Ole tasa kui mägi ja voola kui suur jõgi
Vormitu ja igavikuline Tao ümbritseb ja tuksub
Ainus kindel seik, kõik pidevalt liigub ja muutub
Kõndides loomuliku kulgemise rütmis mööda teed
Toites oma Ch'id ja lastes rahus voolata veel
Armastes ja õppides, õpetades ja hoolides
Tundes oma vastandit ja vastandi alget eneses
Ära püüa tuult, sest pole mida püüda
Ole tasa kui mägi ja voola kui suur jõgi
Nii lausus Lao-tse
Sildid: Luule
Nädalavahetus Pärnus Soome moodi
Sedasi siis, aasta ainus 23 tunnine päev möödus Terviseparadiisi nimelises kohas Pärnus ja osutus kokkuvõttes väga pikaks. Algas kõik sellest, et kõrgemates sfäärides tööl leiti, et rahval tervis kehva, palju uusi nägusid, oleks vaja mingit ergutavat üritust. Ideest koorus välja plaan minna Pärnu Terviseparadiisi veekeskusesse lällama. (Kui nüüd järele mõtelda, siis on Eestis juba terve hunnik igasuguseid paradiise...Vaibaparadiis, Puuviljaparadiis...aga see on teine teema...)
Ärkasin pühapäeva hommikul kella plärina peale segaste tunnetega. Olin üsna vähe magada saanud. Kiusatus tekk üle pea tõmmata ja üritusest kõrvale viilida oli suur. Lõpuks sai siiski kohusetunne minust võitu ja veeresin nagu viis kopikat töökoha poole.
See siis oli esimene kord minu jaoks veepargis. Esmapilgul tundusid küll pooled atraktsioonid ebameeldivad. Miskid spiraalis plasttorud, millega alla sõita ja ebamääraste kujudega basseinid, milles ei saanud õieti ei ujuda ega lebotada. Klaasi tagant paistis normaalne bassein, sinna mind miskipärast ei lastud. Kuidagi tuli need kolm tundi meeldivaks teha. Teada värk ju, et suhtumise muutmine aitab ka olukorda muuta. Otsustasin järele proovida esmalt ühe kollastest liugtorudest. Vaatasin oma kolleegat kadumas toru sügavusse õõvastavate tunnetega. Siis tuli väike tüdruk rohelises trikoos, istus ja kadus siuhti samasse kurvi, kuhu ennist mu töökaaslane. See oli piisavalt provatseeriv. Ronisin torusse ja siuhhh...vesine liumägi, kurv ja nii mitu korda....ja siis mull-mull maandumiskast. Päris lõbus oli. Proovisin siis kõik torud järele, kaasa arvatud nn musta toru, mis on "emotsioonide loomiseks varustatud visuaalsete efektidega" ja pealt kinnine. Visuaalseid efekte oli küll üsna vähe. Enamuse ajast tuli alla koliseda mööda SM maigulist mustast plastmassist vesist toru. Teada värk siis nüüd, mis tunne oleks kanalisatsiooni sattuda. Miski hetk juhtusime töökaaslastega puntrasse kokku ja üritasime võimalikult suure massiga atraktsiooni nimega "mägijõgi ja kosed" läbida ja seda mitu korda järjest. Hiiglalõbus, olin naerust enamvähem kõveras. Läks lahti üleüldine veejämm ja atraktsioonide masskülastus. Kõige ägedam ehk oli ehk välibasseinis, kui osad kutid välja ronisid suspedes ja siis basseinis olijatele lumepalle loopisid. Selle peale hüppas ujulavalvur välja ja kurjustas meiega. Tegime süüdlaslikud näod ette ja tõmbasime oma vabadusse pääsenud lapsemeelsuse koomamale.
Ülejäänud päeva käitusime enam-vähem "kaheksas klass Pärnus ekskursioonil" tasemel. Läksime kõik koos Sõõrikukohvikut linna peale otsima. See oli kahjuks suletud nagu ka kaks järgmist kohta, kuhu mõtlesime minna. Neljas koht oli liiga väike ja viiendas saatis meid edu. Pärnakad kohe ei ole sellise ärivaimu ja konkureerimissooviga nagu tallinlased, tundub. Pühapäev on ikka korralik puhepäev.
Tex-Mexi kohast siirdusime tagasi oma SPA-sse ja otse õhtusöögile ja siis privaatbaari hotelli kõrgemal korrusel nimega Numbrituba 804....sealt geegeldama ja siis mingi hetk oli taas üldine lällamine toas 804, mis normaaltingimustel oli ette nähtud minule ja mu kolleegale...aga eritingimustes mahtus sinna vabalt üle 30 inimese sisse ära. Minu tagasihoidlikul hinnangul käitusime me väga viisakalt...ainult et...turvamees käis kaks korda miskipärast ukse taga ja palus poole vaiksemaks võtta...
Sildid: Seltskond
Purim
Soovisin oma heebrea keele tõlgile spontaanselt 'Rõõmsaid lihavõtteid'...ja siis läks olemine pisut kõhedaks, sest tegelikult kui nüüd järele mõtelda, siis nende kalender ja usupühad pisut nihkes...
Tõlgilt tuligi pikk seletus, et neil on täna teine püha, nimega Purim...
vt: http://www.everythingjewish.com/Purim/Purim_origins.htm
Sildid: Arutlen...
Eile juhtus olema täiskuu neljapäeva filmiõhtu. Arvutasin selle välja, kui kesköösel kodu poole kõmpisin ikka veel lummatud KIM Ki-duki poolt loodud kaunitest kujunditest ning nende kaudu jutustatud loost. Minu jaoks oli see esmakordne kohtumine tolle Korea filmirežissööriga. Peaks vist pea norgu laskma, sest tegu on väga tunnustatud ja austatud kunstnikuga. Nüüd olen minagi tema loomingu fänn. Kim ki-Duk olevat kirjutanud stsenaariumi 1 kuuga, filmimine kestis 16 päeva ja montaazh tehti 10 päevaga. Lõpptulemus on geniaalne oma minimalistlikus ilus, siiruses ja soojuses, mõjudes üheaegselt kergelt ja samas puudutades sügavalt hinge.
Režissöör rõhub visuaalsele, loob kujundeid ja peidab sümboleid ilusate piltide sisse, mitte ei kasuta loo edasi andmiseks dialoogi. Mitte midagi pole lõpuni lahti seletatud nagu ka elus tihti juhtub. Näidatud kujundid hõljuvad kusagil reaalsuse piiril ja tekitavad tundeid, mille kaudu vormub vaataja peas lüüriline narratiiv. Filmi lõpus visualiseeritigi lause, mille sisuks oli minu mäletamist mööda, umbes et unistust ja reaalsust on vahel raske eristada.
Ma ei tea, kas see on armastuslugu. Filmi peategelane on noor mees, kes elab nagu vaim. Ta murrab sisse kodudesse, mille elanikud on mõneks ajaks lahkunud. Tühjad kodud leiab ta jättes uksele reklaame ja kui need öö hakul ikka seal on, siis siseneb ta korterisse ning ööbib seal. Tüüp parandab neis kodudes katkisi asju, peseb pesu, vaatab fotoalbumeid ja elab selle kaudu pereellu sisse. Teeb endast pilte mõne vastavale perele eriti tüüpilise sümboli taustal ning jätab elamise maha natuke paremas korras kui see algul oli. Eks ta jääb aegajalt vahele ka. Ühes järjekordses öömajas on elanik kodus - hirmunud olekuga ja suure sinikaga naine, kes peakangelase tegemisi ehmunult jälgib ent vahele ei sega. Mingi hetk naaseb naise abikaasast kompleksides vägivaldne egotümikas ja tahab oma naist võimuga võtta. Vaim mees aga ilmutab ennast talle ning lajatab ta pihta golfikepiga ("iron 3" - pidavat olema lähilöökideks ettenähtud) terve hunniku palle. Kangelane lahkub ja kangelanna ronib vaikides ta tsikli taha istuma ning läheb koos temaga valides sama eluviisi.
Film lummab vaikuse ja aegluse ja kujundite kaunidusega. Kohati tundub nagu midagi ei toimuks kui samal ajal karjub pisikene sümbol. Näiteks stseen, kus kangelane ja kangelanna söövad...vaikuses...ent naine hoiab oma paljast labajalga mehe omal. Nad on kui käsikäes. Peategelased ei räägi terve filmi jooksul praktiliselt üldse. Ja milleks risustadagi visuaalselt niivõrd kaunist maailma triviaalsete sõnadega? Esimesed ja pea ainsad sõnad, mida kangelanna lausub, on 'Ma armastan sind' ja sedagi alles filmi lõpus liigutavalt leidlikult. Kõik tunded ja meeleolud väljendadakse miimika abil. Meisterlik näitlejatöö ja lavastus ja ilus muusika, mis sobib filmi meeleoluga ideaalselt.
Tänud hea filmi ja meeldiva seltskonna eest korraldajatele ja kuule kes nii kenasti ümmargusena taevas siras ja mu koduteed valgustas.
NB! Intrigeeriva nimega Furia 2003 a Argentiina Cabernet Sauvignon vein on täitsa joodav...Sildid: Huvitav film
Hiina tüdruk Huang He'l
Hiina tüdruk kastis sule tindivärvi
ja joonistas laubale südamemärgi
enne iga pintslitõmmet ta
sulge õrnalt suuga puudutas
***Hiina tüdruk silmas nägu peegeldumas lombis
oli aeg soovida head teed
Keegi uuristas auku südametombis
Kõrvus kohisesid Huang He tulvaveed
***Hiina tüdruk tagasi ei vaadan'd
Ta Chuang püsis temaga kaasas
Oli vale aeg et ületada suur jõgi
Yangist üle käis Yini vägi
***Veepiisk nirises üle maalitud märgi
ja vedelik värvus musta värvi
ja teed otsides jättis jälgi
kuni leidis raja jõesängi
***On teine kevad, taas tõusevad veed
...
Huang HeJõgi hiinas; 5,464km Läte Qinghai provinsis, maa lääne osas suubub Bohai lahte Kollases meres. Nimed ‘Kollane jõgi’ ja ‘Kollane meri’ tulenevad kollasest lössist (jõemuda) (tuule poolt Kesk-Aasiast kohale puhutud), mida jõgi endaga suurtes kogustes kaasa kannab. Lössi ladestumisest tingitud üleujutuste tõttu on jõge nimetatud ka ‘Hiina mureks’. Üleujutusi kontrollivad nüüd paisud ja tammid, ent tõkked lakkavad toimimast, sest mudana ladestunud löss tõstab jätkuvalt jõe sängi.
Enne 1852 suubus Huang He Kollasesse merre Shandongi poolsaarest lõunas, kuid sel aastal kurss muutus põhja ja jõgi suubus Bohai lahte. 1938 Hiina rahvuslikud väed purustasid tammid lõuna kaldal Kaifeng'i lähedal sooviga pidurdada Jaapani edasi liikumist ja ujutasid üle 54,000 km2 Henanis,Anhuis, ja Jiangsus sundides 3 miljonit inimest kodudest lahkuma. Hiinlased taastasid tammid 1946 - 1947 ja suunasid jõe tagasi vanasse sängi.Sildid: Luule
Legendaarne vend Vahindra Shwedagon Paya munk...
Leidsin juhtumisi artikli tollest kuulsast eesti soost budamungast, kes olevat Birmas Shwedagoni payas tegutsenud ja kelle nimeks osutus Karl Tõnisson ehk Karlis Tennisons ehk Vend Vahindra...lugege ise, kel huvi on
http://www.iiss.ee/~talts/lustig/artiklid/tennison40.htm
Olev Remsu sulest veel selline vürtsikas kirjeldus:
Mina olen pisut uurinud vend Vahindrat, Eesti ehk sünnimaal kuulsaimat budisti (maailm hindab kõrgemalt tema õpilast vend Ashin Anandat). Vahindra oli oma elu esimesel poolel Eestis räuskav friik, mängis paljajalu ja toogas tola turgudel, nahutas oma bro?üürides naisi, riiki, juute ja kirikupappe, kes olid süüdi kõikides maailma hukkaminekutes. Samas avaldas ta iseendast alastipilte ja ülistas meestevahelist sõprust. Ta oli vägeva, kütkestava kehaehitusega. Ometi ei ole kahtlust, et Vahindra oli saanud troostitult hallil Eestimaal mingi tõeliselt päikseliku budistliku ilmutuse.
/http://www.sirp.ee/2003/09.05.03/Kirjand/kirjand1-2.html/
Sildid: Arutlen...
Talve klounaad ehk "Telgiga merel"
No nii...Nüüd ma siis lugesin lõpuks Matkaspordi käsiraamatust kuidas püstitada ahjuga telki ja milline see õigupoolest välja nägema peaks. Oleks vist kasuks tulnud küll vastav osa enne praktilisele õppusele minekut läbi lugeda, mitte eeldada, et ah - küll teised nagunii teavad kuidas see käib. But as they say...better late than never... ehk siis maakeeles: Parem Hilja kui Malle...
Künnap käis välja talle omasel moel ettepaneku, et kes tahab, sel on võimalus proovida ööbimist Rootsi sõjaväe ahjuga telgis. See tundus selline uhke high-tech superluks talvetelk olevat minu ettekujutustes. Ühesõnaga piisavalt ohutu, et provatseerusin koos veel nelja inimesega, kui Gaidy teatas, et tema sooviks küll selles telgis magamist järele proovida. Nii siis otsustasimegi, et ööbime öö vastu laupäeva ahjuga telgis. Tekkinud ühine eesmärk ühendas meeldivalt kokku ühe pundi JK alpinismikooli newbie'sid ning fantaseerisime päris kõvasti kuidas seal aega meeldivalt mööda saata annaks. See fantaseerimine aitas kõvasti kaasa vajaliku tervistava normi - 15 minutit naeru päevas - täitmisele.
Jaan agiteeris ka kiirronimisvõistlustest osa võtma. See mõte tegi seest olemise pisut kõhedaks. Ma ei tunne end jää külge klammerdumise kunstis veel üldse kindlalt. Isegi kui juba osalemine punkti annab. Ikkagi, väljavaade, et peaksin peale tõenäoliselt halvasti magatud ööd maa ja taeva vahele aja peale kõikuma minema, ei tundunud meeldiv. Ma tean küll, et õige taktika oleks kindlat ja kiiresti rada läbi joosta...aga...kogu mu olemus vajutab miskipärast pidurit.
Vajutas kohe nii kõvasti, et jäin esmaspäeval haigeks. Köha ja ilge peavalu ja teisipäevaks pigistas isegi palaviku välja. Paracetamolide neelamisega ühes taktis kasvas mus soov telkima minna. Väljavaade, et peaksin haiguse pärast kogu üritusest kõrvale jääma tundus vastuvõtmatu. Seega siis, nui pooleks, aga mina lähen...võistlemise poole pealt - jätsin kõik otsad lahtiseks.
Rannamõisas keerutas reede õhtul tuul kõvasti lund. Eriti jäiselt oli seda tunda panga serval rannale laskumise esimestel meetritel. Olin endaga telgi ahju karkassi kaasa haaranud, et transportimisel abiks olla. Peab ütlema, et mul õnnestus ahjuga kohe head suhted sisse seada. Panga all oli äksjon juba täies hoos. Osa talvitujaist olid oma pool tundi varem kohale jõudnud ning varustuse transportimisega algust teinud. Jaan näitas meile kätte tema arust sobiva koha ja asusimegi siis telki ülesse panema.
See telk...see telk kujutas endast üht suurt rohelisest presentriidest palakat, mis tõmmati üle ahju konstruktsiooni. Ahi ise nägi välja umbes nii - kõige all on pealt laetav kinnine ämber, mille külge kinnitatakse pikk toru, mis siis tulevase telgi laest välja ulatuma peaks. Nagu telgi püstitamise käigus ilmnes, ahjuga telkidel põhja ei ole. Ma neelatasin salaja selle koha juures.
Nüüd täna käsiraamatust järele vaadates selgus, et siiski rullitakse telgi põrandale mingi termokile vms maha ja telgipalaka servad tuuakse oma poole meetri ulatuses sisse. Meie aga fikseerisime telgi ääred väljast. Ma oleks suure tuhinaga kogu telgi ümber lumevalli kuhjanud, aga mind informeeriti, et kui telk põlema läheb, siis peab kiirelt välja pääsema ja seega ma ei või telgi ääri eriti kinni panna. OK. Kuidagi siis saime oma telgi püsti ja olemise sees mugavaks.
Väljas oli juba ammu pime, tuul raputas ja kõigutas ning luusis mööda telgiseinu. Sättisin ennast meie punetava pealtlaetava ahju lähistele istuma ja olemine läks õige soojaks.
Jahimehed jõudsid ka väärika saagiga poest tagasi ning pidu võis alata. Kilde lendas igas kaares ja nalja sai palju. Soe tee ja Maggi kiirkartulipuder koos saiakuubikutega tundus tõsine luksus.
Inspireerituna meie telgi eksootilisest asupaigast - merel...otsustas üks tüüp jutustada innustava loo lollusest, vaprusest ja imelisest ellujäämisest hr Shackletoni näitel. Tol auväärsel inglise härral oli kihk ületada Antarktikat ja ta tegi sinna sel eesmärgil õige mitu ekspeditsiooni. Ühel neist sattus ta oma meeskonnaga merehätta, mille tulemusel nad kuidagi 2 aastat ulgumerel ulpisid ja ellu jäid. / vt kui huvi pakub: http://indigo.ie/~jshack/Other%20Ernest%20Pages/endurance.html http://www.pbs.org/wgbh/nova/shackleton/1914/ //
Selle loo tulemusel fantaseerisime kuidas meiegi hommikul avastame end ulgumerel jääpangal triivimas. Leidsime, et antud telk on kalapüügiks väga sobiv.
Edasi rääkisime juba rohkem meie mägede armastusega haakuvatel teemadel. Kõlas küsimus: "Kes on lumeussi näinud?" Lumeussi polnud muidugi keegi näinud, küll aga nende pesasid ja jälgi, mis siis pidid sellised kollased olema... Nad pidid matkajate lõhna peale kohale tulema ja siis telgi ümbruses ringi luusima. Mida külmem ilm, seda lähemale julgevad tulla. Ja jah.
Otsustasime lumeussidele lõksu ülesse panna seitse sammu telgist teletorni suunas. Seitse sammu telgist tuletorni suunas tähendas kindlat eksimist.
Üks seltsimees leidis, et temale ahjuga telk ei sobi ja püstitas oma konkureeriva telgi. Arutasime, et kumba telki magama minna. Kahjuks oleksime konkureerivasse telki vaid mitmekihiliselt ära mahtunud. Mängisime veel harivat mängu linnade nimede peale...oleks olnud muidugi veel harivam mägede nimede peale mängida, aga see mäng oleks mulle küll väga lühikeseks jäänud. Gaidy, kes naases lumeussi luurelt informeeris, et väljas on väga ilus ja nii me siis kolistasime loodust ja taevatähti imetlema. Noormehed asusid kohe öist jääronimist praktiseerima. Soovisin, et minu sees ei oleks seda pidurit, mis mul ronida ei luba öösel köha ja nohu ja paari lonksu Jägermeisteriga sees...Aga vot jalg ei tihanud edasi ronida, mis siis, et mind kõvasti agiteeriti. Olen luuser, mis teha. Muidu oli kift vaadata neid laternaga mehikesi tegutsemas seinal, jää peegeldas kenasti valgust.
Pärast spordiüritust ronisime telki tagasi ja asusime tegema ettevalmistusi magama jäämiseks. Selgus, et meie telgi "põrand" oli ahju ümbrusest väga vesiseks muutunud ning matte tuli üsna korralikult rihtida. Ronisime kõik telgi ühte poolde kokku. Sellesse tuulevaiksemasse poolde siis. Mina sättisin ennast ahjule kõige lähemale. Konsumeerisime oma järelejäänud viina ja kommid ära ning koha peal spontaanselt moodustunud duo koos saatekooriga esitas populaarseimaid laule lauluraamatu abil. Esitusse tuli ka gaudeamus. Ma oleks veel hea meelega kaasa jorutanud Rohelised niidud laulu ja Noorus ei tule iial tagasi...aga nende sõnu ei leidunud ... Lõpuks tundus, et kõik laulud, mida esitatakse on ühe viisiga. Kusagil nelja ajal saabus öörahu. St me jäime vait ja sukeldusime magamiskoti sügavustesse. Ümberkaudse küla elanikud ohkasid kergendatult oma voodites ning ka konkureeriva telgi elanik tõenäoliselt võttis käed kõrvadelt ja tema unenäod muutusid rahulikumaks. Mina magasin ka...nii jupikaupa. Mingi hetk ehmatasin ärkvele. Tuli oli ahjus praktiliselt ära kustunud ja tuul müristas hirmsat moodi. Telgi nn ukseava laperdas tuules ja väljas olevad hanged said ka võimaluse telki sisse piiluda. Loopisin ahju mõned puud peale, aga need ei tahtnud enam tuld võtta. Mul tikke ka ei olnud. Tegin katse kustunud ahju ignoreerida. Avanevad vaated hangedele sugereerisid, et vahet pole, kas on telk või pole või ahju, mis põleb või mitte, tegelikult magad sa lumehanges. Head und. Hm. see pole nii kerge, kui põis on põlvini. Üritasin tükk aega probleemi eirata. Lõpuks otsustasin ka mina minna lumeussi luurele. Saapad olid jäised. Ma ei olnud neid oma magamiskotti kaissu võtnud. Kogenud matkaja magab saapad kaisus, vastava saapakoti sees nagu vanim (noorim vanuselt) olija rääkis kui ta oma lillelise sussikoti välja võttis ja saapad sinna sisse pakkis.
Väljas oli äsja valgeks läinud. Taevas õhetas roosalt ja valgus oli perfektne pildistamiseks. Täiuslik sunrise spot! Tundus nii kummaline, et kohtumine ürgloodusega võib olla võimalik vähem kui kümne kilomeetri kaugusel linnast. Ilmselgelt oli mõni lumeuss küll julgenud tulla seitsme sammu kaugusele telgist. Mina pidin neid ikka pisut kaugemale otsima minema. Uh. Tehtud sain.
Tagasi telgis avastasin, et ahju loobitud puud olid siiski tuld võtnud. Võis edasi magada. Olin enne kokku leppinud, et lähen esimese Tallinna poole kimajaga koju. Tundus kõige parem viis ronimisvõistlustest pääsemiseks ja meeldiva hommikukohvi joomiseks. Kogu see simuleerimine seal lume sees oli väga vahva. Eriti veel kui kangelaslikule hommikupudrule oleks järgnenud pikk matkapäev mööda põnevat seninägemata maastikku. Siis oleksin kindlasti jäänud. Kohapeal end jääpangast ülesse ronimima sundimiseks ja teistele ronijatele kaasaelamiseks olin liiga laisk ja vana ja ah jaa, õigus, haige.
Sildid: Seltskond
Kosmogoonia
Vaevasin pead, mis selle ekshibitsionistliku ettevõtmise nimi võiks olla. Juhtumisi oli veebibrauseris avatud lehekülg 'Kosmoloogia'. Otsisin ennist vastust küsimusele, et miks Mustale augule liiga lähedale sattunud kaksiktähtedest üks augu poolt alla neelatakse, teine aga suure kiirusega august eemaldub ning kogu galaktikast välja tüürib. Minu meelest väga dramaatiline situatsioon.
Sellest oli juttu mõned kuud tagasi ajakirjanduses. Miskid onud astronoomid olid vaadelnud taevavõlvi ja oma silmaga pealt näinud, kuidas üks täht kadus ja teine suuna Linnutee ääremaile võttis. Ainult et...see sündmus toimus miljoneid aastaid tagasi juba. Lihtsalt nii kaua võttis aega valguse jõudmine sündmuskohalt planeedini Maa. Kurioosne, kas pole?
Ma ei ole eriti tugev astronoomias ega eriti järjepidev surfaja...seega ma ei tea veel, miks kaksiktäht nr 1 (nimetagem ta Romeoks) Musta augu poolt alla neelati ja miks kaksiktäht nr 2(nimetagem ta Juuliaks), teises suunas kimama pani. Ma pole üldse kindel, kas mind tegelikult ka huvitab teaduslik seletus antud olukorrale. Mind köidab taevatähtede dramaatiline saatus.
Kosmogoonia tähendab 'maailma tekkimine' kreeka keeles. Ehk siis jutustus või õpetus maailma tekkimisest. Kujutan ette, et sellest blogist siin saab väike teejuht minu sisekosmosesse. Seegi on alles tekkimisjärgus. Või noh, idee tasandil on ta olemas, virtuaaltasandil veel mitte. Kel huvi on, siis tere tulemast sobrama minu mõtete kolikambrisse. Ühesõnaga, siin taidlen mina :-)
