teisipäev, veebruar 13, 2007

India mälukilluke

Kraamisin täna My Documents folderis ja leidsin kirjatüki, mis kunagi sai kirjutatud hetke ajal, kui India mälestused mind trobikonnas kummitama tulid. Vaatasin, et täitsa võiks selle siia üles riputada. Eriti mõeldes ühele väiksele tulesädemele...Minu reisimärkmik läks Indias koos mu seljakotiga kadunud asjade maale ja sinna ta jäi ka...seega mul päris dokumenteeritud lugu Indiast pole... aga aegajalt kerkivad pinnale mälestustekillud ja plingivad silma ja südamesse heledaid kiiri. Neid kiiri võib ka kirja panna :P
***
Lugesin head võrdlust Indias käimise kohta. Inimesed tahavad “kogeda” (experience) Indiat, kuid tegelikkuses kujuneb sellest Indias vastu pidamine(endurance)… ja üleüldse…oh, I so agree… India tuleb meeltes muudkui tagasi ja mida rohkem ma tagasi vaatan, seda sürrealistlikum kogu see käik tundub. Üksikud eraldi seisvad ja ebasündsalt kirkad mälestusekillud, justkui oleksin enamuse ajast mäluaugus olnud, päiksepistes või muud moodi vaimust vaevatud. Kaunisürgne askeetlik jõeorg. Kõrgusest vaevatud olemine, minu rõõmsatriibuline särk, õndsad puhkepausid ja jalad mis ei jaksa edasi liikuda…Punane petrooliumi täis priimuse kütuse pudel…pumbaga... ja rätikuga vanamutike Leh tänavanurgal, kellelt me kütust ostsime ning kes selle meile lehtri abil ümber valas. Petrooliumi lõhn…hais??? See on ka osa Indiast nüüd.
Nizamudini haual käik Delhis. Liiga erksad oranzid lillevanikud…ja liiga naha ligidale pugenud India… Miks ma seda kartsin üldse? Miks ma kartsin Indiat? Mul oli selge füüsiline vajadus mitte lasta Indiat oma naha vahele, vaid jääda vaatlejaks. Aga just nii seistaksegi kogemusele vastu. See on nagu ülepea vette minemise hirm. Mis siis, kui vesi ei kanna ja ma saan voogude poolt neelatud, lained löövad pea kohal kokku ja…
Niisiis Nizamudini haud. Fakt, et selle nimeline linnaosa on Delhis ei morjendanud üldse. Mitte enne, kui me seda hauda konkreetselt otsima asusime. Uhke turbaniga rikshajuhist sikh…(irw kirjapilti), kes prillid ees asjalikult üritas aru saada, kuhu täpselt me tahame sõita… Võikalt palju kerjavaid käsi moslemitest tuubil tänaval. Moslemid tundusid mulle siis kohe erilised lasteröövlid ja ma kõndisin seal eriti õhukeselt ringi. Kui ma nüüd järele mõlten, siis oli see linnaosa üks fantastilisemaid kohti, kuhu ma üldse sattunud olen. See oli nii Ehe. Nii omaette elu elav ja üldse mitte midagi näidata püüdev. Poes vorsti silmitseda või tänaval räästa külge jalgupidi rippuma tõmmatud nülitud veist näha, on hoopis erinev lugu. Tuletab meelde, et liha pole mullas kasvav porgand. Et lihal on elu hind ja seetõttu peaks seda tarbima teatava respektiga. Ja taas ligineb musta hijabi seest välja ulatuv peopesa ja silmad… ja võõras kisa ...ja arusaamatus oma asukoha suhtes. Hiljem tuli välja, et olime korra isegi üsna lähedale jõudnud oma rännakutes, kuid ei tundnud sissepääsu ära. Kui hirmuäratav mõte tundus oma jalanõud ära anda ja paljajalu mööda pikka koridori igasugustest imet ootavatest haigetest möödudes sisehoovi välja jõuda. Põrandad olid ilusate siledate kiviplaatidega kaetud ja nendest käidi aegajalt märja lapiga üle. Minu meelest valitses seal pigem lennujaama ootesaalile sarnane meeleolu. Pidulik ja ootust täis. Oodati nimelt imesid. Nizamudinilt oodati imesid isegi sajandeid pärast tema surma. Imemees ise puhkas väikses majakese sees lillekuhila all… ja mehed (sest naisi ei lubatud) käisid härdalt palveid pobisedes ringi ümber lillekuhja.
Esimene õhtu Delhis, Baharganjis, õhtuhämaras, trügides edasi mööda inimestest kubisevat tänavat, sekka motorikshad, velorikshad, autod ja lehmad ja siis tuli elevant ja tänav võttis märkamatult kahte lehte, sest elevant möödus. Kogu möll vakatas hetkeks, et siis kohe jälle edasi kihada. Ent see üks, see elevandi möödumise hetk, see oli monumentaalne. Tundub täiesti sürreaalne, et niigi tuubil täis tänavale oleks võinud veel elevant ära mahtuda. Tänavad ju ei ole kummist tavaliselt…
Ja peadpidi prügikastis olevad pühad lehmad…raudteeperroonil kilekotti nätsutamas, pisikese udara otsas kaks haledat nisa. Meie mustavalgekirjud on nende kõrval tõelised pornostaarid… Paradoks, et millegi püha elu võib nii perses olla ja et see hindudele nii normaalne tundub…

Inconvenieces caused are deeply regretted…teatab naishinduaktsent lennujaamas järgnevast Indian Airlines’ lennu hilinemisest… deeply regretted… ja lennujaama öösel minnes, kuidas rikshajuhid rikshades magasid ja söögikohtade pidajad oma söögilaudadel ja nii 10 aastane poiss tänava äärekivil üsapoosis. Aga see on soe maa, mis siis, et kivi on kõva…katuse puudumine pea kohal pole suurem asi probleem.

Mida ma veel Indiast mäletan? Põrgulärmile sarnanevat ja hinge röövida üritavat muusikat oma pillidest välja meelitanud budiste Leh lennujaamas kui Ladhakhi saabusime. Kohutavat pigistavat peavalu 0 pealt 4000m peale sattumise tõttu…mägesid, jõgesid, vibalikke puid ja külasid... tsirkuseautost veokeid ja selle juhti moslemi heavy muusikat kuulamas... Um..

(siinkohal kirjutis katkes...võibolla jätkub teinekord)

Sildid:

posted by eve @ 7:15 PM