Lollakad erakonnad
No tõega...Võta üks ja viska teist. Valimised on tulemas ja seni pole ükski erakond minu silmis millegi mõistlikuga välja ilmunud. Valida pole järjekordselt mitte kedagi. Kurb.
Täna leidsin postkastist valge ümbriku, millele oli valepidi KUTSE peale kleebitud. Lõhnas kangesti valimiste järele. Ümbriku seest vaatasid mulle vastu girillitsa shutikatega täidetud paberid ja lisaks veel Ken-Marti visiitkaart, mis siis oli ainsana eestikeelne. Olen siiamaani jahmunud-nördinud-solvunud. Kas Res Publica on jõudnud ära tundmisele, et eestlaste arvelt nad oma valijaid ei kasvata, et parem kohe minna venelaste peale üle? Kuna visiitkaardi peal oli kenasti meiliaadress ja mina olin sõjakas tujus, siis ma kirjutasin ja avaldasin arvamust, et nad võiksid puid ja minu silmi säästa sellisest saastast.
Sain üllatavalt kiire vastuse. Toon välja eriti kauni lõigu sellest ilmselt vähemalt osalisest standardvastusest:
"Tegemist on kahetsusväärse postitusfirma apsuga, kes on miskipärast saatnud Teile venekeelse kirja. Venekeelne kiri on mõeldud neile, kes soovivad saada informatsiooni selles keeles ja postitusfirma on kinnitanud, et suudab adekvaatselt nii eesti- kui venekeelsetel postkastidel vahet teha. " Vot. Minu postkast on venekeelne...ma ise ei teadnudki. Dziisas, kuidas saab postkast venekeelne olla???? Vähe sellest, ma eriti ei mäleta, et ma oleksin soovi avaldanud valimisinformatsiooni saada ei eesti-, vene- ega hiina keeles. Lisaks veel see, et mingid iks ja igrek postitöötajad mingeid katalooge elanikkonna postkastide keeleoskuse ja toitumis- ning magamisharjumuste ja kes teab mille kohta veel peavad. Nice.
Sildid: Olukorrast riigis
Päeva lõpetuseks
Tööle minnes seletas trollis mingi kamp justkui soome keeles, aga ükski sõna ei tulnud tuttav ette. Mulle meenusid Teppo ja Heidi ja nende kokkuvõte ungari keele kohta - et kõlab nagu soome keel, aga aru ei saa...eriti veel kui kõneleja või kuulaja või mõlemad purjus on. Kummaline...aga pagana tõsi.
Pea on nii mõnusalt tühi. Jalutasin just trennist koju. Ilus sume õhtu. Terve päeva rabelesin ja ahastasin oma töö asjadega ja ega ma neid korda ei saanud, aga trenn uhtus minema kogu stressi ja negatiivsuse, mis sees kuhjunud oli. Meeletult hea vabanemise tunne tuli peale, kui kohutavat pingutust nõudev kõhulihaste ring läbi sai ja ma leidsin end käpuli põrandal suht hingetuna, aga taas iseendana, mitte mingi närvipuntrana, kes üle reageerib ja kelle keel tervav on...
Täna oli ses mõttes paras õppetund selles osas, kuidas ei tohiks ebameeldivate asjade eest kõrvale põigelda või nende väljaütlemist vältidida. Mul on endal alati raskusi ebameeldivuste väljaütlemisega, nüüd siis sain tunda, kuidas on, kui mulle endale halbade sõnmite väljaütlemisega viivitatakse. Kogu teema järeldus - igal juhul ära rääkida, et teisel jääks aega ja võimalust plaanid ümber teha. Ma loodan, et mulle see meelde jääb...
Muidu jaanalinnud tegelikult pistavad pea liiva alla selleks, et paremini kuulda, kus oht varitseb, mitte selleks, et end ohu eest peita :P
Xdreami hooaeg läbi.
Xdreamidega on selleks korraks kõik. Mul oli ketserlik plaan viimane võistlus nii või naa vahele jätta, kuna see läks liiga spordiks kätte ja mu senised tiimikaaslased ei näidanud erilist entusiasmi ülesse, mõlemil oli muud teha. Ent läks teisiti. Delta tiimi oli viimasel hetkel asendajat vaja. Ja seal ma siis olin, jälle stardis.
Ebanormaalne kamp on need xdreamlased. Tõusta pool seitse hommikul et kimada Viljandisse, selleks et saaks kolm tundi tunda verd higi ja pisaraid. Peab ikka tahtmine olema. No, ok, tegelikult see ikka nii karm ei olnud. Ilm oli soe ja taevas sinine ja loodus ilus. Nii et tsill.
Iseenesest oli rada lahe ja huvitav. Seekord oli põhirõhk jalgrattal. Saime stardist ilusti minema, aga siis kündsime ratastega põldu ja jäime suht saba lõppu. Kahju, et ma põllukündmise vastu radikaalsemalt ei sõdinud. Lisaülesanne kujutas endast jalgratta krossirada. See oli iseenesest fun, va et ma läbisin seda selgelt liiga ettevaatlikult.
Järgnes ekskursioon kanuuga Viljandi järvel. Nagu ikka, kanuu on äärmiselt aeglane edasiliikumisvahend. Nõuab palju kondimootorit. Lahmisime ja sahmisime küll hullult mõladega, aga edasi liikusime vaevaliselt.
Seekordseks ainsaks jalgsi orienteerumise lõiguks jäid 12 punkti Viljandi linna peal, mida ei tulnudki tiimil koos võtta. Jagasime punktid kuidagi ära ja mulle sattus selline, kus tuli köit mööda u 3 meetri kõrgusele ronida ja siis kellukest helistada. Ma ei saanud sellega hakkama ja jooksin järgmisse punkti ja ootasin seal Heidyt...ja juhtumisi sattusimegi kokku. Heidy läks krabinal köit mööda ülesse. Respect. Tahaks ka, et mul nii tugevad käed oleks või ma ei teagi, mida vaja on, et end köiest ülesse venitada jaksaks .
Kogu võistlus lõppes üsna ootamatult. Otse võistluskeskuses, kohe pärast kanuult maha hüppamist, ootas ees 3-4 meetrit ujumist. Jumal tänatud, et kõigest kolm meetrit, mitte kolmkümmend... muidu oleks ma sinna küll surnud.
Sildid: Sport
Hip hop poos
Eile oli üsna karm trenn. Pidime esimest korda
attitude'ga tantsima, mitte lainetama niisama. See tähendab agressiivselt, panema nagu torust tuleb, kütma kiiresti, jõu ja energiaga...
yo yo olen geto kõige kuumem mutt, kui ei meeldi näitan näppu, fuck off...olen ise MINA tsahh... Jee, lahe oli. Täna annavad lihased üsna imelikest kohtadest tunda. Energia laeng oli igal juhul võimas. Trennist tulles on meri põlvini ja väsimust pole üldse olla. Kui ma enamasti sõidan trenni trolliga, siis koju olen tulnud jala. See on nagu teine elu. Mõnus on tulesäras kesklinnast koju jalutada. Tallinn on nagu välismaa ja mina olen tüdruk, kes ma kunagi pole julgenud olla. Pole kunagi julgenud ega osanud minna tantsutrenni, sest olen arvanud, et ma ei sobi sinna oma päntajalgadega. No igal juhul ei tea ma tantsimisest paremat viisi end välja elada.
Pärast dushiruumis lobasime veel treeneriga. Nali selles, et tantsukooli laagritel pidid kõik treenerid üritama oma tantsustiili kiita...a la, et kõhutants toob teis välja tõelise naise, mis peale siis hip hopi tüdrukud rõõmustavad, et hip hop teeb naisest mehe. Tegelikult muidugi ei tee.
Igal juhul ei huvita mind see puusade hõõritamine. Olen hea meelega isepäisem ja jõulisem ja näitan näppu kui ei meeldi. Või vähemasti tahaks ma osata viisakalt näppu näidata, nii et keegi ei solvuks...aga ei üritaks ka mulle pähe istuda.
Pärast trenni kolistasin trammiga Rock Cafe-sse...Tag Toe'd või Toe Tagi kuulama...ma alati ajan sassi, kuigi võiks nagu meelde jätta. Ma polnud seal varem käinud, aga liikusin ees kõndivate tibide sabas, eeldusel, et nad mu õigesse kohta veavad. Päris ilma Marguse abita ma siiski sisse ei saanud. Tõmbasin oma kohustusliku mütsi pähe ja kohe jäi mulle silma vana klassivend Revo, keda pole oma 10 aastat näha saanud ja kes nüüd selles samas Varba Sakki bändis (ok 'lipik' microsofti eesti k. on sakk) räpib. Varem ta räppis minu ees pingis. Lahe :) Ses mõttes et - ühelt poolt võib nagu öelda, et see seltsimees pole küll muutunud, teiselt poolt jälle on suur vahe, kas ta räpib eespingis või suurel laval. Igal juhul oli bändi esinemine igati positiivne üllatus, st Toe Tag osutus paremaks kui ma arvasin.
PS Kanya Samet "Ecorchée vive" rebib pea et hinge seest...vapustav hääl
Sildid: Sport
Keel ja meel vol2
Avastasin, et mu lähenemine oli vildakas. Ma ei saa teha järeldusi eesti keele põhjal sellest, millised eestlased praegu on, vaid pigem saab järeldada, millised esimesed eestlased - keeleleiutajad - kunagi olid. Mentaliteet peegeldub keeles viivitusega, umbes nagu kui taevas tähti vaadata, siis paistavad nad meile sellistena, millised nad olid võibolla ehk miljoneid aastaid tagasi ja seda seetõttu, et valguse jõudmine maale võtab lihtsalt nii kaua aega. Nõnda, et tähte ennast ei pruugigi enam reaalajas olemas olla.
Surfasin pisut netis ja leidsin päris palju huvitavat eesti keele kohta ja mitte ainult välismaalastele, vaid ka eestlastele endile. Kui paljud meist on avastanud enda jaoks väljendid nagu "vihma kätte" või "tormi kätte" või "maksab kätte". Kas vihmal ja tormil on siis käed? Vanade eestlaste maailmas tõenäoliselt olid. Loodusnähtused olid nö isikustatud - nad olid kõikvõimsad jumalused ja kui ei vedanud, siis võis nende !käest! nahutada saada. Et tegu on vaid ühe käega, siis annab see märku terviklikust maailmakäsitlusest, milles puudus hea ja halva dualism. Rohkelt märke inimese ja looduse ühtse tervikuna tajumisest annavad ka kohamäärused nagu "juures", "peal", "kõrval". Kui ma ütlen näiteks, et Pauline elas nädal aega minu juures - siis ütleksin justkui, et Pauline elas nädal aega kohas, kus minu juured on maas.
Samuti "omama" asemel "olemise" eelistamine ja artiklite ja sugude puudumine räägib hoopis jahimeeste ja korilaste maailmatajust, enda väärtustamisest läbi olemise, inimestest, kelle elu sõltus palju rohkem sellest, kui osavad nad olid, mitte sellest mida nad endaga kaasas kandsid või omasid. Kui palju sõnu eesti keels lõpeb -kond liitega, märkimaks kindlasse ühte gruppi kuulujate ühendust... Ja võibolla see, et puudub tuleviku aeg, annab märku hoopis sellest, et osati elada olevikus, selles ainumas hetkes, mis tõepoolest olemas on.
Mida võtab keel kaasa tänapäeva Eestist ja viib tuhandete aastate taha tulevikku? (Kuidagi kukkus välja, et ma väljendan tulevikku "taha" kaudu justkui minevikus ja ma isegi ei tea, kas nii tegelikult võib...teist viisi enda väljendamiseks ei tule pähe. Huvitav tsükliline ajakäsitlus.)
Kas eesti keel, mis tänapäeval on väikseim kõiki täisväärtusliku keele funktsioone täitev keel maailmas jääb püsima, neelatakse alla popima keele poolt või muutub tundmatuseni...ma ei tea.
Eks ole ju ime seegi, et ta nii kaua on vastu pidanud armsa tervitusena kaugetest aegadest rahvalt, keda tasuks endale eeskujuks seda nende väärtuste põhjal, mida see keel endas kajastab.
Sildid: Arutlen...
Kui seotud on keel ja meel?
Selline mõte keerles mu peas üks päev enne magamaminekut. Olin just Paulinele paberile kirjutanud kõik 14 käänet, mis eesti keeles on ning üritades talle seletada eesti keele grammatikat tajusin esimest korda kui monumentaalselt erinev on eesti keel germaani ja romaani keelkonda kuuluvatest Euroopas levinud keeltest.
Esiteks muidugi need käänded. Ma pidin ikka üsna kõvasti pingutama, et rekonstrueerida kõik käänded õiges järjekorras oma peas. Abiks oli vana nipp põhikoolist - viimased käänded on ni-na-ta-ga ehk siis Rajav-Olev - Ilmaütlev - Kaasaütlev... Ja nende ette käib üks müstilisemaid käändeid - Saav. Eestlastel pole jah tuleviku pööret, aga meil on tuleviku kääne ja see ongi just see Saav (
arstiks, emaks, koduks). Selle olemasolu ajas ikka väikse Pauline pea täitsa lühisesse. Väga raske on jõuda arusaamisele, et mingi nimisõna kääne võib väljendada tulevikku.
Siis võib meile tunduda, et kõik sisse ja alaleütlevad ja rajavad käänded on maru loogilised, aga katsu sa seda loogikat edasi anda. Päris ilma pre ja postpositsioonideta eesti keeles ka läbi ei saada - nt
taga ja ees.Järgminsena siis pöördsõnad. Kuulus Erich Frommi raamat "Omada või olla". Keele järgi peaksid eestlased küll "olla" rahvas olema. Omamist väljendatakse ju läbi olemise. Igal juhul on "on" kasutamine eesti keeles väga intrigeeriv. Huvitav jah. Me ei ütle, et
ma oman õuna, ütleme
mul on õun(olemas). Eesti keeles praktiliselt puuduvad germaani ja romaani keeltele nii omased modaalverbid. Siiski,
olema ja
tulema on osaliselt selles funktisoonis. Meil on kaks infinitiivi ja ilmatu hunnik pöördkondi ja pöördeid, kuid oma tuleviku pööre puudub. Ses mõttes väljendame tulevikku plaanitavat tegevust palju kindlamalt lisades vaid ajamääruse kui sellegi. Nt
Jah, ma teen seda... ei pruugi üldse tähendada, et tegevus praegu toimub, vaid see võib vabalt tähendada ka lubadust, et asjaga tegeletakse homme. Prantslasest töökaaslase Bertrandi sõnul pidid eestlased palju rohkem sõnapidajad olema kui prantslased igasuguste lubaduste suhtes. Võibolla siis, et me väljendame oma lubadust kindlamalt ja suhtume ka ise sellesse tõsisemalt.
Siis muidugi see, et eesti keel on väga võrdõiguslik ja mingit meeste ja naiste diskrimineerimist ei toimu -ei mingeid sugusid. Sõnas "inimene" ei peegeldu ei mees ega naine. Ainus jabur seksistlik sõna, mis mulle meenub praegu on "seltsimees" ja selle käibesse tulek ja kasutus on teada. "Seltsinaine" kõlab üsna haigelt. Tõnu Õnnepalu "Piiririik" oli vist selline raamat, millest aru ei saanud, kas tegelane on mees või naine.
Ma ei tea, milleks on hea artikli puudumine või jällegi, milleks see üldse vajalik on.
Pauline ütles talle omasel moel kõigi nende teadmiste peale - I like that - its like Mathematique. Hämming, ent siis pidin tunnistama, jah, eesti keelele on omane matemaatiline struktuur. Siis mõtlesingi, et huvitav, kui palju emakeele ülesehitus õigupoolest mõjutab inimese mentaliteeti.
Eesti keel on küll olemise keel, aga kas eestlased on ka olemise inimesed? Mina pigem arvaks, et eestlastele on asjad olulised. Kas see on viimase aja trend? Siis soorollid. Ühelt poolt jah - otseselt pole justkui naiste diskrimineerimist Eestis kunagi eriti olnud, teiselt poolt jällegi teenivad tänapäeval naised meestest vähem. Seda paljuski ka tööjaotuse tõttu. Naistele sobivamates ametites teenib vähem. Naised on ka leebemad ning ei julge nõuda ega enda eest seista. Nojah, see on jälle pisut teine teema. Aga tagasi - kui struktuurne on eestlase mõtlemine kui selline ja kuivõrd mõjutatud on see struktuursus keelest? Arvata võib, et sellest on nii mõndagi juba kirjutatud ning ma kavatsen need kirjutised välja nuhkida ja kui midagi huvitavat leian, siis jagan edasi.
Sildid: Arutlen...
Foie Gras
Ausõna need prantslased ei ole normaalsed. Pauline kirjeldas mulle täna üht nn "Prantsuse spetsialiteeti" - miskit hanemaksa rooga... Ise lisas sinna juurde, et tõenäoliselt tundub see mulle jäle. Toidu valmistamine näeb välja nii, et võetakse elus hani kes topitakse toitu täis ja siis ära tapetakse ja siis selle lõhkitoidetud hane maks ongi hull delikatess... valmistatud erineval viisil... ja maksab üsna palju.
No ma ei tea...
Sildid: Gurmaanijutt
Pauline, Claudius ja teised ning augud gravitatsioonis
Et siis see couchsurfing...Sain neljapäeval kirja kelleltki prantslannalt Paulinelt, kes teatas, et jõuab sama päeva õhtul Eestisse ja vajab öömaja. Tundus kuidagi pisut ullike, et ta nii viimasel hetkel kirjutas. Viskasin vastuseks talle oma telefoninumbri juhuks kui ta hätta jääb, küll siis midagi välja mõtleb.
Trenni ajal oli mulle keegi 3 korda helistanud. Helistasin siis tagasi ja kuulsin mulinat. St telefoni ühendus oli nii võimatu. Siiski eraldus mullidest info, et tegu on Paulinega ja et ta on Tallinnas ja miskis hostelis varjul. Kuna talle eriti see hostel (Merevaik - jube koht - trust me) ei meeldinud, siis palus ta luba järgmiseks ööks minu poole tulla. Olin nõus.
Järgmine päev olin üsna ärevil, et milline see tüdruk on. Niipea aga kui ma ta kukalt ja kotti trepil märkasin voolas minusse teadmine, et see on tore tüdruk, temaga saan ma hästi läbi. Juba lobisesimegi nagu vanad tuttavad. Julgesin isegi välja pakkuda, et ta võiks minu ja saksa tõlkijatega pärast õhtusööki ühineda ja linnas tiiru teha. Pauline on tõeliselt kena 22- aastane tütarlaps Vahemere stiilis - ilus, tõmmuma naha ja pikkade mustade juuste ning mandelsilmadega. Tuli Eestisse kolmeks kuuks praktikat tegema Tammjärve kooli. Praktika sisu on anda lastele prantsuse keele tunde.
Et siis need saksa tõlkijad...kes tegelikult tõlgivad vabast ajast ja tahtest. Esiteks see, et Dick ja Claudius oli täiega pullivennad ja lõõpijad ja ma ei osanud muud teha kui nende saksa keelse tögajutu peale muudkui itsitada. Nendega oli nii mõnus pingevaba suhelda. Läksime Heidy soovitusel Sisalikku sööma. Väga armas koht oli va ehk asjaolu, et mulle enamasti keldrikohad ei meeldi...aga sellel keldrikohal olid suured aknad sisehoovi, nii sobis küll. Toit oli seal super - vahemere köök, mis viis keele alla. Mõnus hubane atmosfäär meeldis ilmselgelt paljudele, sest restoran oli hiljem puupästi täis. Enne üheksat vahtisin muudkui kella ja sakslased tögasid mind, et kas mul on plaanis põgeneda ja külm arve teha. Tunnistasin neile üles, et lubasin Paulinega kokku saada. Edasi siis jõlkusimegi neljakesi mööda linna uhkemaid lokaale ja kulistasime erinevaid kokteile - Stereo, Moskva, Kaheksa, Riff... Claudius üritas muudkui meeleheitlikult eelmisel õhtul ära proovitud Valli baari joogi - Millimallika - nime meelde jätta. See on jube asi, väike viinapits punase pipraga või midagi sarnast.
Claudius on lahe tüüp - selline kõhnapoolne ja pikk ja võimatult uhke parukaga. Mulle meenutas ta sellist tegelast nagu Urmas Kibuspuu, kusjuures Claudius oligi mõnda aega näitekunsti õppinud. Dick oli muidugi mölaajamise meistersportlane, vanem ja kavalam.
Laupäeval pakkisime Paulinega võileivad kotti ja läksime Piritale mere äärde. Hiljem ühinesime Claudiuse ja teiste Tallinnasse jäänud testijatega. Mulle hakkas tunduma, et elan ikka väga lahedat elu - nii palju põnevaid inimesi ümberringi ja nii mõnusad linnatänavad jalge all. Tallinnas hängimise kohad on üle prahi. Üldse on Eestis pubid ja restoranid hea sisekujundusega. Kohvik Moskva 2. korrus on minu lemmik, aga üldse mitte ainus lahe koht.
Väljamaalaste sõnul pidi kohe näha olema, et eestlased näevad sisedisainiga vaeva, mitte ei loobi kuidagi suvaliselt lauad ja toolid hunnikusse.
Pühapäev nägi ette väljasõitu rappa...aga plaan läks vett vedama. Tuli välja, et Claudiusel oli öösel hotellitoast rahakott dokumentidega ära varastatud sel ajal kui ta magas. Kole lugu küll.
Võtnud siis raha ja jätnud vähemalt dokumendid alles. Teisel on võibolla vaja koju tagasi sõita.
Algas operatsioon Ajutise Reisidokumendi Väljavõitlemine Saksa Saatkonnast. Umbes pärastlõunaks oli see dokument käes. Kusjuures, mul oli esimest korda oma visiitkaardist tõelliselt kasu. Pidin tunnistama, et Claudius on see, kes ta end väidab olevat ja andsin koos oma passiga ka visiidika...mille peale saatkonna ametnik väga elevile läks.
Rappa aga enam ei jõudnud ja siis kusagil Türisalu pangal avastas Claudius, et ta telefon on kadunud... Oi, see oli nukker. Tõenäosus, et ühel päeval kaks korda midagi läheb, on ikka üsna väike. Müstiline, justkui gravitatsioonis oleksid augud olnud. Mäletan selgelt kuidas Claudius telefoni taskusse pistis...aga tõenäoliselt oli tasku asemel must auk, mis selle alla neelas. Vaeseke kõndis siis ringi aegajalt oma taskuid läbi kombates, et ega ta midagi uut ära kaotanud pole ja kobises muudkui omaette -
I'm a luuuser. Ega ei osanud teda enam lohutada ka. Ütlesin, et ta telefon tahtis Eestisse jääda ja selle pärast ta taskust välja hüppaski ja oma identiteedi kaotas ta ka selleks, et uus ja parem leida.
Õhtul istusime nagu lastud varesed lennujaamas radiaatori serval. Claudiusel läks kell üheksa lend. Ei osanud ega jaksanud enam suurt midagi teha. Imelik oli olla, sest et me ei pidanud enam kuhugile jooksma ega midagi organiseerima...
Sildid: Sofasurfamine
Kooli algus on nakkav...
Ses mõttes, et otsustasin minagi ennast pisut seest ja väljast kaunimaks muuta ja organiseerisin end hispaania keelt õppima ja hip hopi tantsima.
Hispaania keeles arenen küll tohutu hooga. Oskan juba täitsa öelda, et uno cerveza grande, por favor ja estoy enferma, necesito medico...mas despacio por favor, no hablo mucho espanol...soy exranjero...
Õpetajaks on kusagil kolmekümnendates olev hispaanlane. Selline kiilakas ja suurte Marvini silmade ja olemisega mees. Mõtlen Hitchhikers guide'i Marvinit - seda inimlikku robotit, keda vaevas depressioon. Ega toda Juamet päris must masendus ei vaeva, aga oma kaasmaalastega võrreldes tundub ta küll kuidagi melanhoolne olevat.
Hip hopi treeneriks on jällegi heleda peaga ja väliselt suht temperamenditu tüdruk, aga kui ta oma trenninga algust teeb, siis - ollalllaaa!!!! Hästi lahe on ja kohe meeletult energiat annab. Natuke raske on ka. Ses mõttes, et kõik sammud tuleb meelde jätta ja sedasi sundimatult kiirelt ja täpselt esitada. Oeh, ja siis veel need kõhulihaseharjutused ja kätekõverdused. Sellist tempot pole ma varem näha saanud.
Neljapäeval jooksin trenni otse Kadrioru restoranist firma ürituselt ja veel enne kui praad ette kanti. Maru kahju muidugi oli tühja kõhuga jääda, aga mis nad siis mökutasid toidu ette kandmisega nii kaua. Aga tasus ikka tantsima joosta küll. Jees...
Veni, vidi...Sügisjooksul
Hommikul ärkasin selle peale, et oli just unes näinud, et jooksen ja kõik nagu klappis ja siis sain aru, et olin unustanud kiibi tossu külge kinnitada. Kiibita jooksjad teatavasti diskvalifitseeritakse, Sügisjooksul siis.
Esimesed hommikutunnid möödusid seetõttu erilise valvsusega, et midagi ei ununeks. Plaasterdasin oma varbad ja kanna ära igaks juhuks, et kusagilt hõõruma ega haiget tegema ei hakkaks ja panin Saku suurhalli poole leekima. Seekord siis IRL - ehk in the real life.
Mõtlesin enne tükk aega, kas osaleda Sügisjooksul ja kui osaleda, siis millisel distantsil. Olen üsna aeglane, aga see-eest visa jooksja. Igal juhul tundus atraktiivsem mõte end proovile panna 21.1 km distantsil, kus on hulga vähem osalejaid ja rohkem ruumi joosta. Enne registreerimist proovisin ikka järele ka, kas ma üldse jaksan nii pikka maad sörkida. Selgus, et jaksan küll, ainult et masendavat aeglaselt. Uurisin eelmiste aastate tulemusi ja nägin, et oleksin üsna kindlalt viimane. Seisin dilemma ees, kumb on nõmedam, kas osaleda ja jääda tõenäoliselt viimaseks või selle pärast osalemata jätta? Võimalus oleks ka olnud lihtsalt 10 km rajale minna, kuigi ega ma seal ka teab mis tegija poleks olnud. Seega siis läks 21, 1 km kirja ja kogu moos.
Esimene ring(10 km) kulges üsna mõnusalt. Teisel ringil ma eriti enam edasi ei liikunud. Jalad olid üsna kanged ja kusagil enne poolt said 10 km jooksjad mu kätte. Siis enam nii mõnus ei olnud, sest nad müdistasid muudkui täiskäigul mööda. Hästi palju oli selliseid täistallaga auruvedurina kiirtormajaid. Selles mõttes tundus 10 km rada ebameeldiv, sest joosta oleks tulnud suures massis hunnik nägusid puhisemas ja ähkimas kõrva ääres. Pikemal distantsil olid palju vaiksemad tegelased.
Vedasin end kuidagi lõpuni välja. See oli nagu low end eesmärk ka. Kas ma olin viimane või mitte, seda ma ei teadnud...ja ega see ei tundud ka enam nii oluline. Võistlesin pigem iseendaga ja oma esimesest 21 kilomeetri jooksust lõpetasin igal juhul natuke parema ajaga.
Jalad on küll hirmus läbi ja joogijanu vaatamata kõigile neile liitritele, mis ma endale juba sisse olen kallanud, meeletu. Tahaks muudkui juua. Eks see 21 kilti oli ikka mega-sportlik värk. Ju ma natuke opakas olen...et sinna ronisin. Aga lahe kogemus sellegipoolest. Ma ei tea, kas ma kunagi veel seda jooksen. Eks saab näha. Tulevikus piirdun võibolla 10 kilomeetri ringiga.
(Tulemustes küll nimekirja lõpu osas, ent mitte kõige viimane :) - seega läks väga hästi)
Sildid: Sport
Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleks alustada sellest, et Freiya viskas mulle miski couchsurfing.com lingi ja mina täitsin usinalt seal oma profiili ära ja mõtlesin, et thats it. Vaevalt, et sellest midagi välja areneb. Üldiselt olin ikka üsna üllatunud kui päeva paari pärast kirja sain kahelt sommilt, kes tundsid huvi, kas nad saavad minu juures öö vastu reedet ööbida...et nad lähevad hommikul vara lennuga Amsterdami edasi.
Kiri oli armsalt sõnastatud ja intuitsioon ütles, et see Teppo ja tema Heidi on kenad inimesed ning nendega tahaks kokku saada küll. Seletasin siis neile ära, kuidas minu pesas voodikohtadega lood on. Nemad olid vabalt nõus ka põrandal magama, aga ma paigutasin nad oma voodisse ja ronisin ise madratsi peale. Mõtlen siiralt, et peaks siiski endale diivani muretsema.
Tundsin natuke muret, et äkki ma ei tunne neid ära. Mu telefonil on ju väljamaa numbritele helistamise piirang peal. Seega siis andsin teada, et tulen taeva sinises kilekas, millele on suurte sõbralike tähtedega mu töökoha nimi peale kirjutatud. Nemad jälle vastu, et neid tunneb suurte seljakottide järgi ära. Nii oli ka. :) Nägin kaugelt seljakotte... Kõik toimis ja intuitsioon pidas paika, tegu oli armsate lihtsate ja lahedate tüüpidega. Välja ujus veel miski rändur jaapanlane, kes nende juures Soomes kunagi ööbinud oli. See oli pisut teistmoodi tüüp. Nii kaua teel olnud, et kuidagi friigistunud või nii.
Vaikselt hakkasin ise ka Tallinnat nägema turisti silmadega nagu ma poleks kunagi varem siin linnas olnud. Ehitiste mõõtmed olid kuidagi paigast ära. Linnamüür tundus suur ja Kristiine ristmik tundus uskumatult suur... Kodus ka külmkapp kolises uskumatult kõvasti. Olin pea et ära unustanud, et ta mul sedasi lõugab.
Muidu oli igati postitiivne värk. Mul on endal nii palju rännates vedanud, et mul nii hea meel teistele vastu tulla ja samas uusi ja huvitavaid tuttavaid leida ning põnevaid lugusid kuulda. Nüü ootan juba põnevusega, kes järgmisena minu olematu sohva vastu huvi tunneb.
Sildid: Sofasurfamine
