kosmogoonia

Libajänku jaht Lõuna-Eestis

Tõenäoliselt stressab, sest isu kusagil mujal olla kui siin ja praegu, on üsna suur. Olukorra leevenduseks sobivad ka väiksemat sorti väljasõidud.
Alguses oli meil st Telkkonnal hästi bravuurikas idee teha talvine jalgsimatk, mis plaanides pisut tagasihoidlikumaks matkaks Piusalt Meenikunno rappa kujunes. Plaani teostamine on mõistagi hoopis-hoopis teine dimensioon. Esialgu läks hästi. Suht väikeste kadudega pakkisime end reede õhtul superlux Ford Transiti bussi ja vallatuid kurve visates purjetasime Tallinna piiridest välja. Tartus tegime tavapärase peatuse Lõunakeskuses. Minu jaoks on sellest saamas juba Tartu sünonüüm, sest oma viimased 6-7 korda, mis ma Tartus nö viibinud olen, on möödunud Lõunakeskuses. Eriti popp on passide sealse liuvälja ees ja õhata, et tahaks uisutada.

Right. Me läksime poodi jahile. Umbes sel ajal lõppes telekast Rooside sõja saade ja ema helistas mulle ja teatas, et pühapäeval võin metsast välja tulla küll, et ma oma marki päris täis ei teinud, ainult korra olin pead kratsinud. No tore. Ma oma ema ses osas usaldan. Kui on ikka sitasti, siis ta ka ütleb selle välja. Eks vist kõik emad on oma tütarde suhtes kriitilised...aga ka seda asjaolu on võimalik enda kasuks tööle panna.
Niisiis...pidin välja ütlema, et olen kohutavalt napakale dieedile jäänud. Enamik normaalsest toidust on tabu. See asjaolu valmistas mulle poes ilmselget piinlikust. Esmalt siis sõprade ees, kes esialgu ei saanud aru, miks ma endale eraldi süüa ostan ja siis suutsin ma puuviljaseguga kassaaparaadi töövõimetuks ehmatada ja sedasi teenida hunniku turvameeste ja kaas-shoppajate kõõrdpilke... No paistaks siis selle pidamisest ka mingit kasu välja? Ei. Terve möödunud nädala arvas mu kõht, et on väävlitehas. Ilmselt siis sellest, et sõin midagi inspireerivat liiga palju, näiteks õuna või leiba. Mõlemad on mul rohelises nimekirjas ja mõlemad on väga mokka mööda, aga tavaliselt ma nendega sellistes kogustes ei liialda. Dieedi idee on keha igasugustest jääkainetest ja muust saastast puhastada. Selleks võib süüa vaid seda, mille seedimisega organism täielikult toime tuleb ja mingeid valusaid reaktsioone ei tekita. Mul on kusagil kuklas kuri kahtlus, et osade toiduainete puhul ei tekita sellepärast, et ma neid tavaliselt lihtsalt ei söö. Hea küll, vähe sellest, et pea enamik normaalsest toidust on mulle kahjulik, tuleb lubatut manustada kindlate vahepauside tagant ja puhtalt. Nt, kui söön kartulit, siis leiba sinna juurde ei sobi süüa ja liha ammugi mitte.

Oravale jõudsime uljalt umbes üheteistkümne paiku ja sealt otse koobastesse. Ov koors oli ammu juba pime. Koopad olid endiselt lahedad, aga kui nüüd meenutada, siis kappasime sealt läbi umbes samas tempos, mis orienteerumisvõistluste ajal. Tegelikult ikka aeglasemalt. Tahtsin teha paar vägevat pilti, aga fotokas ei jaksanud valgustada ja seetõttu olin aparaadiga konfliktis. Mina vajutasin agressiivselt päästikule. Fotokas plõksis selle peale pisut fookust ja vilgutas välku, aga pilti ei teinud. Mul ei jäänud muud üle, kui arvata, et ju tal siis on patakad nii pimeda koopa jaoks tühjad. Seis jäi 1:0 fotoka kasuks.

Edasi siis läksime müttasime pisut karjääri servas ja pimedas metsas lootuses leida mõni sissevarisemise tagajärjel tekkinud auk, kust oleks võimalik pugeda sisse ja näha seda osa koobastest, mis külastajatele suletud on. Õnneks me sellist sobivat auku ei leidnud. Ma arvan, et ma polnud ainus, kes seda salamisi õnneks pidas. Peagi tüdinesime pimedas metsas loomade hirmutamisest ja otsustasime sihipärasema tegevuse kasuks. Asusime otsima metsaonni, milles oli plaan ööbida. Otsisime oma arust õigest kohast, aga onni ei leidnud. Lõkkekoht oli küll ja see sobis ka. Magada sai ja telgis ja bussis, kuidas kellelegi meeldis. Mina valisin bussi. Ühtlasi arvutasin ma välja, miks mul iga kord, kui matkamiseks läheb, nina kinni on. Tõenäoliselt ei põhjusta seda öö läbi lagipähe paistev kuu, vaid hoopis pardisuled, millest mu magamiskott tehtud on. Kuigi ma polnud õhtul tilkagi võtnud ega ka ühegi sääsega maadelnud ja samuti polnud ma märkimisväärselt merepinnast kõrgemal ja ometigi....ometigi oli hommikul nägu paistes ja olemine valus.
Kell üksteist tundus mulle küll ülim aeg matkale asuda... Ainult et, mida sa matkad, kui kõik ülejäänud põõnavad. Kõrvaltelk tundus kuidagi eriti elutu. Hetkeks haaras mind kõhklus, et äkki seal polegi enam kedagi sees. No vähemasti õnnestus mul autos magava seltskonna silmad lahti rebida. Umbes tund hiljem, kui olime kõrvaltelki helistanud ja küsinud, et kuidas neil läheb ja millal nad ellu ärgata kavatsevad, ilmutaski telk esimesi elumärke ühe väljuva matkaja näol, kes siis tuli ja teatas kõrvaltelgi nimel ettepanekust nimetada matk ümber automatkaks ja rõhuda sõnapaaris "aktiivne puhkus" viimasele sõnale. Ega suuri vastuväiteid esitada polnud, sest kolme tunni pärast oli oodata taas pimenemist. Enne ära minekut tuvastasime veel põlengu jäljed laagriplatsi lähedalt ja kui need juhtumisi seal maandunud UFO-le ei kuulnud, siis tõenäoliselt oli seal kunagi onn olnud.
Asukoha vahetus läks üsna sujuvalt. Tee viis mööda paljudest suvisest öisest xdreamist tuttavatest kohtadest. See tundus nagu eelmises elus. Nüüd passisin nagu laisk kass autoaknast mööda vilksavaid õrna tuhksuhkur-lumega ülepuistatud metsaaluseid, kus ma kunagi rängalt sporti olin teinud.
Liipsaare metsaonn oli alles. Okupeerisime selle ning toppisime ahju puid täis ja puudele tule otsa ja siis loomulikult omadega rappa. Raba oli juba piisavalt kõva, et laudtee kõrvale jätta. Ometigi ei võtnud ma vastu väljakutset võidu rabaservani kapata. Ei teagi miks. Ei usaldanud pinnast ja lähenevat pimedust. Kuigi selle raba ebamaised asukad endast kuidagi märku ei andnud, küllap oleksin ennast üksi pimedas rabas ikkagi pisut kõhedalt tundnud. Mõistusega võttes pole rabas mingit müstikat ega üleloomulikku...aga see on igav. Kuulake raba hääli, millise tämbriga tuul üle kidurate mändidega ülepuistatud välja kihutab ning milliseid saladusi ta endaga kaasas kannab. Kes on ära nõidunud männid, et need vaid nii vaevaliselt kasvavad ja nii pisikesed nii pikalt püsivad... Rabas on teine gravitatsioon.

Kõndisime siis kiirkõnnil laudtee teise otsa, kus asus RMK teine maja - Päikeseloojangu maja. Selle olemus ja asupaik olid tõeliselt romantilised. Paiknes teine raba servas kõrgendikul väikse laukajärve kõrval vaatega raba idaserva. Selle konkreetse maja kasutamise eest oleks tulnud ca 700 eeki öö RMK-le välja käia, samas oleks sinna väga suur seltskond ära mahtunud. Luurasime akende tagant maja sisemusse. RMK on ikka tubli küll, et ta sedasi ööbimiskohti pakub ja haldab. Liipsaare metsaonnis ööbimine oli tasuta eeldusel, et maja oma kohale jäetakse, ka teised öömajalised sisse lastakse ning et seal mitte üle ühe öö järjest ei ööbita.
Elektrit seal ei ole. Seega ei mingit telekat, küll aga palju hämarat küünlavalgust. Kahjuks ei osanud osa seltskonnast sellistes tingimustes muud ette võtta, kui end taas magama keerata. Õues ei olnud just eriti külm või kõle, aga siiski piisavalt külm, et motivatsioon välja tatsama minna madalal hoida. Nii me siis kükitasimegi küünlavalgel onnis. Natuke selline "maal vanaema juures" olemine oli. Libajänku oli üks teemadest, mis meil jutuks oli... Gaidy ja Kristiina olid mingit selleteemlist filmi näinud. No ja nii see aeg läks...magasime hommikul jälle kaua ja Lõunakeskuse kaudu Tallinna tagasi.

Sildid: Seltskond

posted by eve @ 1:07 AM