kosmogoonia

24 tundi hiljem - raport

Ma ei saa aru, kuidas saab olla pühapäev... Olen praktiliselt 24 tundi järjest üleval olnud. Hetk, mil päev vahetus jäi seekord küll vahele. Aga...tagasi laupäeva pärastlõunasse.
Alustasime sõitu Ilumetsa suunas natuke enne nelja. Vatrasin vahetpidamata. Mul pritsis enamvähem igast rakust adrenaliini ja muud stuffi, mis ergutab. Tegelikult olin aga üsna väsinud. Päeval magatud uni ei ole just kõige kosutavam. Eriti veel, kui sinna juurde segaseid unenägusid näidatakse.
Ilm võttis vastavalt ilmateate ähvardustele üha dramaatilisema ilme. Kusagil Põlva kandis hakkaski kallama. Oli üsna tõenäoline, et meil tuleb terve öö vihma käes möllata. Ilmselgelt polnud mina ainus, keda stardiärevus seest õõnsaks uuristas. Just, kui lükkasime rattaid stardi suunas teatas Marek: "Oi, mulle meenus, et mul jäi kodus pliit sisse." Mina olin ärevusest juba nii segi, et küsisin siiralt: "Nalja teed või?"
Vihma hakkas kohe erilise hooga kallama ja ronisime kõik ratastega kuuse alla peitu. Jälgisin, kuidas mu saldula peale kogunes hetkega veeloik ja stardipauk muudkui lähenes. Rahvas viskas vaikselt nalja ja eks tuli oma suhkrusisaldus proovile panna ning kuuse alt välja vihma kätte stardijoone taha trügida. 22 15 käis pauk, haarasime kaardid ning esimesel ristmikul kohe dilemma - kas vasakule või paremale? Ja siis kima-kima-kima! Mis siis, et tibutas, mis siis, et hämardus, mis siis, et tee oli sopane ja kitsas ja teisi rattureid oli palju. Korra jäin päris vastikult liiva kinni. Mul on ju õhemad kummid. Asfaltil olin see-eest rohkem tegija. Hea tuulevaikne ilm oli, nii et sai kergelt kiiruse sisse. Vihma enam ei sadanud, küll aga pimenes järjekindlalt. Siiski andis veel ka ilma lampideta tegutseda. Kaaslased soovitasidki mul lambi kustutada, et ma tulega teistele ei reedaks, kus kohast tee läheb.
Lahe oli mööda liikluseta autoteed pimeduses täiskäigul rattal kimada ja kimada...kuni jõudsime järgmisesse kotrollpunkti ja sealt hüppasime juba kanuusse. Mina keeldusin kaarti lugemast, kuna kartsin, et ei saa hakkama. See mõlamise värk meil eriti ei läinud. Teised meeskonnad kippusid muutkui mööda minema. Nähtavus oli praktiliselt null ja tõenäosus kogu täiega mõnele kivile või puurondile otsa sõita üsna suur. Jäin oma aeruga muudkui tiimikaaslastele ette. Siis mul soovitati lihtsalt mõlamine järele jätta ja olukorda nautida. Üsna horisondi lähedal laiutas õbluke kuusirp ning taevakaarel helendas tähti. Ilus oli olla. Natuke kole ka, sest et olime ikkagi paadiga pimedas jõel ja noh, panime kogu täiega ühe rondi alla kinni. Esinavigaator sai põhimatsu. Ukerdasime siis kuidagi vabadusse. Mina lamasin kanuu põhjas ja poisid astusid rondist üle. Siiski läks meil hästi, sest kanuuga me ümber ei käinud. Pärast üht üsna sirget ja lauget lõiku hakkasid paistma suured tuled ning sild ja tamm. See oligi kanuuetapi finish.
Selgus, et edasi tuleb orienteeruda sama kaardiga, mille olime kanuusse jätnud ning pidime seda taga otsima.
Edasi siis tuli jooks. Esimese punkti leidsime kergelt. Siis aga panime sõna otseses ja kaudses mõttes rappa ning keksisime üsna pikalt mööda soomättaid. Näha oli, et paljud olid meie eeskujule järgnenud. Pealambi tulukesi vilkus üsna mitmeid puude vahelt. Vahepeal ei teadnud kohe üldse mitte, kus me oleme. Siiski lõpuks meil vedas. Järgmise punktini sai joosta üsna rahulikult mööda metsateid. Juba paistsidki järved - brr - ujumine ootas ees. Enne veel tuli vibu lasta. Me kahjuks lasime kaks noolt mööda ja saime kaks trahviringi. Jooksime need ära, siis riided seljast ja ... Ütlesin edale karmilt, hüppa vette ja ma hüppasingi. Vesi oli õnneks soe või siis vähemasti tundus meeldivalt soe. Siputasin seal käte ja jalgadega edasi liikuda ja kohati võttis ikka hingeldama nagu astmaatiku. Käte asemel olid mul kaks makaroni, aga ma liikusin siiski edasi. Mingi aeg tundus, et ujumisvest minu keha ümber liigub minust kiiremini ja tahab mu maha jätta. Järve teine ots koos finishit märkiva lõkkega oli kaugel ees. Sumasin ja sumasin ja lõpus trügis päästepaat mulle küll üsna ligidale, aga neil ei vedanud. Sain ikka omal jõul üle ja siis lippasin sokkides mööda järve äärt ruttu tagasi. Mul oli kogu aeg suur mure olnud selle mööda järve äärt tagasi jooksmisega seoses. Kas ujuda koos jalanõudega selle pärast või tuleks paljajalu joosta. Sokid tundusid hea alternatiiv olevat. Igal juhul sain hulga kiiremini edasi kui minu paljasjalgesed võistkonnakaaslased.
Oeh. Ujumine - minu kõige suurem hirm - oli läbi. Sellega olin ennast kõvasti ületanud. Olin ekstra käinud kolmapäeval ujumas basseinis, et näha, kas ma üldse jaksan ilma kordagi jalgu maha panemata 200m ära ujuda. Hakkama sain.
Siis loopisime jälle riided selga ja jooksime rataste järele. Tee peal tuli meie konkureeriv võistkond vastu. Oi ma olin tige. Nad olid meist metsas mööda pannud. Sisimas trampisin jalgu.
Teine rattaetapp kujunes üsna pikaks. Osalt selle pärast, et see oligi pikk, osalt jälle seetõttu, et ühel meist olid põlved läbi ning ei saanud eriti kimada. See-eest sai loodust imetleda. Ma polnud kunagi varem sellesse kanti sattunud. Ilus oli. Vahepeal täitsa kartsin, et peame katkestama, aga Lauri oli nii visa hingega, et pingutas ikka edasi sõita ja sõitsimegi finishini välja. Kusjuures, ei tulnudki väga hullu kaotust teistele. Ilmselgelt, kui oleksime oma tavalises tempos ratastel kimanud, oleks tulemus palju parem tulnud.
Aga ikkagi oli lahe! Mul on kohe nii hea tuju, et ma sellise katsumusega toime tulin ja veel nii edukalt. Erilist laiba tunnet pärast finisheerumist küll ei olnud. Oleksin kangesti tahtnud oma tiimikaaslasi kallistada ja tänada...aga noh, põhjamaa värk. Äkki vaatavad mind veel imelikult hiljem ning ei julge muga enam metsa minna...
Aga suhkrut mu luudesse valatud pole. See on nüüd küll selge.
Hommikul sõime suppi ja käisime saunas ja juba kimasimegi Tallinna poole tagasi. Päris huvitav unenägu oli.

Aa...vahemaadest
Esimene rattaots ca 20 km
siis umbes 6-7 km kanuud (täpselt tõesti ei tea)
siis umbes samapalju või natuke rohkem jooksu metsas...
selle vahel ujumine 200m ja vibu
siis jälle jalgratas 30km ja karistus neile, kes lõpetasid raja alla 7 tunni - 10 km jooksu
Sellest me õnneks pääsesime.
27-me segameeskonna seas olime 20-dad. Mis pole sugugi paha. Aga ma tean, et oleme palju paremaks võimelised kui tervis korras :)

Ja ühele spordistatistikule annaksin hea meelega pasunasse. Nii ajab närvi, kui kõik mis loeb on vaid koht ja tulemus. Mis tähtsust sel on, ma ei saa aru? Oluline on ju, et protsess ise oleks nauditav.

Sildid: Sport

posted by eve @ 12:46 PM