esmaspäev, september 25, 2006

Rahva tahe siiski loeb

Viimane nädal läks üsna karmiks kätte. Igasugustele online päevalehtede lugemine lõppes kindla ärritusega Ediku ja Villu huvitavate mõttearenduste tõttu. Enam ei olnudki üksnes marketing the source of all evil. Sellele lisandusi veel seltsimehed Edi ja Villu. Kohe nii vastu hakkas see demagoogia, et tegin kindla otsuse, et mina lähen küll üritusele Ilvespresidendiks, sest et selles asjas on mul väga konkreetne seisukoht ja ma tahan, et minu seisukohaga ka arvestataks. Ediku ja Villu ületasid juba igasuguse piiri oma rahva lolliks pidamisega ning teiste mustamisega ja aimatava psühhoterroriga.

Eriti nõme oli, kui kirjutasin ühele sünnipäeva planeerivale tutvusringkonnale, et ma tahaks laupäeva hommikul Tallinnas tagasi olla Tammsaare pargis toimuva ürituse pärast... Sain ühelt peenemalt daamilt vastuseks õpetuse, et kas ma ikka pole aru saanud, et see kus mina seisan, sellest ei muutu midagi, et kõik on nagunii juba "kõrgemal" ära otsustatud. :( Noh, mina keeldun sellises maailmas elamast, kus mingid ämblikud kabinettide sügavuses niite tõmbavad (parafraas 6 klassi nõuka aja ajaloo õpikust Philipp IV kohta). Ja ma usun, et kui kriitiline mass koos minuga keeldub sellises maailmas elamast, siis sellest täiesti piisab.

Tore oli Tammsaare pargis laule kuulata ja samas oli natuke kurb ka, sest osa eestlasi lehvitasid neid samu sini-must-valgeid, kuid pisut teise ideoloogiaga oma 300 meetrit eemal. Eestlasi on kokku liiga vähe, et sedasi kahes leeris olla...

Hiljem läksime sööma ja kuulasime Marguse mobla kaudu raadiost häälte lugemist. Kui selgus et Ilves võitis, oli nii hea meel - tellisime suisa shampuse ja kisasime. Mul oli hea tunne, et olin järjekordse tõestuse saanud, et "peen daam" eksis. Kui mina ja minu sõbrad ja nende sõbrad ja sugulased ja lapsed ja töökaaslased poleks läinud, poleks hoolinud või arvanud, et keegi meid ei kuula, mis me ikka võimleme, lähme parem maale kartuleid võtma...kui muusikud oleksid äraostetavad... oleks ka tulemus teine olnud.

Sildid:

laupäev, september 23, 2006

Volver

Almodovar on naiste fänn. Pea kõik tema loodud filmid (mida ma näinud olen) räägivad Naistest. Mehed on tema filmides kummaliselt teisejärguline nähtus. Keegi, kes tuleb ja läheb, kuid kes pole elu keskpunkt. Almodovari naised on suure hingejõuga, ärakasutatud südametega ja ometi suursugused, ilusad, lootusrikkad, ükskõik kui põhjas nad omadega pole. Naised on elu toojad, tasakaalu taastajad ja ka kaose külvajad oma ebastabiilsuses. Nad on kõikvõimsad ja ometi nii pudedad olevused. Almodovar mõistab ja armastab naist ning teeb temast hullu pühaku. Katoliikliku mõttemaailma päranduseks saanud inimestele sobib see patu ja lunastuse ringmäng elu armetuse ja ülevuse piiril väga hästi.
Inspiratsiooni Almodovarist kirjutada andis eile *lõpuks* ära nähtud "Volver". Draama või komöödia, raske öelda, aga siiski väga eluline film. Keegi onu Horace Walpole ütles, et elu on neile, kes tunnevad tragöödia ja neile kes mõtlevad, komöödia. Vastavalt sellele on ka film. Normaalne inimene tunneb ja mõtleb... Vaid mõtlev inimene oleks kui masin ja vaid tundev kui kõndiv katastroof, keda elu vaid heidutaks...

Film algab üsna napaka kaadriga naistest, kes surnuaial oma lähedaste haudu korrastavad. Kusjuures, see pilt oli nii tuttav lapsepõlvest kuidas me vanaema ja tema õega koos mööda surnuaedu käisime kõikide sugulaste haudu korrastamas - rehad, luuad, kastekannud ja kaev... Seda emotsiooni on üsna raske kirjeldada...aga sellel oli midagi järjepidevuse ja juurtega pistmist ning oma surnud kaaslaste mälestuste elus hoidmisega. Kellegi haua külastamine oli pea kui tal külas käimine. Lisaks veel täitis käik sotsiaalset funktsiooni ja võimaldas teiste surnuaialistega suhelda ja vahel sai neid koristustöid ka surnuaia pühadega ühildada. Siis olid vanaprouad kuidagi eriti väärikad. Mina tolgendasin 5 aastasena neil sabas. Mu tollane emotsioon oli üsna sama kui "Volver"i alguskaadreid vaadates.

Penelope Cruz käis üsna närvidele kui ta tite häälega Loreali reklaamis rääkis teleskoopilistest ripsmetest, mida sa väärt oled. Almodovari tüdrukuna ja hispaania keelt kõnelevana on ta aga aplausi ja bravo hüüdeid väärt. Kuidas ta silmad emotsiooniga täitusid ja pisaraid täis valgusid ja kuidas meik mööda ta nägu alla jooksis, kuidas ta teadmatuses huuli näris ja hirmust valvesse ja pingesse läks...jne
Tema ülevoolav seksikus nõusid pestes...tema moira'likkus laipa matma minnes...nagu äärelinna jumalanna. Tegelikult olid kõik naiskarakterid väga tähelepanuväärsed ja elulised jumalannad. Meheliku välimuse ja õrna hingega Augusta, asjalik Sole, ema Irene ja Raimunda tütar Paula moodustavad kokku terviku, tugeva telje läbi erinevate põlvkondade. Kergus ja oskus andeks anda ning olnu minevikku jätta, raskuse ees mitte murduda ja vaatamata sellele, et elu armistas, mitte kibestunud olla, selles seisneski nende tugevus ja ilu.

Muidugi on see film täielik naistekas ja naistele. Mõnus on enne kinno minekut klaas tinto't juua ja viva la vida sinna juurde soovida ja siis minna ja kaasa elada, mõista ja samastada ning eristada ennast ja tunda natukenegi sedasama ühtekuuluvust teiste naistega, mida kinolinal näidati.

Sildid:

neljapäev, september 21, 2006

Kuidas teha shokolaadi mousse't

Seda et - sofasurfajad liiguvad taas ringi. Kuna ma vaevu kodus olen, siis pole mul eriti aega, et hea võõrustaja olla. Vahest aga ei suuda ma kuidagi ei ütelda kenadele inimestele ja nii ma nad endale kaela tõmbangi. Seekord siis käis üks sveitsi-prantsuse (Lausanne'st) paar külas. Sellised, kes on juba pea et kolm aastat mööda ilma ringi kolanud, aga nüüd koduteel. Ma ei saanud küll päris hästi nende rändamise ajendist ja filosoofiast aru, aga toredad olid nad sellegipoolest.
Kulinaarselt oli neist kasu ka, sest et nad meisterdasid vaagnatäie suurepärast sodi nimega - Crème-Mousse au chocolat.
Selle tarvis on vaja 4 dl vahukoort, 4 kanamuna, 4 supilusikat suhkrut, 300 gr tumedat shokolaadi (um, oli seda tõesti nii palju?), siis üks lusikas või-kohvi (ma ei tea, mis see on... Igal juhul tuli või-kohvi või kohvi-või shokolaadile juurde lisada. Retsept nägi ette, et shokolaad tuleb üles sulatada ja selleks ehitasid sveitslased üsna huvitava agregaadi potist ja pannist, sest shokolaad pidi veeauru soojuse mõjul vedelduma. Prantsuse keelne agregaadi nimi on bain-marie ja tõlkes tähendab see vesivanni. Vahukoor tuli mõistagi vahustada kor-ra-li-kult (aga mitte võiks) ning asetada külmkappi ootele. Munakollased ja valged tuli eraldada ning munavalged tihedaks vahuks ajada koos suhkruga ja jälle külmkappi ootele panna. Munakollased aeti ka vahule. Siis segati omavahel väga õrnalt vahukoor ja munavalgevaht ja lisati pidevalt segades munakollased. Kõige lõpuks tuli sulatatud shokolaad, mis valati ühtlase joana samal ajal muudkui segades munavalge-vahukoore sodi sisse. Seejärel pandi kogu gemüüse vähemalt 6 tunniks külmkappi tahenema. Hiljem söödi lusikaga... Mmmmmm

Sildid:

kolmapäev, september 20, 2006

Y la clase española continúa...

Kui ma parajasti kusagil Karakorum highway peal olin teel mägedest tagasi Islamabadi ja enam-vähem just mobiili levialasse jõudnud, helises telefon ning tuttav hääl teatas, et ta leidis meile õpetaja ja et jätkame hispaania keele õpinguid. Ühendasin juhtmed, et tegu on ilusa Ita-Riinaga hispaaniga keele klassist ning et elu kodumaal pöördub tagasi.
Nüüd siis käimegi koos iga teisipäev ja neljapäev Viimsis. Õpetajaks on meil seekord vanem eestlanna. Täielik vastand Jaumele. Vahelduseks on väga hea grammatika kohta seletusi eesti keeles kuulata ning lisaks katalaani arusaamadele ka laiema pildi hispaania kultuuriloost saada. See meie õpetaja Kersti on ses osas tõeline pärl.
Tunnid mööduvad lausa ebanormaalselt mõnusas õhkkonnas. Esmalt tuleb Ita-Riina hiigelsuure termosega, mis on kaelani kohvi täis ja siis lauake katab end hea ja parema nagu küpsiste ja kommide ja saiakestega. Pärast tööd on jube mõnus, kui aju sellise kiire energiasüsti saab. Tunnis on kohe palju kergem ja lõbusam olla.
Plaanime jätkata ka oma hispaania kokandusõhtuid koos laulu ja veiniga :) ollallaa...
Oskus elu nautida on osa hispaania kultuurist ja maa tundmisest.

Sildid:

esmaspäev, september 04, 2006

Minu augusti lemmik - Deosai platoo Põhja-Pakistan

Sildid: ,