neljapäev, mai 05, 2005

Paralleelreaalsused

Eksole imelik olla teatris, kui lava on lage ja saalis olevad istmed tühjad. Umbes sama aisting tabas mind sattudes kellegi teise tööle tema töövälisel ajal. Kohta, mis peaks inimestest kihama ja muusikast vappuma...ent mis oli tühi ja hämar ja vaikne seekord. Selline lavastaja tunne tekib. Võib igasuguseid tseene ja asju endale ette kujutada. Siiski, mingi osa lavakujundusest oli ette antud ja see oli selline pisut markii de sade'ilik ja avangardilik ning dekadentlik samaaegselt ja siis niisama bizarr...ja mul on kuri kahtlus, et kogu see krempel mõjubki sedasi poolhämaras ja tühjana palju ägedamalt kui täies tehisvalguses, sedasi juturaamatulikult. Ja see koht lõhnas nagu mu venna tuba kui ta kunagi teismeline heavymees oli ja suitsu tegi. Ma olen üsna kindel, et ta äris mingite tossuefektidega sel ajal kah... Naljakad on need igasugused paralleelsed reaalsused, aga sellisena see uinuv klubi mulle tundus. Üldse on lahe näha erinevate sündmuste ja asjade telgitaguseid, saada aimu protsessist, mis tegeliku tulemuse taga peidus on. Eriti veel siis, kui teema jääb üsna kaugele minu argipäevast.
***
Teine teema, mis mind täna köidab - mul on üsna palju halle juukseid peas. Kui ma nüüd nii mõtlen, siis ma leidsin esimese halli karva nii 2-3 aastat tagasi. Märkisin selle anomaaliana. Umbes aasta tagasi avastasin, et mul on neid rohkem kui üks peas ja olin üsna õnnetu. Tundus kuidagi, et koos hallide karvadega läheb ka mu noorus ja halisesin. Nüüd olen niisama nõutu. Pigem olen uhke oma hõbedaste karvade üle, kui et kardan neid. Tean ka, et noorus on hingeseisund mitte juuksevärv või number. Ilmselt on tegu geneetilise eripäraga. Isal läksid ka juuksed väga noorelt halliks. Samas on kahju. See märgib miskit pöördumatut muutust minus. Pikad sirged tumedad juuksed on olnud alati üks osa mu identideedist. Kuidagi pidetu tunne on. Samas millegi külge klammerdumine on alati oma turvalisuses petlik. Oluline on muudkui voolata ja sellest rõõmu tunda ja osata maailma ka neutriinode tasandilt näha :)
õhtul epiloogiks....
Seda et...ma täna töölt tulles tegin otsuse juuksurisse minna ja kohe. Esimene juuksur, mis mulle meelde tuli, oli kolinud...teises polnud vaba aega. Mõtlesin , et ju siis pole ette nähtud. Samas tunne sees oli ikka tugev. Pooljuhtumisi avastasin ühel kodu lähedal oleval majal juuksuri sildi.Uks oli aga fonolukuga kaitstud. Kuidagi mul siiski õnnestus sisse saada ja õige uks ülesse leida. Salongis võttis mind vastu vene naine, kes esimese hooga ütles mulle, et ei saa...kohe üldse ei saa. Mõtlesin, et ei tea, mis huvitav koht see siis on. Kelle karvu nad siin siis pügavad. Siis ütles too daam mulle, istuge ja oodake. Potsatasin maha. Mingi aja pärast tuli üks naine uksest sisse ja küsis mult midagi vene keeles. Ma ei saanud midagi aru. Siis tuli välja, et tema oligi juuksur. Hästi armas vanem venelanna oli. Nii hellalt ja hoolsalt lõikas mu salke. Mitte nagu nood tai tsikkid, kes mul pooled karvad peast välja tirisid, seal supermarketi juuksuris. Mina enam Bangkokis juuksurisse ei lähe. Neil taidel on juuksed vist traadiga peas kinni. Minu omad mitte. Venelanna vaatas ka, et mul peas palju halli ja tahtis triibud peale teha. Mul ei olnud seekord raha piisavalt. Rääkis mulle siis, et ju ma olen emotsionaalne, võtan kõike südamesse ja muretsen. Mul vilkus peas punane tuli. Ma ausõna ei taha ei muretseda ega iga tühja asja läbi elada...enam mitte. Punkt. Kõige valgema karva tiris juuksur mul peast välja. Sellega sai teema ammendatud. Mulle meeldis see naine ja mulle meeldis see ilusalong. Selline mõnus ja kõrvaline ja ülinaiselik roosa ja slaavi naised on heade hellade kätega...lähen sinna tagasi...seal oli soe olla...

Sildid: