Ajakiri Geo
Mul on juba pikka aega olnud kange tahtmine kiita Geo nimelist ajakirja. Teiste ajakirjadega on harva nii, et loen kõik artiklid läbi ja kõik nad on põnevat ja huvitavat informatsiooni täis. Geo selline just ongi. Ilmuma hakkas ta kusagil mais-juunis eelmine aasta ning pärast esimese numbri läbi lugemist ma ta endale ka kohe tellisin. Tegemist on tõlkeajakirjaga... st originaalis ilmub ta mu meelest saksa keeles. Seega ei ole tegemist inglise keelt kõnelevate maade toodanguga.
Olin enne National Geographicu lugeja, kuid see ajakiri vajus kuidagi ära. Heal juhul oli 1-2 artiklit kuus, mis huvi pakkusid ja hästi kirjutatud olid. Tihti oli pealkiri üsna huvitav ja teema intrigeeriv, kuid artikkel ise mitte midagi ütlev... Vahi ainult uhkeid pilte. Nii ma siis jätsingi ta tellimata eelmine aasta ja nagu loodus tühja kohta ei salli, tuli asemele Geo - mis hõlmab endas kirjutisi looduse, ökoloogia, arheoloogia, uute tehnoloogiate, kultuuri ajaloo ja etnoloogia, meditsiini, psühholoogia ja paljudel teistel teemadel sellises huvitavas populaarteaduslikus kirjaviisis. Eesti oma Horisondi ees on minu jaoks tema eeliseks see, et artiklist aru saamiseks ei pea olema vastava ala spetsialist. Mina ütlen ausalt, et tundsin end Horisonti lugedes üsna rumala inimesena, sest et ma lihtsalt ei saanud kirjutisest aru... nüüd on mul siis jõukohane ajakiri :)
Sildid: Huvitav raamat
Väike vägilane
Käisime eile arsti juures - Saskiat kaalumas ja mõõtmas ja muudest beebi edusammudest aru andmas. Võttis igal juhul sõnatuks - tirts on jälle ühe kuuga poolteist kilo juurde võtnud ning kokkuvõtvalt kaalub nüüd 7700 g ja on 63,5 cm pikk. Need näidud oleks saavutus ka nii mõnegi 4-kuuse tita puhul... Sassu on aga alles 2-kuune. Natuke nõutuks teeb - on meil siis vägilane kasvamas või mispärast tal selle kasvamisega nii kiire on... Näib, et emme piim on õige rammus :) Muidu on ta ikka igati tubli tegelane. Magab terve öö ärkamata ja mängib omaette...tõstab pead ja teeb muid jõukohaseid trikke.
Sildid: Laps
Saskia tulek
Kirjutan nüüd tagantjärgi oma sünnituskogemusest... enne kui see lõplikult mul peast pühitakse. Juba praegu on mälestus sellest - ehk ühest olulisemast sündmusest mu elus - üsna unenäoliseks muutunud.
Päris hämmastav, kui palju erinevaid tahke on sünnitusel. Võiksin esitada kronoloogilise aruande täis igasuguseid numbreid või meditsiinilise, täis erinevaid keerulisi kreeka ja ladina päritolu sõnu... või siis puht emotsionaalse... või siis lihtsalt rääkida, kui valus mul oli ja kuidas ma sellega toime tulin...ja need kõik oleksid omaette, kui eraldi elevandi jalad, andmata täit ettekujutust tegelikkusest. Sünnitust on üsna raske kellegi teise jutu järgi ette kujutada... ja see on arusaadav... sest raske on midagi kirjeldada, mida sai vaid hoomata, kuna olin justkui tuulispasa haardesse haaratud. Minuga toimus midagi, ma kogesin... kuid olin nii sees, et vaatlemisvõimalust ei jäänudki... Nõnda mõtisklengi aegajalt siiamaani kerge hämmeldusega, mis õigupoolest toimus.
Ma ei saa lahti tundest, et juhtust midagi müstilist. See hetk, kui Saskia sündis, viirastusid mulle hämaras toas ämmaemad ja arst, kui iidset müsteeriumi läbi viivad nõiad, kes õngitsesid uue hinge välja mingist ürgsest elujõest, mis kuidagi samal ajal mind läbis. Tilgutist pärinenud oksüdotsiinist deliirium??? Võibolla... aga päriselt ka... selline lähedus ürgsuse ja ajatusega ja elu lättega... seda olen vaid tundnud kõrgmägedes Looduse võimsusega silmitsi olles. Üldse kui sünnitust millegagi varem kogetuga võrrelda annab, siis ehk kõige rohkem ühe tõsiselt raske kuru ületamisega mägimatkal :). Füüsiliselt ja vaimselt väga kurnav ja pingutav - tuleb kogu aeg hetkes püsida ning keskenduda. Sünnitusel võrdub hingamise käest laskmine enam-vähem tasakaalu kaotamisega ja nõlvalt alla veeremisega, nii et pidama saamisega on tükk tegu. Vähemalt nii mulle tundus - hingamise kontrollimine oli kui oma valu kontrollimine ja ega see hüperventileerimine ja peenikese häälega kiljumise tahe must kaugel polnud... Valus oli tõesti. Mäletan, et mõtlesin, kuidas küll naised on üldse nõus sünnitama olnud, kui see nii valus on? Absoluutselt ratsionaalne naine seda küll ette ei võtaks. Aga selles iva ongi - me pole ratsionaalsed. Terve rida erinevaid looduslikke opiumiide, hormoone ja muid kemikaale tirivad meid kenasti ürginstinktide suunas ja summutavad mõistuse. Valu ununeb üsna kiiresti. Lõpuks on need siiski loendatavad tunnid. Mõistus võibolla mäletab, et valus oli, keha aga mitte. Keha mäletab vaid seda jumalikku sõõmu elu lättelt.
Olen mõtisklenud, et kas ma oleksin suutnud elusa lapse ilmale tuua ilma mitte mingi meditsiinilise abita, täiesti üksi... nagu kunagi ammu-ammu ürgsel ajal see võis toimuda. Kas mu keha oleks osanud??? Olin esimene pool tundi sünnituspalatis üksinda, minu ämmaemand ja Rain olid veel teel haiglasse. Selline äraeksinud loomakese tunne oli ... täpsemalt ei oska öelda. Tatsasin muudkui mööda tuba ringi ja keerutasin tilguti voolikut ümber toru krussi. Valud kiskusid kõverasse iga 2-3 minuti tagant. Aigi tulekuga läks olemine palju kindlamaks. Abitu tunne kadus - minu kõrval oli väga tugeva auraga ja kindla käega soe naine. Võtsin ennast kokku. Järgmine innustav samm oli, kui selgus, et mul on juba 7cm avatust - nii mulle kui Aigile sai selgeks, et me pääseme siiski kergelt ja mingeid valuvaigisteid kasutusele ei võta. Raini tulekuga läks olemine veel kindlamaks. Tõeliselt rasked olid ehk viimased 45 minutit pressimist...kui valu ei andnud ka enam tuhude vahepeal järgi. Teel oleva tita pea katsumine andis jõudu juurde - mulle jõudis kohale, et tohutul pingutusel pressida, on siiski tulemusi ning võimalik et kui ma veel pressin, siis saab see vaev ka üks hetk läbi. Ja läbi ta sai viie tunniga pärast vete äratulekut - 16 40 tõmmati tita kui võlukübarast välja... ja minu esimene mõte beebit nähes oli - nii suur !!! Kuidas ta küll minu kõhtu ära mahtus? Ultraheli ennustas Saskia sünnikaaluks 4200g, eksimisvõimalusega kuni +/- 600g... ma lootsin, et see on pigem -600g, aga oli hoopis pluss 600... Jeerum...
Uskumatu õnnetunne oli see väike vigisev ja ligane olend oma kõhu peale saada. Olime niiviisi oma 45 minutit ja tegime üksteisega tutvust. Beebi nägu oli armsalt loppis, peopesad rusikas ja nahk punane. Üks silm oli viltu nagu hiinlasel ja silmad olid nii tumesinist värvi, et lausa mustad. Nendega ta mind piiluski. Uudistasime teineteist kogu järgnenud õhtu ja öö. Ma ei maganud mitte silmatäitki järgnenud ööl. Und ei olnud...keha oli nii ärkvel ja energiat täis...ilmselt olin palju pikemaks sünnituseks valmistunud. Tilgutist tulnud oksüdotsiin tegi aga oma töö. Tänapäeval suht tavaline sekkumine sünnitustegevusse...
Kogu selle juures...Kõige negatiivsem kogemus oli ehk sünnituseelses osakonnas 2 päeva olla... Kuna Saskia eelistas pea alaspidi lootevees, jalad toetamas vastu minu roided olla ning mitte sündida...siis läksin 4 novembri hommikul saatekiri näpus haiglasse... Kujutasin naiivselt ette, et kohe samal päeval läheb tegevuseks...kuid ei midagi...õhtuks oli selge, et mul olid terve päeva vaid ebatuhud olnud ning üsna õnnetuna uinusin oma kodust voodit ja kallima lähedust taga igatsedes. Järgmine päev kordus sama... mulle anti mingit sünnitustegevust esilekutsuvat tabletti...mis minu puhul kutsus esile vaid ebatuhusid, mis minus omakorda lootust äratasid, et äkki siiski läheb mingiks tegevuseks... kuid ei midagi. Neljapäeva hommikul pandi mulle tilguti käe külge. Olin emotsionaalselt nii läbi, et hakkasin selle peale nutma. Saskial vist hakkas minust kahju, sest et... äkki läks minu sees õhupall katki - käisid kolm prõksu...Arvutasin välja et veed tulid ära ning jooksin põlvi kokku pigistades oma ebameeldivat arsti taga otsima. Tema kabineti põrandale enamus minu lootevetest maha jäidki. Ma ei kujutanud ette, et seda nii palju olla võis...kuid seekord saatis ta mu tõesti sünnituspalatisse edasi. Mul olid valud ka juba, nii 3 minuti tagant...Loopisin oma asjad kotti tõsise heameelega, et see ootamise piin lõpuks läbi on. Muidu oli sünnituseelses väga tore personal. Ma oleks neid kõiki hea meelega kallistanud. Võibolla ehk mitte oma arsti ja koristajatädi. Koristajatädi oli suurt kasvu venelanna, kes endast selle korruse majavaimu kujutas. Esimesel päeval riidles ta minuga, et olin oma mobiili ripakile jätnud ja et ma peaksin selle ära peitma, kui palatist välja lähen. Ma hakkasin selle peale nutma... viimasel piiril rase naine, mis sa tahad.... Proua doktor oli natuke õel...muidu kindlasti ka tore inimene...
Edasi läkski sünnitamiseks. Olen oma ämmaemandaga superrahul. Mina kasutasin Pelgulinnas tasulise ämmaemanda teenust ning valisin suht koba peale Aigi. Olin temaga enne 2 korda juttu rääkimas käinud ning alati sooja ja kindla tundega tulema tulnud. Kirjutasin talle ka sünnitusplaani, mida ma kohati nüüd häbenen mõningaste soovide pärast...aga selle kirjutamises ei olnud midagi halba... usun. Teadsin juba siis, et tegelikult läheb nagu läheb. Ma mõtlesin enda jaoks protsessi läbi. Aigi pidas minu soovidest oma äranägemise järgi kinni. Olen talle endiselt lõputult tänulik. Ma polnud kunagi varem ämmaemanda ameti üle mõtisklenud. Puudus igasugune kokkupuude. Seda jahmatavam oli minu jaoks aduda, milline hingeülendav kutsumus see on. Mis võib olla ilusam kui väikesi beebisid ilmale aidata? Tõsi küll, esteetilisest ilust on see protsess enamasti üsna kaugel. Lubasin endale, et tutvustan oma tütrele kindlasti ka ämmaemanda elukutset...kui üht võimalikku valikuist, mida oma eluga peale hakata.
Sinises taevas sõuavad valged pilvetupsud :P
Saskia saab teisipäeval kahekuuseks. Praegu magab ta akna taga vankris magusat und ja mina muretsen aknast teisel pool toas soojas, et ega tal külm pole, sest ilm on täna päris krõbe - kõrge sinise taeva, päikese ja pilvetupsudega ning oma 6 miinuskraadiga.
Saskia on minu väike tütar, kelle ootamise käigus mul blogi pidamisest enam midagi välja ei tulnud. Mitte midagi ei ületanud nii öelda uudiste künnist minu jaoks... ja rasedusest kirjutada ma ka ei tahtnud. Tundus selline väga isiklik teema, millesse tuli omaette süüvida, palju mõtteid enda jaoks lõpuni mõtelda ning nii mõnigi möödunud sündmus ja inimene enda jaoks ümber hinnata s.h. ka mina ise.
Nüüd hakkan vaikselt maa peale tagasi jõudma ning tundub et ka oma uue ema rolliga harjuma. Äkki on tekkinud aega ka blogi jaoks - ei pea kiiruga infot väikeste beebide kohta otsima või oma meile alla kugistama... Saskia on muidugi minu väike boss praegu ning tema vajadused tulevad kõige pealt, aga sinna juurde on ta siiski maailma armsaim ja nunnum nagu ikka oma laps on... Ja tänu temale pole mul enam mingeid probleeme prioriteetide seadmisega. Kõigepealt tuleb Saskia, siis See, mida on vaja teha ja siis see, mis oleks hea, kui saaks tehtud ja lõpuks, siis kui aega üle jääb, muud asjad...
Loodan, et edaspidi saab mu blogimine jälle hoo sisse ning vahepeal tekkinud lünk saab ka täidetud. Ah ja - HUA kah!
Sildid: päevaraport
