kosmogoonia

Saare-jaani-seiklus

Elu näitab, et ka Eestis on võimalik end turistina tunda ja lahedalt seigelda. Selleks pole üldse vaja kaugele minna. Tuleb üksnes kokku leppida, et kohtume Pirita Selveri juures ja sõidame sealt ratastel (osad autoga) Leppneeme sadamasse, kus siis istume ümber postipaadile nimega Helge (tulevik??? või hoopis Helga schneller???) ja loksume üle lainete Prangli saarele.

Sadamasse jõudsime muidugi tublisti varem kui vaja. Ent oh häda, saarele tahtjaid oli teisigi, nii et me ei mahtunudki postipaadile ära esimese hooga. Kirjutamata reegel nägi ette, et saare elanikud võetakse eelisjärjekorras peale ja nii juhtuski, et jäime koos rea teiste suvitajate-jaanitulelistega paadile järele lehvitama. Nojah, Helge kapten lubas küll kahe tunni pärast tagasi tulla, aga me olime juba nii kaua Leppneemes kükitanud ja pingil jäätist ja suitsuräime nosinud...et... Et helistasime nn "oma mehele Pranglil" ja too lubaski meid ise paadiga ära tuua. Mis siis ikka, sadamas oli ju pood - seesama, kust räimed ja jäätis pärit olid. Tõin sealt endale paar sinist plekkpurki meelelahutuseks. Kükitasime kail ning fantaseerisime, millise paadiga Endel meile järele tuleb ja kas me ikka oma rataste ja muu kolaga sinna ära mahume. Sadamas lösutasid kalapaadid nimedega Räim - 2 ja Kilu - 5. Tegu oli üsna väsinud puust meresõidukitega. Oletasime, et midagi sellist ootab ka meid ees. Natuke enne seitset ilmuski horisondile must täpike. Meiega koos kail viibinud noored linnaülbikud läksid elevusse. Me siis lahkelt tõmbasime neile vee peale ja ütlesime, et see paat tuleb vaid meile järele...Tüübid ei uskunud ja üritasid end kai äärde esiritta seada. Sadamasse siseneski Kilu 5-le üsna sarnane meresõiduk, ainult et palju paremas korras ning nimeks oli tal Püüton 2. Meie kümnepealine ja kuuerattaline seltskond mahtus Püüton-2 peale ilusti ära. Hiigla lahe oli sadamast välja merele podiseda sellise privaatlaevukesega. Ronisin paadi ninasse ja kaanisin mereõhku ja päikest endasse. Tundsin, kuidas Hiiumaa mereröövlitest esivanemate geenid minus pead tõstsid. Umbes tunnise sõidu järel ronisime elevil ja õnnelikena Kelnase sadamas laevast välja.
Sadam oli üsna tinglik, selline kaluriküla oma. Kaks lagunemisjärgus puuhoonet, millest üks oli kunagi kalasuitsetamistsehh ja teine kasutusel kui hotell. Hotelli teise korruse toas vahetasid lopsakad naised parajasti pesu. Kai ääres passis kamp noorukeid ja üks purupurjus pruunikspõlenud ja allakäinud viiking. Edasi tuli veel ööbimiskohta oma kolm kilomeetrit rattaga sõita. See polnud aga sugugi mitte nii kerge, kui pealtnäha tundub. Teed olid väga liivased ja raskesti sõidetavad, vähemasti sellel teelõigul. Saare pindala on umbes kuus km2, seega oleks seal ka vabalt jalgsi hakkama saanud.
Möödusime kohalikust baarist nimega Must Luuk ja üsna mitmest elumajast ja poest(ETKVL) ja koolist (põhikool, 14 õpilast ja 7 õpetajat). Olustik oli üsna sarnane ülemere jäävale Kaberneemele.
Ülejäänud õhtu toimus kohtumine sisemise seaga (TM Barbi Pilvre). See tähendab, et me grillisime ja sõime ja jõime ja naersime palju ja siis koperdasime pimedas randa ja tagasi ja läksime magama.

Järgmine päev oli meil programmis autoga ekskursioon saarel. Selgus, et auto all peeti silmas veoautot ja turistidele olid kohad ette nähtud auto kastis. See kõlas juba paljutõotavamalt. Punkt kell 12 00 sõitiski ette vana 1973 aastast pärit beez veoauto, roolis noor ja pruun pranglikas. Ronisima kasti ja (voila!) võtsime istet diivanitel, mis meie mugavuse nimel sinna paigutatud olid. Tase!

Algatuseks sõidutati meid maagaasi toru juurde. See asus suvalises kohas keset männimetsa. Meie giid-autojuht vehkis tikuga agregaadist väljaulatuva toru ees ning umbes 10 - 15 cm-ne leek lahvataski põlema. Maagaasi pidigi vähestes kogustes leiduma Keri ja Prangli saartel ning ka mõnes kohas Põhja-Eestis. Oletatavalt pandi gaasipuurid kunagi saarele püsti, kuid neid ei võetud kasutusele, kuna kütust tuli vähe ja ebastabiilselt. Nüüd siis levitabki keset Pranglit suvaline toru maagaasi atmosfääri. Milline loodusressursside raiskamine!
Edasi kimasime II MS ajal pihta saanud auriku "Eesti Rand" hukkunute mälestuskohta ja sealt sujuvalt ühe suhteliselt kõrge raudkonstruktsioonist torni juurde. Loomulikult pidime me kõik sinna ülesse ka ronima. Torn oli üsna multifunktsionaalne. Peale ilusa vaate tundus ta ka majakana toimivat ning mingid antenni jubinad olid tal ka küljes. Sealt otsast võis veenduda, et see saar on tõepoolest saar ning valdavalt ilusa männimetsaga kaetud. Veel avanesid vaated Aksi ja Keri naabersaartele, Muuga sadamale, paarile kalatraalerile ja ilusa ilmaga pidi isegi Helsingi näha olema.
Siis tuli väike rannatsill, väike poering ja siis Laurentiuse kabel saare lõunarannas. Tegu oli hästi armsa väikse külakirikuga, ehitatud 1848 aastal praegusel kujul - laastukatusega puuehitis kellatorniga. Kiriku ümber asuval surnuaial oli palju rootsi nimedega riste. Saarel on olnud püsiv elanikkond alates 13 sajandist ja praegu elab seal 150 inimese ringis. Traditsiooniliselt kalamehed ja meremehed...Elu oli ilmselt õige magus esimese Eesti Vabariigi ajal, kui sai salaviina Soome vedada.
Kokku kimasime mööda saart veoautoga ligi neli tundi. Kõik jäid ekskursiooniga ülimalt rahule.

Võis ette arvata, et ka seekord ei saa postipaat ühe korraga kõiki soovijaid transporditud ning otsustasime mandrile teise satsiga tagasi sõita. Terve paat oli taas meie päralt. Puhus päris tugev tuul ja seega merel lainetas mehiselt ning vett pritsis lahinal üle parda. Laeva eesosas viibijatel õnnestus päris märjaks saada. Helge õõtsus ja kõikus lainetel ning meelitas kõrist nii mõnigi kord üsna heleda kilke välja. Üldine arvamus oli, et tagasisõit oli lahedam kui Ameerika mäed. Laeva kapten aga teatas, et see lainetus pole veel midagi... Nojah, oleme linnavurled.

Sildid: Loodus, Seltskond

posted by eve @ 11:07 PM