Lapsi täis maja ja isaks olemise populariseerimise vajadusest
Leo Kunnas kirjutas ilusa artikli EPL-s.
Elukutse – isa Väga ilu lugemine ühe eksmachomehe sulest, kes kutsub mehi üles märkama isaksolemise väärtust. 90date lõpus andis Leo Kunnas külalislektorina Riigikaitse loengut Tartu ülikoolis. Minus tekkis juba siis tema vastu väga suur austus. Loengud olid suurepäraselt ette valmistatud ja läbi viidud ja jutt oli tark, mees asjalik. Minu patriootlikkus, kusjuures, oli selle loengu lõppedes märgatavalt tõusnud. Ja arvestuse test oli ikka VÄGA raske. Õppimata või niisama spikedades seda ära ei teinud. Kohati on mul kahju, et Kunnas nüüd erus on... Eesti riigi julgeoleku seisukohalt. Ma pole end eriti kurssi viinud, mis asjaolud jne... aga vägisi jääb mulje, et Kaitseministeeriumis jäi tema hääl hüüdja hääleks kõrbes...ja ta tüdis tuuleveskitega võitlemast. Ilmselt tegi õigesti.
Meie kodu-kortermaja põhjal statistikat tehes on Eesti iive tegemas kurvi positiivsuse suunas. 3 last tulemas (kaks on teised lapsed peres), alla aastaseid 3, 1-2 aastaseid 4, 3 aastaseid 1... Ja ärge tulge ütlema, et see on niisama...ja et vanemapalgal pole rolli. On ikka küll. Vanemapalk annab kindlustunde ja seljataguse naisele ajaks, kui tal endal pole tõesti võimalik eriti teenida. Ajakirjandusest jookseb tihti läbi küsimus, et kas niivõrd ebaproportsionaalne toetamine on õigustatud. Mina ütlen, et pigem on. Edasi saab vanem juba tööle tagasi minna ja perekonna sissetuleku heaks ise midagi teha. Muidugi peaks muretsema ka, et lastele jaguks lasteaia- ja koolikohti, huviringe, sooja sööki ja elutervet suhtumist... aga kui väikesi armsaid beebisid ei sünni, siis ei motiveeri miski neid tingimusi ka looma... See, et vanemapalk jõukamaid soosib, selles pole ka midagi nii halba. Soosib ta pigem haritumaid inimesi ja haritumatel on enamasti ka haritumad lapsed. Nii et kokkuvõttes võidab Eesti riik.
Tjah...juba minu vanaema ütles mu emale, et ära enne lapsi muretse, kui sa kindel pole, et suudad nad ka üksi üles kasvatada. Ajad olid siis teised ja vanaema ütles seda emale pigem sõjakogemuste ja küüditamiste taustal. Meeste peale ei saanud lootma jääda mitte nende isikuomaduste, vaid karmide aegade tõttu ennekõike. Nüüd on lood pisut teistpidi... aga... kui vähegi Kunnase sõnum kohale jõuab, siis läheb ehk teisiti. Isaksolemine õilistab meest, annab eneseväärikust. Oma laps on tohutult armas.
Sildid: Arutlen...
Südikus ja visadus kui suurim edasiviiv jõud
Eelmine aasta osalesin poolepäevasel tööandja poolt pakutud Manage your career' vms treeningul. Praegu tuli koolitusest meelde killuke, kus me pidime ära arvama, kus on peidus suurim kasvupotensiaal, kas oskustes-omadustes, milles juba ollakse tugev, või seal, kus mingeid andeid ees ei ole. Koolitaja üritas meid panna uskuma, et suurim potensiaal "to become a star" on peidus siiski nendes oskustes ja omadustes, milles me oleme juba looduse poolt tugevad. See, kas firmale tuleb tegelt kasuks kampa staare tööl pidada, on muidugi eri teema. Sellest me ei rääkinud. Teema hargnes mu peas ühte otsa pidi edasi.
Mulle tuli meelde klassikaline vastupidine näide 4 klassi ajaloo õpikust. Näite nimi on kreeka legendaarne oraator Demokritos. Mäletan, kuidas ma lapsena ette kujutasin ajaloo õpsi poolt kirjeldatud Demokritose ponnistusi heaks oraatoriks saada. Tal puudusid selleks pea kõik eeldused - ta oli äbarik, ta hääl oli nõrk ja ta kehitas oma õlga. Mis mehel aga olemas olid, oli tõeline tahe ja visadus. Ta riputas lakke mõõga, et oma napakatest õlakehitustest lahti saada. Iga kord kui ta õlga kehitas kõne harjutamise ajal, torkas mõõk teda valusalt. Et häält tugevdada, rääkis ta mere kaldal üle tormituulte. Demokritosest sai Staar. Ajaloo õps üritas meile selle loo moraalina öelda, et kõige tähtsam on tahe ja tahtejõud ja visadus. Pingutage oma unelmate eesmärgi nimel. Pirnileiutaja Edisoni arvates jätavad liiga paljud pooleli napilt enne läbimurret, sest visadusest jääb puudu. Ka mu ema oli frustratsioonis andkate kuid laiskade õpilaste pärast, kel olid kõik eeldused klaveristaariks saada, kuid kes ei viitsinud vaeva näha ja läksid nii raisku. Ta ütles, et 10% andekust ja 90% töökust on parem kui vastupidi... Samas ... minu ta praakis muusikast välja kui ebamusikaalse. Ok, saan aru, ma ei näidanud üles seda 90% tahet ja Eesti on väike konnatiik, kus kõik teavad, kes kelle laps on ja seljataga arvustavad.
Mozart kirjutas oma päevikus, et pea terve sümfoonia ilmus tervikuna tema pähe. Seda tsiteeritakse palju kui puhast geniaalsust ilma vähimagi tööta. Samas unustatakse sinna juurde märkimata, et Mozart seda sama sümfooniat mitu kuud väsimatult viimistles. Mozart praktiliselt töötas end surnuks!
Seetõttu seaksin mina staariks saamise esimeseks tingimuseks siiski vankumatu tahte, töökuse ja visaduse ja sinna juurde ka mõistuse,andekuse ja eeldused, kuid pisut vähem tähtsatena. Tõele au andes - küllap Demokritos oskas hästi kirjutada, kuid tema esinemise pool vajas tugevat lihvi. Ilma selle lihvita oleks ta vaid ilusatele ja lollidele meestele kõnesid kirjutama jäänud... Selliste mõttekäikude põhjal, visadus ja söekus endale seatud eesmärgi nimel vaeva näha ja kannatada ning takistusi ületada on suurim väärtus ükskõik millise andekuse või andetuse juures. Loomulikult on oluline osata oma head potensiaali maksimaalselt ära kasutada, kuid esmatähtis on tahe asjaga tegeleda ja seetõttu ma pisut krigisengi endiselt selle "growth areas" teooria juures ja rõhuks hoopis sihikindlusele.
Asja huvitav külg on, et südikus ja visadus ei ole eriti seotud IQ ja värgiga, vaid on puhas iseloomu küsimus. Seda on võimalik õpetada või õigemini küll innustada. Trikk on selles, et tuleks hinnata ja tunnustada ponnistust, mitte andekust või tarkust... Selles on suur vahe. Tunnustades arengut, innustutakse edasi arenema, isegi kui tulevad tagasilöögid. Oma arengu nägemine on parim motiveering asjaga edasi tegelemiseks. Enesedistsipliinist üksi siin ei piisa. Selleks on vaja kirge - oskust ja julgust unistada endale kauge eesmärk. Enesedistsipliin on hea millestki loobumiseks oma eesmärgi nimel, kuid selles pole ambitsiooni. Kireta saab ind otsa, kui takistused suureks lähevad. Siis on jällegi optimismi appi vaja...
Mõtlen veel, kas kirg saab olla vaid selle vastu, mis tõeliselt meeldib või on mõneti õigustatud vanemate poolne sundimine... eeldusel, et tee tööd, näe vaeva, siis tuleb ka armastus? Selles mõttes, et kui laps näeb oma progressi, siis tal tekib motiveering... Oeh... ei tea...Sundimiseta on ilusam ja elutervem muidugi.
Demokritose varal edasi spekuleerides... Kui ta sedasi oma oraatorlikke külgi edasi arendas, kas oli siis midagi, mis jäi selle varjus kängu ja tähelepanuta, mis muutis Demokritose mingil muul alal saamatuks ja eluvõõraks tüübiks? Kõike hästi teha on nagunii võimatu. Ühte asja ülihästi osata ja muidu äpu olla on vist parem, kui kõike alati keskpäraselt tehes. Samas elu näitab, et tüübid, kes milleski ülikõvad tegijad on, peavad enamasti selle arvelt lõivu maksma ning on nii mõneski proosalises eluvaldkonnas väga kobad. Nii lihtsalt on - tihti on see teadlik valik ja vähemtähtsa ohverdamine oma eesmärgi nimel.
Tegelikult tahtsin ma oma heietusele mingi kokkuvõtte teha ja lõpetada ära...aga tõin hoopis uue nüanssi sisse... Võiks neid veel sisse tuua...aga ma vist parem lõpetan.
Sildid: Arutlen...
Keel ja meel vol2
Avastasin, et mu lähenemine oli vildakas. Ma ei saa teha järeldusi eesti keele põhjal sellest, millised eestlased praegu on, vaid pigem saab järeldada, millised esimesed eestlased - keeleleiutajad - kunagi olid. Mentaliteet peegeldub keeles viivitusega, umbes nagu kui taevas tähti vaadata, siis paistavad nad meile sellistena, millised nad olid võibolla ehk miljoneid aastaid tagasi ja seda seetõttu, et valguse jõudmine maale võtab lihtsalt nii kaua aega. Nõnda, et tähte ennast ei pruugigi enam reaalajas olemas olla.
Surfasin pisut netis ja leidsin päris palju huvitavat eesti keele kohta ja mitte ainult välismaalastele, vaid ka eestlastele endile. Kui paljud meist on avastanud enda jaoks väljendid nagu "vihma kätte" või "tormi kätte" või "maksab kätte". Kas vihmal ja tormil on siis käed? Vanade eestlaste maailmas tõenäoliselt olid. Loodusnähtused olid nö isikustatud - nad olid kõikvõimsad jumalused ja kui ei vedanud, siis võis nende !käest! nahutada saada. Et tegu on vaid ühe käega, siis annab see märku terviklikust maailmakäsitlusest, milles puudus hea ja halva dualism. Rohkelt märke inimese ja looduse ühtse tervikuna tajumisest annavad ka kohamäärused nagu "juures", "peal", "kõrval". Kui ma ütlen näiteks, et Pauline elas nädal aega minu juures - siis ütleksin justkui, et Pauline elas nädal aega kohas, kus minu juured on maas.
Samuti "omama" asemel "olemise" eelistamine ja artiklite ja sugude puudumine räägib hoopis jahimeeste ja korilaste maailmatajust, enda väärtustamisest läbi olemise, inimestest, kelle elu sõltus palju rohkem sellest, kui osavad nad olid, mitte sellest mida nad endaga kaasas kandsid või omasid. Kui palju sõnu eesti keels lõpeb -kond liitega, märkimaks kindlasse ühte gruppi kuulujate ühendust... Ja võibolla see, et puudub tuleviku aeg, annab märku hoopis sellest, et osati elada olevikus, selles ainumas hetkes, mis tõepoolest olemas on.
Mida võtab keel kaasa tänapäeva Eestist ja viib tuhandete aastate taha tulevikku? (Kuidagi kukkus välja, et ma väljendan tulevikku "taha" kaudu justkui minevikus ja ma isegi ei tea, kas nii tegelikult võib...teist viisi enda väljendamiseks ei tule pähe. Huvitav tsükliline ajakäsitlus.)
Kas eesti keel, mis tänapäeval on väikseim kõiki täisväärtusliku keele funktsioone täitev keel maailmas jääb püsima, neelatakse alla popima keele poolt või muutub tundmatuseni...ma ei tea.
Eks ole ju ime seegi, et ta nii kaua on vastu pidanud armsa tervitusena kaugetest aegadest rahvalt, keda tasuks endale eeskujuks seda nende väärtuste põhjal, mida see keel endas kajastab.
Sildid: Arutlen...
Kui seotud on keel ja meel?
Selline mõte keerles mu peas üks päev enne magamaminekut. Olin just Paulinele paberile kirjutanud kõik 14 käänet, mis eesti keeles on ning üritades talle seletada eesti keele grammatikat tajusin esimest korda kui monumentaalselt erinev on eesti keel germaani ja romaani keelkonda kuuluvatest Euroopas levinud keeltest.
Esiteks muidugi need käänded. Ma pidin ikka üsna kõvasti pingutama, et rekonstrueerida kõik käänded õiges järjekorras oma peas. Abiks oli vana nipp põhikoolist - viimased käänded on ni-na-ta-ga ehk siis Rajav-Olev - Ilmaütlev - Kaasaütlev... Ja nende ette käib üks müstilisemaid käändeid - Saav. Eestlastel pole jah tuleviku pööret, aga meil on tuleviku kääne ja see ongi just see Saav (
arstiks, emaks, koduks). Selle olemasolu ajas ikka väikse Pauline pea täitsa lühisesse. Väga raske on jõuda arusaamisele, et mingi nimisõna kääne võib väljendada tulevikku.
Siis võib meile tunduda, et kõik sisse ja alaleütlevad ja rajavad käänded on maru loogilised, aga katsu sa seda loogikat edasi anda. Päris ilma pre ja postpositsioonideta eesti keeles ka läbi ei saada - nt
taga ja ees.Järgminsena siis pöördsõnad. Kuulus Erich Frommi raamat "Omada või olla". Keele järgi peaksid eestlased küll "olla" rahvas olema. Omamist väljendatakse ju läbi olemise. Igal juhul on "on" kasutamine eesti keeles väga intrigeeriv. Huvitav jah. Me ei ütle, et
ma oman õuna, ütleme
mul on õun(olemas). Eesti keeles praktiliselt puuduvad germaani ja romaani keeltele nii omased modaalverbid. Siiski,
olema ja
tulema on osaliselt selles funktisoonis. Meil on kaks infinitiivi ja ilmatu hunnik pöördkondi ja pöördeid, kuid oma tuleviku pööre puudub. Ses mõttes väljendame tulevikku plaanitavat tegevust palju kindlamalt lisades vaid ajamääruse kui sellegi. Nt
Jah, ma teen seda... ei pruugi üldse tähendada, et tegevus praegu toimub, vaid see võib vabalt tähendada ka lubadust, et asjaga tegeletakse homme. Prantslasest töökaaslase Bertrandi sõnul pidid eestlased palju rohkem sõnapidajad olema kui prantslased igasuguste lubaduste suhtes. Võibolla siis, et me väljendame oma lubadust kindlamalt ja suhtume ka ise sellesse tõsisemalt.
Siis muidugi see, et eesti keel on väga võrdõiguslik ja mingit meeste ja naiste diskrimineerimist ei toimu -ei mingeid sugusid. Sõnas "inimene" ei peegeldu ei mees ega naine. Ainus jabur seksistlik sõna, mis mulle meenub praegu on "seltsimees" ja selle käibesse tulek ja kasutus on teada. "Seltsinaine" kõlab üsna haigelt. Tõnu Õnnepalu "Piiririik" oli vist selline raamat, millest aru ei saanud, kas tegelane on mees või naine.
Ma ei tea, milleks on hea artikli puudumine või jällegi, milleks see üldse vajalik on.
Pauline ütles talle omasel moel kõigi nende teadmiste peale - I like that - its like Mathematique. Hämming, ent siis pidin tunnistama, jah, eesti keelele on omane matemaatiline struktuur. Siis mõtlesingi, et huvitav, kui palju emakeele ülesehitus õigupoolest mõjutab inimese mentaliteeti.
Eesti keel on küll olemise keel, aga kas eestlased on ka olemise inimesed? Mina pigem arvaks, et eestlastele on asjad olulised. Kas see on viimase aja trend? Siis soorollid. Ühelt poolt jah - otseselt pole justkui naiste diskrimineerimist Eestis kunagi eriti olnud, teiselt poolt jällegi teenivad tänapäeval naised meestest vähem. Seda paljuski ka tööjaotuse tõttu. Naistele sobivamates ametites teenib vähem. Naised on ka leebemad ning ei julge nõuda ega enda eest seista. Nojah, see on jälle pisut teine teema. Aga tagasi - kui struktuurne on eestlase mõtlemine kui selline ja kuivõrd mõjutatud on see struktuursus keelest? Arvata võib, et sellest on nii mõndagi juba kirjutatud ning ma kavatsen need kirjutised välja nuhkida ja kui midagi huvitavat leian, siis jagan edasi.
Sildid: Arutlen...
Uitmõtteid ja sellest, mis juhtub, kui klassikokkutulek vahele jätta...
Õhus on nii palju tingimusteta armastust, mis hõljub sedasi vabalt universumi erinevate kihtide vahel ilma kindla objekti või subjektita. Kui olemises ärkvel olla ja tundlad välja sirutada, siis on lausa tunda, kuidas tuhanded neutriinod läbi lendavad, igaühel tükike armastust kukil. Kummalisel kombel on ka tingimusteta romantilist armastust ringlemas. Tundmatu kutt Brasiiliast saatis portugali keelse luuletuse. Viru tänaval uimastas lillelõhn seltskonna ainsa meesisiku ja kõik tüdrukud said kimbu nurmenukke (sks k Himmelschlüssel - taevavõti). Selle "taevavõti" nime ning hea lõhna tõttu on nurmenukud ühed mu lemmiklilled.
Tegelikult oleksin ma eile pidanud klassikokkutulekule minema. Kahjuks hakkas kriitilisel hetkel Internet kodus kummaliselt käituma ning mul ei õnnestunud hankida värskendavat infot oma postkastist ürituse toimumispaiga ning osalejate telefoni numbrite kohta. Küll aga funkas endiselt Skype ja sealt hõiskas mulle üks tuttav daam - Noh, marss shoti klubisse! Teised olevat juba ees. Ma üldiselt allun käskudele hästi. Seega siis tõmbasin teksad jalga ja tegin minekut.
Shoti klubi on omaette koht. Täitsa mõnus on istuda selle terrassil pleed ümber ja lobiseda vabateemal. Hiljem läksime pisut käest ära. Meie kätte usaldati söömiseks pool torti ja tundus õige olevat see nahka pista Mere pst äärse bastioni jalamil. Siis üritasime kilekottidel mäest alla libiseda ja paar julgemat suisa veeresid bastioni nõlvalt alla. Ma polegi kunagi sedasi vist Tallinnas läbustanud, ammugi mitte nii intelligentse seltskonnaga. Ma ei kujuta ette. Kui keegi tuttav oleks sel ajal mööda kõndinud, vist oleks pisut häbi küll olnud...aga ei kõndinud. Vaikselt hämardus ja mind köitsid mööda sõitvad ja seest valgustatud trammid. Magusa tordi peale tekkis kõigil soolase isu ja me kõmpisime vanalinna sisse tagasi. Igaüks jorutamas erinevast menüüst. Põhiliselt prevaleeris sõna "liha". Kahjuks osutusime jahipidamises üsna saamatuteks isenditeks. Mõtlesime, et oleks piisavalt absurdne McDonaldsisse sööma minna. Veendusime järgneva kahe aasta jaoks, et Mäkis on endiselt jube toit ja veel jubedam teenindus.
Ütlevad, et elu algabki alles 27 aastaselt. Või et tõeline elu algab alles 40 aastaselt, kui on juba piisavalt elu kogetud. Aga mina vaatan ennast paljalt oma peeglist ja tean, et see ongi parim aeg, mis praegu on. Pole mingit algamist...lihtsalt on. Võimalik, et kümne aasta pärast on üks teine parim aeg ja siis veel üks. Meenub koht The Hours filmist, kus Meryl Streepi poolt kehastatud kangelanna arutas, kuidas ta noorena arvas, et see ongi siis nüüd õnne algus - this IS the beginning of the happyness - ent hiljem mõistis, et see polnud algus, see oligi õnn. Kes oskab hinnata hetke, milles ta kaelani sees viibib adekvaatselt? Ma ei teagi, võibolla on samas just hea olla arvamusel, et oled alles alguses, et parim osa teest on pidevalt ees.
Huvitav iseenesest, kuidas inimesed(naised) ennast peeglist vaatavad. Ujulas on seda hea jälgida. Mingi hetk tahtis igaüks seista peegli ees alasti iseendaga üksi, kes rohkem salamisi, kes jälle suurema eneseteadvusega. Soov näha, kas tunnike endale tehtud head ka peeglist märgata on? Või siis - pidev üllatusmoment - see siis olengi mina! On ju kummaline pilt ümber pöörata ja peegli vahendusel iseendale otsa vaadata. Kui kaugele ja mida keegi näeb, on muidugi iseasi ja kas selleks tegelikult ka peeglit vaja läheb...
Brasiilia kuti luuletus umbkaudse tõlkega....
Esqueça os dias de nuvens escuras.../Ununevad päeva tumedad pilved...
Mas lembre-se das horas passadas ao sol./ent meenuma jääb loojuva päikese viimane tund Esqueça as vezes em que foi derrotado.../Ununevad lüüa saamise ajad...
Mas lembre-se das suas conquistas e vitórias./ent meenuma jäävad saavutused ja võit
Esqueça os erros que já não podem ser corrigidos.../Ununevad vead, mis heastamatud
Mas lembre-se das lições que você aprendeu./ent meenuma jäävad läbitud õppetunnid
Esqueça as infelicidades que você enfrentou.../Ununeb läbi elatud ebaõnn
Mas lembre-se de quando a felicidade voltou./ent meenuma jääb hetk, kui naaseb õnn
Esqueça os dias solitários que você atravessou.../Ununevad üksinduses veedetud päevad
Mas lembre-se dos amigos amáveis que encontrou./ent meenuma jäävad sõbrad head
Esqueça os planos que não deram certo.../ununevad plaanid, mis ei saanud teoks
Mas lembre-se sempre de TER UM SONHO."/ent tähtis on, et UNISTADA ei ununeks
Sildid: Arutlen...
Aken väljaspoole elu?
Ema käest sain täna teada, et Betty't pole enam. Surnud on meie armas printsess Malta koerake...oi kuidas ta käsi pureda võis, kui keegi teda valest kohast katsus. Kaunitarid võivad ju endale nii mõndagi lubada! Kahtlemata oli ta üks ilusamaid ja pirtsakamaid ja arukamaid koeri maailmas. Nägin paar päeva tagasi unenägu, kuidas Betty Mustamäe kodu kuuenda korruse aknast välja vupsas, kuis ma teda takistada ei suutnud ja siis trepist alla tormasin ning ta õuest tervena leidsin siiski. Ma nägin sarnast unenägu üle aasta tagasi, enne teise koera surma ka. Koer lipsamas läbi koduakna teispoolsusesse... Aken kui sümboolne avaus... Hea küll... kes neid unenägusid ikka teab... Kahju on. Looma on nii kerge ära kiinduda. Ta toob nii palju rõõmu ellu ja jätab minnes suure tühjuse. Elu oma ülevuses ja armetuses...
Sildid: Arutlen...
Paralleelreaalsused
Eksole imelik olla teatris, kui lava on lage ja saalis olevad istmed tühjad. Umbes sama aisting tabas mind sattudes kellegi teise tööle tema töövälisel ajal. Kohta, mis peaks inimestest kihama ja muusikast vappuma...ent mis oli tühi ja hämar ja vaikne seekord. Selline lavastaja tunne tekib. Võib igasuguseid tseene ja asju endale ette kujutada. Siiski, mingi osa lavakujundusest oli ette antud ja see oli selline pisut markii de sade'ilik ja avangardilik ning dekadentlik samaaegselt ja siis niisama bizarr...ja mul on kuri kahtlus, et kogu see krempel mõjubki sedasi poolhämaras ja tühjana palju ägedamalt kui täies tehisvalguses, sedasi juturaamatulikult. Ja see koht lõhnas nagu mu venna tuba kui ta kunagi teismeline heavymees oli ja suitsu tegi. Ma olen üsna kindel, et ta äris mingite tossuefektidega sel ajal kah... Naljakad on need igasugused paralleelsed reaalsused, aga sellisena see uinuv klubi mulle tundus. Üldse on lahe näha erinevate sündmuste ja asjade telgitaguseid, saada aimu protsessist, mis tegeliku tulemuse taga peidus on. Eriti veel siis, kui teema jääb üsna kaugele minu argipäevast.
***
Teine teema, mis mind täna köidab - mul on üsna palju halle juukseid peas. Kui ma nüüd nii mõtlen, siis ma leidsin esimese halli karva nii 2-3 aastat tagasi. Märkisin selle anomaaliana. Umbes aasta tagasi avastasin, et mul on neid rohkem kui üks peas ja olin üsna õnnetu. Tundus kuidagi, et koos hallide karvadega läheb ka mu noorus ja halisesin. Nüüd olen niisama nõutu. Pigem olen uhke oma hõbedaste karvade üle, kui et kardan neid. Tean ka, et noorus on hingeseisund mitte juuksevärv või number. Ilmselt on tegu geneetilise eripäraga. Isal läksid ka juuksed väga noorelt halliks. Samas on kahju. See märgib miskit pöördumatut muutust minus. Pikad sirged tumedad juuksed on olnud alati üks osa mu identideedist. Kuidagi pidetu tunne on. Samas millegi külge klammerdumine on alati oma turvalisuses petlik. Oluline on muudkui voolata ja sellest rõõmu tunda ja osata maailma ka neutriinode tasandilt näha :)
õhtul epiloogiks....Seda et...ma täna töölt tulles tegin otsuse juuksurisse minna ja kohe. Esimene juuksur, mis mulle meelde tuli, oli kolinud...teises polnud vaba aega. Mõtlesin , et ju siis pole ette nähtud. Samas tunne sees oli ikka tugev. Pooljuhtumisi avastasin ühel kodu lähedal oleval majal juuksuri sildi.Uks oli aga fonolukuga kaitstud. Kuidagi mul siiski õnnestus sisse saada ja õige uks ülesse leida. Salongis võttis mind vastu vene naine, kes esimese hooga ütles mulle, et ei saa...kohe üldse ei saa. Mõtlesin, et ei tea, mis huvitav koht see siis on. Kelle karvu nad siin siis pügavad. Siis ütles too daam mulle, istuge ja oodake. Potsatasin maha. Mingi aja pärast tuli üks naine uksest sisse ja küsis mult midagi vene keeles. Ma ei saanud midagi aru. Siis tuli välja, et tema oligi juuksur. Hästi armas vanem venelanna oli. Nii hellalt ja hoolsalt lõikas mu salke. Mitte nagu nood tai tsikkid, kes mul pooled karvad peast välja tirisid, seal supermarketi juuksuris. Mina enam Bangkokis juuksurisse ei lähe. Neil taidel on juuksed vist traadiga peas kinni. Minu omad mitte. Venelanna vaatas ka, et mul peas palju halli ja tahtis triibud peale teha. Mul ei olnud seekord raha piisavalt. Rääkis mulle siis, et ju ma olen emotsionaalne, võtan kõike südamesse ja muretsen. Mul vilkus peas punane tuli. Ma ausõna ei taha ei muretseda ega iga tühja asja läbi elada...enam mitte. Punkt. Kõige valgema karva tiris juuksur mul peast välja. Sellega sai teema ammendatud. Mulle meeldis see naine ja mulle meeldis see ilusalong. Selline mõnus ja kõrvaline ja ülinaiselik roosa ja slaavi naised on heade hellade kätega...lähen sinna tagasi...seal oli soe olla...
Sildid: Arutlen...
Kloostriait ja ilu müsteerium...
Eile sai üsna suur tiir Vanalinnale peale tehtud ja seda "õiget" kohta otsitud, kus oleks mõnus lobiseda. Lõpuks maandusime Kloostriaidas. Ma polnud seal iidamast-aadamast käinud. Kloostriait oleks justkui Hansa Liidust Euroopa Liitu astunud vahepeal. Enam ei leidunud pikki õllelaudu ega keskaegselt riietatud ettekandjaid. Nüüd olid sellised neljased lauad ja kuidagi helgem valgustus. Menüü oli ka uuenduse läbi teinud, mõistagi koos hindadega. Tavapäraste pelmeenide eest küsiti seal 65 eeku või midagi. Ühesõnaga on Kloostriait nüüd peen koht, seda ikkagi heas mõttes. Selline puhas ja kultuurne tunne tekib seal vaadates pildikesi seinal ja kuulates üsna heal tasemel klaveri ja miski puhkpilli duot. Tuletas meelde, et jazzkaar on alanud.
Üks huvitav teema, mille ülesse võtsime - imelikud arusaamad ilust. Näiteks kaukaasia rassi suur soov olla pruun. Tõmmu nahaga inimesed on seksikad ja mõjuvad edukatena. Veel umbes sajand tagasi oli vastupidi, päevitusid üksnes vaesemad ja madalamat päritolu, kes pidid palju väljas tööd tegema. Seega siis valge nahk oli mingis mõttes siniverelisuse tunnus. Asiaatide arvates on endiselt kahvatu nahk uskumatult ilus. Nad ei näegi üldse kaugemale kui valge nahk. Kosmeetikatööstus muidugi võidab - kaukaaslastele pruunistavat pläga ja asiaatidele valgendavat... kuni absurdini välja.
Mõnikord nõuavad need arusaamad lausa arusaamatult suuri ohvreid. Näiteks hiinlannade jalgade kängitsemine. Väikeste jalgade hind on vannitäis pisaraid...ütlevad hiinlased. Ma usun, et vannitäis on vähe. Lühidalt - üsna julm protsess, mille käigus taoti luu tümaks, koolutati osad varbad talla alla, kogu kompott seoti tugevalt kinni kuni tulemus oli 7,5cm pikkune ja kõndimiseks kõlbmatu könt, mis haises kohutavalt ning kujutas endast üsna suurt ohtu tervisele, sest küüned olid kiired naha sisse kasvama...jne Jalgade sidumist praktiseeriti oma tuhat aastat. Kas tõesti oli tegu iluideaaliga ja köndistatud jalaga naine tundus seksikam hiina mehele??? Kummalisel kombel Hiina kunstis leidub hunnik erootilisi luuletusi ja pilte, mis ülistavad väikest jalga. Usutakse, et nendel köntidel tipsimine võis treenida tupelihaseid väga tugevaks ning et kinni seotud jalalabal olid närvirakud eriti kontsentreeritud. Samas oli selliste jalgadega naine võimetu eriti kaugele liikuma, ta oli saamatu, oma mehest sõltuv...
Sama lugu on tegelikult ka nende Padaungi naistega, kellele laotakse kaela metallvõrusid kuni kael tundub uskumatult pikk (sarnast asja praktiseeritakse ka Aafriaks). On igasuguseid teooriaid, mis väidavad näiteks, et sedasi ei saanud tiiger neid naisi tappa, sest tiigrid hammustavad oma ohvrit kaelast. Samas naisi karistati abielurikkumise korral kaelavõrude eemaldamisega, mis tähendas üsna tihti surma, sest kael oli nii nõrk, et ei pidanud ilma nende rõngasteta vastu. Euroopa daamid piirasid oma liikumisvabadust ja kängitsesid ennast korsettidega... Tõenäoliselt on sarnaseid näited erinevatest kultuuridest veel. Me võime küll tänapäeval oma emantsipatsiooni ja lühikeste seelikutega hõisata, aga endiselt on terve rida piinavaid protseduure, mida ilu nimel ette võtta on võimalik. Tjah - ilu nõuab ohvreid ja arusaamad ilust...noh, on tihti väljaspool silmapiiri...
Sildid: Arutlen..., Gurmaanijutt
Delfi shokeeris pealkirjaga: "India usklikud matsid lapsi elusalt". Artikli sisu oli alljärgnev:
India võimud vahistasid Tamil Nadu osariigis tüübid, kes viisid keelust hoolimata läbi iidse hindu rituaali - KuzhimattruThiru Vizha tseremoonia, mille käigus maetakse lühikeseks ajaks elusad lapsed. Iga kahe aasta tagant tulevad tänutäheks lapse saamise eest kokku vanemad ning matavad oma esmasündinu. Lastele antakse kõigepealt uimastavaid aineid, et nad teadvuse kaotaks ning paigutatakse siis templi hoovil asuvatesse haudadesse. Augud kaetakse lehtede ja sodiga ning pärast seda, kui preestrid on lausunud kuni minuti pikkuse palve, kaevatakse lapsed uuesti välja.
Õnneks leidus ligi 50 delfi kommenteerija seas ka üks mõistlik inimene, kes valgustas sellise rituaali tagamaid (kopeerin):
Ilmselt on tegemist uudseohvriga maaemale, keda tänatakse sel viisil ihuviljaga õnnistamise eest. Uudseohver tähendab, et esimene osa saagist antakse tagasi sellele, kellelt või millelt see laekus. Analoogne nähtus oli meilgi minevikus tuntud - esimesena lõigatud viljapead ohverdati viljakusjumalaleja esimesena püütud kala lasti tagasi merre. Uudseohver on tunnistuseks saagitarbijate tänulikkusest vastavale jumalusele ja ühtlasi omamoodi seemneks tulevasele saagile, mis peab tagama, et see otsa ei lõpe. Kirjeldatud puhul ohverdatakse esimesena sündinud laps tagamaks maaema soosingut ja ihuviljakuse jätkumist ka tulevikus. Ohverdus on humanistlike ideaalide levikust johtuvalt muutunud küll sümboolseks, omal ajal võis olla nii, et last ei kaevatudki enam välja.Ei oska nende hindude ja nende rituaalidega midagi peale hakata. Suurt massi on raske harida...
Muidu tuli natukene India igatsus peale. Ma ei tea, mis mind sinna tagasi kisub. Ehk see, et India jäi minu jaoks lahendamata mõistatuseks...
Sildid: Arutlen...
What’s in a Burmese Name...
Ma olen nüüd natukene täpsemalt uurinud seda birmakate nimede asja. Internet on ikka hiiglavõimas infoallikas. Panen oma leiud siia kirja...
Tüüpilised birmakate nimed on U Ba Tin ja Daw Khin Lay. Neid nimesid ei anna kuidagi eraldada ees- ja perekonnanimeks, sest tegu on pigem nn indiaaninimedega. Perenime kui sellist ei esine. Seega ei ole võimalik tuvastada ka suguvõsasid kui selliseid meie mõistes. Antud seik paneb nii mõndagi paika ka nende mentaliteedis, sest birmakad näevad ennast kui üht suurt kogukonda ning ei tee erilist oma versus võõras vahet. Naiste nimed abiellumisel ei muutu. Kõik meesisikute nimed algavad U-ga ja naisisikute nimed Daw-ga. Erinevate riikide immigratsioonitöötajad pidavat sellega alatasa hädas olema ning tihti kutsutakse Myanmari kodanikku lihtsalt Mr. U või Mrs. Daw, põhjustades palju koomilisi situatsioone.
Myanmari inimeste nimed ei ole suvaliselt valitud, vaid nende taga peitub keeruline süsteem. Igal sõnal on oma tähendus ning valitud nimi mõjutab inimese saatust. Nädalapäevadel on oma iseloomustav sõnastik(omadussõnad enamasti), looma märk ja numbriline väärtus. Nt esmaspäevale vastab ka, kha jne, number 1; teisipäevale vastab sa, sah, za jne ja 2. Kolmapäev on jaotatud kaheks. Hommikune pool kuulub kihvadega elevandile ja õhtune kihvadeta elevandile nimega Rahu. Nime andmisel on reegel, et esimene nimi peab olema vastavuses nädalapäevaga, millal sünniti. Teine ja kolmas sõna peaksid olema valitud edasiliikuvas suunas (E->T->K). Lisaks on veel planeedi märgid, mis inimest mõjutavad. Ka need tuleks nime andmisel arvesse võtta, sest nimi mõjutab birmakate uskumuste kohaselt inimese saatust ja ebasobiva nime kandja võib selle all kannatada terve elu. Kõik sünnimomendi üksikasjad kirjutatakse ülesse palmi lehele, mida nimetatakse zarda-ks ja seda hoitakse väikeses korvis altari lähedal kodus. Zarda ühele küljele on joonistatud Myanmari arusaam universumist ja ruuniline tähestik ning teisele küljele märgitakse lehe omaniku sünni üksikasjad (Myanmari meetodil arvutatud sünniaeg, planeetide seis jne). Kui inimene sureb, siis visatakse zarda jõkke. Tihti juhtub, et kandjale antud nimi ei meeldi ning ta otsustab selle ümber muuta. Taolisi nimemuutmiskuulutusi pidi birma lehtedes massiliselt olema. Paljud jätavad endale paralleelselt uue nimega vana alles. Britid koloniaalajal olid suures hädas birmakte nimedega...nimi Maung Sein alias Maung Ba kõlab ju kriminaalselt! Birmas on OK olla sõprade poolt kutsutud ühe nimega ja sugulaste poolt teise. Noh, siiski tuleb ette ajalehtedes artikleid pealkirjadega "Kelm viie nimega...". Muidugi esineb riigis massiliselt nimekaime. Eristamaks neid, lisatakse isikunimele veel tema asupaik. Kui aga nimekaimud on samast linnast või külast siis nummerdatakse nad ära. Lastel on nn hellitusnimed, ent enamasti jäävad need külge ja püsivad terve täiskasvanu ea. Eriti nukker, kui vanemad on olnud ebausklikud ja kutsunud oma last mõne koleda hellitusnimega nt Põssa vms. Idee on sedasi halb õnn eemal hoida.
http://www.myanmar.gov.mm/Perspective/persp1999/4-99/nam.htmhttp://www.myanmar-information.net/infosheet/2003/030814.htmSildid: Arutlen...
Purim
Soovisin oma heebrea keele tõlgile spontaanselt 'Rõõmsaid lihavõtteid'...ja siis läks olemine pisut kõhedaks, sest tegelikult kui nüüd järele mõtelda, siis nende kalender ja usupühad pisut nihkes...
Tõlgilt tuligi pikk seletus, et neil on täna teine püha, nimega Purim...
vt: http://www.everythingjewish.com/Purim/Purim_origins.htm
Sildid: Arutlen...
Legendaarne vend Vahindra Shwedagon Paya munk...
Leidsin juhtumisi artikli tollest kuulsast eesti soost budamungast, kes olevat Birmas Shwedagoni payas tegutsenud ja kelle nimeks osutus Karl Tõnisson ehk Karlis Tennisons ehk Vend Vahindra...lugege ise, kel huvi on
http://www.iiss.ee/~talts/lustig/artiklid/tennison40.htm
Olev Remsu sulest veel selline vürtsikas kirjeldus:
Mina olen pisut uurinud vend Vahindrat, Eesti ehk sünnimaal kuulsaimat budisti (maailm hindab kõrgemalt tema õpilast vend Ashin Anandat). Vahindra oli oma elu esimesel poolel Eestis räuskav friik, mängis paljajalu ja toogas tola turgudel, nahutas oma bro?üürides naisi, riiki, juute ja kirikupappe, kes olid süüdi kõikides maailma hukkaminekutes. Samas avaldas ta iseendast alastipilte ja ülistas meestevahelist sõprust. Ta oli vägeva, kütkestava kehaehitusega. Ometi ei ole kahtlust, et Vahindra oli saanud troostitult hallil Eestimaal mingi tõeliselt päikseliku budistliku ilmutuse.
/http://www.sirp.ee/2003/09.05.03/Kirjand/kirjand1-2.html/
Sildid: Arutlen...
