Londoni palged vol1
Nii et ma siis olen nüüd Londonis. See linn on nii suur, et teda on raske ühtse tervikuna tajuda. Väikeste tükkide kaupa vaadeldes on võimalik huvitavaid ja subjektiivseid lähenemisi praktiseerida. See, mis tundub tuttav ja mis on võõras ning uus, mida silm märkab ja mida mitte, on väga individuaalne ja toetub paljuski elus varem kogetule või siis telekast nähtule.
Minu silmad leiavad koloniaalajastu detaile üles. Suu läheb kohe muigele, kui mõni Birmast või Indiast meelde jäänud ehitusdetail silma jääb. See siin on kõigi nende armsate linnakeste metropoliks. Emalinn. Nojah, tõenäoliselt on mul tegelikult raskekujuline aasia-igatsus peal. Näiteks hotell, kus ma peatun, meenutab mulle Indiat. Las ma mõtlen, miks... Esiteks kutt, kes saabumise hetkel retseptsioonis oli, oli minu hinnangul hindu verd ja tal oli selline tüüpiline hinduidioodiväärikus. Eriti, kui ta teatas, et osadel korrustel pole elektrit ja internet on kõikjal puudu. Selline situatsioon on igapäevane ja Ok kusagil Indias, aga Londoni kesklinna hotellis, kes väidab end 4 tärni olevat...??? Tekkis kiusatus nats teatrit teha ja madam'i mängida, kuigi südames mulle see eriti korda ei läinud. Ka teine teenindavasse personali kuuluv kutt, kes tuli ja näitas mulle, kus kohta Euroopa kontakti adapter on peidetud, oli hindu päritolu, aga teist tüüpi. Selline pikk ja kõhna ja kõigist läbi vaatava olemisega.
Muidu on tegu koloniaalajaga samast perioodist pärit oleva ehitisega. Palju push/pull pliu-pläu käivaid uksi ja treppe ja nurgataguseid nagu Delhi Metropoli hotellis. Toaukse ja põrnada vahel on parajalt lai pragu, et sealt piisavalt valgust läbi tuleks. Veesüsteemid vannitoas nõuavad enne pisut katse-eksituse meetodil tutvumist. Kõrged laed.
No ja siis edasi...kuna hotell asub väikse hiinalinna külje all, siis siin saalib hunnikus pilusilmi ringi, kõik Lääne kuues ja trendikad ning ümbruskonnas on tohutus koguses aasia köögiga toidukohti. Mul on tunne, et pärast tänast õhtusööki ei taha ma neist ühessegi enam sisse astuda. Süda on siiamaani kergelt paha sellest magusast sealihast, mida ma sõin. Ma nimelt üritasin siiski oma dieedi raames püsida...aga tundub, et annan alla.
Iseenesest on huvitav, kuidas kord laienes Suurbritannia maailma ja nüüd koondub kogu see maailm Suurbritannias kõigi nende erinevate rahvaste ja rahvuste esindajate näol, kelle maadel britid oma kolooniaid pidasid. Ring sulgub. Iseenesest on see ilus. Ainult ego protesteerib vastu, sest meil on kombeks oma olemasolust ego kaudu teadlik olla, kuigi pilti ümber keerata suutes oleks elu palju kergem.
Mis veel...arvutimängu maailma kuuluv metroo. London tube. Mm, I love it. Kuidas leida kõige optimaalsem tee, osta sobivaim pilet, vahetada ronge, valida õige suund, leida õigele tänavale väljapääs...erinevad plakatid, inimesed seismas sügavale rulluvatel eskalaatoritel, enamik iseendaga üksi koos mõne elektroonilise vidinaga nagu telefon või ppc või mp3 mängija...tänavamuusikud, mees saksofoniga...erinevate värviliste plaatidega kaetud ja erineva kujundusega jaamad...
There is something in London, midagi vaevu hoomatavat...mingi mets, mis on puude taga peidus... see pole ei meeldimise või mitte meeldimise küsimus...see on eksistents... don't ask what I mean...
Sildid: Reisijutt
Naiselikud kohad
Täna sain 2 huvitavat kogemust juurde, mõlemad naistemaailma poole pealt.
Esiteks käisin esimest korda elus ultrahelis. Ei, ma pole
gradus gravis. Gradus gravis tähendab ladina keeles raske järk ja arstid kirjutavad sellise diagnoosi, kui patsient on rase. Minu meelest lähevad ultrahelisse enamasti rasedad naised. Ma aga üritan ikka arstidele selgeks teha, et mul pole polkofniku lese sündroomi ja ma tõepoolest kannatan mingi arusaamatu kõhuhäda käes.
Niisiis jooksin kontsasaabastega mööda Kentmanni tänavat, et ikka õigeks ajaks kabineti ukse taha jõuda. Jäin 2 minutit hiljaks. Ukse taga ootasin aga järgnevad 20 minutit oma korda.
Kabinetti eriti sisse piiluda ei õnnestunud, sest ukseava oli kardinaga kaetud. Selline tunne oli, nagu selle kardina taga oleks mingi haaremi tsoon. Erinevate tegumoodidega valgetes kitlites naised jalutasid sellest sisse ja välja. Lõpuks siis lasti mind sellesse salapärasesse tuppa. Esiteks oli seal arusaamatult hämar. Pidin oma kõhu paljaks võtma ja leebe ja uskliku olemusega nohik-beib pani mulle miski külma toru kõhu peale ja palus mul küll sisse- ja välja hingata ja kõhtu punni ajada. naljakas, minu jaoks oli see selline pool arusaamatu salapärane üritus. Selle naise jaoks oli see tema igapäevane töö - ühe käega mööda inimeste kõhtusid sõuda ja teise käe näppudega midagi arvuti ekraanil klõbistada. Oleksin ka nii väga tahtnud näha, mis moodi mu kõhu sees välja näeb, aga seda mulle ei näidatud. Ma ei saanud üldse teada, mis mul seal kõhus toimub. Vaatasin seda töötavat arsti, kes kogu tegevuse juures tundus veel nätsu või rosinaid närivat ja hetkeks kujutasin ette, et äkki on tal kusagil muu kraami all ka msn avatud...
Kokkuvõttes oli see energia tasandil üks väga naiselik koht.
Edasi siis läksin õhtupoole esimest korda elus Eestis maniküüri. Ma olin küll Birmas korra lasknud oma küünealuseid puhastada, sest et ma ise ei tulnud enam nendega toime, aga päris korralik maniküür oli mul kogemata. Mõtlesin, et oleks ülim aeg näha, kuidas profid asja teevad. Küünebaar on ka väga naiseliku energiaga laetud koht. Palju keni heledapäiseid noori neide sebib seal ringi. Mängib muusika ja telekast tuleb lõuna ameerika seep. Tüdruk, kes minu küüsi viilib, palub meie kõrval redutaval kolleegil volüümi pisut juurde keerata, et ta saaks vähemalt kuuldemängu osaliseks. Teleka ekraanil räägib parajasti hullunud pilguga naine, kuidas keegi mees vaid talle kuulub. Üritan mõistatada, kas tüdruk, kes parajasti nahka mu küünte pealt tagasi lükkab armastab oma tööd või pigem jälestab seda? Tundub, et ta ei taha eriti tegeleda järgmise kliendiga. Tundub, et seal käib palju "nõudlikke" naisterahvaid, keda teenindav personal pisut pelgab ja siis nende ees pugeda üritab. Tundub, et geel ja kangasküünte omanikud on need, kelle arvelt antud institutsioon ennast tegelikult elatab. Tundus veel, et tüdrukud, kes seal tööl on, ei ole just eriti kogenud tegijad. Ilmselt käib neid seal palju läbi.
Mõtlen, kuidas mina sellesse pilti sobin. Kas ma olen erand või tavanähtus? Põhimõtteliselt teen ma ise endale umbes sama head maniküüri (kui viitsin)va siis ehk kätemassaazh. Mõnus on, kui keegi sinuga tund aega tegeleb. Aga sellega ka asi piirdub. Isiklikult ei saa ma nendest võltsküüntega tsikkidest eriti aru. Minu meelest lisavad kunstküüned vaid tilga ebaoriginaalsust ja tehislikkust ning plastmasstoodangut ja võtavad vähemaks sooja elusat naiselikkust ning muudavad abituks ja samas annavad justkui õiguse nõuda, et teised peavad sind aitama...sest muidu murdub ju küüs ära ja siis on küll maailma lõpp...
Libajänku jaht Lõuna-Eestis
Tõenäoliselt stressab, sest isu kusagil mujal olla kui siin ja praegu, on üsna suur. Olukorra leevenduseks sobivad ka väiksemat sorti väljasõidud.
Alguses oli meil st Telkkonnal hästi bravuurikas idee teha talvine jalgsimatk, mis plaanides pisut tagasihoidlikumaks matkaks Piusalt Meenikunno rappa kujunes. Plaani teostamine on mõistagi hoopis-hoopis teine dimensioon. Esialgu läks hästi. Suht väikeste kadudega pakkisime end reede õhtul superlux Ford Transiti bussi ja vallatuid kurve visates purjetasime Tallinna piiridest välja. Tartus tegime tavapärase peatuse Lõunakeskuses. Minu jaoks on sellest saamas juba Tartu sünonüüm, sest oma viimased 6-7 korda, mis ma Tartus nö viibinud olen, on möödunud Lõunakeskuses. Eriti popp on passide sealse liuvälja ees ja õhata, et tahaks uisutada.
Right. Me läksime poodi jahile. Umbes sel ajal lõppes telekast Rooside sõja saade ja ema helistas mulle ja teatas, et pühapäeval võin metsast välja tulla küll, et ma oma marki päris täis ei teinud, ainult korra olin pead kratsinud. No tore. Ma oma ema ses osas usaldan. Kui on ikka sitasti, siis ta ka ütleb selle välja. Eks vist kõik emad on oma tütarde suhtes kriitilised...aga ka seda asjaolu on võimalik enda kasuks tööle panna.
Niisiis...pidin välja ütlema, et olen kohutavalt napakale dieedile jäänud. Enamik normaalsest toidust on tabu. See asjaolu valmistas mulle poes ilmselget piinlikust. Esmalt siis sõprade ees, kes esialgu ei saanud aru, miks ma endale eraldi süüa ostan ja siis suutsin ma puuviljaseguga kassaaparaadi töövõimetuks ehmatada ja sedasi teenida hunniku turvameeste ja kaas-shoppajate kõõrdpilke... No paistaks siis selle pidamisest ka mingit kasu välja? Ei. Terve möödunud nädala arvas mu kõht, et on väävlitehas. Ilmselt siis sellest, et sõin midagi inspireerivat liiga palju, näiteks õuna või leiba. Mõlemad on mul rohelises nimekirjas ja mõlemad on väga mokka mööda, aga tavaliselt ma nendega sellistes kogustes ei liialda. Dieedi idee on keha igasugustest jääkainetest ja muust saastast puhastada. Selleks võib süüa vaid seda, mille seedimisega organism täielikult toime tuleb ja mingeid valusaid reaktsioone ei tekita. Mul on kusagil kuklas kuri kahtlus, et osade toiduainete puhul ei tekita sellepärast, et ma neid tavaliselt lihtsalt ei söö. Hea küll, vähe sellest, et pea enamik normaalsest toidust on mulle kahjulik, tuleb lubatut manustada kindlate vahepauside tagant ja puhtalt. Nt, kui söön kartulit, siis leiba sinna juurde ei sobi süüa ja liha ammugi mitte.
Oravale jõudsime uljalt umbes üheteistkümne paiku ja sealt otse koobastesse.
Ov koors oli ammu juba pime. Koopad olid endiselt lahedad, aga kui nüüd meenutada, siis kappasime sealt läbi umbes samas tempos, mis orienteerumisvõistluste ajal. Tegelikult ikka aeglasemalt. Tahtsin teha paar vägevat pilti, aga fotokas ei jaksanud valgustada ja seetõttu olin aparaadiga konfliktis. Mina vajutasin agressiivselt päästikule. Fotokas plõksis selle peale pisut fookust ja vilgutas välku, aga pilti ei teinud. Mul ei jäänud muud üle, kui arvata, et ju tal siis on patakad nii pimeda koopa jaoks tühjad. Seis jäi 1:0 fotoka kasuks.
Edasi siis läksime müttasime pisut karjääri servas ja pimedas metsas lootuses leida mõni sissevarisemise tagajärjel tekkinud auk, kust oleks võimalik pugeda sisse ja näha seda osa koobastest, mis külastajatele suletud on. Õnneks me sellist sobivat auku ei leidnud. Ma arvan, et ma polnud ainus, kes seda salamisi õnneks pidas. Peagi tüdinesime pimedas metsas loomade hirmutamisest ja otsustasime sihipärasema tegevuse kasuks. Asusime otsima metsaonni, milles oli plaan ööbida. Otsisime oma arust õigest kohast, aga onni ei leidnud. Lõkkekoht oli küll ja see sobis ka. Magada sai ja telgis ja bussis, kuidas kellelegi meeldis. Mina valisin bussi. Ühtlasi arvutasin ma välja, miks mul iga kord, kui matkamiseks läheb, nina kinni on. Tõenäoliselt ei põhjusta seda öö läbi lagipähe paistev kuu, vaid hoopis pardisuled, millest mu magamiskott tehtud on. Kuigi ma polnud õhtul tilkagi võtnud ega ka ühegi sääsega maadelnud ja samuti polnud ma märkimisväärselt merepinnast kõrgemal ja ometigi....ometigi oli hommikul nägu paistes ja olemine valus.
Kell üksteist tundus mulle küll ülim aeg matkale asuda... Ainult et, mida sa matkad, kui kõik ülejäänud põõnavad. Kõrvaltelk tundus kuidagi eriti elutu. Hetkeks haaras mind kõhklus, et äkki seal polegi enam kedagi sees. No vähemasti õnnestus mul autos magava seltskonna silmad lahti rebida. Umbes tund hiljem, kui olime kõrvaltelki helistanud ja küsinud, et kuidas neil läheb ja millal nad ellu ärgata kavatsevad, ilmutaski telk esimesi elumärke ühe väljuva matkaja näol, kes siis tuli ja teatas kõrvaltelgi nimel ettepanekust nimetada matk ümber automatkaks ja rõhuda sõnapaaris "aktiivne puhkus" viimasele sõnale. Ega suuri vastuväiteid esitada polnud, sest kolme tunni pärast oli oodata taas pimenemist. Enne ära minekut tuvastasime veel põlengu jäljed laagriplatsi lähedalt ja kui need juhtumisi seal maandunud UFO-le ei kuulnud, siis tõenäoliselt oli seal kunagi onn olnud.
Asukoha vahetus läks üsna sujuvalt. Tee viis mööda paljudest suvisest öisest xdreamist tuttavatest kohtadest. See tundus nagu eelmises elus. Nüüd passisin nagu laisk kass autoaknast mööda vilksavaid õrna tuhksuhkur-lumega ülepuistatud metsaaluseid, kus ma kunagi rängalt sporti olin teinud.
Liipsaare metsaonn oli alles. Okupeerisime selle ning toppisime ahju puid täis ja puudele tule otsa ja siis loomulikult omadega rappa. Raba oli juba piisavalt kõva, et laudtee kõrvale jätta. Ometigi ei võtnud ma vastu väljakutset võidu rabaservani kapata. Ei teagi miks. Ei usaldanud pinnast ja lähenevat pimedust. Kuigi selle raba ebamaised asukad endast kuidagi märku ei andnud, küllap oleksin ennast üksi pimedas rabas ikkagi pisut kõhedalt tundnud. Mõistusega võttes pole rabas mingit müstikat ega üleloomulikku...aga see on igav. Kuulake raba hääli, millise tämbriga tuul üle kidurate mändidega ülepuistatud välja kihutab ning milliseid saladusi ta endaga kaasas kannab. Kes on ära nõidunud männid, et need vaid nii vaevaliselt kasvavad ja nii pisikesed nii pikalt püsivad... Rabas on teine gravitatsioon.
Kõndisime siis kiirkõnnil laudtee teise otsa, kus asus RMK teine maja - Päikeseloojangu maja. Selle olemus ja asupaik olid tõeliselt romantilised. Paiknes teine raba servas kõrgendikul väikse laukajärve kõrval vaatega raba idaserva. Selle konkreetse maja kasutamise eest oleks tulnud ca 700 eeki öö RMK-le välja käia, samas oleks sinna väga suur seltskond ära mahtunud. Luurasime akende tagant maja sisemusse. RMK on ikka tubli küll, et ta sedasi ööbimiskohti pakub ja haldab. Liipsaare metsaonnis ööbimine oli tasuta eeldusel, et maja oma kohale jäetakse, ka teised öömajalised sisse lastakse ning et seal mitte üle ühe öö järjest ei ööbita.
Elektrit seal ei ole. Seega ei mingit telekat, küll aga palju hämarat küünlavalgust. Kahjuks ei osanud osa seltskonnast sellistes tingimustes muud ette võtta, kui end taas magama keerata. Õues ei olnud just eriti külm või kõle, aga siiski piisavalt külm, et motivatsioon välja tatsama minna madalal hoida. Nii me siis kükitasimegi küünlavalgel onnis. Natuke selline "maal vanaema juures" olemine oli. Libajänku oli üks teemadest, mis meil jutuks oli... Gaidy ja Kristiina olid mingit selleteemlist filmi näinud. No ja nii see aeg läks...magasime hommikul jälle kaua ja Lõunakeskuse kaudu Tallinna tagasi.
Sildid: Seltskond
Unfinished
Mina ja tema on võõrad
Võõrad, kes hoiavad käsi käes
Ühe õndsa veniva viivu,
mil paigal on tähed ja liiguvad mäed
Mina ja tema ei vaata silma,
kartes leida, mida olema ei peaks,
sest tulevast-minevast teadmatuna,
ühes pikas hetkes on hea.
***
...Aga (vas-tu-tus)tun-de-tu...
ja loomult (eba)aus
***
Avan silmad ja
pudenen oma orbiidile tagasi
universumi lõugade vahele,
triivides vältimatus suunas linnuteelt väl-ja...
Temal on oma tee, minuga
ei ristuv lahknev ega paralleelne.
Kohtub vargsi võetud hetkekeerdudes
ehk veel või mitte või siiski või...
Operaator, ma vajan jumalikku sekkumist...*
* Deus ex machina
Termin Vana-Kreeka näidenditest, kus pealtnäha lahendamatud olukorrad lahenesid jumala sekkumisega, kes toodi lavale keerukate masinate abil , sõna-sõnalises tõlkes - jumal masinastSildid: Luule
Tantsu meistriklass
Nii mõnus on vaadata hästi tantsivaid ilusaid inimesi, kes ise ka liikumisest täit mõnu tunnevad. Istusin terve päeva Keilas DanceActi citycampil. Ise võtsin hip hopi klassist osa, pealt vaatasin aga salsa klassi.
Muidu üritus ise nägi välja järgnev - terve sisevõimla oli ilusaid tsikke täis (ca 300 per klass), kes seisid lava ees ja vaatasid andunult laval taidlevaid õpetajaid nagu pop staare, kes siis kiirkäigul mõne tantsu selgeks õpetada üritasid. Mulle käis see tantsusammude õppimine kohati üle jõu. Ses mõttes et...mulle ei jää sammud nii kiiresti meelde kui vaja. Teiste peade tagant polnud õpetajate jalad eriti näha ka ja peeglit polnud...nii et mul oli pidevalt vasak ja parem sassis.
Hip hopi õpetajad olid USAst pärit. Hästi proffid, aga tsikk staaritses pisut ja mees üritas seda sõbralikum olla. Salsa treener oli itaallane. Ja tõesti, see mees oli talent ise. Nicola Berrettoni. Tema tundi pealt vaadata oli nagu viibiks tantsuetendusel. Puhas rõõm liikumisest. Tüübi poolt seatud sammud läksid 100% muusikasse, jutustasid loo, elasid täiega sisse. Ta rääkis juurde, et mis emotsiooniga mingit liigutust teha tuleb. Mulle kohe meenus mu ema ja viis kuidas ta pisut põmmpeadele õpilastele muusika ümber jutustab looks ja selle abil teost paremini mõista aitab.
Ma austan tohutult inimesi, kelle jaoks pole nende elukutse töökoht, vaid tõesti hingeseisund, kutsumus, eneseväljendusviis... Respect...
Sildid: Sport
Kommunikatsioonihäire
Avastasin enda suureks üllatuseks Ilves Ekstra spordirõivaste kliendiajakirjast Enega Elbruselt saadetud meilide tekstid ära trükituna minu nimi all. Kusjuures pealkirjaks oli "Muhv nõudmiseni" jäetud...kuigi "Muhv nõudmiseni" oli vaid meili subjecti real olnud vihje sellele kutile, kes meile edasi JKA kodukale toimetas, et ta märku annaks, kas ta kirjad ka kätte saab või ma neid niisama oma lõbuks kirjutan.
See selleks. Ma natuke aega maigutasin ja seedisin seda asja ja siis lõpuks julgesin läbi ka lugeda. Juttu oli pisut nn kohendatud paari ISCi reklaamlausega. Samas polnud eesti keelset teksti korralikult toimetatud. Kui veel muidu võiks silma kinni pigistada, siis selliste reklaamlausete lisamine on küll sulaselge sigadus ja oleks ikka vägagi eeldanud, et minuga suvatsetakse ühendust võtta ja selliste muudatuste tegemiseks luba küsida. Keerasin end üles ja kirjutasin kurja kirja, et miks ja kes jne.
Vastused, mis ma Jaanilt ja Ilvese müügimehelt sain, olid kuidagi vastukäivad. Ilves üritas väita, et nemad eeldasid, et minuga on ühendust võetud. Samas Jaani segasest jutust jäi siiski mulje, et Jaan ei teadnud, mis nad selle tekstiga tegid... Olin tige.
Täiesti kurvaks ja nõutuks tegi, miks sedasi kõigile osapooltele just kõige jaburam lähenemisviis oli võetud. Ma oleks hea meelega Ilvesele palju ilusama ja toredama jutu kirjutanud, kui need kiiruga valmis soperdatud meilid Terskoli internetiputkast, kus tuli võidelda koha eest arvuti taga ja suure tagumiku ja ilusa näoga preilnaga, kes mult pidevalt aina suuremaid summasid arvuti kasutamise eest küsis ning viimast meili saates oli netiühendusega tõsised jamad, nii et sain kirja pea et läbi ime saadetud.
Ilves lõpetas minuga igasuguse suhtlemise pärast seda, kui sai aru, et ma asjast suuremat kisa ei tee ja lepin sellega, et nad mul mingi tootega oma poest suu kinni topivad. Noh, ma oleks selle toote neile näkku kinni lüüa ka võinud... Kuidagi alandav tundus, et kui haugud, siis visatakse sulle kont ja eeldatakse, et see ongi kõik, mida sa tahad. See, et nad tegelikult rämedalt autoriõiguse seaduse ja elementaarse viisakuse reeglite vastu eksisid, see on neile tühiasi.
Nagunii oli nende meilide autorlusega Künnapi lehel juba asjalood nihu, sest kaks esimest meili kirjutasime Enega koos ja ka meili alla läks Ene ja Eve...mida aga IM ignoreeris, kui tekstid üles pani. Kuna Ene ei protesteerinud ja tegu oli klubi kodukaga ja kolmveerand tekstist oli siiski minu jagu, siis jäi asi nii nagu on.
Mul oleks seda "toodet" võibolla enne Elbrusele minekut palju rohkem vaja läinud kui nüüd. Kirjutasin neile, et nad võiks klubi liikmetele mingi soodustuse teha, et võibolla ma oleks siis endale enne reisi siiski raatsinud soojema jope osta ja võibolla oleks ma sedasi ka tippu välja jõudnud... Vastus oli selline pirtsakas ja kunagi tulevikus paljutõotav....
Neljapäeval läksimegi siis pärast tööd Ilvese poodi. Kõigepealt Ülemistesse ja siis Järvele. Käitusin üsna nõmedalt, sest olin ikka tige. Järsku ei osanud ma enam sealt midagi osta. Midagi ei olnud enam tõsiselt vajalik. Ma oleks hea meelega hoopis kanistri bensiini kummuli keeranud ja tule otsa pannud... Kas tõesti oli siis nii raske minuga enne selle kirjutise trükki minekut ühendust võtta? Kas minul ei olegi siis õigus teada, millistele reklaamlausetele minu nimi alla kirjutatakse? Ma valisin sealt endale üsna huupi ühe soojemat sorti jope, et asjaga ühele poole saada. Ilmselt läheb siiski üsna kaua aega, kuni ma seda jopet ilma selle saamislooga seotud viha ja alanduse tunneteta kanda suudan. Ja ometi oleksin ma võinud natuke teistel asjaoludel hoopis uhkust tunda enda nime üle Ilvese kliendiajakirjas...
