kosmogoonia

Üks teine tõus Everestile... Jon Krakauer "Hõredasse õhku"

Lõpetasin just teise raamatu, mille sisu keerleb Mount Everesti tippu ronimise ümber. "Lumetiiger" jutustab selle teosega võrreldes süütuse ajast. Everestil on elu kõvasti vahepealse 43 aastaga muutunud. Tenzing Norgay poolt ära toodud sherpade hirm, et kui sahibid mäe tippu jõuavad, siis neil enam tööd pole, osutus asjatuks. Üha rohkem ja rohkem kahvanägusid otsis oma elule mõtet just selle mäe otsast. Jon Krakauer rühkis Everesti tipu poole 1996 aastal kommertsgrupi koosseisus ning oli tunnistajaks ühele suurimale tragöödiale, mis selle mäe nõlvadel lahti mängitud on. Raamat räägib tõesti aset leidnud sündmustest. Krakauer maalib üsna tõepärase pildi tippu ihalejate armetusest hõredas õhus ja hullumeelsest tahtejõust, mis neid ikka edasi ja edasi oma sihi poole liikuma sunnib. Ta ei katsu pehmendada külmast ja õhupuudusest tulenevaid katsumusi ega ilustada iseenda või kaaslaste käitumist. Olukord väljub mõistuse piiridest kui tipu ümber puhkeb torm ja paljud tipuüritajad on alles tagasiteel neljandasse laagrisse. Pea ükski pole võimeline sellistes tingimustes selgelt mõtlema. Kamp õhupuuduse käes vaevlevaid, hädiselt liikuvaid ning segi mõistusega ja väsimusest ja külmast nõrkevaid tegelasi liigub 8000m peal asuva laagri poole. Nii mõnigi neist oleks ehk elus veel, kui oleks oidu olnud alla anda ja enne tippu tagasi pöörduda. Aga ei...see pole nii lihtne kui selja taga on juba selline kannatuste rada. Tagasi pöördudes muutuks see kõik asjatuks. Samas mitte tagasi pöördudes võib kergelt elu ise asjatuks muutuda... See on see jama mägede tippudega... Õigel ajal tagasi pöörduda on palju suurem võit kui tippu jõuda ja mitte enam tagasi tulla.
Ma nüüd mõtlen ja imestan, mis see on, mis neid inimesi ennast sedasi piinama sunnib, külma ja unetusega karistama?

Sildid: Huvitav raamat

posted by eve @ 11:19 PM