kosmogoonia

Tüütu mees

Filmi alguses on stseen suudleva paariga metroos, kellest peategelasel on raske mööda vaadata. Ausõna, keegi pole kunagi varem suudlemist niivõrd võikana kujutada suutnud kui selle filmi rezhissöör Jens Lien. Kaks inimest söövad teineteist tuimalt, silmad pärani ja keeled üksteise kurgus kinni. Nende liigutused on intensiivsed, kuid puudub armastuse ja kire emotsioon. Filmi kangelase nägu täitub lootusetusega ja ta hüppab rongile ette... Edasi avaneb maastik ei kusagil, nelja tuule tuuseldada oleval lagedal väljal, üksik antiikne benisiinijaam keskel. Läheneb eatu buss ja poetab uste kääksudes maha oma ainsa reisija... tollesama rongi ette hüpanud mehe. Panen tähele suurepärast kaameratööd. Iga kaader on kui omaette kunstfoto, täiusliku kompositsiooni, valguse ja emotsiooniga.
Edasi korraldatakse mehe elu kiiresti, ta viiakse linna, talle näidatakse tema korterit ja öeldakse kus ta töötab...Kõik on kena, hall ja hästi funktsioneeriv. Inimesed kontoris on pealtnäha uskumatult kenad. Siis aga hakkavad ilmnema esimesed mõrad.
Film ilmselt tegeleb küsimusega, millele Douglas Adams andis vastuseks 42 ja millele 30 eluaastasse jõudnud inimesed on loobunud vastust otsimast. Mina sõnastaksin küsimuse selle filmi põhjal stiilis, et mis annab elule maitse? Pea kõik inimesed peale Andrease tunduvad selles linnas eluga rahul olevat. Suuremat emotsiooni neist keegi välja ei näita. Pealtnäha kõik justkui sujuks...aga...alkohol ei tee enam purju, mees kemsus kaebab, et kakaol pole maitset, seks on mõttetu nühkimine ja palju rohkem rahulolu pakub sisustusküsimustega tegelemine. Andrease jaoks aga midagi ei klapi ja ta tekitab palju pahandust oma püüdega olukorrast välja tulla ja muutub tüütuks meheks. Lõpuks topitakse ta tagasi bussi ja saadetakse kuhugile kust ta tuli...
Elu linnas võib pidada omamoodi põrguks või mingiks elu järgseks absurdiks või siis groteskseks pildiks linnastunud inimeste elust, kus tundeid pole ja kõik on mõistuspäraselt viisakad. Üldiselt on täitsa vaataja oma teha, kui palju metamõtteid ta sealt filmist otsida viitsib. Mulle meeldis. Mulle meeldis Andreast mänginud tüübi näitlejatöö. Väga hästi loetavad, ent samas mitte ülepunnitatud ilmed. Mulle meeldis kaameratöö. Mulle meeldis armas norra keel... Det var hygelig.

Sildid: Huvitav film

posted by eve @ 10:12 PM