kosmogoonia

Päeva lõpetuseks

Tööle minnes seletas trollis mingi kamp justkui soome keeles, aga ükski sõna ei tulnud tuttav ette. Mulle meenusid Teppo ja Heidi ja nende kokkuvõte ungari keele kohta - et kõlab nagu soome keel, aga aru ei saa...eriti veel kui kõneleja või kuulaja või mõlemad purjus on. Kummaline...aga pagana tõsi.

Pea on nii mõnusalt tühi. Jalutasin just trennist koju. Ilus sume õhtu. Terve päeva rabelesin ja ahastasin oma töö asjadega ja ega ma neid korda ei saanud, aga trenn uhtus minema kogu stressi ja negatiivsuse, mis sees kuhjunud oli. Meeletult hea vabanemise tunne tuli peale, kui kohutavat pingutust nõudev kõhulihaste ring läbi sai ja ma leidsin end käpuli põrandal suht hingetuna, aga taas iseendana, mitte mingi närvipuntrana, kes üle reageerib ja kelle keel tervav on...

Täna oli ses mõttes paras õppetund selles osas, kuidas ei tohiks ebameeldivate asjade eest kõrvale põigelda või nende väljaütlemist vältidida. Mul on endal alati raskusi ebameeldivuste väljaütlemisega, nüüd siis sain tunda, kuidas on, kui mulle endale halbade sõnmite väljaütlemisega viivitatakse. Kogu teema järeldus - igal juhul ära rääkida, et teisel jääks aega ja võimalust plaanid ümber teha. Ma loodan, et mulle see meelde jääb...

Muidu jaanalinnud tegelikult pistavad pea liiva alla selleks, et paremini kuulda, kus oht varitseb, mitte selleks, et end ohu eest peita :P

posted by eve @ 11:02 PM