kosmogoonia

Nutmisest

Eile ostsin raamatupoest Aletha J Solter'i "Nutt ja jonnihood" ehk kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla ... sest see oli allahinnatud ja ma mõtlesin, et selle raha eest võib ta ju läbi lugeda ka. Ma natuke tean, millest seal juttu on ja eriti pole kiirustanud seda oma piibliks võtma... Ma päriselt ei usu, et ma suudaksin lasta Saskial lihtsalt nutta iga kell. Ma põen liiga palju sellepärast, mida naabrid ja teised inimesed mõtlevad, kui meie poolt lapsenuttu tuleb. Samuti on mul endal väga halb tunne teda nutmas kuulda... Noh, see nutu hääl on nii ebameeldiv, et paratamatult mõtlen ainult sellele, kuidas teda lohutada, et ta nutmast lakkaks. Mõte pidigi selles olema, et nutuga (va konkreetse ärritaja nutud- nälg, valu vms) maandab väikelaps stressi ja pingeid ning on vaja tal lasta see välja nutta, mitte vaigistamisega alla suruda. Samuti tuleks teda seejuures emotsionaalselt toetada oma juuresolekuga... kuid mitte vaigistada...

Mulle endale meenuvad 2 seika lapsepõlvest, kus minu nutmist absoluutselt valesti mõisteti. Esimene episood juhtus maal. Olin ilmselt nii 6 aastane. Väljas sadas vihma, toas eriti mängida ei saanud, sest Taebla vanaemale ei meeldinud segamini toad. Ema oli ära linnas ja õde-venda ka polnud. Nutt tuli peale. Mul oli igav ja ma tundsin oma emast puudust. Mida tegi aga mu vanaisa teine naine? Ta hakkas mind hurjutama, et mida ma jonnin ja kas ta peab ehk vitsa võtma, et see jonn minust välja ajada. Asi kulmineerus sellega, et ta ajas mind mööda maja vitsaga taga ja mina jooksin eest ära. Lõpuks jooksin õue ja hakkasin läbi vihma Haapsalu poole kõndima. Minema...Paari tunniga mu ind muidugi kadus ja ma vantsisin tagasi. Õhtul tuli ema ja kõik läks korda. Miks aga takistas võõrasvanaema mu nutu põhjust mõistmast? Kas enda karm lapsepõlv?
Selle kohta ütleb ka pr Solter, et oluline on olla teadlik tõsiasjast, et lapsed vajavad kõige enam armastust ja tähelepanu siis, kui nad käituvad viisil, mis selleks kõige vähem põhjust annab.
Teine episood on andud mulle päris pikaks ajaks peamurdmist. Olin pärast pikka haigust esimest päeva koolis. Usun, et tegu oli 2 klassiga. Õpetaja ütles mulle kogu klassi ees, et mind olevat haigena õues mängimas nähtud. Ta ütles seda nii, nagu see suur kuritegu oleks. Ma ei olnud õues mänginud. Üritasin seda tagasi lükata. Mind ei usutud. Hakkasin selle valesüüdistuse peale nutma, sest et ma ei teadnud enam, kuidas ennast kaitsta ning minu meelest tehti mulle liiga. Siis pöördus oma kohalt minu ees istunud ilus, heast perekonnast pärit klassi oivik ja ütles, et ära nuta, muidu nad arvavad, et sa oledki süüdi! Ma vist jäin hetkega vait. Olin hämmeldunud. Kuidas võiks minu nutt põhjustada sellist arusaama. Ma ju nutan, sest te teete mulle liiga... aga nemad tõlgendavad seda hoopis sedasi! Mul on siiamaani meeles see mina ja maailm ei mõista teineteist tunne, kui meenutan seda situatsiooni koolis. Nüüd täiskasvanuna tundub see veelgi jaburam. Äärmiselt ebapedagoogiline klassijuhataja poolt mind terve klassi ees sedasi hurjutada klassikaaslase süüdistuse alusel. Pugejaid usutakse ju alati ning nende jutus või südame headuses ei kahelda. Teiseks ei saa ma siiamaani aru, miks peaks haige laps istuma umbses toas... karistuseks koolis puudumise eest? Mis see üldse teemasse puutub? Haige laps vajab just värsket õhku ju.Aga kõige enam hämmastab ikkagi oivikust ja pealtnäha heast perekonnast pärit lapse nutu interpretatsioon - muidu nad arvavadki, et oled süüdi.

Kummaline ju, et nuttu nii valesti mõistetakse. Et kohe imikueas algab tunnete allasurumine ning seletamine, kuidas sa vaid heatujulisena aktsepteeritud oled. Luti suhupanemisega ma ka kompenseerin Saskiale tema õnnetut olemist ega aita tal sellest tegelikult üle saada... Ka täiskasvanud kompenseerivad oma võimetust nutta - küünte närimise, alkoholi, toidu jne-ga. Eks ma loen selle raamatu korralikult läbi ja vaatan, kas see aitab mul endal üle saada nutmisega seotud väärkohtlemistest minevikus...
Ma väga loodan, et Saskia kasvab üles teadmisega, et ta on ikka armastatud ja hoitud isegi kui tal on kurb meel või paha tuju. Ja ma siiralt loodan, et tal ei teki maailmaga ses osas vastuolu... et maailm teda vaid heatujulisena aktsepteerib. Sest nii see ilmselt jääb... peasi, et kodus saab oma tunnetega aus olla.

posted by eve @ 2:50 PM