kosmogoonia

Tõesti on tunne, et ma panin need 10 päeva kellegi tagant pihta. Selline näpatud rõõm oli olla heledama taeva all, nina päikeses ja õhemalt riides. Töö pärast oli eriti kuidagi süüdi olemine... kuigi mõistusega võttes porque? Ma seekord mõtlesin rõhuda rohkem sõnale „puhkus” ja suunata tähelepanu pigem olemisele ja inimestele kui kultiveeritud kunstile. Õnneks on ilm Eestis ka viimastel nädalatel ennast tublisti parandanud.


***
- Un biglietto a SACILE, per favore (olen uhke, et suudan itaalia keeles endale rongipiletit küsida…)
- Dove? Küsib piletimüüja vastu…
- Sa-c-ile Hääldan püüdlikult ja pisut ebakindlamalt…
Arusaamatuses nägu… Sa [sch]ile?
- Si, si…noogutan innukalt (krdi hispaania ja itaalia hääldusreeglid)
-Quattro euro per favore…
- Grazie
- Prego

Lihtne… teen igaks juhuks ühe keksusammu ja tüürin mulle sobiva perrooni poole…

***
Juhuu, olen teel Nicile külla. Nic elab linnakeses nimega Sacile ja see asub omakorda kusagil Veneetsia lähistel, aga kui lähedal ja kui linn või küla see on, pole mul õrna aimugi. Hiljem selgub, et see on u 45 minuti rongisõidu kaugusel, nii et mitte just väga lähedal…umbes nagu Tallinn Keilast ehk…Nic on see väike kange korealanna, kes eelmine kevad mu sofat surfas ja kelle küllakutset ma tõsiselt võtsin. Seda enam, et teda suvel rotatsiooni korras Itaaliast minema kupatatakse. Selline on elu, kui töötad USA lennuväes. Nic on äge, eriti kui ta hommikul tööle läheb. Kohustuslik vormiriietus – laiguline sõjaväevorm, sinna juurde peen käekott, pähe nokamüts ja siis istub ta oma väiksesse säravpunasesse ja mustade nahkistmetega sportautosse ja kimab minema…võibolla laseb ta kaasliiklejate suunas mõne vängemat sorti sõna lendu ja siis pisut solvub, kui keegi ta kõnepruuki kommenteerib. Selline rock star siis. Tegelikult keegi, kes on ennast muudkui pidanud tõestama meestemaailmas ja võitlema ja vahest ka loobuma, kes võib olla ehmatavalt otsekohene ja sinna juurde väga usaldusväärne ja hea sõber ja lihtsalt üks armas ainulaadne olevus.



Järgmine päev nägi ette väikest väljasõitu mägede suunas loodusesse. Meiega ühines Nici sõber Shannon. Shannon astus uksest sisse koos isetehtud tiramisu koogiga. Tegin peast tõenäosusarvutusi, sest tegu on nii 40 ringis oleva pommieksperdiga. Arvutuse tulemus - meis kõigis on peidus pehmem pool. Shannonit sain veel kõigil sealoleku päevadel näha. Iseenesest oli päris huvitav osa saada ameerika sõjaväelaste elust Itaalias. Nici külmkapp oli näiteks USA toitu täis, sest et sõjavägi varustab neid. Nici telekas näitas USA kanaleid… ja järgmine pühapäev pidid nad kõik karistuseks tööle minema, sest et üks töökaaslane jäi kiiruse ületamisega vahele…
Muidu meenutavad need Friuli-Venezia väikelinnad, kus ma enamuse ajast veetsin, paljuski Austria linnakesi. Austria-Ungari keisririik, mis muud. Lisaks majadele ja tänavatele on seal ringi liikuvad poolkasukatesse pakitud ja käekottidega varustatud ning värske keemilise lokiga vanaprouad kuidagi tuttavad. Siis veel vanade linnatänavate äärsed õdusad välikohvikud, kus on hea aega veeta ja õhtust aperatiivi nautida. Kohalik jook nimega Spritz on popp. Seda valmistatakse Camparist ja valgest veinist või vahuveinist ja mulliveest, sekka jääkuubikuid ja apelsiniviil või suur roheline oliiv. Oliiviga variant meeldis mulle kõige rohkem.
Veneto ise on Itaalia üks rikkamaid piirkondi. Ühesõnaga edukas tööstuslik Põhi. Mõni ime siis, et tänavatel palju porchesid ja ferrarisid näha on. Ma võiks veel lugusid rääkida stiilis – ja seal Itaalias, seal on neil vaibad tänaval maas või siis marmorplaadid, aga tegelikkuses vaid mõnel üksikul juhul.
Tolgendasin lisaks Sacilele veel Pordenones. Suurematest linnadest Veronas (väga armas) ja Paduas, aga ka Veneetsias. Veneetsia oli karnevali tõttu ülerahvastatud ja suht raske taluda. Lonkisin ühel päeval mööda kõrvalisi tänavaid seal ringi ja sellest täitsa aitas. Mul on selline kahtlane tunne, et Veneetsial lastakse lihtsalt ära laguneda. Mingi aja pärast on sellest vaid üks Tondi järel. Ma arvan et sellepärast Nic'ile Veneetsia ei meeldigi. Ta tajub seda surmale määratust.

Ja siis tuli Rooma...




Roma, Roma, Roma… oli üks suur SALDI ja vabaõhumuuseum. Esialgu tundus linn räpakas ja hoolimatu. Aga kui otsustasin jalgu puhata ühes tänavakohvikus ja tellisin endale söödavat, siis võileiva toonud vanaonu pigistas mind sõbralikult õlast ja ütles mulle midagi, mis sisaldas sõna “sorella” (õde). Kõik rakud minus lasid end selle peale lõdvaks. Ma polnud enam võõras linnas, vaid täitsa kodus. Tegelikult pole kusagil teises riigis juhtunud, et mind nii massiliselt kohalikuks oleks peetud. Muudkui tuldi ja küsiti teed jne itaalia keeles. Ma oskasin ainult öelda, Non parlo italiano/non capisco/non vivo qui…Mõnikord oskasin vastata ka…nt kui kaks tüdrukut rongis ei teadnud, mis on järgmine peatus…aga mina teadsin küll. Olin sellel liinil juba mitu päeva kärutanud. Rooma ise on kuidagi väga täisehitatud linn. Majad ja kirikud ja tähtsad hooned ja võrratud purskkaevud on kuidagi üksteise otsa kokku surutud. Näiteks imeline Trevi purskkaev oli kuidagi mingile ebaproportsionaalselt väiksele platsile pressitud. Täiesti uskumatult jube kui palju turiste seal uudistas. Kerge lämbumistunne tuli peale. Läksin sinna üks teine päev vara hommikul tagasi ja viskasin oma mündi vette…üle vasaku õla nagu rituaal ette näeb. Sedasi kindlustatakse Rooma naasemine. Mõtlesin, et teist münti ma ei viska, sest see oleks mulle itaallasest armukese toonud. Ma polnud kindel, kas see on just see, mida ma tahan. Kuna ma teisit münti ei visanud, siis suures pipardamishoos lasin jälle oma elu võimaluse mööda.

Rooma foorumi varemete juures kargas mulle ligi punase keebiga vana-rooma leegionär nagu Asterixi koomiksist ja tegi juttu. Need on seal mingit sorti turismitöötajad. Kuna Asterixi koomiksis teatavasti on Rooma sõdurid väga lollid, siis suhtusin tasse ka vastava eelarvamusega. Rooma sõdur teatas, et ta nimi on Lucca ja ta kutsus mu endaga kohvi jooma… Ma raputasin pead ja ütlesin, et ma ei käi koos rooma sõduritega kohvil. Tema – miks, kas sa pead meid brutaalseteks? Um.. Ja tema - aga kas sa siis ei tea, kui kuumad itaalia mehed öösel on. ??? Äh…bella, bella…lasin varvast. Tegelikult oleks ma talt kuulda tahtnud, et millega ta tegeleb, kui ta Rooma foorumi lähistel parajasti lolli ei mängi.



(Tavaliselt olid need peened daamid väikeste hoolitsetud sülekoertega...seetõttu jäid need kaks omapead tegutsevat vanapoissi silma. )


***

Vatikanis käisin ka. Või õigemini nii palju, kui sinna ligi saab - Vatikani muuseumis ja Püha Peetruse basiilikas ning postkontoris. Sellega asjasse mitte pühendatuile asi piirdus. Ma ise kujutasin ette, et Vatikan on suurem ja et seal annab ka niisama ringi liikuda ja üle kõige oleks ma tahtnud Vatikani euromünte....aga neid ei ringle ilmselt üldse...

Muuseumi puhul on esimene märkimisväärne asi piletisaba. Teadsin umbkaudu, et kus see sissapääs on ning kui ma selle suunas lonkisin, siis sattusin mingi saba lõppu. Ma arvasin, et sissepääs on kohe nurga taga ja jäin seisma...siis nurgani jõudes selgus, et sissepääs on kusagil kauguses. Kaugusesse jõudes selgus, et sissepääs on ilmselt järgmise nurga taga, siis järgmise nurga taga ja siis järgmise nurga taga. Noh, lõpuks see sissepääs tuli ka, nii umbes pooleteisttunnise sabasseismise järel. Edasi läks nii, et muuseum oli väga täis ja kogu külastuskäik jätkus ühtlaselt aeglaselt venivas sabas edasiliikudes. Väljapanekuid saab läbida enamasti vaid ühes suunas ja kuni Sixtuse kabelini ning külastusaeg on üsna limiteeritud. Sellest on iseenesest kahju, sest et õigupoolest ei jää üldse aega, et eriti millessegi süüvida ja detaile tähele panna. Midagi pole teha, aga Raffaeli poolt maalitud paavsti eluruumid ja Sixtuse kabel Michelangelo laemaaliga jätsid kõige võimsama mulje. Kas Vatikani muuseum on kogu seda vaeva väärt? Ma tõesti ei oska öelda... Mis mind kahtlema paneb, on just see jube mass, mis sealt läbi voorib ja see organiseeritus...

Püha Peetruse basiilika esine väljak on võimas, ümmargune ja sammaskäikudega piiratud mõlemalt poolt...tuvid... Basiilika ise on hiigelsuur ja võimas. Kõige meeldejäävamad detailid - kuppel ja Michelangelo skulptuur nimega Pieta... väga väga hinge minev...

Milaano
Jube hea, et mul tuli siiski mõte igaks juhuks rongipilet Milaanosse 1 päev varem ära osta. Mees piletikassas naeratas rõõmsalt ja teatas koketeerivalt, et ta ei saa mulle sellele rongile piletit müüa, et see on väljamüüdud. Hm. Selgus, et pea kõik rongid Roomast Milaanosse olid välja müüdud. Sain endale pileti esimesse klassi IC rongi peale, see oli üleeelviimane vaba koht. Bene... IC rongis tundus see 1 klass pigem hinnavahes seisnevat. Muu oli enamvähem sama. Minu kõrvalistmel magas üks ülihoolitsetud helehallis ruudulises ülikonnas itaallasest metroseksuaal. Kujutasin ette, kuidas shoppamismeka Milaano tema kloonidest kubiseb ja lugesin Hitchickers Guide’i viiendat osa rahus edasi. Aknast polnud peale vihmase ilma eriti midagi vaadata. Jõudsin kohale pimedas. Milaano rongijaam on seest ülivõimas. Mul on nii kahju, et ma pilti ei teinud. Samas oli mul hunnik kodinaid ja eesmärk võimalikult ruttu Viviana, oma võõrustaja, juurde jõuda. Teadsin, et esmalt pean trampima mööda Vitruviuse nimelist tänavat (tore nimi meelde jätta Vitruviuse mehe järgi) ja siis enne Buenos Aires’esse jõudmist... vabandust, enne Buenos Aires’e tänavani jõudmist ära keerata ... Nii toredad tänava nimed. Kahjuks pimedas ei tundunud see kant sama vahva. Tundus pisut pime ja räämas ja mingi mees hakkas muga kaasa jõlkuma ja tahtis muudkui juttu rääkida. Ta nägi välja nagu täitsa tavaline ohutu itaallane...aga ikkagi... See pole päris normaalne. Üritasin jätta muljet, et ma tean, kuhu ma lähen ja ütlesin, et lähen mia amica’le külla. Jõudsin õige majani ja vajutasin väravas kella õige nime kõrval oleval nupul ja õnneks vastati ruttu ja mina lipsasin sisse. Edasi sattusin suurde sisehoovi ja ei osanud üldse trepikoda valida, aga üks hääl hüüdis mind ja märkasin üleval rõdul naiskogu, kes suunas mu õige trepikoja poole. Ronisin innukalt trepist üles ja päris viimasel korrusel püüdis nina kinni pehme idamaise lõhna, mis valjenes kuni ma sisenesin ja Vivianaga tuttavaks sain.
Viviana leidsin couchsurfingust. Tal oli profiilis delfiini pilt. Siis lugesin, et ta on Indias elanud ja tegutseb praegu massööri ja ayurveda terapeudina. Ta tundus õige. Rääkisin talle, mis ma seni Itaalias teinud olin ja et ma Roomas ei tegelenud sofasurfamisega, sest tahtsin üksi olla. Et mul on omad introvertsed perioodid. Kummalisel kombel ta mõistis mind. Ütles, et see on loomulik nagu sisse ja välja hingamine, sa suhtled palju, oled aktiivne, ent siis on vaja seda sõõmu endasse tagasi...
Vivianal tundus ilmselgelt arenenud lõhnameel olevat. Ma ei tea, kas selle ayrveda pärast või lihtsalt... Viis, kuidas ta seda kadakapuust võinuga nuusutas, mille ma talle Eestist tõin... ta justkui kirjutas lõhna lahti.

Milaano kesklinn... võibolla jah – shop until you drop... aga mul oli mingi muu tähtede seis. Seinast seina igasuguseid poode. Muidugi galeriis ja selle ümbruses olevatel tänavatel olid siiski enamasti high end tegijad. Armani on oma brändis nii kindel, et näitab reklaamil üksnes palja ülakehaga meest... Ka Prada ei vaevu oma poe aknal mannekeene korralikult riietama. Seisavad teised punaselt ja mustalt, turbani, särgi ja seljakotiga... Mulle tegelikult meeldib see vaateaken.

Kuid kogu marketing ja bränditööstus...ma pole kindel, kas see mulle meeldib. Üks asi on see tugeva brändi ikonograafia...sa müüd staatust, mida arvatakse tootega kaasas käivat, mitte eset ennast. Staatuse eest on inimesed kusjuures valmis rohkem välja käima, kui eseme... Kunst, kuidas panna inimesi uskuma, et nad tõepoolest vajavad kõike seda, mida nad tegelikult ei vaja? Et läbi mingi asja on võimalik olla tähtsam, ilusam ja hinnalisem? Ma jälgin ennast. Ma oleks tegelikult olnud üsna valmis endale näiteks Armani aluspesu ostma. Lihtsalt soovist endale midagi kaunist ja kallist kinkida. Ma ei ostnud, sest – otseselt ei jäänud midagi väga õiget silma, materjal ei tundunud käega katsudes mõnus, kõik väljasolevad numbrid kuulusid pigem kehadele XS ja AA70..., mul tekkis küsimus, et mis siis saab, kui just selle mitte just kõige mõnusama materjali pealt brändi nimi pesus maha tuleb? Mis siis üldse järele jääb?

Kutsusin õhtul Viviana välja ja me läksime mõnusasse restorani sööma hoopis selle raha eest, millega oleks saanud endale Armani aluspesu osta. Koht oli traditsiooniline, aga samas väga väljapeetud ja hubane. Mul pole varem aimugi olnud, et Itaalia vein võiks olla nii ülihea, nii täidlane...ja nii ilusat värvi...Me rääkisime üsna palju, ausalt, südamest südamesse ja poeetiliselt naiseks olemist puudutavatel teemadel. Itaalia peremudelist, esimesest suudlusest, emadusest, lastetusest ja imelikust vajadusest olla nooremad, kui tegelikult ollakse...päritolust... Nüüd on mul kahju, et ma seda vestlust enam taastada ei suuda. Ma rääkisin palju oma emast, sellest, et ta väga armastab beebisid, aga ei oska laste kasvades enam eriti midagi nendega peale hakata, eriti kui nad ei sarnane oma olemuselt tema endaga ja kui ta endalt küsima peab, et kes see laps õigupoolest on? Rääkisin ka, et kui mu ema hoidis esimest korda kõige vanemat vennapoega süles, et kuidas ta muutus hetkeks nooreks naiseks tagasi. Vivianale läks mu ema metamorfoos väga hinge.
Milango on tangoklubi Milaanos. Me ei läinud sinna, kuigi ma oleks väga tahtnud näha hästi tantsitud kontrollitud kirge. Viviana rääkis, et Milongasse minekuks tuleb end üsna üles lüüa vastavalt teemale, kleit ja kingad jne Ja siis istuvad naised seina ääres ringis ja ootavad, kuni neid keegi tantsima palub. Üldiselt pidi seltskond teineteist üsna hästi tundma, nii et tantsima võetakse pigem hästi tantsijaid... Ja ta tantsis mulle paar sammu uhke peahoiaku ja sirge seljaga ette. Kui ilus naine, mõtlesin.

Superilus hüvastijätu õhtu Itaaliaga oli see... tüübid hüüdsid meile tänaval järgi - due donne italiane belle ja sel õhtul olin ma tõepoolest hea meelega itaallanna ;)