teisipäev, juuni 13, 2006

Ameeeeeriklased

Otsustasin nüüd mõnda aega sofasurfajatest loobuda. Selline hosteli tunne hakkas tekkima. Arutlen endamisi, et huvitav kui majanduslikult ära tasuv oleks pidada bäkkpäkkerite hosteli kusagil Tallinnas. Tundub, et kliente oleks ja ma olen nende sofasurfajate peal ka kõvasti kätt harjutanud.
Pärast korealannat oli siin üks 26ne tüdruk ja seejarel kaks venda, nii umbes 20 ringis külas, kõik USAst ja loomulikult Kaliforniast. Ma ei tea, mis jama see on, aga enamik ameeriklasi, keda ma kohanud olen, on kas Kaliforniast või NYCst pärit. Ülejäänud tunduvad hamburgerite söömise ja Bushi valimisega liiga hõivatud olevat, et reisida.
Ameeriklased oskavad olla kuidagi oma "väärtusest" teadlikud. Ma ei oska seda teisiti nimetada, aga vahest on mul tunne, et neil on kusagil sisimas arusaam, et nad on need kõige õigemad ning ülejäänud peaksid neid imetlema ja kui ei imetle, siis nad on pisut segaduses, mitte et see eriti nende enesehinnangut muudaks. Mina muidugi oma väikse kompleksi mätta otsast üldse ei salli sellist enesekindlust. Ah tühja nendega. Tegelikult on nad ikka toredad tüübid, kahe käe ja jalaga nagu me kõik...

Sildid:

teisipäev, juuni 06, 2006

Korea tüdruku tagasitulek

Veider, kui ruttu mõni soov täide läheb. Ma enne ei kirjutanud, aga Nic jäi Tallinnasse tulles lennukist maha ja pidi seetõttu uue siiatuleku pileti ostma. Keegi aga ei osanud kahtlustada, et ta tagasisõidu kohad koos väljalennule mitte ilmumisega samuti õhku lendavad. Nii ta vaeseke siis leidiski ennast eile Tallinna lennujaamas kõva häälega kirumas ning pidi jälle järgmiseks hommikuks uue pileti ostma.
Iseenesest üsna ülbe käitumine lennufirmast. Antud juhul siis Lufthansa'st. Nic jõudis napilt pärast check in-i sulgemist Veneetsia lennujaama ja teda ei lastud lennukile...oleks siis võinud vähemalt üle küsida, kas ta tagasisõidu osa kavatseb kasutada...
No a see selleks. Nicole'ga on väga huvitav juttu rääkida. Näiteks korea kirjakeelest. Sain teada, et varem olevat Koreas kasutusel olnud hiina hieroglüüfid. Siis aga üks Korea kuningas (sic!), olles õnnetu suure kirjaoskamatuse üle, võttis kätte ja lihtsustas kirjamärkide süsteemi. Nüüd ongi korea märgid ilusad korrapärased ja Nici sõnul väga kergesti arusaadavad. Korealased pidid üsna palju omandist rääkides "meie" vormi kasutama. A la, et "see on meie abikaasa", kuigi kõik saavad aru, et tegelikult ta ütles, et see on "tema abikaasa". Sellised omandisuhted siis... Veel ei pidanud korealased viitsima vaeva näha mitmusega. Selleasemel et öelda, raamatukogus on raamatud, ütlevad nad, et raamatukogus on raamat. Kõik saavad ju aru, et neid on seal palju. Lisaks veel tuleb Nic'il "õ" täht perfektselt välja, sest korea keeles on sama häälik olemas.
Siis veel avastasime üllatuseks, et eesti ja korea keeles on sarnaseid väljendeid. Näiteks ütlevad korealased sõna-sõnalt "kurk on kuiv" kui neil on jänu ja nad jäävad samamoodi vihma ja päikse kätte justkui personifitseeritud loodusjõudude valla, kellel on käed ja jalad. Võibolla on eestlaste juured tõepoolest kusagil Aasia steppide tohututel väljadel. Korea rahvas pidavat igal juhul Mongooliast pärit olema.
Siis me rääkisime veel Aasia ja Lääne erinevast mõttemaailmast. Nic tõi näiteks ühe lihtsa testi, kus on loetelu saag, kirves, puu ja haamer ning testitav peab ütlema, mis hulka ei kuulu. Lääne inimene arvab tüüpiliselt välja puu ja aasialane haamri. St Lääne rahvas kipub liigi järgi grupeerima, asiaadid aga rühmitavad seoste kaudu. Sest mis kasu sul on kirvest, haamrist ja saest? Palju rohkem kasu on saest kirvest ja puust... Siis veel silmavaatamisest. Korealaste jaoks pidi silma vaatamine üsna jõhker olema, et viisakas inimene ei vaata rääkides silma. Meil on jälle arusaam, et silma vaatamine aitab kaasa teineteise mõistmisele. Selle koha pealt ei oska ei musta ega valget arvata. Hu-vi-tav igal juhul.

Sildid:

pühapäev, juuni 04, 2006

Järjekordne juturaamatu tegelane käis külas

No ma ei oska teistmoodi kokku võtta seda lahedat isiksust, kes mu sofat see nädalavahetus surfas. Kujatage ette sellist üle 30ne aastast, 150 cm pikkust, väikest korealannat, armsate laiade põsesarnade ja soojade pilusilmade ning laia naeratusega, kes marssib uksest sisse ja jutt jätkub täpselt sealt, kus ta eelmine kord pooleli jäi. Ainult et...seda eelmist korda pole tegelikult olnud. Korealastel pidid hiina märkidega nimed olema. Sellised õnnelik-ilus-rikas stiilis. Ta ütles mulle ka oma korea nime, aga parajalt nii kiiresti, et see meelde ei jäeks. Umbes kusagil 16 aastaselt kolis ta USAsse oma isa juurde elama. Nii et kodakondsuselt on ta ameeriklanna, mugandatud Lääne nimega - Nicole. Väga raske oli mitte naerma hakata, kui ta oma töökoha nimetas... US army, jah, kogunisti lennuvägi.
Ei, ta parandab seal nende arvuteid, mitte ei kräki salakoode lahti. Aga lahe on teda ette kujutada kõigi nende ropendavate 2x2 militaarkapide keskel. Sõjaväkke oli ta 20 aastaselt läinud ja ennast muudkui maailma eri paikadesse tööle saata lasknud. Kuwait, Qatar, Jordan on ehk eksootilisemad, praegu elab ta Itaalias, Veneetsia lähedal. Oh, mul on tõega kahju, et ta vaid 1 öö minu juures peatus. Oleks tahtnud natuke rohkem ta huvitavaid lugusid kuulata tema elust ja paikadest, kus ta viibinud on.

Sildid:

laupäev, juuni 03, 2006

"Vibu" Kim ki Duk'ilt

Käisin kinos. Sõpruses. Film ise - Kim ki Duki "Vibu" oli diiiiip oma tuttaval viisil - fotolikult ilusad kaadrid ja kuidagi skemaatiline, mudelmaailma taust, ilus muusika ja vähe sõnu. Selle lihtsusele vastandusid keerulised mitmetasandiliselt välja joonistuvad inimsuhted.
Seekord siis on tegevuskohaks laev keset merd. Peategelasteks 60 aastane mees ning noor tütarlaps, kelle ta on üles kasvatanud. Mees plaanib tüdrukuga abielluda, kui too 17 täis saab ja see aeg ei ole enam kaugel. Britney Spears'i laululikult - not a girl, not yet a woman - on laeval elav tüdruk süütult armas ja tundub seetõttu pisut totakas. Tal pole maailmast väljaspool silmapiiri suurt aimu. Nii nagu elu on, tundub ta õnnelik. Aegajalt tulevad laevale harrastuskalamehed andes aimu, et ka horisondi taha jääb midagi. Läbiva sümbolina esineb vibu, nii ilu kui valu toojana. Vibu kui omamoodi muusikariist, kui vahend ähvardada ja karistada ning kaitsta, aga ka elu ja surma piirilt sõnumeid tuua. Usutavalt on Kim ki Duk ise välja mõtlenud tolle võika ennustusviisi, millega vanamees ja tüdruk laeva külalistele tulevikku ennustavad. Tütarlaps kiikus naerusuiselt laeva ahtrisse joonistatud Buddha pilt taustaks ning vanamees lasi kiikuva tüdruku suunas nooli. Noolte langemise põhjal Buddha pildi suhtes sositas tüdruk midagi vanamehele ja vanamees edastas küsijale. See oli kummaline vägivallata vägivaldne vaatemäng. Tüdrku ilme ja muusika ei väljendanud hirmu, vaid leebust ja rahu.
Asjad läksid keeruliseks, kui vanamehes tekkis hirm, et tüdruk ei tahagi temaga abielluda, vaid igatseb laia maailma ja ilusa näoga poisi järele. Ja siis läks asi minu maitse jaoks liiga müstiliseks…
Sümbolid? Armukadedus? Süütus… inimlik olemine ja üleloomulik olemine… Mida rohkem tüdruk vanamehest eemaldub, seda enam tunneb vaata et muidu budistliku täiuse saavutanud vanamees inimlike nõrku tundeid nagu omanditunne ja armukadedus ja hirm kaotada ja need panevad teda ka ebaõilsalt käituma, mis omakorda põhjustab veel rohkem kõõrdpilke ning tüdruku vastumeelsust.
Kim ki Duk ei lase vaatajal vanameest ei negatiivseks ega positiivseks kangelaseks lahterdada, vaid lausa manipuleerib kusagil piirimail.
Umbes sarnased tunded olid mul ka filmi osas. See oli hea film, aga kas see mulle ka meeldis? Lõpp käis igal juhul üle mõistuse. Vanamees lasi oma hinge noolega õhku, uputas keha ning oli uinuva tüdrukuga vaimuna vahekorras ja siis uppus koos laevaga, lastes tüdrukul minna noore kutiga. Go figure…

Sildid: