Tsitaadid Thorn tree foorumist...
Vahest ma lihtsalt loen, mida rahvas Lonely Planeti thorn tree foorumis kirjutab. Seal on ikka nii ilusaid lugusid, et ühest lugemisest ei piisa...Näiteks:
"Last week I took a picture of an elderly woman, in Ribeira, a run-down part of Porto. The woman was sitting at a fountain and was feeding doves, that landed on her shoulders and ate from her hand. She was wearing old clothes and probably had never had a make-up in her entire life. I thought she looked beautiful."
või siis naljakaid:
"Was in a bus in peru when i heard the two 14-year-old kids whispering behind me "when the gringo gets off, you threaten him with the knife, i grab his bag and we start running". not knowing i am proficient in spanish, the kids were amazed to listen to me telling them "are you kids gonna stab me in the stomach or in the heart? just to know". they said "ooops, we thought you were an american, sorry for that, wanna go for a coffee'"?. i certainly didn't, but at least i wasn't stabbed."
Top 5 unfortunate menu translations
(English - Vietnamese / Vietnamese - English dictionaries have a lot to answer for!): 1. Fried morning glory 2. Sparrow fart soup (never worked out what this was and wasn't game to try it) 3. Vegetable penis with egg 4. Hot stuff with cream of cow 5. Fish balls and nuts browned in fat
Ja midagi mis kummitama jääb: "Being in Argentina during the economic crisis of '89. Finding that even though things were really bad --a local tango club was left open and free. Never have I ever listened to live music so full of joy and pain nor have I ever seen the tango danced with so much passion and intensity. Then leaving the club in the morning with the harsh light of day seeing lines for cheap bread. "
Sildid: Reisijutt
Kreeka müüdid, Philemon ja Baukis
Mäletan lugu Philemonist ja Baukisest algklassi kirjanduse lugemikust. Vähemasti minu meelest oli see teise klassi oma, aga võibolla ka kolmada või neljanda...selline piklik ja punaste kaantega. Miskipärast jäi müüt meelde. Lühidalt ümberjutustatuna otsustas Zeus minna maa peale kaema, kuidas inimesed elavad. Jõudnud õhtul välja ühte üsna rikkasse külla, soovis ta seal endale öömaja leida. Keegi aga ei tahtnud teda endale varju alla võtta. Välja arvatud üks vanapaarike, kes elas küla servas viledas hurtsikus. Vanakesed Philemon ja Paukis otsisid välja oma uhkemaid nõud ja parimad palad ja vabandasid, et nad vaid vaesed on ja ei saa paremini võõrustada. Mingi hetk Zeus paljastas ennast ja hävitanud upsaka küla, lubas ta täita vanakeste soovi. Philemon ja Baukis ütlesid ühest suust, et ei soovi teineteise surma näha ning sooviksid ühel ajal siit ilmast lahkuda. Kui aeg kätte jõudis, muutusid mõlemad kõrvuti kasvavateks puudeks, mille lehed tuule käes hellalt kokku puutusid ning mille juured mullas põimusid.
Ei teagi, kas see on pigem moraalijutt, kuidas kõiki teelisi ja külalisi peaks kenasti kohtlema või hoopis armastuslugu paarist, kes olid lahked vaatamata vaesusele ning kelle vahel oli harmoonia ning kes mõistsid teineteist sõnatult ning kelle armastus oli aastate jooksul üksnes kasvanud. Igal juhul on see liigutav lugu. Külalislahkus on Kreekas ja sealt edasi Väike-Aasias ja Araabia riikides enesestmõistetav. Vähemasti on nende lahkust kiitnud paljud rändurid, kes sealt läbi on läinud. Tundub, et selle juured peituvad nendelt aladelt pärit müütidest.
Sildid: Kreeka müüdid
Blandine ja Julien
Julien rääkis, et tema vanaisa oli shokolaadimeister. Läksin sellest päris pöördesse. Ei ole olemas lahedamat ametit, mida üks vanaisa pidada võiks. Kujuta vaid ette, selline mõnus hallvunts kõhukese ja valge põlle ning mustade pükstega lõbus papi, kes pilgutab silma ja lubab oma lapselapsel poes kõike valida, mis tal silmisse sära toob. Ja milline sharmantne mees see armas shokolaadimeistri lapselaps nüüd on.
Julien ja Blandine on oma pulmareisil, mis on kestnud juba kolmteist kuud ning loodetavasti läheb neil õnneks üllatada oma vanemaid koju naasemisega täpselt 24 detsembri õhtul ning lõpetada sedasi oma imeline rännak maad mööda Euroopast Aafrikasse, sealt Araabiasse, edasi Aasiasse ja tagasi üle Siberi ja Venemaa Burgundiasse, kust nad pärit on ning oma reisi alustasid.
Igal juhul on see lahedaim pulmareis millest ma eales kuulnud olen. Muidugi on Blandine ja Julien ise ka ühed lahedamad tüübid keda mul on au kohata olnud. Nende kiindumus teineteisesse ning neist kiirgav armastus ja soojus ja arukus ja julgus kaunistavad maailma. Julien oli kuidagi aristokraatlik oma olemuselt, vaba ja julge, silmad säramas...jutustas, kuidas nad kuidagi ei saanud üle Punase mere Djiboutist Jeemenisse, kuna äsja oli igasugune reisijate vedu liiga suure õnnetuste arvu tõttu ära keelatud. Julien siis käis pea terve nädala sadamas fantaasiarikkaid jutte rääkimas, kuidas neil on hädasti vaja üle mere saada, kuidas Blandine isa oli lennuõnnetuses hukkunud ning Blandine ei julge enam lennata ja peavad tingimata laevaga saama Jeemenisse. Iga päev jõudis Julien kõrgema ülemuse jutule, kuni neile lõpuks anti luba laevaga üle minna. Niisiis tuli neil nüüd leida laev ja selle nad ka lõpuks leidsid. Laev oli oma 20 m pikk ja sinna paigutati peale üle 100 lehma kahes kihis, nii et Blandine ja Julien ei saanud eriti aru, kuhu nemad veel peaks mahtuma. Sõit oli kestnud 15 tundi ja osutus vastu ootusi meeldivaks. meremehed olid küll välja näinud hirmuäratavad nagu tõelised piraadid ent tegelikult väga hoolitsevad, püüdsid merest kala ja siis tegid neile lõunasöögi sellest laeva tekil. Lõpuks nad siis jõudsidki Jeemenisse. Jeemen on jällegi üks salapärane ja väga "ohtlikuks" peetud islamimaa. Esialgu ei saanud ei Blandine ega Julien hästi aru, kas nad ikka saavad riiki või mitte. Islami ürpides piraadinägudega mehed kalasnikovid õlal, vahtisid neid huvi varjamata ning vedasid oma ülemusele ka näha, kes siis kõige tipuks nägi Julieni kitarri ja palus tal endale midagi mängida. Julien siis plõnnisidki ja ülemus tüdines ja lasi neil minna. Kokkuvõttes oli Jeemen üks nende reisi kõrghetki.
Üldiselt olidki Aafria ja Islamimaad reisi raskeim osa. Ühelt poolt reisimise keerukuse tõttu, teiselt poolt tekitasid sealsed erinevused nii palju küsimusi, et Blandine ja Julien lamasid öid voodis ärkvel ja üritasid mõista ja välja mõtelda, mis toimub.
Sama seis oli ka Indiaga. Blandine ja Julien töötasid mõnda aega Tamil Nadu piirkonnas vabatahtlikena ja rääkisid täitsa uskumatu loo sealsetest meejahtijatest. Selle mee mesilased on umbes väikse sõrme suurused ning teevad oma hiigelpesad kaljueenditesse. Umbes kümnest sutsakast piisab, et surma saada mesilaste nõelamise tagajärjel. Mee korjamine on suur rituaal. Esmalt läheb meekorjaja koos kaaskonnaga lähedasse metsa puhastuma. Korjaja viib läbi mingid erilised rituaalid, mis teda siis kukkumise eest ja nõelamise vastu kaitsma peaksid. Teised punuvad seni puuväenditest üle 100 m pikkuse köie, millega siis meejahimees laskub oma 100 meetrit vastav korv ja toigas käes. Jõudnud mesilaspesaga ühele kõrgusele, rebib ta toikaga mesilaspesa katki ja kogub välja valguva mee korvi ning ronib siis üles tagasi, mesilased ümber tiirutamas... Ja nad ei saa selle mee eest üldse palju raha...ega taha aru saada, et nad ei pea seda oma esivanemate eeskujul tegema. See on nende jaoks ikka viis, kuidas ennast identifitseerida selles maailmas - meejahtijatena. Mesi pidi olema mõru ja ravima paljusid haigusi. Vabatahtlike töö seisneski selles, et nad õpetasid kuidas sellise kalli hinnaga hangitud mett puhastada, et selle eest paremat hinda küsida ja neil nende arusaamatute elust arusaamistega tänapäeva maailmas paremini toime tulla.
http://www.beesfordevelopment.org/info/info/exploiting/honey-hunters-of-the-nilg.shtmlJa kuidas mina nende teele sattusin? Couchsurfing ov koors. Ma jäin koju tulekuga nats hiljaks ja nemad juba ootasid mu ukse ees oma suurte seljakottidega. Ilmad ei ole enam teab mis mõnusad, et uste taga oodata. Ma siiralt loodan, et nad ei ütelnud lihtsalt viisakusest, et nad vaid 2 minutit ootasid, aga pagan neid prantslasi ja nende kombeid teab. Ausõna, kui mul oleks vaja üht aristokraatset pranstuse paari ette kujutada, siis need oleksid Blandine ja Julien. Nad tuleks vaid selleks sobivalt riidesse panna. Blandine on tõeliselt ilus prantslanna, heledama peaga, pikemat kasvu, graatsiline, haritud ja sellise vanaaegsetelt maalidelt kuidagi tuttava näoga.
Esialgu ei osanudki eriti midagi muud teha kui rääkida, aga umbes kesköösel vedasin nad ikkagi Toompeale jalutama. Toompea on talveöös väga muinasjutuline. Nii me siis jalutasimegi seal talvemuinasjutus. Järgmise päeva õhtuks mõtlesin välja toitlustusprogrammi Eestile tüüpiliste toitude - kiluvõileibade, verivorstide, kapsa ja kama näol. Julien innustas Blandine'i õunakooki tegema. See läks läbi ka. Julien ise oli ka küpsetamise hoos ja tegi üllatusliku heeringapiruka, mis maitses väga huvitavalt. Mingi hetk müttasime kõik õnnelikult minu kööginurgakeses naerunägudega ja mässasime süüa teha. Blandine ja Julien ei olnud teab mis ajast köögile ligi pääsenud ja nautisid seda täiega. See õunakook kusjuures tuli välja super. Julien rääkis muidugi superloo sinna juurde ka veel. Koogi nimi on Tarte Tatin ja Tatin oli ühe madami perekonnanimi, kes siis küpsetas uhke õunakoogi, ent see kukkus tal teel taldriku pealt maha. Tõelise daamina tõstis ta selle tagurpidi vaagnale tagasi ja kõik sõid ja kiitsid ning edaspidi tuligi tal seda kooki tagurpidi serveerida kuni ta seda ka tagurpidi küpsetama hakkas. Pisut teine versioon on saadaval koos rohkema infoga tarte tatini ametlikult lehelt:
http://www.tarte-tatin.com/Blandine ja Julien kaunistavad oma olemasoluga maailma ning muudavad neist kiirgava armastusega selle elamiseks ilusamaks planeediks. Nii nagu nad on - väga kena mees ja ilus naine ja mitte ainult väljast vaid ka läbi ja lõhki seest - julged, avatud, siirad, loomingulised, spontaansed ja haritud, ma olen nii tänulik, et mu tee nende omaga ristus, et mul oli au neid pisut tundma õppida. Ehk viib hea saatus meid veel kokku ;)
Sildid: Sofasurfamine
London vol3 random thoughts...
Eile vaatasin mingit BBC-d hotelli telekast. Näidati kohalikule elanikkonnale mõeldud tõsielukomöödiaid. Mõned naljad olid ikka üsna ühiskonna absurdi tunnetavad.
I've given up reading, I'm just looking at the pictures now...Või siis - ühe ilusa naise ilme selgineb ja ta naeratab õndsalt. Sõbranna küsib, et kas sul tuli mõni hea mõte? Naine vastab, et ei prosac hakkas mõjuma... (prosac peaks olema mingi depressioonirohi)
Teine kohalik seriaal, mis järgnes oli tiba räigem ja taotles vist ka olla naljakas, sest et kui see nüüd oli tõsielu kajastav sari, siis oli ta kohe ikka päris masendav ja puudutas igasugu valusaid narko ja muid sellelaadseid probleeme stiilis, et sellised me olemegi ja me ei olegi huvitatud arenemisest...
Samas, kui ühiskond tajub oma absurdsust ja suudab enda üle naerda, siis selles on lootust...
Welcome to Gatwick express...teatab sulnis naisehääl. Teksti korratakse oma kuues erinevas keeles, iga kord veenab erinev naishääl, et sa elad täiuslikus ja õnnelikus maailmas, kus ei ole muresid ning iga väiksem hälve täiuslikkusest kõrvaldatakse suurima heameelega üliruttu. Mulle see Gatwick expressi welcome to happy world... tekst õudselt meeldib. Ma lausa tahaksin, et ma ärkaks igal hommikul sellise teksti peale üles. Või ma ei tea... Selles ongi dilemma, et telekast nähtavate seepide sisu ja sulnis automaattädi Gatwick expressis või siis rääkima sunnitud liftid ei lähe kokku. Hotellis teatab lift häbeliku naishäälega...doors open....ground floor... et c Minu meelest suht hirmuäratav. Hellõu, lift räägib minuga. Selline tunne nagu luulud oleksid.
Siis värskendus täna mu aju - Albion on Inglismaa ehk kõige iidsem nimetus, ilmselt siis Doveri valgete kaljude järgi. Sedasi mainisid teda Ptolemaius ja Plinius...siiski on mõningad ebaselgused, kas see käis üksnes Shotimaa või Inglismaa või mis piirkonna kohta... Kusjuures Avalon on Albion teisiti kirjutatuna...
Mis veel...Londonis on The Monument ja see asub Monument Streetil, Monument metroopeatuse juures. Mhmh. The Monument on hästi kõrge obelisk, mis püstitati 1666 aasta (kui ma ei eksi) tulekahju mälestuseks, mis sealt lähedalt alguse sai. Tulekahju näis ikka tõsine katastroof olnud olevat... Ilmselt oli London selle ajani puust linn, hiljem ehitati kivist. Tallinnas anti käsk vaid kivimaju ehitada palju varem ja just selle sama tulekahju hirmu pärast. Kui mõtelda, kuidas majad üksteise otsa ilma vahedeta ehitatud on, siis on see igal juhul väga arukas otsus.
Sain Londoni kahekordse bussiga sõitmises käe valgeks. Ses mõttes et...esimese hooga tundus kogu see bussiliini süsteem väga hirmuäratav. Lähemal vaatlusel aga selgus, et see on pea et sama loogiline kui metroo ning bussi tugevaks eeliseks on võimalus aknast möödavilksavaid maju ja tänavaid ja kellasid ja inimesi jälgida. Londoni buss on seega igati popp ja mõnus liiklusvahend.
Siis... Tony Blair elab teatavasti 10 Downing Street. Me siis läksime ka vaatama. Täitsa naljakas oli. Tänavasse sissesõit oli suure musta raudväravaga blokeeritud ja mütsi endale silmile vajutanud politseinikud kaitsesid seda kiivalt ümberringi tungleva rahva eest. Ingrid näitas eemalt paistvale mustale majale ja väitis, et see ongi see herr British Prime Ministeri elukoht. No ma ei saa aru, mis seal nii vaadata oli, et lausa trobikonnas värava taga seista tuli. Täpselt sama kehtib ka Buckinghami palee kohta. Seal nad passisid ka trellide taga mingit ilma imet oodates.
Hiljem Oxford streetil jalutades, just kui hakkasin üle tee minema (vales kohas), nägin enda suunas kampa mehi mustas jooksmas. Ma ei adunud päris situatsiooni...aga ma ei olnudki nende huviobjekt, sest nad jooksid minust mööda just hullu politsei eskordi saatel kohale sõitnud halli auto juurde ning neile järgnes kari kiljuvaid inimesi, kelle ma tuvastasin kui fännikarja. Oma hämmelduses üritasin selgusele jõuda, mis staar siis selles autos istus, aga no ei näinud nägu. Kamp huilgas kui auto minema sõitis. Ei no, kui see Eminem oli, siis krdi-krt....muidu on mul suht suva...
Sildid: Reisijutt
London vol2 - fish and chips...
Kas keegi teab, mispärast hotellides nii meeleheitlikult tekke madratsi vahele topitakse? Mul ja ka Ingridil(töökaaslane) on iga kord tükk tegu, et neid sealt kätte saada. Mingi mõttetu kemplemine käib muudkui - mina kisun madaratsi vahelt teki välja ja siis mingi nähtamatu käsi topib salaja tagasi. Kas mingid inimesed magavad tekk madratsi vahel käed korralikult teki peal??? Vaesed lapsed...
Täna siis õnnestus ka pisut Londonit päevavalguses näha.
Para solomente un poco, sest et tegime väljasõidu Stonehenge'i ja siis Salisbury nimelisse linna. Right, just sinnasamasse ülehinnatud turisti hot-spoti... Sain linnukese kirja. Minul oli kinnisidee näha Inglismaad väljaspool Londonit. Tahtsin väga lihtsalt jalutada mõne armsa väikelinna tänavatel ja nuusutada sealset elu-olu. Esialgu mõtlesin Bathi minna, aga plaanide tegemise käigus selgus, et Stonehenge jääb lähemale ning algul takistuseks olnud asjaolule, et see prehistoric site asub kiirtee ääres K p-s sai ka lihtne lahendus leitud LP, TT abil bussireisi day-tripi näol Stonehenge'i ja Salisbury'sse. Nii sain mina oma väikelinna ja Ingrid Stonehenge. Loodan väga, et ma kolmandale töökaaslasele liiga ei teinud. Tuli teine nii vaguralt meiega kaasa, aga ma ei tea, kas tal ka tore oli.
Inglismaa (seda kitsas mõistes) on künklikum ja rohelisem kui ma arvasin. Üsna paljud puud olid alles kolletumas. Stonehenge ise asus ühe sellise ümmarguse künka otsas ja mõjus ümbrusest kõrgemal asuvana väga uhkelt. Sellel kohal oli mingi kummaline oma aura. Natuke ülehaibitud, aga siiski külastamist väärt paik. Ilm vaheldus 15 minuti jooksul päikselisest kõledaks ja tuuliseks vihmahooks ning peletas kiirelt bussi tagasi.
Salisbury jällegi on umbes Tartu suurune linnake, kus pea et ükski maja pole kõrgem kui kolm korrust. Ja need majad ise on sellised nunnuländi omad. Väiksemad kui normaalne, pisut viltused ja igasuguste huvitavate katuseakende ja nurkade ja nishidega ja viilakatega. Paljud neist on arenenud vastavalt vajadustele ilma mingite eriliste projektide või asjadeta ja lõpptulemus mõjub seetõttu väga kaootilisena. Arvata võib, et selle linnakese jõukuseperiood jääb varasemasse aega ja sellest tulenevalt on seal ka nii palju nii vanu majakesi järel. Linna pärliks jääb Salisbury katedraal, ehitatud 13 sajandi esimesel poolel ning üks kaunemaid varasemasse gooti perioodi kuuluvaid ehitisi. Kiriku aura oli kuidagi väga helge. Ei mingit süngust või süütundeid. Selles kirikus naerda ei tundunud patt. Lo-ve-ly.
Linnake oli jõulueelses meeleolus, kaunistusi täis ning elanikud sebimas poodide vahet. Ingrid märkas suurt saba toidukohakese ees, mis lubas Fish and chip'i, mis on raamatutest teada tuntud saare-elanike popp toit. Mõtlesime siis järgi proovida, millega tegu. Saime hunniku friikartuleid ja ühe suure maisipaneeringuga kala, mille me siis turu kõrval pingil ära realiseerisime. See oli nagu tõsiselt autentne moment. Edasi siis sai kultuuriline osa läbi ja me üritasime ka pisut osa saada ümberringi valitsevast kaubandushüsteeriast.
Sildid: Reisijutt
