reede, august 19, 2005

Whats in a name that which we call Psyche...

Minu jaoks ei ole Romeo ja Julia koos oma originaalide ja derivaatidega kaugelt mitte kõige ilusam armastuslugu. Julia oli lihtsalt üks esimesi ilusaid nägusid, mis Romeole ette jäi. Kui nende teel ei oleks olnud takistust ning kogu lugu poleks nii traagiliselt lõppenud, vaevalt et Shakespeare neist kirjutada oleks viitsinud. Selle poole pealt - kas kannatus õilistab armastust ning muudab selle tõeliseks, surematuks? Kas kannatus sublimeerib? Kas läbi valu on tunne sügavam - kas läbi valu ollakse rohkem kohal ja kas läbi kannatuse õpitaksegi armastama?

Kuigi ka Romeo ja Julia loo juured ulatuvad antiikaega, on vanadel kreeklastel palju huvitavamaid lugusid vesta. Mis mind vaikselt imestama paneb, on tõsiasi, et kreeka müütides kajastuv mentaliteet inimeste isiklike suhete tasandilt on üllatavalt lähedal tänapäeva inimeste omale. Ilmselgelt kannatatakse tunduvalt vähem igasuguse valehäbi ja topeltmoraali käes kui vahepealsed kaks aastatuhandet on ette kirjutanud. Isegi jumalatele on kõik inimlikud nõrkused omased. Kreeklaste pantheoni omavahelised suhted sobiksid hästi ibero seriaalide autoritele inspiratsiooni allikaks.

Psyche nimelise neiu ilu lummab inimesi nõnda, et nood unustavad sootuks Aphrodite altari eest hoolt kanda ning ilujumalanna on raevunud. Kättemaksuks ja õigluse taastamiseks annab ta oma pojale ülesande haavata neiut oma riukaliku noolega, et too armuks esimesse ettejuhtuvasse kalkarisse. Ent ka Eros ei suuda vastu panna tütarlapsele nimega Hing. Milline sümbolism! Mul on kahju, et ma pole lugenud ühtegi Clarissa Pinkola Estesi analüüsi selle müüdi ja selles sisalduvate arhetüüpide kohta. Kindlasti on ta midagi põnevat sellest kirjutanud.

Psyche on oma olemuselt armas naiivne tüdruk, kes ei vaevugi eriti reaalset maailma ega selle ohte enda ümber aduma. Ta kohtab oma meest vaid öösel ja armastab teda pimedas teadmata kes ta kaasa tegelikult on. Tal palutakse usaldada... Hing ei saa armastada silmadega, hingel tuleb õppida südamega nägema ja pimesi usaldama (intuitsioon?). Ent Psyche ebaõnnestub ja annab alla pahatahtlike õdede näol rääkivale hirmule. Ta peidab magamistuppa noa ja lambi ja ... ehmunud vaatepildist magavale Erosele lõhub lambi ning põletab toda lambiõliga.
Edasi ootavad Psychet rasked ajad. Aphrodite annab talle muudkui pealtnäha võimatuid ülesandeid täita ja meeleheites ning viimaseid kuid rase Psyche loodab pea iga ülesannet täitma minnes enda lõpu leida ning piinast vabaneda. Ent ta suudab kõik takistused kobamisi ületada. Käik allmaailma sümboliseerib tema vaimset uuestisündi. Psyche on kasvanud uuele tasandile ning ta võetakse jumalate sekka. Siis justkui ka vanade kreeklaste maailmas õilistas kannatus armastust ning muutis selle surematuks.

Eros ja Psyche on "naistekas". Seda on tõlgendatud kui lugu naiste ematsipatsioonist ja neitside hirmu ja viha defloreerimise ees...aga see on jura... Üldiselt ei tea ma ühtegi tüdrukut, keda mingi hetk tema neitsilikkus häirima ei oleks hakanud. Võiks lahmivalt lennutada, et kogu see neitsi värk on patriarhaalse maailma väljamõeldis, et kuidagi kindlustada vara edasiminek oma järglastele. Matriarhaalses maailmas see nii terav probleem poleks.

Vanade kreeklaste puhul on huvitav see, et hinge ja füüsilise armastuse liidust sündis neil Iha. ?!
...

Sildid:

1 Comments:

At 21:51, Anonymous Anonüümne said...

Väga arukalt ja sisutihedalt kirjutatud jutt! Ainus märkus, mis seda lugedes tekkis, on et Romeo oligi ju enne Juliasse armumist tegelikult teise neidu armunud. Seega mida öelda tahan - sinu väide, et Julia oli esimene kena nägu, kes Romeole ette juhtus, ei pea päris paika. Romeo nuttis, nukrutses ja nautis armuvalusid ka enne Juliat.

 

Postita kommentaar

<< Home