laupäev, september 03, 2005

Veni, vidi...Sügisjooksul

Hommikul ärkasin selle peale, et oli just unes näinud, et jooksen ja kõik nagu klappis ja siis sain aru, et olin unustanud kiibi tossu külge kinnitada. Kiibita jooksjad teatavasti diskvalifitseeritakse, Sügisjooksul siis.
Esimesed hommikutunnid möödusid seetõttu erilise valvsusega, et midagi ei ununeks. Plaasterdasin oma varbad ja kanna ära igaks juhuks, et kusagilt hõõruma ega haiget tegema ei hakkaks ja panin Saku suurhalli poole leekima. Seekord siis IRL - ehk in the real life.
Mõtlesin enne tükk aega, kas osaleda Sügisjooksul ja kui osaleda, siis millisel distantsil. Olen üsna aeglane, aga see-eest visa jooksja. Igal juhul tundus atraktiivsem mõte end proovile panna 21.1 km distantsil, kus on hulga vähem osalejaid ja rohkem ruumi joosta. Enne registreerimist proovisin ikka järele ka, kas ma üldse jaksan nii pikka maad sörkida. Selgus, et jaksan küll, ainult et masendavat aeglaselt. Uurisin eelmiste aastate tulemusi ja nägin, et oleksin üsna kindlalt viimane. Seisin dilemma ees, kumb on nõmedam, kas osaleda ja jääda tõenäoliselt viimaseks või selle pärast osalemata jätta? Võimalus oleks ka olnud lihtsalt 10 km rajale minna, kuigi ega ma seal ka teab mis tegija poleks olnud. Seega siis läks 21, 1 km kirja ja kogu moos.

Esimene ring(10 km) kulges üsna mõnusalt. Teisel ringil ma eriti enam edasi ei liikunud. Jalad olid üsna kanged ja kusagil enne poolt said 10 km jooksjad mu kätte. Siis enam nii mõnus ei olnud, sest nad müdistasid muudkui täiskäigul mööda. Hästi palju oli selliseid täistallaga auruvedurina kiirtormajaid. Selles mõttes tundus 10 km rada ebameeldiv, sest joosta oleks tulnud suures massis hunnik nägusid puhisemas ja ähkimas kõrva ääres. Pikemal distantsil olid palju vaiksemad tegelased.
Vedasin end kuidagi lõpuni välja. See oli nagu low end eesmärk ka. Kas ma olin viimane või mitte, seda ma ei teadnud...ja ega see ei tundud ka enam nii oluline. Võistlesin pigem iseendaga ja oma esimesest 21 kilomeetri jooksust lõpetasin igal juhul natuke parema ajaga.
Jalad on küll hirmus läbi ja joogijanu vaatamata kõigile neile liitritele, mis ma endale juba sisse olen kallanud, meeletu. Tahaks muudkui juua. Eks see 21 kilti oli ikka mega-sportlik värk. Ju ma natuke opakas olen...et sinna ronisin. Aga lahe kogemus sellegipoolest. Ma ei tea, kas ma kunagi veel seda jooksen. Eks saab näha. Tulevikus piirdun võibolla 10 kilomeetri ringiga.
(Tulemustes küll nimekirja lõpu osas, ent mitte kõige viimane :) - seega läks väga hästi)

Sildid:

posted by eve @ 6:55 PM