kosmogoonia

Pauline, Claudius ja teised ning augud gravitatsioonis

Et siis see couchsurfing...Sain neljapäeval kirja kelleltki prantslannalt Paulinelt, kes teatas, et jõuab sama päeva õhtul Eestisse ja vajab öömaja. Tundus kuidagi pisut ullike, et ta nii viimasel hetkel kirjutas. Viskasin vastuseks talle oma telefoninumbri juhuks kui ta hätta jääb, küll siis midagi välja mõtleb.
Trenni ajal oli mulle keegi 3 korda helistanud. Helistasin siis tagasi ja kuulsin mulinat. St telefoni ühendus oli nii võimatu. Siiski eraldus mullidest info, et tegu on Paulinega ja et ta on Tallinnas ja miskis hostelis varjul. Kuna talle eriti see hostel (Merevaik - jube koht - trust me) ei meeldinud, siis palus ta luba järgmiseks ööks minu poole tulla. Olin nõus.
Järgmine päev olin üsna ärevil, et milline see tüdruk on. Niipea aga kui ma ta kukalt ja kotti trepil märkasin voolas minusse teadmine, et see on tore tüdruk, temaga saan ma hästi läbi. Juba lobisesimegi nagu vanad tuttavad. Julgesin isegi välja pakkuda, et ta võiks minu ja saksa tõlkijatega pärast õhtusööki ühineda ja linnas tiiru teha. Pauline on tõeliselt kena 22- aastane tütarlaps Vahemere stiilis - ilus, tõmmuma naha ja pikkade mustade juuste ning mandelsilmadega. Tuli Eestisse kolmeks kuuks praktikat tegema Tammjärve kooli. Praktika sisu on anda lastele prantsuse keele tunde.

Et siis need saksa tõlkijad...kes tegelikult tõlgivad vabast ajast ja tahtest. Esiteks see, et Dick ja Claudius oli täiega pullivennad ja lõõpijad ja ma ei osanud muud teha kui nende saksa keelse tögajutu peale muudkui itsitada. Nendega oli nii mõnus pingevaba suhelda. Läksime Heidy soovitusel Sisalikku sööma. Väga armas koht oli va ehk asjaolu, et mulle enamasti keldrikohad ei meeldi...aga sellel keldrikohal olid suured aknad sisehoovi, nii sobis küll. Toit oli seal super - vahemere köök, mis viis keele alla. Mõnus hubane atmosfäär meeldis ilmselgelt paljudele, sest restoran oli hiljem puupästi täis. Enne üheksat vahtisin muudkui kella ja sakslased tögasid mind, et kas mul on plaanis põgeneda ja külm arve teha. Tunnistasin neile üles, et lubasin Paulinega kokku saada. Edasi siis jõlkusimegi neljakesi mööda linna uhkemaid lokaale ja kulistasime erinevaid kokteile - Stereo, Moskva, Kaheksa, Riff... Claudius üritas muudkui meeleheitlikult eelmisel õhtul ära proovitud Valli baari joogi - Millimallika - nime meelde jätta. See on jube asi, väike viinapits punase pipraga või midagi sarnast.
Claudius on lahe tüüp - selline kõhnapoolne ja pikk ja võimatult uhke parukaga. Mulle meenutas ta sellist tegelast nagu Urmas Kibuspuu, kusjuures Claudius oligi mõnda aega näitekunsti õppinud. Dick oli muidugi mölaajamise meistersportlane, vanem ja kavalam.

Laupäeval pakkisime Paulinega võileivad kotti ja läksime Piritale mere äärde. Hiljem ühinesime Claudiuse ja teiste Tallinnasse jäänud testijatega. Mulle hakkas tunduma, et elan ikka väga lahedat elu - nii palju põnevaid inimesi ümberringi ja nii mõnusad linnatänavad jalge all. Tallinnas hängimise kohad on üle prahi. Üldse on Eestis pubid ja restoranid hea sisekujundusega. Kohvik Moskva 2. korrus on minu lemmik, aga üldse mitte ainus lahe koht.
Väljamaalaste sõnul pidi kohe näha olema, et eestlased näevad sisedisainiga vaeva, mitte ei loobi kuidagi suvaliselt lauad ja toolid hunnikusse.

Pühapäev nägi ette väljasõitu rappa...aga plaan läks vett vedama. Tuli välja, et Claudiusel oli öösel hotellitoast rahakott dokumentidega ära varastatud sel ajal kui ta magas. Kole lugu küll.
Võtnud siis raha ja jätnud vähemalt dokumendid alles. Teisel on võibolla vaja koju tagasi sõita.
Algas operatsioon Ajutise Reisidokumendi Väljavõitlemine Saksa Saatkonnast. Umbes pärastlõunaks oli see dokument käes. Kusjuures, mul oli esimest korda oma visiitkaardist tõelliselt kasu. Pidin tunnistama, et Claudius on see, kes ta end väidab olevat ja andsin koos oma passiga ka visiidika...mille peale saatkonna ametnik väga elevile läks.
Rappa aga enam ei jõudnud ja siis kusagil Türisalu pangal avastas Claudius, et ta telefon on kadunud... Oi, see oli nukker. Tõenäosus, et ühel päeval kaks korda midagi läheb, on ikka üsna väike. Müstiline, justkui gravitatsioonis oleksid augud olnud. Mäletan selgelt kuidas Claudius telefoni taskusse pistis...aga tõenäoliselt oli tasku asemel must auk, mis selle alla neelas. Vaeseke kõndis siis ringi aegajalt oma taskuid läbi kombates, et ega ta midagi uut ära kaotanud pole ja kobises muudkui omaette - I'm a luuuser. Ega ei osanud teda enam lohutada ka. Ütlesin, et ta telefon tahtis Eestisse jääda ja selle pärast ta taskust välja hüppaski ja oma identiteedi kaotas ta ka selleks, et uus ja parem leida.
Õhtul istusime nagu lastud varesed lennujaamas radiaatori serval. Claudiusel läks kell üheksa lend. Ei osanud ega jaksanud enam suurt midagi teha. Imelik oli olla, sest et me ei pidanud enam kuhugile jooksma ega midagi organiseerima...

Sildid: Sofasurfamine

posted by eve @ 11:28 PM