kolmapäev, mai 16, 2007

Rory Stewart "The places in between" ehk walking is kind of dancing too...

Raamatu eestikeelne pealkiri võiks kõlada - "Vahepealsed maanurgad" või midagi sarnast. See vahepeale jääv maa on Afganistan. Minu hinnangul üsna tabav nimetus. Afganistan on tõepoolest vahepeal olev riik. Kes kontrollib seda territooriumi, selle mõju all on kogu Kesk-Aasia ning tee Itta. Afganistan on justkui Ida ja Lääne ristmik ja sellel ristmikul on üsna tihe liiklus olnud juba ammustest aegadest. Igasugused imperialistlike ambitsioonidega riigid on tundud suurt vajadust Afganistani oma kontrolli alla saada. Ambitsioonikate riikide esireas on olnud muidugi Venemaa, kes tegi viimase ebaõnnestunud katse selles vallas 1979 aastal. Kui laguneva NSVL-i väed riigist 10 aastat hiljem lahkusid, ei suudetud enam kodurahu taastada. Sõja tagajärjel oli Islam maailmas radikaalsema suuna võtnud ning terve põlvkond kasvas üles arusaamisega, et vägivald ongi argipäev.
Raamatu autor Rory Stewart kõndis 2002 aastal risti läbi Afganistani Heratist Kabuli. Ta võttis oma teekonna ette vahetult pärast Talibani langemist, südatalvel ning tema rännak kulges üle lumme mattunud kurude ning läbi külade, kus sõda oli veel reaalsus. Kohalik äsja tööle asunud Afganistani julgeolekuteenistus teatas talle, et nad võivad garanteerida, et ta saab sel teel surma. Arvestades asjaolu, et Rory oli juba pea kaks aastat Aasias jala ringi kõndinud(Iraan, Pakistan, India, Nepal, Bangladesh), võib suhteliselt hästi aru saada, miks teda sellised avaldused eriti ei heidutanud ning ta asus kindlameelselt oma teekonnale. Teekond on inglise keeles journey ja tähendas algselt ühe päevaga jalgsi läbitavat maad. Rory päevateekond oli keskmiselt 35-40 kilomeetrit päevas. Selgub, et ta oskab kohalikku keelt ning tunneb üsna hästi Islami tavasid ja kombeid. Ahmin raamatut kasvava isuga ja olen sellest pisut hämmingus. Rory Stewart ei ürita olla vaimukas, ta ei intrigeeri ega romantiseeri. Kohalikke kirjeldab ta ilma ülistamata või laitmata, paari tugeva detailiga, millest õhkab arusaamist miks üks või teine on nagu ta on ja leppimist sellega. Ta ei anna hinnanguid, ta on humaanne. Ta ei kruvi kunstlikult pinget ja ta ei kiitle oma isiksusega, ta ei räägi endast suurt midagi...aga kõigi nende ridade vahelt tundub ta uskumatult huvitav inimene. Vaata et huvitavam kui raamat ise. Minus tärkab huvi, kes on see mees, kes oma ebatavalisest ettevõtmisest sedasi tagasihoidlikult jutustab. Kust võtab ta oma füüsilise ja vaimse jõu? Asi selles, et minu hinnangul on sellel teekonnal vaja 007-me teadmisi, missiis, et raamatus ühtegi naistegelast pole. Rory navigeerib risti läbi mägise Afganistani ilma kaardita! Põhjus on lihtne, ta ei taha, et teda spiooniks peetaks. Googeldasin ta eluloo välja ja selgub, et ta on tõepoolest üks paras Indiana Jones - väga hea ajaloo ja filosoofia haridusega, huvitava päritoluga ja teinud karjääri nii Briti sõjaväes kui diplomaatilises teenistuses ja human rights organisatioonis. Lisaks veel on tal teenete eest mingi Briti orden... ja...ta oskab hästi joonistada, raamatus on rida skitse kohalikest meestest. Rännaku hetkel oli tal vanust 30...
Google's Sir Stewarti järele nuhkides sattusin Õnne Pärli Kabuli päeviku peale. Tuleb välja, et Õnne Pärlil on au seal Kabulis hullu shotlast isiklikult tunda. Samas on tema enda jutt ja pildid ka ülihuvitavad vaadata ja lugeda. Respect

Stewarti sulestiili näitena pakuks aga järgnvat lugu iraani naistest

Sildid:

posted by eve @ 9:18 PM