Kuidas ma Türisalu paepangast ca 35 meetrit alla laskusin....
Reedel siis potsatas postkasti meil pealkirjaga "Uhked köied" ja sisuga, et Jaan andis meile kasutada uhked ja ilusad ja uued köied ning kel tahtmist, siis võiks täna harjutama minna. Mulle tundus, et ma täitsa läheks ja nõnda siis olingi umbes nii seitsme ajal Türisalu paepangal ja uurisin asjatundlikku nägu tehes koos Raidoga laskumisvõimalusi. Mingid tüübid arendasid looduskaunis kohas autoromantikat ja puha...tundusid igal juhul väga mõttetud tegelased mulle sedasi.
Ikka väga naljakas on, kui täpselt ei tea, mis juhtuma hakkab. Noh, juhtus see, et Raido hindas ühe koha ronimiseks sobivaks ja sõitis autoga sinna juurde. Julgestusköied kinnitasime auto külge. Mulle tunduvad need muhumustrilised slingid alati maru kahtlased. Tegelikult aga on nad kindlamad kui sõlmes köied. Ma üritasin mitte fantaseerida teemal, kuidas ma laskudes auto endaga pangast alla kaasa tõmban. Kõik oli väga bueno kuni hetkeni, mil ma oleksin pidanud esimese sammu tegema ja end kalju seinale seisma sättima. See esimene samm tundub alati nii ilmvõimatult raske ja ohtlik. Kalluta ennast ise selg ees tühjusesse. Olin juba pea-aegu...aga siis ukerdasin ruttu tagasi ja palusin Raidol esimesena minna. Ups, see tähendas ju seda, et pidin teda julgestama. No ma julgestasin nii, et vana Künnap oleks ilmselt kreepsu saanud. Õnneks teda polnud läheduses. Kui julgestatav pangale astus ja köie koormas, siis olin ma sellest nii ehmunud, et potsatasin istukile maha ja tõmbasin ta muidugi vastu seina sedasi. Edasi läks enam-vähem. Ainult et ma ei näinud seal istuli olles laskujat ja mingi hetk jooksis julgestusköide sõlm sisse. Tjah...häbilugu...aga noh, ma arenen, ausõna.
Siis istusin ja vaatasin merd ja taevast ja ootasin Raidot ülesse ja mõtlesin, et huvitav asi on see ellujäämisinstinkt ikka. Ma ei karda kõrgust, ma kardan õnnetusi. Ei usalda...ei köit ega enda keha. Inimesi on maailmas oma kuus ja pool miljardit. No mida paganat ma siin tõmblen. Sellest perspektiivist pole inimkonna ellujäämine küll minu kätes. Tegelikult on ju ilus päev. Ilm on ilus ja tööl oli tore ja üldse on kõik elus enam-vähem hästi. Siis kruvisin endale jälle kaheksa külge ja hakkas pihta kemplemine. Ma pea et ropendasin seal, et miks ma ei julge seda sammu astuda...Olin juba minemas, aga siis kribisin end jälle kiirelt tagasi. Kuidagi õnnestus Raidol mind siiski sealt alla kupatada. Ja noh, ma tulin alla. Niipea kui see va esimene samm tehtud, on kõik hästi. Ikka igavesti lahe oli ja teekond alla üsna pikk. Üks kiht oli sellist pudenevat kiviklibu, sealt oli natuke ebamugav mööduda. Ülevalt karjuti, et vaata ringi ka. Meri ja loojuv päike ja luiged. Voila :) Raido järgnes mulle niisama ja noh, sellise kiirusega...et respect...nagu sangar seiklusfilmis. Ronisime siis ülesse tagasi miski kiviklibu hunnikut mööda, mis varisema kippus. Oleksin seal kohas endale hea meelega seljakoti veel selga kujutanud. Tahan nii kuhugile mägedesse teele.
Selge oli, et ma peaks ühe korra veel alla tulema, et kinnistada oma julgust. See teine kord läkski juba libedamalt, kuigi ma korra kribisin end ehmunult kindlale maale tagasi, kui tundsin kuidas auto miskit krõbinat tegi, kui ma köit koormasin. Välja arvatud see kohutav esimene samm, on laskumine väga lahe ikka. Muidu tunda on, et alahoidlik osa minus annab erroreid mõtte juures, et tahaks veel laskuda... Press ignore :P ...
Muidu hommikul kargas mu alateadvus huvitava küsimusega pinnale...küsisin endalt lambist kõva häälega - huvitav kui palju mul veel aega jäänud on... Küsimus on, milleks, milleni? See oleks justkui miski missioon, mille ma lõpetama pean...aga ma ei tea, milline täpselt...
Pean tingimata korralikult julgestama õppima ja matkaspordi raamatu mõttestatult läbi lugema.
Sildid: Sport
Minu viimased vägiteod...
Toibusin xdreami pingutustest enam-vähem kolmapäeva lõunaks. Või noh, siis mulle jõudis kohale, et see, mis mul eriti painduda seljast ei lase, ei ole piimhape, vaid miskit sorti radikuliit või muu taoline...Tahtsin ka koos teiste nooralpinistidega Astangule salatrenni tegema! Olin selle minekuga üsna kärsitu ja ei läbenud ära oodata, millal teised vandeseltslased Matkaspordist tulema hakkavad. Ootasin pisut küberimaja ees ja siis varbad pidasid nõu ja otsustasid suuna Astangu poole võtta. Astangu on päris veider koht. Selline natuke agulimaiguga ja kriminaalne - lindpriide redupaik. Jõudsin tegevuspaika teistega umbes samal ajal. Läks lahti hull köitega mässamine. Esimene atraktsioon, millega me ühele pooole saime, oli ahviraudtee. Vana guru jõudis umbes sel ajal kohale, kui me raudteel esimesi katsetusi tegime ja kiitis moodustise heaks. Meie noor guru hõikas talle rõõmsalt, et tahtsime pisut lõbutseda...Nuh, ma siis ka sõitsin alla. Mitte just eriti suure hooga...tingituna köiest minu jala ümber. Enne kui sõiduks läks, jõudsin ma ikka natuke teatrit teha ka teemal "mina kardan selliseid asju". Tegelikult käib mulle see roll juba närvidele. Edaspidi võiks ma oma hirme vaikides põdeda või veel parem, neid mitte produtseerida... '
Järgmine atraktsioon, millega tutvusime oli
pendel. Matkaspordi käsiraamat: - ühest otsast kinnitatud tugiköis, mis võimaldab vabasse otsa kinnitatud matkajal ületada takistusi. Ühesõnaga pisut selline Tarzani stiilis variant. Künnap kinnitas minu esimesena vabasse otsa ja ma pidin siis simuleerima takistuse ületamist. Kahjuks lohisesid mul jalad mööda maad...noh, sain end siiski miski puu külge enesejulgestusse kinni. Nüüd siis oli julgestusköis minu käes ja pidin abistama teist "matkajat" üle takistuse. Nu, kuidagi õnnestus mul ta siiski enda juurde tirida. Teistega läks juba kergemalt....Siis me vedasime ja pingutasime veel köisi üle nähamatute jõgede ja ületasime neid. Kui Künnap läinud oli, siis oli tegijamatel plaan miski takistusrada läbida. See nägi välja nii, et esimene ronis ees ja pani julgestusköie ja teised ronisid haaratsiga järele. See oli kusjuures üllatavalt kerge. Kükitasime ja itsitasime tükk aega kaheksakesi ühe puu ümber enesejulgestuses. Kui viimane sealt alla tuli, oli juba päris pime. Tegelikult pole vist veel ükski ronimaskäik nii lõbus olnud, kui seekord.
Siis neljapäeval käisin neljapäevakul. Sõbrad nooralpinistid olid ka kohal. Sibasin koos töökaaslastega 5,8 km raja Männikul läbi. Startisime ühel ajal ja püsisime terve raja koos. Noh, tiimivärk. Muidu oleksin ehk paar korda küll nats rappa pannud. Üldiselt suutsin siiski terve tee kaarti ilusti jälgida ja teadsin, kus ma olen ja kuhu suunda midagi jääb. Kohati sarnanesin küll auruveduriga, aga sain hakkama. Arenguks on kõvasti ruumi. Peaks regulaarselt jooksmas käima hakkama. Muidu tulemuste lehel olen ilmselgelt 17 59 startinud incognito, ajaga 56 minutit....ja 7 koht oma alagrupis...kusjuures ...viimane...rohkem naisi sel rajal polnud...Võiduaeg oli ca 15 minutit kiirem. Puhh....
Sildid: Sport
Kõige mõnusam on ikkagi vedeleda oma voodis pärast väsitavat xdreami etappi. Seekord läks pisut teistmoodi, paljuski tänu kevadele ja ootamatustele. Stardist väljusime rattal... ja üsna hilja, sest mõtlesime, et oleks hea kaart enne üle vaadata. Suur oli minu üllatus, kui selgus, et sinna oli kõigest 2 punkti märgitud...Noh, need oleks võinud ju massiga võtta, mitte eriti strateegitseda...Pärast neid kahte punkti sattusime ootamatult rattaalasse ja pidime kanuudesse hüppama. Olin üllatunud, eeldasin, et kanuu jäetakse viimaseks. Kutid mökutasid ja kekutasid ja kanuu vette laskmine venis seetõttu. Nuh, lõpuks siis vees, selgus, et jõgi on ronte risti-rästi täis...ja loomulikult väga käänuline. Mingi hetk vahetasime kaardilugejaga kohad, ta ronis ette, mina keskele. Vot siis läks alles sõit lahti. Tal oli julgust igale puurondile täiega peale lennata ja sel taktikal oli ka edu. Paljude langenud puude alt tuli nö limbot tantsides läbi sõita. Tagumine meist sai vist paar õige hullu obadust sedasi. Nüüd tagasi vaadates oli minu jaoks see kanuu etapp kõige mõnusam ja seiklusrikkam. Edasi siis tuli jälle jooks. Esimeses kontrollpunktis ootasid lisaülesanded - karkudel kõnd ja takistusrada...upitasin end üsna suure vaevaga miskile taevas asuvale redelile... Edasi siis metsa. Sunnikud olid kaardi mõõtkava suurendanud 1:30 000-le. Vastik kribu kaart oli, ei kõlvanud sellega suurt midagi teha. Metsas tuli üsna pikk maa sunnaga läbida. Panime seal pisut nihu...aga lõpuks jõudsime siiski rattaalasse tagasi. Seal tuli loopida autokumme...me ei saanud sihtmärgile pihta ja seega laksti, trahviringid. Need läbitud, taas ratastele ja...üllatus-üllatus...seekord ei antudki kaarti, vaid paber, millel seisis 100 meetrit vasakule, siis 50 meetrit paremale jne jne ja selliste instruktsioonidega tuli oma 20 km läbida...Rattasõit ei tulnud kergelt. Mul ei ole võhma eriti suruda ja jäin muudkui poistest taha...
Nuh, siis umbes 2/3 peal oli veel üks lisaülesanne - kivide vedamine ...Nagu tõelised kivipallurid tulime me selle ülesandega edukalt toime... Siis aga näppasid tulnukad ühe poistest...Läks natuke aega, enne kui me ta tagasi saime. Tegelikult oli ta lihtsalt üht teist jopet jälitanud minu punase jope pähe...Noh, jälle kõik õnnnelikult koos finisheerusimegi... Muidu läks meil hästi, aga koht jäi natsa liiga taha. No pole hullu, arenguruumi on...köh-köh...
Kloostriait ja ilu müsteerium...
Eile sai üsna suur tiir Vanalinnale peale tehtud ja seda "õiget" kohta otsitud, kus oleks mõnus lobiseda. Lõpuks maandusime Kloostriaidas. Ma polnud seal iidamast-aadamast käinud. Kloostriait oleks justkui Hansa Liidust Euroopa Liitu astunud vahepeal. Enam ei leidunud pikki õllelaudu ega keskaegselt riietatud ettekandjaid. Nüüd olid sellised neljased lauad ja kuidagi helgem valgustus. Menüü oli ka uuenduse läbi teinud, mõistagi koos hindadega. Tavapäraste pelmeenide eest küsiti seal 65 eeku või midagi. Ühesõnaga on Kloostriait nüüd peen koht, seda ikkagi heas mõttes. Selline puhas ja kultuurne tunne tekib seal vaadates pildikesi seinal ja kuulates üsna heal tasemel klaveri ja miski puhkpilli duot. Tuletas meelde, et jazzkaar on alanud.
Üks huvitav teema, mille ülesse võtsime - imelikud arusaamad ilust. Näiteks kaukaasia rassi suur soov olla pruun. Tõmmu nahaga inimesed on seksikad ja mõjuvad edukatena. Veel umbes sajand tagasi oli vastupidi, päevitusid üksnes vaesemad ja madalamat päritolu, kes pidid palju väljas tööd tegema. Seega siis valge nahk oli mingis mõttes siniverelisuse tunnus. Asiaatide arvates on endiselt kahvatu nahk uskumatult ilus. Nad ei näegi üldse kaugemale kui valge nahk. Kosmeetikatööstus muidugi võidab - kaukaaslastele pruunistavat pläga ja asiaatidele valgendavat... kuni absurdini välja.
Mõnikord nõuavad need arusaamad lausa arusaamatult suuri ohvreid. Näiteks hiinlannade jalgade kängitsemine. Väikeste jalgade hind on vannitäis pisaraid...ütlevad hiinlased. Ma usun, et vannitäis on vähe. Lühidalt - üsna julm protsess, mille käigus taoti luu tümaks, koolutati osad varbad talla alla, kogu kompott seoti tugevalt kinni kuni tulemus oli 7,5cm pikkune ja kõndimiseks kõlbmatu könt, mis haises kohutavalt ning kujutas endast üsna suurt ohtu tervisele, sest küüned olid kiired naha sisse kasvama...jne Jalgade sidumist praktiseeriti oma tuhat aastat. Kas tõesti oli tegu iluideaaliga ja köndistatud jalaga naine tundus seksikam hiina mehele??? Kummalisel kombel Hiina kunstis leidub hunnik erootilisi luuletusi ja pilte, mis ülistavad väikest jalga. Usutakse, et nendel köntidel tipsimine võis treenida tupelihaseid väga tugevaks ning et kinni seotud jalalabal olid närvirakud eriti kontsentreeritud. Samas oli selliste jalgadega naine võimetu eriti kaugele liikuma, ta oli saamatu, oma mehest sõltuv...
Sama lugu on tegelikult ka nende Padaungi naistega, kellele laotakse kaela metallvõrusid kuni kael tundub uskumatult pikk (sarnast asja praktiseeritakse ka Aafriaks). On igasuguseid teooriaid, mis väidavad näiteks, et sedasi ei saanud tiiger neid naisi tappa, sest tiigrid hammustavad oma ohvrit kaelast. Samas naisi karistati abielurikkumise korral kaelavõrude eemaldamisega, mis tähendas üsna tihti surma, sest kael oli nii nõrk, et ei pidanud ilma nende rõngasteta vastu. Euroopa daamid piirasid oma liikumisvabadust ja kängitsesid ennast korsettidega... Tõenäoliselt on sarnaseid näited erinevatest kultuuridest veel. Me võime küll tänapäeval oma emantsipatsiooni ja lühikeste seelikutega hõisata, aga endiselt on terve rida piinavaid protseduure, mida ilu nimel ette võtta on võimalik. Tjah - ilu nõuab ohvreid ja arusaamad ilust...noh, on tihti väljaspool silmapiiri...
Sildid: Arutlen..., Gurmaanijutt
Ega siis midagi...enne neljandat kontrollpunkti ütlesin mina, et väike seiklus kuluks ära ning tüürisin koos kolleegaga kindlalt teelt kõrvale metsapadrikusse.... See neljas punkt jäigi meil leidmata... Jooksime mööda kraaviserva edasi-tagasi ja kõik justkui klappis kaardil kirjeldatuga, ent mida polnud, oli punkt....
Kuna finishi sulgemiseni oli nii või naa vaid 10 minutit otsustasime siis tagasijooksu alustada. Päris pikk metsajooks tuli. Triinu jooksutempo oli minu omast tunduvalt kiirem. Kui ma oleks üritanud tema tempoga kaasa minna, siis oleksin ilmselge auruvedurina lõpetanud...
Nojah, vähemasti sai tunde kätte, kuidas on võõras metsas kaarti peos keerutada...ja mis moodi märjad tossud maitsevad kui üle kraavide hüpata...
Registreerimislaua mammi vaatas meile enne starti näkku ja ütles, et oi, kohe kõige raskemale rajale tahate minna, olete ikka kindlad? :P Ja meie olime kindlad nagu kindad :P Aga selline näost kohe ära nägemine, kes orienteeruda oskab ja kes mitte, see on ikka tase.
Muidu pole midagi...pühapäeval on täiskuu...siis algab uus elu
***
Mis ma siis muidu huvitavat teada olen saanud:U 7. a. e. Kr. toimus Jupiteri ja Saturni kohtumine Kalade tähtkujus. Tegu oli planeetide (koos marsiga) kolmekordse konjuktsiooniga ühes tähtkujus. Mitme kuu jooksul sooritasid planeedid silmusliikumisi ja möödusid üksteisest väga lähedalt. Selline vaatepilt kordub iga 794 aasta järel. Ühelt Babüloonia kiilkirjatahvlilt dešifreeriti ka vastava sündmuse kohta teade. Kepler tõstatas küsimuse, et kas mitte Targad Hommikumaalt ei tõlgendanud nende planeetide pikaajalist kohtumist Suure Kuninga sünni märgina, sest üks neist kohtujatest oli „Kuningatäht“, teine aga hellenistliku astroloogia järgi „Süüria juutide täht“. (History channel + Internet)
*
Лека нощ ...head ööd bulgaaria keeles
*
Airbus 380 valmib Toulouse's
*
Piljardis kahe palli tabamine ühe löögiga on karambool v. karambolaaž
*
E canto cogniscitur avis
*
16 saj. kirjutas Nostradamus kümneköitelise töö “Sadakonnad“. Juba eluajal oli ta prohvetina tuntud. Nostradamus uuris antiikajal kasutusel olnud maagilisi rituaale, abivahendeid ja salateadusi. Tema enimkasutatud transsilangemise meetod oli veega täidetud läikma löödud vasknõu ainitine vahtimine-veepinna vahtimine. Rituaale viis ta läbi keskööl, kriipseldades oma nägemusi paberile. Hommikul korjasid Nostradamuse abilised meistri öised kriipseldused kokku ja panid need loetavasse keelde. Siis fikseeris meister nägemuses nähtud sündmuse koha ja aja (astronoomiat abiks võttes). Selleks, et varjata nende märkmete tegelikku sisu, anti neile luulevorm (nelikvärsid ehk katräänid). Täieliku transiseisundi saavutamiseks sõi Nostradamus Myristica fragrans´i seemneid ehk muskaatpähklit. Need mõjusid kehale ja mõistusele nagu tänapäeva narkootikumid. Vahe on ainult selles, et neid pidi sööma pika aja vältel ja suurtes kogustes.
*
Zeus ei tohtinud saada järglast ühe surematu naisega, sest selle naisega soetatud laps oleks tõuganud Zeusi Olümposelt Tartarose pimedaisse sügavikesse. Zeus tahtis teada saada, kes on see naine. Kuna Prometheus ei olnud nõus oma saladust avaldama, siis heitis Zeus Promotheuse Tartarosse ja lõpuks saatis oma kotka nokkima tema maksa. Hiljem Herakles vabastas Prometheuse ja imelikul kombel leppis Prometheus Zeusiga ära. Prometheus avaldas Zeusile oma saladuse ja see naine - Nereiid Thetis - anti kohe surelikule Peleusele. Nende lapsest sai suur sõjapealik.
*
265. Rooma paavst on sakslane Joseph Ratzinger, kes valis oma paavstinimeks Benedictus XVI, teatas Vatikan.
Delfi shokeeris pealkirjaga: "India usklikud matsid lapsi elusalt". Artikli sisu oli alljärgnev:
India võimud vahistasid Tamil Nadu osariigis tüübid, kes viisid keelust hoolimata läbi iidse hindu rituaali - KuzhimattruThiru Vizha tseremoonia, mille käigus maetakse lühikeseks ajaks elusad lapsed. Iga kahe aasta tagant tulevad tänutäheks lapse saamise eest kokku vanemad ning matavad oma esmasündinu. Lastele antakse kõigepealt uimastavaid aineid, et nad teadvuse kaotaks ning paigutatakse siis templi hoovil asuvatesse haudadesse. Augud kaetakse lehtede ja sodiga ning pärast seda, kui preestrid on lausunud kuni minuti pikkuse palve, kaevatakse lapsed uuesti välja.
Õnneks leidus ligi 50 delfi kommenteerija seas ka üks mõistlik inimene, kes valgustas sellise rituaali tagamaid (kopeerin):
Ilmselt on tegemist uudseohvriga maaemale, keda tänatakse sel viisil ihuviljaga õnnistamise eest. Uudseohver tähendab, et esimene osa saagist antakse tagasi sellele, kellelt või millelt see laekus. Analoogne nähtus oli meilgi minevikus tuntud - esimesena lõigatud viljapead ohverdati viljakusjumalaleja esimesena püütud kala lasti tagasi merre. Uudseohver on tunnistuseks saagitarbijate tänulikkusest vastavale jumalusele ja ühtlasi omamoodi seemneks tulevasele saagile, mis peab tagama, et see otsa ei lõpe. Kirjeldatud puhul ohverdatakse esimesena sündinud laps tagamaks maaema soosingut ja ihuviljakuse jätkumist ka tulevikus. Ohverdus on humanistlike ideaalide levikust johtuvalt muutunud küll sümboolseks, omal ajal võis olla nii, et last ei kaevatudki enam välja.Ei oska nende hindude ja nende rituaalidega midagi peale hakata. Suurt massi on raske harida...
Muidu tuli natukene India igatsus peale. Ma ei tea, mis mind sinna tagasi kisub. Ehk see, et India jäi minu jaoks lahendamata mõistatuseks...
Sildid: Arutlen...
What’s in a Burmese Name...
Ma olen nüüd natukene täpsemalt uurinud seda birmakate nimede asja. Internet on ikka hiiglavõimas infoallikas. Panen oma leiud siia kirja...
Tüüpilised birmakate nimed on U Ba Tin ja Daw Khin Lay. Neid nimesid ei anna kuidagi eraldada ees- ja perekonnanimeks, sest tegu on pigem nn indiaaninimedega. Perenime kui sellist ei esine. Seega ei ole võimalik tuvastada ka suguvõsasid kui selliseid meie mõistes. Antud seik paneb nii mõndagi paika ka nende mentaliteedis, sest birmakad näevad ennast kui üht suurt kogukonda ning ei tee erilist oma versus võõras vahet. Naiste nimed abiellumisel ei muutu. Kõik meesisikute nimed algavad U-ga ja naisisikute nimed Daw-ga. Erinevate riikide immigratsioonitöötajad pidavat sellega alatasa hädas olema ning tihti kutsutakse Myanmari kodanikku lihtsalt Mr. U või Mrs. Daw, põhjustades palju koomilisi situatsioone.
Myanmari inimeste nimed ei ole suvaliselt valitud, vaid nende taga peitub keeruline süsteem. Igal sõnal on oma tähendus ning valitud nimi mõjutab inimese saatust. Nädalapäevadel on oma iseloomustav sõnastik(omadussõnad enamasti), looma märk ja numbriline väärtus. Nt esmaspäevale vastab ka, kha jne, number 1; teisipäevale vastab sa, sah, za jne ja 2. Kolmapäev on jaotatud kaheks. Hommikune pool kuulub kihvadega elevandile ja õhtune kihvadeta elevandile nimega Rahu. Nime andmisel on reegel, et esimene nimi peab olema vastavuses nädalapäevaga, millal sünniti. Teine ja kolmas sõna peaksid olema valitud edasiliikuvas suunas (E->T->K). Lisaks on veel planeedi märgid, mis inimest mõjutavad. Ka need tuleks nime andmisel arvesse võtta, sest nimi mõjutab birmakate uskumuste kohaselt inimese saatust ja ebasobiva nime kandja võib selle all kannatada terve elu. Kõik sünnimomendi üksikasjad kirjutatakse ülesse palmi lehele, mida nimetatakse zarda-ks ja seda hoitakse väikeses korvis altari lähedal kodus. Zarda ühele küljele on joonistatud Myanmari arusaam universumist ja ruuniline tähestik ning teisele küljele märgitakse lehe omaniku sünni üksikasjad (Myanmari meetodil arvutatud sünniaeg, planeetide seis jne). Kui inimene sureb, siis visatakse zarda jõkke. Tihti juhtub, et kandjale antud nimi ei meeldi ning ta otsustab selle ümber muuta. Taolisi nimemuutmiskuulutusi pidi birma lehtedes massiliselt olema. Paljud jätavad endale paralleelselt uue nimega vana alles. Britid koloniaalajal olid suures hädas birmakte nimedega...nimi Maung Sein alias Maung Ba kõlab ju kriminaalselt! Birmas on OK olla sõprade poolt kutsutud ühe nimega ja sugulaste poolt teise. Noh, siiski tuleb ette ajalehtedes artikleid pealkirjadega "Kelm viie nimega...". Muidugi esineb riigis massiliselt nimekaime. Eristamaks neid, lisatakse isikunimele veel tema asupaik. Kui aga nimekaimud on samast linnast või külast siis nummerdatakse nad ära. Lastel on nn hellitusnimed, ent enamasti jäävad need külge ja püsivad terve täiskasvanu ea. Eriti nukker, kui vanemad on olnud ebausklikud ja kutsunud oma last mõne koleda hellitusnimega nt Põssa vms. Idee on sedasi halb õnn eemal hoida.
http://www.myanmar.gov.mm/Perspective/persp1999/4-99/nam.htmhttp://www.myanmar-information.net/infosheet/2003/030814.htmSildid: Arutlen...
Kõrbemotiiv
Hing paelaga kaelas
ja südame hõlmad avali.
Pea kohal pilvitu taevas,
silme ees lõputu väli.
Sumpan põlvini liivas.
Sean hoolega oma sihti.
Lenneldes petuoaasides,
orientiir kaob käest tihti.
Hetkeks puudutab palgeid
leebe ja jahutav meretuul.
Mööda vilksavad hobused valged.
Viivu pärast kõik näib vaid luul.
Miks on soolane maitse mu huultel?
Mis on selle nõiaringi nimi?
Milleks ekslen neil ristuvail teedel?
Kas see, mida otsin, on tarkade kivi?
Sildid: Luule
Vahel toimib elu kummaliselt...jäin Võluflöödist eelmine nädal ilma, sest ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida...Siis ta tuli ise mu ukse taha Salme kultuurimajas etendunud muusikaakadeemia üliõpilaste diplomietenduse näol. Kas mul sobis seda siis eirata, kui ma ise enne nii olin tahtnud? Ei...
Mozarti muusika on üle inimvõimete. Tal on võti, millega puudutada hingekeeli ja ta puudutas neid taas ka sel esmaspäeval Salme Kultuurikeskuse lavalt... Noored ooperilauljad tulid kenasti toime keeruliste aariatega. Ma kohati tundsin puudust tavapärasest glamuurist, mis ooperi juurde käib. Samas, just selline väike saal ja hästi leidlik odav lavakujundus ning kostüümid, andsid mu mõtetele tõuke ning leidsin ennast imestamas - huvitav, kuidas võis esietendus Viinis kunagi välja näha? See olevat olnud nö aguliteatris... Seepärast usun, et Salmes nähtu võis vabalt autentsem olla, kui mõne suure ooperiteatri lavalt. Kostüümid olid kohati väga andekad, eriti kolme Öökuninganna näitsiku omad - nad olid kleidiga kolmeks punti kokku õmmeldud. Sama ei saa öelda etenduses mänginud laste riiete kohta. Need olid ühest mullegi teada kostüümilaenutusest ja noh - ei läinud eriti ülejäänuga rütmi.
Mozarti jaoks jäi see viimaseks ooperiks. Paar kuud pärast esiettekannet ta suri. Pealtnäha koomilise farsi taga on sügavam sisu. Tegevus on viidud kuhugile Fantaasia-Egiptusesse. Nii Mozart kui väidetavalt libretto kirjutanud Schikaneder(Papageno rolli täitja
as well) olid vabamüürlased. Võib öelda, et Võluflööt ongi suur ood vabamüürlusele, sest terve etendus on täis vastavaid sümboleid ja ideid(Osirise ja Isise riitused, taassünd läbi rännaku motiiv, Tarkuse tempel ja number "3"). Etendus kannab ka valgustusaegse Euroopa ideid.
Võluflööt ise on kingitus printsile öökuningannalt ning selle maagilisus seisneb võimes oma helidega mängijat kaitsta muutes viha ja teised negatiivsed tunded rõõmuks ja armastuseks. Väärt omadus igal juhul.
Vt:
http://www.dogstar.dantimax.dk/magflute/tolge.htmhttp://freemasonry.bcy.ca/biography/mozart_a/mozart's_magic_flute.html
Spordipäevad jätkuvad....
Õudne...
Hommikul rattaga tööle...vahepeal pitstop Rademaris, sest tagumise porilaua kruvi kadus teadmata suunas ja vajas asendamist. Rademari poisid on muidugi ülinummid ja järjekordselt ei küsinud mult "nii pisikese kruvi vahetamise eest" raha...
Ja siis peale viite kimasin oma tiimikaaslastega Nõmme teisipäevaku stardi suunas. Esmalt tegime miski 12 km rattaga orienteerumise ringi. Muidugi tuli kõvasti sõita vastutuult ja muidugi tuli aegajalt ette tõuse, mis mu organismi lõõtspilli immiteerima panid. Enda kiituseks pean ütlema, et suutsin siiski enam-vähem kaarti jälgida. Finishis oli SI pulga saba nii suur, et me ei viitsinud oma vaheaegu välja võtta, ega infot maha laadida...andsime need abistava personali hämminguks niisama ära.
Suur oli aga registreerimislaua memmede imestus, kui me jälle välja ilmusime ja jooksurajale soovisime minna. Tädid ütlesid, et ärge nüüd üle ka pingutage. Noh, ei saa just väita, et me pingutanud oleksime....eriti...Läksime seekord viiekesi ühe SI pulgaga ja oma kaardid pidime ise ümber joonistama...ehheee...
Muidu on täna kummaliselt õnnelik päev olnud....rattaetapil lendasid mul koduvõtmed taskust välja ja minu järel kimanud tiimikaaslane korjas need ülesse...Jalgsietapi lõpus avastasin, et moblal oli tagakaas kaotsi läinud ja üks töökaaslane ütles, et oi, ta just märkas üht mobla tagakaant teel siin üsna lähedal. Muidugi oli see minu oma... :-)
Kodu poole hakkasin ka seetõttu üsna suure kõhklusega sõitma, et ei tea mis nüüd siis ära kaob...Seekord pole ju kedagi kolleegi võtta, kes mu järel kola korjaks. Seni pole ma veel kadunud asju tuvastanud.
Muide, ma ei treeni olümpiaks...üksnes xdreamiks ja ma ei kavatse seda võita...lihtsalt juba etapi läbimine nõuab teatavat füüsilist ettevalmistust...ja näha on, et ma pean kõvasti rabelema, et poistel sabas püsida....
Sildid: Sport
Rattahooaeg 2005 avalöök
Puhh, ma olen omadega kutupiilu... Lõppkokkuvõttes on mul seljataga arusaamatult sportlik nädalavahetus. Ma nüüd kohe ei teagi, kuidas see nii välja kukkus. Tõenäoliselt on asja taga ilusad uued kärtspunased dressid. Aga tagasi algusesse...st reede õhtusse...
Proloog toimus Rademari poes - mul oli rattapumpa vaja. Noh sain ka. Ent mulle jäi silma üks kena kiledress ja kuna ma parajasti olin erapoolikus "mul on seda dressi väga vaja" meeleolus, siis ma selle ära omastasin.
Mõte oli rattahooaja 2005 avalöök laupäeval teha...aga kui ma koju jõudsin ja oma suksu kumme pumpama asusin, siis mul tekkis tahtmine kohe minna ja kui kummid täis said, siis see MÕTE oli väga tugevaks saanud. Nii ma siis ajasingi oma uhiuued dressid selga (oli ju vaja nendega kekata) ja tassisin ratta trepist alla... Esialgu oli pisut ebakindel tunne. Kartsin järske kurve, kitsaid läbisõite ja möödatuhisevaid autosid. Õnneks nendega harjus ruttu. Kaif saabus, kui jõudsin omadega Piritale. Meri oli jäävaba...päike tegi ettevalmistusi, et vee alla horisondi taha kaduda...taevas oli roosamanna... Rulluisutajad passisid koos tuulega telekast seepe. Terve rattarada oli minu päralt. Ahza! Männid lõhnasid nii mõnusalt ja nende tüved lõõmasid loojuva päikese valguses. Minu organism täitus endorfiiniga ja totakas naeratus valgus näole.
Laupäeval läksin ujulasse vesivõimlemisse. Seekord oli üsna tempokas trenn ja tavapäraseid nuudleid välja ei jagatud. Tuli kasuks, sest õppisin kõvasti juurde vees tasakaalu hoidma ja ennast veekeskkonnas usaldama.
Liigub ringi ütlus, et kõik, mis on hea, on tervisele kahjulik...Mina protesteerin, näiteks jalgratas ja vesivõimlemine ja üldse igasugune kerge füüsiline liikumine on hea ja tervislik üheaegselt...nii et minge puutaha oma vabandustega...
Aga sellega veel lugu ei lõppenud...Mul oli üsna mitu segast telefonaati... Üks neist kulmineerus järjekordse rattasõiduga ja teine ühe väga-väga armsa inimese nägemisega. Tegime isegi Amigos paar tantsu vanade aegade mälestuseks Tartus, kui õhtune väljaskäimine oli pigem tantsutrenni eesmärgiga...
No ja täna hommikul olin ma enda pettumuseks taas aktsioonis ja lükkasin ratta teele Rannamõisa suunas. Mh... muidugi leidsin ma alles teisel ringil ülesse hea inimese, kes mu ratta oma hoovi hoiule võttis... Seejärel käisin tegin ennast sopaseks mööda Rannamõisa kaldapanka ukerdades...siis mul tuli jälle uitmõte minema minna...Kusjuures, kuna ära sai vaid astangust ülesse ronides, siis ma seda tegingi...üllatavalt kiirelt ja julgelt - ergo piisav motivatsioon oli :-P Julgestusköis õnnestus mul alla visata alles teisel katsel. Künnap tegi mulle muudkui märkusi a la kes siis nii köit rullib...ka kirkat poleks ma alla loopida tohtinud... Hm, ma vist sobin tema arust hästi teevett keetma...hea seegi...
Muidu rattalaekuri juures sain imehead suppi ja kindad kuivaks ja alustasin taas kodupoole kimamist....Jõud hakkas juba otsa saama, aga pressisin ikka ukseni välja. UH Nüüd on maruhea isu ja jube jänu... Ja pääsesin taas igasugusest töötegemisest kodus nädalavahetusel... Ai ai....
Sildid: Sport
"Härra Maurus on alati kodus kui talle raha tuuakse..."
Väga sümpaatne vanahärra, väga mõnusa koduga on see härra Maurus. Pesa asub tal Keskraamatukogu keldris sissepääsuga Reaalkooli poolselt küljelt. Oma urgu on ta kõvasti igasugust kola kogunud vanade raadiote, trükimasinate ja muu säärase näol. Et endast intelligentsemat muljet jätta, siis on ta kodus üks sein kaetud raamaturiiulitega. Näha on, et oma raamatud on ta raamatukogust ära vinnanud, sest pea et igal läbivaadatud raamatul puudus seitsmeteistkümnes lehekülg, see on siis leht millele nõukogude ajal raamatukogutädid templi lõid. (Ma tean küll, ma olen ka raamatuid tembeldanud.) Lisaks veel valgustavad härra Mauruse elamist rohelised laualambikesed, mis loovad mõnusalt õdusa olemise ega kahjusta silmi kui juhtumisi raamatu lugemisse süüvida. Kogu interjöör annab aimu sellest, et härra Mauruse noorus langes vanaema omaga ühte aega. Lisaks veel oskab papi hästi süüa teha ja lahkelt juua pakkuda. Joogivalik on igal juhul väärikas. Sellise mõnusa vanahärra juures on muidugi alati palju külalisi. Karta on, et ka noored lähedalasuvatest koolidest redutavad seal hea meelega, et mõnest ebameeldivast tunnist pääseda või õhtupoole nooruse sõjakaid plaane pidada.
Väidetavalt pidavat hr Maurus ka wifit levitama...
Vot selline vahva pubi.
Sildid: Gurmaanijutt
Sedasi siis...tänane päev läheb ajalukku alljärgnevate asjadega:
1. Andsin vist oma näpu...et osalen xdreamil...isegi kui ma orienteerumisvõimeliste tiimikaaslastega ühte punti ei sattu...
2. Keegi ei taha minuga Riiga Võluflööti kuulama tulla....või siiski???
3. Jäin jälle Künnapi loengusse nats hiljaks...sest...mind ahvatleti trajektorilt kõrvale kulinaarse hõrgutisega. Siinjuures tänan ma ahvatlejat ahvatlemise, pitsa ja selle eest, et ma loengus oma kõhukorinat kuulama ei pidanud ;) Ma loodan, et see ei lõpe sellega, et ma tänutäheks kooki küpsetama pean :-P
4. Tänane Haavik Hashiga loeng läks kiirelt, kuna tegelesin paralleelselt oma asjadega ja linkisin pilte htmli lehtedele...
5.AGA...aga kõige olulisem - minu esimene veebibeebileheke sündis natuke enne keskööd! Olen väga uhke! Noh, ma saan aru, et objektiivselt võttes pole see teab mis suur saavutus ent Minu pisikeses maailmas ja Minu isikliku mätta otsas ON! Kõik purustava kriitikagaga lagedale tulijad hävitan ma kuulipildujapilguga ning kaitsen oma beebit kui emalõvi.
Üllitatud reisipäevik pole mingi eriline kirjanduslik saavutus, sellest annan endale aru. Tegu on väikeste kärbetega ümberkirjutusega sellest pisikesest rohelisest raamatukesest, mis mul reisil sõbrana kaasas oli ning millesse ma usinalt maha kirjutasin mis aga pähe tuli ja parasjagu meeli erutas. Inimene muutub rännakul pisut...lahtisemaks...st tema olemus ja iseloom ei ole nii kinnistunud kui argirutiinis. Lahe on ennast nüüd tagantjärele analüüsida, kuidas käitusin ja mida tundsin igasugustes uutes situatsioonides, mida see reis mulle kuhjaga pakkus.
Ma ei oska hinnata kui loetav see tekst on inimesele, kes selles rännakus ei osalenud...Kirjutasin ma ta ju ennekõike iseendale mälestuseks. Mõtleks kui lahe on hallipäise memmena see väike roheline märkmik oma muhklike näppude vahele võtta ja mälestustes sellesse Birmasse tagasi minna, mida mina nägin, sest on ju teada tõde, et kahte korda ühte jõkke astuda ei saa. Usun, et Birma puhul kehtib see eriti...
Sildid: Reisijutt
Uneluule
kollaste kalosside peegeldus porilombis,
õrnroosa naeruvine suul,
unenäo maailmas toon-toonis,
hõbesinised on laigud kuul...
nüüd sukeldun teise dimensiooni,
haaran endaga päevatöö,
sihtpunktina Kusiganes läheb loosi,
kuni mind ümbritseb une miljöö
Võin kõndida Olematus linnas
kus tuttav on iga tänavanurk
Võin lennata hobuse seljas
ja ujuda kuni paistab metsatukk
sügavuses tulukene hiilgab
Seal mu vanaemast maag
Hommik taas teadvuse pinnale tõukab
ja jätkub lineaarselt elu Maal...
Sildid: Luule
