetab ka mu mustlaste teooriat. Vanasti olid mustlased tuntud kui head hobusekauplejad, nüüd on nad autodele ümber orienteerunud. ETV näitas mingi aja eest huvitavat dok filmi Rumeenia mustlastest. Endiselt elavad nad kusagil linna ääremail väga ajutise väljanägemisega eluasemetes. Mustlased ja laagrielu. Loomulikult tuleb ju laagris elada, kui igalt poolt kohe minema aetakse. Saab kergelt oma palagani kokku lüüa ja minema. Mitte et mulle mustlased meeldiksid või et mul otseselt nende vastu midagi oleks. Nad on lihtsalt üks ajalooliselt väga pika ebaõiglase kohtlemise tulemus. Nii nagu nad kunagi tulid jumal teab kus kohast keskajal Euroopasse (väidetavalt siis Egiptusest – ing k ikka gipsy). Nad ise ka ei mäletanud, kust nad oma teed alustasid. Võimalik, et hoopis Indiast. Oma päritolu mitte teadmine ning kindla maatükiga mitte seotud olemine muutis nad väga kahtlaseks kaadriks keskaegsete inimeste silmis. Igal juhul aeti neid muudkui minema ja loomulikult tekitas see vaenu mustlastes, et neid alati ära aeti. Nii nad kujunesidki mittepaikseiks ning omandasid arusaama, et on OK gadjesid (inimesed kes pole mustlased) petta ja ninapidi vedada kui vaja. Selles oli ka väike magus kättemaks kõige selle ebaõigluse ja julma kohtlemise eest. Pea iga Euroopa kuningriik oli teinud seaduseks mustlasi diskrimineerida, kui nad peaksid välja ilmuma. Noh, need mustlased seal oma kitsedega tundusid end täitsa kenasti sisse seadnud olevat õnneks...
Aga mina muudkui väntasin edasi Keila Joale ja sealt otse Kloogaranda. Lükkasin ratta mere äärde, istusin valgele liivale ja koorisin oma võileiva välja ja ausõna, midagi rohkemat polegi eriti võimalik tahta. Sellises kohas on tunne nagu oleksin patareidele lähemal. Tunnetab maa rütmi ja rahu ja ajatut olemust. Kõik, mis ülemäärast müra tekitab, on eemal...ära. Maailm vajub õigetesse proportsioonidesse.
Tegelikult on mul üks absoluutne salakoht Pakri poolsaarel, kus mulle kõige rohkem meeldib istuda, aga mul läks kõht enne nii tühjaks, et ma ei suutnud vastu pidada ja pidasin paremaks inimtühjal liivarannal luidete vahel pikniku pidada kajakate kisa ja merekohin taustaks muusikat mängimas. Salakohas käisin ka. Kükitasin seal niisama ja vaatasin taevast ja merd ja mände. Seekord ma kohe eriti nautisin mände. Mänd on lapsepõlvest peale olnud minu lemmikpuu. Lihtsalt on. Kui põhjuseid loetleda, siis vaadake õige männi juuri. Need ei ole tal küll sügaval maas, ent on sellised huvitavad harulised ja moodustavad lahtesid ja koopaid liiva sees. Siis tüvi, mis on mõnusa tekstuuriga, krobeline ja ilusat värvi ning hõõgub päikeseloojangul punaselt ja lõhn, eriti pärast vihmasadu ning see, et ta aasta läbi roheline on ning et männiokkad moodustavad selliseid armsaid potsakaid puhmasid ja männikäbid... Jah, ma võiks isegi jätkata. Lapsena ma kirjutasin luuletuse nimega Unistuste mänd. Kahju, et mul need 10 aastaselt kirjutatud luuletused enam alles pole. Oleks huvitav lugeda.
Tagasiteel põikasin Lohusalust läbi, st kärutasin Lohusalu paadisadamasse ja sealt sama targalt tagasi. Ilus kant oli. Selline väike Eesti-välismaa nurgake jällegi, kalurikülast välja kasvanud.
Mul oli kummaline dilemma – ühelt poolt oleks tahtnud rahulikult vänderdada mööda teed ja vaadata mööduvaid puid ja nautida loodust ja ilma ja värsket õhku, teiselt poolt tahtsin jälle trenni teha ja ikka kiiresti sõita punnitada. Lõpuks taandub kõik Erich Frommi kas omada või olla'le...
Tundsin vaikselt ette heameelt õhtul telekast tuleva Bollywoodi filmi üle. Ehee. Seekord siis reality show Bollywoodi võitjatega peasas vändatud päris India film. Ma olin reality showdest ikka enne nii halval arvamusel, et ma kohe põhimõtteliselt neid ei vaadanud. Bollywood aga mulle meeldis. Ootasin seda iga laupäeva õhtu. Eriti hea meel oli selle üle, et Lauri ja Kats võitsid. Hindud tegid väga hea valiku. Film oli päris India film ikka küll. Selline naljakas, mitte niivõrd sisult kui vormilt.

Sildid: ,

teisipäev, mai 09, 2006

Istuta oma puu!


Ah et kuidas see käib? Väga lihtsalt. Tuleb rmk kodulehele minna ja ennast mõnele metsaistutamise talgule kirja panna ja siis õigel ajal ja õiges kohas välja ilmuda. Kohalik metsavaht jagab siis istikutega ämbrid kätte ning lase käia.
Sellise labidast raskema, aga kitsama asjapulgaga, mida nimetatakse kiiluks, teed augu ette, asetad väikse armsa istiku sobivalt auku ja siis lükkad kiiluga mulla ümber istiku. Seda võiks hoolikalt teha, sest istiku juurte vahele ei tohiks jääda õhku ning istik peaks istuma mullas tugevalt kinni pärast eelnevate operasjuunide teostamist. Üks istik mullas, tuleb ca meeter edasi astuda ja tegevust korrata ja nii mitusada korda järjest. Lihtne, mis?
Igal juhul proovisin ära ja jäin väga rahule nagu ka paljud teised asjaosalised. RMK kevadised metsaistutamise talgud on üsna popid ning nüüd juba traditsiooniks kujunemas. Eestlased ilmselt oskavad metsast lugu pidada ja saavad vähemalt osaliselt aru, et mets annab palju, ent ka metsale tuleks tagasi anda. Eks kõigile meeldivad okasmetsad ehk pisut rohkem, vähemasti mulle küll. Kahjuks aga on lehtmetsad elujõulisemad ja levivad kiiremini ja seepärast tulebki okasmetsadele pisut kaasa aidata ning puid istutamas käia. Pealegi on männiistikud nii nunnud erkrohelised ja rõõmsad ning lausa kilkavad rõõmust, kui neid mulda panna.

Sildid: