kosmogoonia: Londoni palged vol1

kolmapäev, november 30, 2005

Londoni palged vol1

Nii et ma siis olen nüüd Londonis. See linn on nii suur, et teda on raske ühtse tervikuna tajuda. Väikeste tükkide kaupa vaadeldes on võimalik huvitavaid ja subjektiivseid lähenemisi praktiseerida. See, mis tundub tuttav ja mis on võõras ning uus, mida silm märkab ja mida mitte, on väga individuaalne ja toetub paljuski elus varem kogetule või siis telekast nähtule.

Minu silmad leiavad koloniaalajastu detaile üles. Suu läheb kohe muigele, kui mõni Birmast või Indiast meelde jäänud ehitusdetail silma jääb. See siin on kõigi nende armsate linnakeste metropoliks. Emalinn. Nojah, tõenäoliselt on mul tegelikult raskekujuline aasia-igatsus peal. Näiteks hotell, kus ma peatun, meenutab mulle Indiat. Las ma mõtlen, miks... Esiteks kutt, kes saabumise hetkel retseptsioonis oli, oli minu hinnangul hindu verd ja tal oli selline tüüpiline hinduidioodiväärikus. Eriti, kui ta teatas, et osadel korrustel pole elektrit ja internet on kõikjal puudu. Selline situatsioon on igapäevane ja Ok kusagil Indias, aga Londoni kesklinna hotellis, kes väidab end 4 tärni olevat...??? Tekkis kiusatus nats teatrit teha ja madam'i mängida, kuigi südames mulle see eriti korda ei läinud. Ka teine teenindavasse personali kuuluv kutt, kes tuli ja näitas mulle, kus kohta Euroopa kontakti adapter on peidetud, oli hindu päritolu, aga teist tüüpi. Selline pikk ja kõhna ja kõigist läbi vaatava olemisega.
Muidu on tegu koloniaalajaga samast perioodist pärit oleva ehitisega. Palju push/pull pliu-pläu käivaid uksi ja treppe ja nurgataguseid nagu Delhi Metropoli hotellis. Toaukse ja põrnada vahel on parajalt lai pragu, et sealt piisavalt valgust läbi tuleks. Veesüsteemid vannitoas nõuavad enne pisut katse-eksituse meetodil tutvumist. Kõrged laed.
No ja siis edasi...kuna hotell asub väikse hiinalinna külje all, siis siin saalib hunnikus pilusilmi ringi, kõik Lääne kuues ja trendikad ning ümbruskonnas on tohutus koguses aasia köögiga toidukohti. Mul on tunne, et pärast tänast õhtusööki ei taha ma neist ühessegi enam sisse astuda. Süda on siiamaani kergelt paha sellest magusast sealihast, mida ma sõin. Ma nimelt üritasin siiski oma dieedi raames püsida...aga tundub, et annan alla.
Iseenesest on huvitav, kuidas kord laienes Suurbritannia maailma ja nüüd koondub kogu see maailm Suurbritannias kõigi nende erinevate rahvaste ja rahvuste esindajate näol, kelle maadel britid oma kolooniaid pidasid. Ring sulgub. Iseenesest on see ilus. Ainult ego protesteerib vastu, sest meil on kombeks oma olemasolust ego kaudu teadlik olla, kuigi pilti ümber keerata suutes oleks elu palju kergem.

Mis veel...arvutimängu maailma kuuluv metroo. London tube. Mm, I love it. Kuidas leida kõige optimaalsem tee, osta sobivaim pilet, vahetada ronge, valida õige suund, leida õigele tänavale väljapääs...erinevad plakatid, inimesed seismas sügavale rulluvatel eskalaatoritel, enamik iseendaga üksi koos mõne elektroonilise vidinaga nagu telefon või ppc või mp3 mängija...tänavamuusikud, mees saksofoniga...erinevate värviliste plaatidega kaetud ja erineva kujundusega jaamad...

There is something in London, midagi vaevu hoomatavat...mingi mets, mis on puude taga peidus... see pole ei meeldimise või mitte meeldimise küsimus...see on eksistents... don't ask what I mean...

Sildid: Reisijutt