esmaspäev, detsember 17, 2007

Juhuu...mul on juhiload...

Mina pidin autojuhtimist päris-päris algusest õppima hakkama. St, et ma polnud kordagi enne autokooli minekut juhikohale istunud ega ühtegi kangi näppinud. Esimeseks sõiduõpsiks oli mul kogukas mees nimega Valdek. Peagi hakkasin kahtlustama, et ta toetab keskerakonda... Lisaks olid kõik tema naljad kuidagi naisi halvustavad... ja noh, kahjuks polnud ma sündinud rool käes, nii et ma sain üsna ruttu teada, kuidas ma mitte kuhugile ei kõlba. Tiirutasin muudkui A le Coqi staadioni ümber ja üritasin Valdekuga normaalselt läbi saada. Aga see mees oli ikka haige küll. Pärast ühte eriti teravalt lõppenud tundi läksin vesiste silmade ja luriseva ninaga autokooli sekretäri juurde ja ütlesin, et ma tahaks endale teist sõiduõpsi. Sekretär vaatas mulle suurte maailmavalu mõistvate silmadega otsa ja pani mulle teise õpsi juurde aja.
Uus õpetaja oli Toomas. Temaga oli teistmoodi sõita ja klappis ka paremini. Läksime kohe väikestele kõrvaltänavatele. Kui ma midagi valesti tegin, siis ta pigem nokkis ja tegi nalja. Esimese asjana korrigeeris ta, kuidas ma rooli taga istusin. Olin harjunud ennast üsna rooli alla kinni tõmbama istmega. Loomulikult ei saanud ma sellisest asendist normaalselt käsi ja jalgu liigutada...loomulikult oli olnud Valdekul hea mind sellega osatada. Peagi kimasin mööda suuremaid teid - suveks juba õige uhkelt. Igasugused ringid ja vasakpöörded ajasid mind aga endiselt segadusse. Olin juba kolmekordselt ületamas seda summat, mille ma esialgu olin lubade saamiseks planeerinud, sõidueksamit ei paistnud aga kusagilt. :S Siiski, tegin algust parkimise õppimisega. Esialgu oli see ka paras müstika. Eriti tagurpidi slaalom...
Siis tuli mängu Rain, kes ei saanud aru, et mis asja ma seal autokoolis nii kaua nühin. Lubas tulla ja sõita mul sõidutunni ajal sabas, et näha, kuidas ma sõidan. Tänu sellele hakkasin korralikumalt tahavaate peeglisse pilke heitma. Ja noh, tasus ära, peagi avastasingi ma ta endal sabas sõitmast. Korra sõitsin Raini ja ta isaga ka ja mõlemad arvasid, et aitab mulle küll sellest autokoolist, et ma võiks ikka üritada eksamile minna. Kooli sõidueksam oli minu jaoks pigem kohustuslik kava platsil. Sain sellega enam-vähem hakkama. Sõiduõps sai aru, et mul on kogu teemast väga kopp ees ja lasi mu tulema.
No ja siis tuli ARK: Esimene kord, kui ma sinna läksin eksamiks registreerima võttis ikka silmad kirjuks küll. Hea, et Eva kaasas oli ja oskas mind dirigeerida õigetesse kohtadesse. Fotomasinas sai eriti nalja juhilubadele tuleva pildi väljavalimisel. Edasi läks nutusemalt, sest et ma ei teinudki teooriat ära esimesel katsel. :S Nii loll ja saamatu tunne oli. Suutsin oma abisemisega Rainil ka kuplialuse lühisesse ajada.
Nüüd ma siis sõidan esimesi päevi iseseisvalt. Ausalt öeldes on ikka kole tunne küll. Kõhus koguaeg liblikad keerlevad ja erilist isu pole. Tahaks neist liblikatest lahti saada ja seda va sõidumõnu ka tunda. Sõidumõnu olen seni vaid tundnud, kui Rain on kõrvalistmel. Ootan pikisilmi, millal see jõuluime minuga juhtub, et ma enam sõitmise pärast ei pabista.
Mis ma siis kokkuvõtvalt ütlen? Kõigepealt suur-suur aitäh Rainile ja tema isale, kelle tagant torkimise ja abita ma ilmselt endiselt viiksin oma raha autokoolile ja tiirutaksin mööda Mustamäed. Kui ma oleks teadnud, et see nii pikk ja piinarikas ja kulukas ettevõtmine on, kas ma oleks siis üldse lube tegema hakanud? Usun, et oleksin küll... aga ma oleksin kindlasti palju põhjalikumalt tausta uurinud, millises koolis on head õpetajad jne...