kosmogoonia

Üritades mõista...

Sõitsin täna lõuna ajal trolliga kesklinna. Koidu peatuses hakkas tuututamine pihta. Võis arvata, mis toimub. Samas aknast välja vaadates oli üsna raske esmapilgul eristada, kes on konkreetsed põhjendamatult aeglaselt sõitjad. Vaatasin inimesi neis autodes - noor naine ja mees, lapsed tagapingil, kõik kahe käe ja jalaga nagu normaalsed inimesed ikka. Noore naise nägu oli kuidagi paatoslik. Järgmises autos suhtuti toimuvasse teisiti - aknast oli kaamera väljas, roolisolija näris nätsu, äktsion käis.
Jutuvada tõi peatähelepanu trolli tagasi. Algul mõtlesin, et mammid vist tunnevad teineteist. Siis sain aru, et ei, need on need samad eesti vanaprouad, kes tavaliselt enda ette vaatavad ja kedagi ei näe-ei tunne, kes nüüd kõigest jõust suhtlevad ja arvamust avaldavad. Ja üsna tuliselt. Üks vanaproua lubas liiklusevenitajale teele ette seisma minna - las ajab üle, kui julgeb. Muide, mul on süda haige, teatas proua ka. Vanadaamid jahvatasid kõigest väest. Õnneks siiski kostis ka vaigistavaid hääli, et eh, mis sa ikka neile põhjust annad... Mulle trügisid vägisi pisarad silma... Ei saanudki täpselt aru millest. Avastasin, et memmede südametes on palju rohkem vimma venekeelse elanikkonna vastu, kui minu eakaaslastel. Avastasin, et memmed on uhked ja sirgeseljalised ning et nad leiavad, et venelased peaksid tänulikud olema ja õnnelikud võimaluse üle elada Eestis, sest kõik ju teavad, milline urgas on Venemaa ning keegi neist ei taha ju sinna minna...Ja samas jäi kõlama hämmeldus, aga miks nad küll sedasi käituvad...

Kogu see jama on nüüd juba viis päeva kestnud ja ma olen samamoodi endiselt hämmingus. Ma ei saa aru, mis toimub. Ma loen kõiki uudiseid, nii et endal ka kõrini on ja ma ei suuda kuidagi saada objektiivset pilti. Selline väga komplitseeritud lugu.
Neljapäeval läks tööl üsna kaua ja kuna külmkapp oli tühi, otsustasin kesklinna sööma minna. Kui olin just sõbraga kohtumise osas kokku leppinud, helistas ema, hääles põnevus, et ära sa kesklinna mine, seal mässavad. Mõtlesin vaikselt, et hilja juba, ühmasin emale ja-jah ja teatasin, et mul saab telefoniaku kohe tühjaks. Sai ka kusjuures. Nii et igasugune infovahetus sõbraga katkes. Paras seiklus oli taga kokku saada. Kristiinest alates algas hull ummik, aga kuna ma olen leidlik, siis jõudsin kõigest 10-15 minutilise hilinemisega kokkulepitud kohta. Kaarli kiriku ümbruses ja silma palju jalalt-jalale tammuvaid inimesi ja politseinikke ja teetõkkeid ja mingi imelik valge telk, mille varjus siis kaevetööd toimusid. Selline palju kära ei millestki mulje jäi.
Umbes pool kaksteist otsustasin koju pikki Luise tänavat minna. Tõnismäe poolt kostis mingi pauk ja Luise tänaval kõndis rohkem rahvast kui tavaliselt.
Märkasin, et paljud olid kuidagi purjus, kuid üldiselt tundus olukord enam-vähem. Hiljem sain aru, et läksin lihtsalt õigel ajal, kui massid liikusid teises suunas, Pärnu maanteele. Öösel vaatasin arvutist ja telekast hämmeldunult Pärnu maanteel toimuvast reportaazhi.
Edasi läks aina uskumatuks ja on uskumatu siiani välja erinevate variatsioonidega.
Ma ei saa aru, kust tuleb sellise jõuga viha, mis niiviisi märatsema ja laamendama sunnib. Sellele pole normaalset seletust. Ma ei saa aru, kuidas võivad
eetilisuse piirid nii kiiresti kaduda. Hirmutav on tõdeda, et tsivilisatsioon kui selline, on nii kergesti mõranev. Alkohol, massis haihtuv vastutuse tunne, asemele tulev kõikvõimsuse ja karistamatuse tunne. Kas nii? Ma ei tea....Tundus, et tegu on sotsiaalse frustratsiooni väljaelamisega. Ma saan aru, et venelased vajavad midagi, mis annaks neile identiteedi, oleks päris nende oma, aitaks neid mõista, kes nad on. Juhtumisi sai selle sümboliks too skulptuur, mis on minu meelest paras ebajumal ja aitab tegelikkuses üsna vähe inimesel ennast määratleda. Iga 9. mai Tõnismäel Eesti Nõukogude vabariigi taasavamine, kus Eesti lipp on keelustatud ja eestlased mitte teretulnud, ei ole ju normaalne! Ei saa ju pidada ennast mingiks tondiriigi kodanikuks. Telekast on näidatud kaadreid, kus kujule on raha jäetud nagu ohverdatud või nii jne See on selline mentaliteedi kokkupõrge. Mis olukorras võtaksid eestlased ohverdamise kasutusele? Võibolla me ei mõista, kui ripakil nende hinged on ja ilmselt ei mõista nad ka ise, muidu ehk oskaksid nad ennast paremini aidata. Selge on see, et eestlaste pragmaatiline hing vajab vähem puuslike ja ebajumalaid ning meile on liiga pähe taotud, et aita iseennast, siis aitab sind ka jumal.

Ja mis vahet sel on? Varastamisele ja klaaside segipeksmisele ei ole õigustust. Vastutuse aga võtab lõpuks ikkagi vastutusvõimeline isik, mitte süüdimatu.
Laamendajad tunduvad aga paljuski süüdimatud. :(

Segaseks jääb - kas kuju äraviimine oli ettekavatsetud sel ööl või mitte? Sündmusi arvestades, tundus see igal juhul ainuõige. (kas valitsus hämas???)
Kui suurt rolli mängis laamendamise õhutamises Vene eriteenistus ja kui palju see Moskva teadmisel toimus? (kole konspiratsioon???)
Kas annaks kuidagi arstlikult tõestada, et Savisaar ei ole päris normaalne? (isikliku poliitilise profiti tagaajamine)
Millest see negatiivne propaganda Ansipi vastu? (tundub liiga organiseeritud)
Kas venekeelsele elanikkonnale tundub, et nad ei mahu eestlaste kõrvale peremeesteks sel maal ja kas selles alaväärsustundes peitubki kogu see jama?
Miks on välismaa pressis Eestis toimuv nii halvasti kajastatud? (kes teeb Eesti PR tööd?)
Kas see, kui Euroopa Liidu riigid nimetavat Eestis toimuvat Eesti siseasjaks, on tegelikult hea või halb? Sõltub riigist. Soomlasi küll kallistaks praegu.

Selge on see, et praegu pole aeg soppa loopida, et kes on süüdi ja kuidas see küll nii läks. Küsimus on hoopis, kuidas edasi elada. Kuidas aidata kahel nii erineval mentaliteedil teineteist mõista?

Sildid: Olukorrast riigis

posted by eve @ 11:54 PM