laupäev, oktoober 15, 2005

Oh ja Ah metsas

Oh, mis tore laupäev oli!
Ah, kes oleks võinud seda arvata!

Ei oleks osanud arvata jah, et ma see sügis veel kuhugile orienteerumisvõistlusele lähen. Aga läks teisiti. Seisin ebanormaalsel ajal - 6 30 maja ees ja ootasin Raidot. Tuul vingus ja ulus ja üritas mind veenda, et on vale aeg, peaksin veel soojas voodis põõnama, mitte õues pimedas seisma, ent mina jäin endale kindlaks. Peagi hakkasid pimedusest paistma autotulede kiired ning ralli Lõuna-Eesti suunas (vahepeatusega Sakus) võis alata. Tee kulges täpselt diagonaalis üle Eestimaa - Piusale. Väga ilusate värvidega sügis on. Mõnusad kollase-rohelisekirjud maastikud volksasid muudkui mööda.
Piusal oli parklas juba hunnik autosid ja rida asjalik-sportlikke tüüpe saalis ringi. Siiski polnud mingit neljapäevakutele tüüpilist "laulupeo" tunnet. Tegu oli pool-kinnise üritusega - Tartu Firni klubi poolt korraldatud orienteerumisvõistlusega, kuhu siis ka JKA rahvast oli kutsutud. JKA klubi oligi minu ja Raido poolt moodustatud võistkonnaga "Oh ja Ah metsas" esindatud. Ega me ise ka ei teadnud, kumb meist Oh ja kumb Ah on, aga tiimile tuli mingi nimi panna ja mulle meeldivad naljad stiilis:
Oh, ma ei jaksa enam...
Ah, mis sa virised...
Nuvat ja nii need Oh ja Ah panidki täpselt kell 12 33 lõuna poole kimama. Esimene punkt läks lihtsalt, teise punkti leidsin enamvähem poolel teel...Kolmanda leidmine enam nii kergelt ei läinud. Selle leidmiseks ületasime Surmaoru ja kahlasime läbi oja ja vahtisime pulliga tõtt. Mingi hetk tuli välja, et see meie 2. kontrollpunkt oli hoopis 7-s. Jooksime siis ja võtsime 7-da pähe 2-se punkti ja siis tuli kaks punkti mälu orienteerumist, millesse ma eriti süveneda ei suutnud, sest ma pidin ennast sügama ja haigutama ja telefonile vastama. Piusa jõest läbi jalutamine tundus mulle halb idee, läksime ringiga. Üldiselt oli metsas ilus ja mõnus joosta, ainult et künkaid, millest tuli muudkui üles ja alla koperdada, sai natuke palju. Raido harrastas põhiliselt otse orienteeruda ja mingeid teid me eriti ei kasutanud. Kohati tuli ikka üsna kõrgele hüpata ja haake visata, et mitte igasuguste puuroigaste ja kännujuurikate otsa koperdada.
Kaardile oli märgitud 16 kontrollpunkti ja 16 punktis saime uued TULIP (vms sarnast) orienteerumise juhised stiilis 160 meetrit teede ristumine, vasakule, siis 70 meetrit siis kinnikasvanud metsatee...jne jne. Müttasime siis mööda metsa ja lugesime samme. 20-das kontrollpunktis saadeti siis lõpuks edasi Piusa koobastesse, kuhu oli 4 kontrollpunkti ära peidetud.
Oh, see oli põnev!
Piusa koopad on lahedad. Ma ei kujutanud üldse ette, et need nii võimsad võivad olla. Raido jutu järgi pidid need veel uhkemad olema, kuhu inimesi ei lasta. Minu jaoks tundusid need koopad üsna raskesti navigeeritavad, ent Raido leidis need 4 viimast punkti fenomenaalse kiirusega ja silkas finishi suunas minema. Ma siis sörkisin talle järgi. Jalad enam eriti ei kandnud. Finishis ootasid teised lõpetajad, soe tee ja õunad ja küpsised ja mõnus olemine. Lõpetasime ajaga 03 24. Läbisime ilmselt mingi 18 kilomeetri pikkuse trajektori ja 24 kontrollpunkti. Võitjad, kes olid rogainil 4-dad olnud, finisheerusid ajaga alla kahe tunni. Nad silkasid nagu mingid ristirüütllid metsas oma värviliste vammustega mööda.
Vaatamata sellele, et ma olin magamata ja ebasportlikus meeleolus ja uimane oli see hiigla lahe üritus ja mul on hästi hea meel, et ma sellest osa võtsin. Nii et au ja kiitus Raidole, kes mu kaasa kutsus ja kelle järel ma seal metsas siis enamasti koperdasingi.

Sildid:

posted by eve @ 10:44 PM