Q & As ehk Slumdog millionaire raamatuna...
Elu ei võimalda praegu kinno minna. Kui võimaldaks, siis läheks kindlasti Slumdog millionaire'i vaatama. Miks? India intrigeerib mind jätkuvalt...
Lugesin siis kompensatsiooniks raamatu läbi. Väga mõnus lugemine oli see Miljardimäng (eesti keeles, uuesti ilmununa vist ikka Rentslimiljonär) - Vikas Swarup autoriks. Ei saanud enne käest, kui raamat lõpuks läbi oli. Meenutas oma olemuselt Kiplingi "Kimi". Vähemasti peategelase südikas iseloom. Ainult et... tegevus toimus tänapäeval ning lugejatele maaliti nii mõnigi sotsiaalselt väga valus pilt India orbude elust. Kusjuures - usun, et üle dramatiseeritud on selles üsna vähe. Muidugi, mingi selline ebarealistlikkus jäi kumama... aga nii see ongi, et India reaalsus on Lääne jaoks ebareaalsus...
Vaatasin You tube'st klippe filmist - tundub et film pole raamatu 1:1-le koopia. Iseenesest tore - on mida tahta näha :P
Sildid: Huvitav raamat
Ajakiri Geo
Mul on juba pikka aega olnud kange tahtmine kiita Geo nimelist ajakirja. Teiste ajakirjadega on harva nii, et loen kõik artiklid läbi ja kõik nad on põnevat ja huvitavat informatsiooni täis. Geo selline just ongi. Ilmuma hakkas ta kusagil mais-juunis eelmine aasta ning pärast esimese numbri läbi lugemist ma ta endale ka kohe tellisin. Tegemist on tõlkeajakirjaga... st originaalis ilmub ta mu meelest saksa keeles. Seega ei ole tegemist inglise keelt kõnelevate maade toodanguga.
Olin enne National Geographicu lugeja, kuid see ajakiri vajus kuidagi ära. Heal juhul oli 1-2 artiklit kuus, mis huvi pakkusid ja hästi kirjutatud olid. Tihti oli pealkiri üsna huvitav ja teema intrigeeriv, kuid artikkel ise mitte midagi ütlev... Vahi ainult uhkeid pilte. Nii ma siis jätsingi ta tellimata eelmine aasta ja nagu loodus tühja kohta ei salli, tuli asemele Geo - mis hõlmab endas kirjutisi looduse, ökoloogia, arheoloogia, uute tehnoloogiate, kultuuri ajaloo ja etnoloogia, meditsiini, psühholoogia ja paljudel teistel teemadel sellises huvitavas populaarteaduslikus kirjaviisis. Eesti oma Horisondi ees on minu jaoks tema eeliseks see, et artiklist aru saamiseks ei pea olema vastava ala spetsialist. Mina ütlen ausalt, et tundsin end Horisonti lugedes üsna rumala inimesena, sest et ma lihtsalt ei saanud kirjutisest aru... nüüd on mul siis jõukohane ajakiri :)
Sildid: Huvitav raamat
Õnnistatud olgu Eesti Päevaleht ja tema tore raamatusari. Muidu ma poleks ehk niipea Rudyard Kipling'u Kim'i nimelist teost kätte võtnud ja läbi lugenud, kuigi see on juba aastaid plaanis olnud. Iga kord, kui tee võttis Aasia suuna, ilmus "Kim" ja Kipling kohustusliku kirjanduse nimekirja. Nüüd ma enam ei imesta miks.
Mul on südamest kahju, et ma Shimlas olles ei võtnud aega maha, istunud näiteks Briti asevalitseja suveresidentsi juures olevas pargis ja ei lugenud seda raamatut seal. Teel parki oleksin möödunud hotellist, kus Kipling peatus Shimlas olles ning aeg-ajalt oleks silm tabanud lossimüüril osavalt turnivaid punaste tagumikkudega ahvipärdikuid. Oleks olnud pilvealune ja palavapoolne ilm...
Veel oleks olnud tore leida see raamat kapsa ja kaantetuna vanaema aidast, kui mul umbes vanust nii 14 või 15 oli. Lugesin suure põnevusega tol ajal leitud eestiaegsed vihikutena ilmunud Prints Waldemari järjejutte ja muu säärast kraami, mille algus ja lõpp kaduma olid läinud, aga tegevus toimus võõrastel maadel, tihti tsivilisatsiooni ääremail ning olid täis põnevaid seiklusi. Kim sobiks ülihästi sellesse lektüüri.
Tegelikult ma ei tea, kuivõrd palju loetavamaks muutus raamat tänu sellele, et paljud paigad ja näod olid mulle päriselust tuttavad ning oli ülikerge elavalt raamatus toimuvat ette kujutada.
Kipling on muidugi kirjutanud raamatut oma rahvuskaaslasi kui lugejaskonda silmas pidades. Minu meelest kirjutab ta kohalikest sõbralikult ja mõnusalt ja ka tabavalt, kuid nagu hiljem selgus, pole Kipling hindude seas au sees. Imelik, sest ma ei ütleks, et Kipling sahibe paremate inimestena kujutaks. See selleks. Mõnus on jälgida, kui osavalt Kimballi nimeline väikemees orienteerub erinevates India kihtides ja karakterites ning uskumustes ja kombetalitlustes. Kuidas suhelda islamiusulistega, kuidas hindudega, kuidas budistide, fakiiride ja valgete meestega... Kipling maalib fantastilise pildi mittehindudele India meelelaadist, virrvarrist ja tohuvapohust ning teistmoodi maailmatunnetusest.
Natuke ajas nördima see möla, mis raamatu kaante siseküljele Kiplingi ja raamatu kohta kirjutatud oli. Kohati jäi mulje, et mingi nõuka aegne tekst oli üks ühele ära toodud ning et teksti koostaja polnud viitsinud raamatut läbi lugeda või siis oli lugenud kuidagi diagonaalis ja point läks kaduma.Tekst pigem eksitas kui tutvustas.
Sildid: Huvitav raamat
Raamatu eestikeelne pealkiri võiks kõlada - "Vahepealsed maanurgad" või midagi sarnast. See vahepeale jääv maa on Afganistan. Minu hinnangul üsna tabav nimetus. Afganistan on tõepoolest vahepeal olev riik. Kes kontrollib seda territooriumi, selle mõju all on kogu Kesk-Aasia ning tee Itta. Afganistan on justkui Ida ja Lääne ristmik ja sellel ristmikul on üsna tihe liiklus olnud juba ammustest aegadest. Igasugused imperialistlike ambitsioonidega riigid on tundud suurt vajadust Afganistani oma kontrolli alla saada. Ambitsioonikate riikide esireas on olnud muidugi Venemaa, kes tegi viimase ebaõnnestunud katse selles vallas 1979 aastal. Kui laguneva NSVL-i väed riigist 10 aastat hiljem lahkusid, ei suudetud enam kodurahu taastada. Sõja tagajärjel oli Islam maailmas radikaalsema suuna võtnud ning terve põlvkond kasvas üles arusaamisega, et vägivald ongi argipäev.
Raamatu autor Rory Stewart kõndis 2002 aastal risti läbi Afganistani Heratist Kabuli. Ta võttis oma teekonna ette vahetult pärast Talibani langemist, südatalvel ning tema rännak kulges üle lumme mattunud kurude ning läbi külade, kus sõda oli veel reaalsus. Kohalik äsja tööle asunud Afganistani julgeolekuteenistus teatas talle, et nad võivad garanteerida, et ta saab sel teel surma. Arvestades asjaolu, et Rory oli juba pea kaks aastat Aasias jala ringi kõndinud(Iraan, Pakistan, India, Nepal, Bangladesh), võib suhteliselt hästi aru saada, miks teda sellised avaldused eriti ei heidutanud ning ta asus kindlameelselt oma teekonnale. Teekond on inglise keeles journey ja tähendas algselt ühe päevaga jalgsi läbitavat maad. Rory päevateekond oli keskmiselt 35-40 kilomeetrit päevas. Selgub, et ta oskab kohalikku keelt ning tunneb üsna hästi Islami tavasid ja kombeid. Ahmin raamatut kasvava isuga ja olen sellest pisut hämmingus. Rory Stewart ei ürita olla vaimukas, ta ei intrigeeri ega romantiseeri. Kohalikke kirjeldab ta ilma ülistamata või laitmata, paari tugeva detailiga, millest õhkab arusaamist miks üks või teine on nagu ta on ja leppimist sellega. Ta ei anna hinnanguid, ta on humaanne. Ta ei kruvi kunstlikult pinget ja ta ei kiitle oma isiksusega, ta ei räägi endast suurt midagi...aga kõigi nende ridade vahelt tundub ta uskumatult huvitav inimene. Vaata et huvitavam kui raamat ise. Minus tärkab huvi, kes on see mees, kes oma ebatavalisest ettevõtmisest sedasi tagasihoidlikult jutustab. Kust võtab ta oma füüsilise ja vaimse jõu? Asi selles, et minu hinnangul on sellel teekonnal vaja 007-me teadmisi, missiis, et raamatus ühtegi naistegelast pole. Rory navigeerib risti läbi mägise Afganistani ilma kaardita! Põhjus on lihtne, ta ei taha, et teda spiooniks peetaks. Googeldasin ta eluloo välja ja selgub, et ta on tõepoolest üks paras Indiana Jones - väga hea ajaloo ja filosoofia haridusega, huvitava päritoluga ja teinud karjääri nii Briti sõjaväes kui diplomaatilises teenistuses ja human rights organisatioonis. Lisaks veel on tal teenete eest mingi Briti orden... ja...ta oskab hästi joonistada, raamatus on rida skitse kohalikest meestest. Rännaku hetkel oli tal vanust 30...
Google's Sir Stewarti järele nuhkides sattusin Õnne Pärli
Kabuli päeviku peale. Tuleb välja, et Õnne Pärlil on au seal Kabulis hullu shotlast isiklikult tunda. Samas on tema enda jutt ja pildid ka ülihuvitavad vaadata ja lugeda. Respect
Stewarti sulestiili näitena pakuks aga järgnvat lugu
iraani naistestSildid: Huvitav raamat
Saaremaa, mets, Põhjakonn ja muu "Mees, kes teadis ussisõnu" värk...
Alles eile õhtul veel sammusin soises metsas kusagil Saaremaa läänepoolses otsas mättalt-mättale, kerge kahtlusega, kas oleme õigel teel ja samas isegi lootusega, et ehk oleme nii eksinud, et jääme ööseks metsa. Kusjuures, see väljavaade tundus lahe. Selline mõnus tunne oli, et ajaks kihvad irevile ja nuusutaks tähelepanelikumalt õhku. Samas, kui ma nüüd oma kodus istun ja siin kirjutan, siis ma tean, et ma elasin jälle rolli sisse ja see kodus istuv mina, mõtleb metsas ööd veeta soovivast minust kui natuke napakast. Sümpaatia on vastastikune. Muidugi tüürisime me siiski enam-vähem õiges kohas metsast välja.
Ma tean küll, millest tuli see soov ennast metsas koduselt tunda ja õhtusöögiks üks küps põdrakints järada. Mul oli parajasti Kivirähku "Mees, kes teadis ussisõnu" raamat pooleli. Nüüdseks siis läbi loetud.
Mulle kohe väga meeldis. Rohkem kui Rehepapp või Ivan Orav igal juhul... Ma ei tea, kas Kivirähu eesmärk oli välja öelda, et eestlased on väljasurev nähtus ja kõik mis järele jääb, on püüdlikult väljamaalasi kopeeriv orjarahvas. Kui siis pigem meeldiks mulle näha selles meeldetuletust, et eestlane on vaba ja metsik, isegi kui ta eriti sigimisvõimeline ei paista olevat. Naised ajavad taga mingeid mesiseid-kiimaseid mõmmikuid ja ihaldavad läikivaid raudmehi ja kastraate...ja orjahingega mehed võrdlevad põllul hobusepabulaid...Kas inimene on ori või mitte, on tema sisemine valik. Raamatu populaarsust arvestades ei paista see asi Eestis siiski nii hull olevat. Vastasel juhul Kvirähku ei mõistetaks ega loetaks. Ma ei kujuta ette, et üks välismaalane oleks võimeline Kivirähu huumorist aru saama. See teine sõlm, mille Kivirähk oma raamatusse kirjutas, on dilemma, kas muutuda välismõjude survel või endaks jääda. Metsa-eestlastele tähendas endaks jäämine välja suremist. Vähene üksmeel ja võimetus kokku hoida lisasid oma annuse. Samas muutusid külla kolinute väärtushinnangud niivõrd, et ka see oli omamoodi väljasuremine. Lugu ise on väga hea. Tegelaskujud joonistuvad hästi välja ja on põnevad. Leemetisse armuks või ära, tema vanaisasse ka.
Selle raamatu mõjul vaatasin endasse ka. Ma ei tea, kumb ma rohkem olen. Kas küla või mets... Metsata ei saa ja ainult metsas ka ei saa... Mõtlen, et see Põhjakonn magab minus nagu ka paljudes teistes eestlastes, keda metsa poole tõmbab. Sinna alla käib ka vajadus suvel metsas lõkkel vorste kõrvetada ja õlut juua...et mäletada ja unustada üheaegselt.
Selline naljakalt kirjutatud väga kurb raamat...
Mis ma seal Saaremaal metsas tegin? Hea küsimus. Ma oleks hoopis pidanud mere ääres olema. Oli idee linnuvaatluse ja pildistamisega tegeleda. Eesti foto korraldas sinna mingi väljasõidu. Ega mul sellest eriti aimu ei olnud, mis toimuma hakkab. Ideaalis kujutasin ennast seismas nagu Kunksmoor keset linnumerd. Tegelikkus oli muidugi teine. Kuna ilmad on viimasel ajal külmemad, mere ääres oli tõesti külm ja puhus vali tuul, siis oli väga vähe linde kohale jõudnud. Mulle jäi mulje, et põhiliselt luiged... Lisaks veel oleks pidanud neile lähemale saamiseks rakendama igasuguseid kavalaid strateegiaid ning hulga pikemat toru, kui mul fotokotis on. Muidu oli tore - ilus loodus, kadakad, liiv, päikesepaiste, männid, mets, paar põõsasse volksavat hirvetagumikku...hea seltskond
Sildid: Huvitav raamat
Jõulurännak Dalrymple'ga
Kiirelt läks mu jõulurännak läbi William Dalrymple raamatu "From the holy mountain" lehekülgede. Paremat kirjandust jõuludeks on endale raske leida. Tegu on nostalgilise rännakuga ühe 7-dal sajandil elanud munga jälgedes mööda Väike Aasia varakristlaste kloostreid ja pühapaiku või siis pigem mööda nende riismeid. Dalrymple alustab oma teekonda Kreekas ja lõpetab Egiptuses. See mees on lihtsalt võrratu. Ta naudib põnevaid ajaloolisi kurrioosumeid ning veidrusi ja armastab otsida traditsioonide juuri, sekka puistab ta huvitavaid juhtumisi ja jutukatkeid oma rännakust ning subtiilset huumorit.
Kas pole huvitav, et islamis on tänapäeval rohkem varakristlikke traditsioone säilinud kui nt katoliku usus? Kes meist tegelikult endale teavitab, et islam arenes välja kristlusest ning esialgu vaadeldi seda kui hereetilist kristluse haru... Et jumal on sama ka kõige kitsamas tähenduses.
Islam kui selline oli kristluse kohandamine tolle maanurga ja ajajärgu inimeste vajadustele. Omamoodi karskusliikumine.
Väike Aasia aladel elasid kristlikud ja islami kogukonnad üsna pikka aega enam-vähem sõbralikult kõrvuti, kuni 20 sajandini välja. Moslemid ei pidanud paljuks vajadusel kristlaste pühapaigas palvetamas käia, kui seal juhtumisi üks vingemat sorti pühak elutses. Nt Süüria kolm kosmonauti, kes mingi nõuka imega kosmoses käisid, läksid enne sõitu ühte neitsi Maarja kirikusse ja palvetasid seal (olles ise moslemid). Edukalt missioonilt naasenud, tulid nad taas kirikusse ja ohverdasid neitsi Maarjale lamba. Hispaania inkvisitsioon pööraks ennast kolm korda hauas ringi selle peale.
Raamatut lugedes jääb vägisi mulje, et usuvaenu õhutamine on pigem Läänest pärit ning USA ei taha mitte midagi teada nendel aladel elavatest kõige vanematest (ja nüüd väljasurevatest) kristlikest kogukondadest, kes selle vaenu all kõige rohkem kannatavad. Dalrymple ei jäta ka palju võimalusi sümpatiseerumaks türklaste ja iisraelastega, kes täiesti sihiteadlikult tegelevad vähemusgruppide väljasuretamisega (välja ajamisega, diskrimineerimisega).
Igal juhul üks väga huvitav lugemine.
Dalrymple kirjutised netis Sildid: Huvitav raamat
Arundhati Roy "Väikeste asjade jumal"
Raamat on tõeline kunstiteos. Ma just põdesin selle läbi. Justnimelt põdesin, mitte lugesin, sest et India moel hakkas jutustus minus ruttu oma elu elama. Minu tuppa ilmusid erimunakaksikud Rahel tokyo armastusega pea peale kokku tõmmatud purskkaevuga ja Estha ning nende ema ja hunnik võimatute nimedega kõrvaltegelasi ja täitsid ruumi suvalises järjekorras lahti rulluvate kildudega oma elust. Proosas kirjutatud luuletus, mis on äärmiselt ootamatu leidliku ja kauni sõnakasutusega ja saabki ainult pärit olla India virr-varris üles kasvanud inimese sulest. Kohati meenub Gabriel Garcia Marguez, ent üldse mitte kui koopia originaal. Arundhati Roy jääb klassiks omaette ning on vaata et võimsama hingega oma kultuuriruumi võtmes. Sisu poolest ääretult kurb raamat, meeleolult pigem unenäoline ja kaunis ning üldse mitte masendav. Sunnib kuidagi suurema sõõmuga hingama ja peopesad päikse poole avama...
Sildid: Huvitav raamat
Anita Nair "Daamide kupee"
Jah, ma suutsin üle pika aja ühe raamatu sedasi läbi lugeda, et ei pannud enne käest kui otsa sai. See on väärt märgi maha panemist, st sellest kirjutamist. Tegelikult pole ma päris kindel, kas Anita Nair'i Daamide kupee nüüd just nii väga hea raamat on...Igal juhul piisavalt köitev, et you can't stop till you reach the top... Aga tipus, st lõpus polnudki nii huvitav, kui tee peal. Nair on oma raamatu üles ehitanud küsimusele, kas üks naine võib olla ise tervik või on tal vaja eksisteerimiseks perekonda ja meest taustaks. Võimalik et ehk pisut tobe küsimus Lääne kultuuriruumis, küll aga väga aktuaalne nii Araabias kui ka Indias, kus siis tegevus toimub. Nair koondab ühte kupeesse - naiste kupeesse (vana maailma igand) hunniku naisolevusi ning visandab väga osavalt nende erinevad elud ning teed ja püüdlused iseenda leidmiseni, oma identiteedini. Raamatu peategelasel, kes on 45-ne vallaline ja töötav naine, on jäänud oma elu elamata. Ta on olnud tütar, õde, tädi, pere ülalpidaja...alati olemas kellegi teise jaoks, identifitseeritud kellegi teise kaudu. Nüüd on ta teel iseennast leidma. Lõpuks.
Ehk joonistub see probleem tervavamalt välja, kui toon näite Araabia nomaadide maailmast, kus abiellunud naist hakatakse kutsuma edaspidi tema esmasündinu lapse nime järgi, nt Aladdini ema... Jah, keegi ei kutsu Fatimat enam Fatimaks, ta on pärast lapse sündi kõigile Aladdini ema. (!)
Ehk eks naised ise ka kipuvad ennast identifitseerima kellegi teise kaudu - emana, tütrena, armukesena, abikaasana. Olen ise kaks korda oma identiteedi kaotamise ämbris kolistanud ning nõnda ka paljud minu sõbrannad. See tuleb iseenesest, lakkad lihtsalt olemast iseenda jaoks ja teed kõike armastatule esmalt mõeldes, tema huvidest lähtudes ja talle meeldida püüdes. Õilis, aga enamasti lõpeb see sellega, et ollakse nii endale kui teistele igav.
Ka Nair rõhutab, kuivõrd oluline on esmajoones iseendale meeldida.
Kui sa vaatad peeglisse, peab see, kes sealt vastu vaatab sinu enda õnnelikuks tegema. Raamat lõpeb hindumaailma mõistes skandaalselt, Akka võrgutab lihtsalt seksi eesmärgil ühe noore kuti ja laseb siis linnast jalga üles otsima oma kunagist suurt armastust. Ma pole siiani päris aru saanud, mida Nair sellega öelda tahtis...võibolla ehk, et Akka astus varjust välja, sekundaarsest primaarseks, passiivsest aktiivseks...võttis endale täie õiguse elada ehmumata enam ühiskonna poolt seatud piiridest ehk siis leidis endas jõuallika. Päris oma olemuse lätte.
Sildid: Huvitav raamat
Üks teine tõus Everestile... Jon Krakauer "Hõredasse õhku"
Lõpetasin just teise raamatu, mille sisu keerleb Mount Everesti tippu ronimise ümber. "Lumetiiger" jutustab selle teosega võrreldes süütuse ajast. Everestil on elu kõvasti vahepealse 43 aastaga muutunud. Tenzing Norgay poolt ära toodud sherpade hirm, et kui sahibid mäe tippu jõuavad, siis neil enam tööd pole, osutus asjatuks. Üha rohkem ja rohkem kahvanägusid otsis oma elule mõtet just selle mäe otsast. Jon Krakauer rühkis Everesti tipu poole 1996 aastal kommertsgrupi koosseisus ning oli tunnistajaks ühele suurimale tragöödiale, mis selle mäe nõlvadel lahti mängitud on. Raamat räägib tõesti aset leidnud sündmustest. Krakauer maalib üsna tõepärase pildi tippu ihalejate armetusest hõredas õhus ja hullumeelsest tahtejõust, mis neid ikka edasi ja edasi oma sihi poole liikuma sunnib. Ta ei katsu pehmendada külmast ja õhupuudusest tulenevaid katsumusi ega ilustada iseenda või kaaslaste käitumist. Olukord väljub mõistuse piiridest kui tipu ümber puhkeb torm ja paljud tipuüritajad on alles tagasiteel neljandasse laagrisse. Pea ükski pole võimeline sellistes tingimustes selgelt mõtlema. Kamp õhupuuduse käes vaevlevaid, hädiselt liikuvaid ning segi mõistusega ja väsimusest ja külmast nõrkevaid tegelasi liigub 8000m peal asuva laagri poole. Nii mõnigi neist oleks ehk elus veel, kui oleks oidu olnud alla anda ja enne tippu tagasi pöörduda. Aga ei...see pole nii lihtne kui selja taga on juba selline kannatuste rada. Tagasi pöördudes muutuks see kõik asjatuks. Samas mitte tagasi pöördudes võib kergelt elu ise asjatuks muutuda... See on see jama mägede tippudega... Õigel ajal tagasi pöörduda on palju suurem võit kui tippu jõuda ja mitte enam tagasi tulla.
Ma nüüd mõtlen ja imestan, mis see on, mis neid inimesi ennast sedasi piinama sunnib, külma ja unetusega karistama?
Sildid: Huvitav raamat
