kosmogoonia

Intelligentne tehnika, gurul külas ja sorpresa ehk sünnipäev Ameerika moodi.

Need on siis minu eilse päeva märksõnad.

Hommikupoolne osa päevast ei kukkunud just kõige paremini välja. Kui ma olin ilusti vastavalt kohvimasina tablool olnud teatele "water tank empy" veepaagi ära täitnud ja siis oma tassikese alla asetanud, et endale pisut piima kakao jaoks vahustada, ilmus uus tekst "rinse" ja intelligentne masin siristas mu tassi törtsu loputusvett. See oli küll absoluutne nullhetk. Tahtsin just head magusat kakaod, et endal tuju tõsta ja siis näitab mingi kohvimasin ka koha kätte. Sel momendil olin kogu maailma peale sügavalt solvunud. Kõige rohkem häiris sinna juurde teadmine, et kogu situatsioon on mu enda loodud. Raske on, kui ego on suur, aga ambitsioonitu... Tuvastasin destruktiivse suhtumise ning tegin korrektuurid. Rattaga töölt koju sõites kihutasin päris korralikult ja kimasin endast tusatuju välja. Kusagil Kangas ja Nööp poe lähedal näidati priimuseid. Mõte oli sinna kella kuueks laekuda. Jõudsin 18 15... Seda kohta muidugi andis leida. Iseenesest näidati täitsa huvitavat kola. Naine, kes meile igasuguseid priimuseid ja gaasilampe ja muud matkale sobivat tutvustas, tundus mingi hetk küll tõsine harrastuspüromaan - pidevalt vehkis välgumihkliga ja süütas erinevad gaasipõleteid.
Ühe tegelase sõnul oli Jaan meid endale külla kutsunud teed jooma. Muidugi tahtsime me kõik minna. Mõtlesime ruttu poest läbi hüpata enne ja end toiduga varustada. Jaan kiikas meid armsalt uksel olnud aknast ja lasi sisse, kõik kaheksa. Guru elab ühe eestiaegse maja ärklikorrusel nagu kotkapesas. Koht oli tõsine baaslaager - üldse mitte suur, aga läbimõeldud. Igal juhul hakkasin Jaani isikut teistmoodi nägema. Ta on ikka väga "juturaamatu" tüüp ning üsna selge on, et kõik need koolitused, mis ta meile teeb, on siirast vajadusest oma teadmised edasi anda neile, kes seda otsivad, mitte kommertseesmärgil... Vallutasime tüdrukutega köögi. Algul selleks, et saia ja kooki lahti lõigata ja teed keeta, hiljem mõõtsime ja lõikasime endale sobivaid juppe köierullidest enesejulgestamise jaoks. See ei olnud üldse mitte normaalne vaatepilt - kes lõikas köit, kes kõrvetas gaasipliidil parajasti lõigatud otsi hargnemiskindlateks...muidu sellised armsa olemisega tüdrukud. Väga kahtlane seltskond. Sain endale ka väikse nöörijupi. Pidin veel samal õhtul sünnipäevale jõudma ning hakkasin oma transpordi pärast muretsema. Sünnipäev ise pidi tulema üllatuspidu ning et üllatusmoment eriti vinge volüümiga oleks, siis oli meil selleks ka vastav sõjaplaan.

Plaan nägi ette, et ekipaazh X liigub õigel ajal lennujaama suunas ja hiivab sealt peale kaks heausklikku tsikki, olgu nende koodnimed J ja F, kellest siis F objektil Z maha pannakse. Samas valvab objekt Z juures ekipaazh Y ja niipea kui X lahkunud on, kimab Y ette ning haarab F-i peale (vajadusel on lubatud rakendada meetmeid) ja sõidab kõige lühemat teed pidi tsikk J kodu suunas, eesmärgiga jõuda sinna enne kui ekipaazh X. Kui ekipaazh X saabub, on Y juba kohal koos tsikk F-ga ning teiste kriminaaljälitustöötajatega, sisse murdnud tsikk A majja, kogunenud seal köögi nurga taha, katnud eelnevalt laua ja kui siis tsikk J lõpuks oma kodu ukse avab, siis kargavad kõik peidust välja ja karjuvad Sorpresa! Palju õnne sünnipäevaks!!!
Endalegi ootamatult õnnestus mul end värvata ekipaazh Y sideohvitseriks, kuna Jaani juurde minnes jäin köögitoimkonnast maha. Jälitusspetsialist parkis auto objekt Z lähedale tagaosaga ekipaazh X eeldatavale sõidusuunale. Mõte oli sündmuspaika jälgida auto peeglist. Istusime nagu kaks kriminaaldetektiivi. Ainult McDonaldsi kohvitops oli puudu. Mina avasin käekoti ning tutvustasin selle sisu. Põhitähelepanu oli muidugi kotis leiduvatel köitel, mida siis oleks saanud tsikk F-i puhul kasutusele võtta, kui ta vastu puigelnud oleks. Jälgisime kasvava pinevusega nurkade tagant välja roomavaid ja mööduvaid autosid. 21:24:19 saabus sms ekipaazh X juhilt - Peitke ennast ära nüüd. Selle peale panin mina päikseprillid ette ja ekipaazh Y juht tõmbas pähe värvikireva triibulise baretti. Pinge tõusis, automakk mängis ka sobivat heli taustaks. Oh sa püha perse - ekipaazh X lähenes hoopis valest suunast, otse Y-i eest! Varjasin ennast ruttu auto tahaosa poole kummardades, tehes nägu, et otsin sealt midagi. Tsikid J ja F ei paistnud eriti millegi vastu huvi tundvat. X-i juht ladus F-i pakid endale kukile ning suundus koos F-ga uksest sisse. Väga hea, see oli moment, mida vajasime. Peagi tuligi X-i juhilt kõne, et tsikk F on plaaniga kursis ning valmis koostööd tegema. Kui ekipaazh X lahkub objektilt, siis kimagu aga Y ette ning hiivaku F peale. No, X lahkus....Y sõitis objekti ette...mina väljusin autost, sisenesin uksest, jooksin trepist - eesmärk - mitte anda F-le võimalust mökutada ja dushi alla minna või muul viisil diversiooni korraldada. F ei punninud üldse, oli juba poolel teel trepist alla ja puha. Kimasime siis ilge itsuga sihtkoha poole. Aegajalt värises telefon küsimusega, kaugel te olete...Toksisin sisse vastuse "kohal" ja hiilisime trepist ülesse. Auto tuli parkida pisut varjulisemasse nurka, et sünnipäevalaps haisu ninna ei saaks, nähes mingit autoparklat oma maja ees. Avasin ukse, tuba oli pime...kähisesin hämarusse: "Need oleme kõigest mina ja F!" Vastuseks kostis hull naerupahvakas ja rahvas kargas hetkeks nurga tagant välja, et siis jälle peitu pugeda. Ootasime pinevalt ja aegajalt itsitades. Y-i juht jõudis ka ilusti varjuda nurga taha enne kui tuli koodkõne peadetektiivile - tsau, kle, mis sa täna õhtul teed, saaks kokku? Ok, sünnipäevalaps saabus. Miskipärast mökutas ta all liiga pikalt...Kui ta siis lõpuks uksest sisse sadas karjusime me kõik midagi segast, aga igal juhul mitte palju õnne... Sõnum jõudis kohale nii või naa ja nalja sai kui palju. Väga lahe värk...anyways... kiitused korraldajatele...

Sildid: Seltskond

posted by eve @ 8:51 AM