Totaalne muutumine e. naine sinu soontes voolab kreeeeeem...
Hästi-hästi lahe tibide üritus oli - käisime meigikoolitusel ja maalisime endale ilusad näod ette. Tibihing minus tõega õhkas õnnest, lõpuks ometi lasti ka tema kapist välja :) Muidu enamasti peab ta alluma vasakpoolsel pildil olevale tsikile...aga sel päeval oli kõik vastupidi. :P
Paremal oleva pildi autoriks on Sepp ja vasakul oleva tegi Halina, kui me ratastega Kakerdaja rabas ringi kakerdasime
Võitle Eesti, võitle!
Ma käisin eile (arvutan... 1, 2...üle 6 aasta järel) jälle Ale Coqi areenil jalgpalli vaatamas. Mängisid Eesti ja Andorra.
Siit siis minu jalgpallivaatlused...
Meeleolu oli täitsa kena. Hümni mängimise ajal laulsid noored poisid kaasa(jalgpallihaigla omad - eesti koondise ametlik fännklaab). Isegi sõnu tundusid teadvat, mitte ei podisenud omaette (nagu nt mina).
Andorralased mängisid punases kostüümis ja eestlased sini-mustas (number oli valge). Algus tundus üsna uimane olevat...aga uimastest eestlastest tundusid andorralased veelgi uimasemad. Nende tiimist käis vähemalt 1 kord minutis keegi käpuli ja siis pikutas murul ja hoidis peast kinni "oi, rohukõrs läks silma" stiilis. Seljataga istunud vihaselt, noorelt, tiba nokastunud eesti mehelt tuli õel kommentaar, et mis teil Andorras pole nii hea muru, et siin kohe pikutama peate. Noh, andorralased muudkui pikutasid ja eestlased veeretasid palli keskjoone piirkonnas. Noor vihane mees seljataga kommenteeris, et ja ja... veeretage aga palli, nii need väravad tulevadki. Kohtunik otsis endale ka tegevust. Algul tundus, et tal see käsi käib vähe ebaõiglaselt taskus kaartide järel ja enamasti eestlaste kahjuks... aga kaartide sadu siiski tasakaalustus mingi hetk. Noormees seljataga kiitis takka, et ja-ja, pista aga käsi jälle taskusse, seda sa oskad, see tuleb sul välja...
Eestlastel õnnestus 33 minutilise sudimise järel esimene värav lüüa...Piiroja peaga lõi. Kohe seejärel läks hulluks rabelemiseks jälle Andorra värava all mingist nurgalöögist ja pall justkui veeres väravasse, aga seda ei loetud, sest et...keegi oli käega mänginud vms. Siis...siis veeresid mingid tüübid teineteise kaisus mööda platsi. See kena kallistus lõppes eestlasele (ma nimesid ei tea) punase kaardiga, kuna to oli väidetavalt teisele küünarnukiga virutanud. Tegelikult oli üsna raske öelda, kes kellele virutas. Noor vihane mees mu seljataga karjus kohtunikule, et kuule onu, tee endale teene ja sure ära palun...
Vaheaja järel jätkas eesti meeskond arvulise vähemusega (punane kaart) ja keegi Tarmo Kink lasti platsile. Too osutus üsna väledaks meheks. Jooksis palliga 1:1'le olukorras väravavahiga...aga kahjuks ei läinud see pall sisse... Kõik olid enamvähem tagajalgadel ja karjusid, k.a mina. Siis, umbes nii 5 minutit enne normaalaja lõppu juhtus midagi kohutavat. Andorralased said värava. Täielik error. Ma mõtlesin, et mis värk on? Ei saa ju olla... et see mäng nii lõpeb, eestlased on meeskonnana ju Andorrast üle... Noor vihane kommentaator selja taga solvus suisa nii, et otsustas valju vihase monoloogi saatel lahkuda... Mäng jätkus.
Ja siis, ja siis...juhtus nagu väike ime. Midagi eesti meestele ülitüüpilist. Teisel lisaminutil (! nagu ikka, kui enam midagi oodata ei oska), siis tegi Kink hea söödu Zelinskile värava alla ja pall oli SEES. Seis tablool muutus 2:1. rahvas möirgas. Zelinski kiskus endalt särgi seljast, kohtunik pistis selle peale käe taskusse ja kollane kaart jäi jälle näppu... Zelinskile oli see selles mängus teine ja ta saadeti platsilt ära... Eestlasi jäi järgi 8 ja siis käis lõpuvile! Kaotuste ja nulliringi nõiaring oli murtud. Eesti jalgpall sai sellest mängust oma kolm punkti. A no tõega... maailma haledam värk oleks ikka olnud, kui nad poleks saanud. Nii mõnigi mees ähvardas mitte enam Eesti koondise mänge vaatama tulla, kui me jälle kaotanud oleksime.
Sildid: Sport
xdream 3 - Keila-Joa
Ausalt, laupäeval mingi kell oli mul täiega tunne, et ma ei jaksa ja ei taha ajada xdreami rida logistika ja mehituse osas, et ikka saaks pühapäeval võistlema. Olin juba ise loobunud. Õnneks teine tiimikaaslane ei olnud ja ajas ise kõik asjad joonde. Aitäh!
Nii siis olimegi pühapäeval jälle stardijoonel....koos ratastega seekord ja muutunud koosseisus. Esialgu läks päris sujuvalt mööda põlluvaheteid pundis koos...esimesed suuremad hargnemised toimusid kusagil metsas. Päris karm oli rattaga koos järsust jõekaldast alla ronida ja siis otse mudasesse jõkke ratas kukil astuda ja jõge ületama asuda. Esimesed sammud mudas olid ikka väga vaaruvad....aga...veel raskem oli selle sama rattaga teisest kaldast üles saada. kuidagi hambad risti see ikka õnnestus ka. :P
Rattaosa lõpus ootas maleülesanne... matt 1 käiguga... stiilne. Siis-siis, meie lemmik - kanuu osa. Sellele eelnes oma 1 kilt jooksu, aga minu jalad olid nii tina-tümad pärast ratast seekord, et see jooks läks õige vaevaliselt. Kanuus oli mul üsna väike sõnavara.... põhiliselt karjusin "paremale", seda eriti sõidu alguses. Paat kiskus muudkui ühest kaldaäärest teise ja nii me siis sinka-vonka muudkui tuuritasime ja üritasime teistele paatidele mitte otsa minna...See vähemalt õnnestus. Hiljem vahetasime istumisjärjekorda ja siis läks ka sõit otsemaks ja kiiremaks... kähisesin muudkui üks-üks-üks, et me ühte rütmi saaks... vist aitas ka... See "üks" oligi mu teine sõna. Mingi punkt oli tähistusega "vana paju" ja tõepoolest, kalda ääres oli vana suur paju ning punkt asus selle otsas. Kui mul käed juba aeru hoidmisest nõrkemas olid, saabus lõpuks kanuu lõpp ja me vudisime oma rataste juurde tagasi...kärutasime veel ühe punkti võtta ja siis vahetusalasse... kus ootas järgmine lisaülesanne - tuli u 50 m pealt pall väravasse saada... naistel oli see maa oma poole lühem. Edasi siis jooks... ehk minul kõnd või siis väga hädine jooks. Häbilugu... :S
Esimese punktiga panime tiba mööda, aga siis juba pihta...edasi läks paremini. Saime korra ka läbi Vääna jõe kahlata. Ah kui mõnus oli. Vesi oli puhas ja värskendav. Edasi viisid punktid merekaldale. Mereäärses metsas olid suured magsad mustikad. Ah kus ma neid ampsanud oleksin. Paar tükki ikka noppisin endale jooksu pealt suhu ka. No ja siis tuli juba üsna kiirelt finish ka. :)
6 30 kujunes ajaks. Normaalne... Tore pühapäev oli jälle.
Heaolu kemikaalid.
EI, õnn ei ole rahas. Õnn on hoopis kemikaalides. Või siis õigemini nende õiges koguses olemasolus õigel ajahetkel. Ega Kurt Vonnegut eriti ei eksinud, kui ta kunagi kirjutas oma naljaraamatutes, kuidas halvad kemikaalid võtavad võimust ja inimene läheb peast segi. Tegelikkuses vist on pigem nii, et head kemikaalid saavad otsa ja siis on halb olla...
Juhtus nii, et olen nüüd läbi lugenud üsna mitu huvitavat peatükki wikipeediast igasuguste neurotransmitterite ja hormoonide opioidpeptiidide kohta ja valmis oma värskeid teadmisi jagama.
* Neurotransmitter e ajuvälitaja aine ehk siis ainepiisake rakukeses, mis vastavat impulssi edasi anda aitab. (sai vist oma sõnadega õigesti kirja - err...loodan)
* Opioid (endogeene opioid) - keemiline aine, millel on morfiini laadne valuvaigistav toime kehas.
Keha ja aju ning elu toimimine neis on omaette ime. Selle koosluse heaolu sõltub üsna palju vajalike, oma keha poolt toodetavate, kemikaalide-opioidide olemasolust ja tasakaalust. Kõige tuntum neist on ehk endorfiin... eh ei, ilmselt siiski adrenaliin. Selline üsna primitiivne keemikaal, mis opereerib valikuga - kas rünnata või põgeneda - ning mis vabaneb ohuolukorras. Vereringesse sattununa valmistab ta keha ette erakorraliseks olukorraks, tõstab glükoosi taset ning parandab hapnikuvarustust ning surub alla olukorra tõsidusega mitte konkureerivad protsessid kehas (nt seedimine). Stressihormoonina mõjutab ta ajus neid piirkondi, mis tegelevad tähelepanu ja reaktsiooniga. Andrenaliiniga jookseb paralleelselt noradrenaliin keskendudes peas toimuvale. Adrenaliin on seega eluoluline ühe põhiinstinkti - ellujäämise seisukohalt. Edasi siis kõige tuntuma opioidi endorfiini juurde.
Endorfiin on nagu keha enda poolt toodetud morfiin ja tema mõju on sarnane - muudab valu kergemini talutavaks ning tekitab heaolu tunde. Varem omistati endorfiinile ka 'runners high' (pikemale ja raskemale sportlikule pingutusele järgnenud heaolutunne) ning orgasmiga vallanduv mõnuaine, kuid enam mitte. Nüüd on leitud, et nende meeldivate tunnetega on seotud teised väga sarnased ning omadustelt kohati kattuvad endogeensed opioidid.
Pärast sporti valdava heaolutunde taga on hoopiski endogeenne kannabinoid neurotransmitter (e aju välitaja aine) nimega anandamiid. (Mulle see nimi meeldib. Ananda on midagi budismist, paljude buda pühameeste nimi on Ananda ja see tähendab õndsust sanskriti keeles). Anandamiid on oma omadustelt sarnane marihuanas oleva aktiivse kemikaali -THC-ga. Keha toodab seda ainet, kui on vaja toime tulla pikemaajalisest füüsilisest pingutusest tuleneva valu ja stressiga. Samuti pidavat see kemikaal tekitama meeldivat rahulolu ja motiveeritud olemist, seda ka kusjuures näiteks imetamisel. Eeldatavalt siis, et emme ikka beebi toitmisest huvitatud oleks. Ah, ka shokolaadi söömine pidi pisut anandamiidi taset tõstma lisaks oma muudele meelelistele naudingutele, aga sellest pisut hiljem.
Meelelised naudingud...mmm...nagu näiteks seks ehk ellujäämise instinkti teine variatsioon. Sõltumatud teadlased uurisid ja jõudsid järeldusele, et seksi ajal ei toodetagi endorfiini, vaid hoopis neurohüpofüüsi hormoone nimega oksütotsiin ja vasopressiin. Oksütotsiin on rohkem selline naistekas värk ja seda ainet toodetakse päris palju emakakaela ja tupe avanemisel sünnituse ajal ning nibude stimuleerimisel, et hõlbustada sünnitust ning imetamist vastavalt. Orgasmi ajal pritsitakse seda ainet aga mõlema soo poolt kehasse päris kõvasti. Selle tulemusel on aju aldim lähedustunnet ja sidet ning usaldust looma. Iseenesest on see päris huvitav fakt, sest turvatunne on naise jaoks orgasmi saamisel oluline näitaja ja kui see kriteerium on täidetud, siis järgmise sammuna luuakse tugevam side. Samuti on oluline, et ema ja lapse vahel tekiks kohe tugev side ja lähedus, mitte et naisolend pärast sünnitust beebiolendit arusaamatu pilguga vaataks ja siis kuhugi maha unustaks... Meesisenditel tuleb mängu veel vasopressiini nimeline aine, mis muidu reguleerib vee hulka ja selle väljalaset kehas, kuid kui kaalul on armuasjad, siis muudab see ollus meesisendid teiste meesisendite suhtes agressiivseks...
Siis on veel neurotransmitter nimega dopamiin, mis reguleerib õige mitut valdkonda ajus nagu näiteks käitumine, tunnetus, motoorika, motiveeritus ja tunnustus, piimatootmine, uni, tuju, tähelepanu ja õppimine. Ka dopamiin on mõnuaine (motivatsioon, soov, nauding) ning seda eritub seksimise käigus... aga ka süües. Dopamiini vähesus põhjustab parkinsoni tõbe ja muid koledaid haigusi.
Veel on kindlasti märkimist väärt serotoniin, mis reguleerib viha, agressiivsust, keha temperatuuri, tuju, und, oksendamist, seksuaalsust ja isu. Kui serotoniini on vähevõitu, siis järgnevad igasugused käitumishäired, depressioon, ärevushäired, sundkäitumised, migreen, ärritunud sool sündroom jne
No ja siis see shokolaad, mida keha küll ise ei tooda, kuid mis on ehk kõige süütum(vähempatune) viis kiiresti meeleolu parandada, sest et see mõjub nii serotoniini kui dopamiini tasemele kehas positiivselt. Kuna shokolaad sulab madalal temperatuuril, siis ta sulab juba suus ning glükoos teatavasti imendub väga kiirelt... Selle tulemusel suureneb aju aktiivsus ja südamelöögid tugevnevad intensiivsemalt kui kirglikult suudeldes ning selle mõju jääb püsima kauemaks. (BBC loomkatsed inimestega)
Oh ok, neid kemikaale on veel ja osadele, ma olen kindel, pole veel nime antud. Kuid juba ülal toodute põhjal võib ette kujutada, millised ahelreaktsioonid kehas toimuvad ja kuivõrd sõltub meie elukvaliteet endogeensete opioidide olemasolust. Kas emotsioon on rida keemilisi reaktsioone? Päris huvitav iseenesest pilt niipidi segi keerata. Mõte, mis mind pisut rahutuks teeb, on nende kehakemikaalidega manipuleerimine igasuguste prozacite ja asjade abil, mis justkui aitavad taastada vajalikke koguseid vajalikke aineid ning inimesel inimväärikalt käituda...ent ent ent.... mis saab ühiskonnast, kes hakkabki neid kemikaale välispidiselt kontrollima? Hommikul mõõdame kemikaalide taseme üle, krutime kõik nupud paika ja saadame lapse kooli. Kuna tähelepanu ja motivatsioon jne jne on kõik õigesti timmitud, siis on kõik lapsed ühtemoodi kukupaid ja tublid... ? Või siiski... aju hallolluselt nad siiski võrdsed ju pole... järelikult on õhtuks osadel jälle nupud paigast ära...
Siis veel... ei saa maha kruttida kõiki negatiivseid haistinguid. Need on ellujäämise seisukohalt äärmiselt vajalikud. See ei oleks enam see inimkond...nende emotsioonidega... need poleks enam need naised, emad ega mehed....
Ah, mul oli veel mingeid mõtteid... paaritumise osas vist...aga olen hetkel ära unustanud...mingit ainet vist napib... teinekord jätkan :P
Sildid: kosmogoonia
